Triloogia "Wayward Pines" andis välja kirjastus Helios, samanimelise telesarja lavastas huvitava käekirjaga, päris mitme kultusfilmi režissöör M. Night Shyamalan.

Kui originaalis on triloogia igal osal oma pealkiri, siis Helios miskipärast ei aktsepteerinud seda, vaid kirjutas lihtsalt osade numbrid raamatukaanele. Kui need oleks kenasti näha, poleks ju katki suurt midagi, praegu on nad kirjutatud tumedalt tumedale kaanele. Mis mu meelest ei ole kuigi jätkusuutlik. Eriti kurblooline on olukord esimese osaga. Tumehall mustal. Ning kui raamatupoes pole triloogia osad just laotatud teineteise kõrvale, võivadki needsamad osad ja numbrid seal paremas nurgas kaotsi minna. Iseenesest on see muidugi maitsekas, aga tume taust ja tume kiri lihtsalt ei tööta.

Kui tehnilistest asjadest enne sisu juurde jõudmist veel rääkida, siis triloogia on pehmekaaneline ning küljendus silmale sõbralik. Sümpaatne on ka lakaga kaas.

Ma muidugi ei tea, kas originaalis kasutati samuti kaldkirja tekstiosade eraldamiseks, aga loetavuse seisukohalt võiks pigem italicut vältida. Eriti pikkade massiivsete tekstilõikude puhul. Italic töötab hästi mõnede sõnade väljatoomiseks, mitte tekstilõikude trükkimiseks. See on aga väike miinus.

Sisuliselt


Blake Crouchi "Wayward Pines" on ülikiire tempoga triloogia. Kiirust rõhutavad laused, mis nagu moodustaks eraldi lõigu. Samas võib see lause-lõik olla näiteks kahesõnaline. Niisiis on ta kuidagi eriti filmilik, stseenikeskne. Samas võtavad kiirust maha mõned sisekaemuslikud pihtimused, tagasivaated ning tegevuskoha mujale viimine. Ei teagi, kas see tuli triloogiale kasuks. Kui nüüd väike võrdlusmoment filmiga sisse tuua, siis filmis tegevuskohad niimoodi ei hüpanud. Kogu toimuv oli ikkagi koondatud konkreetsesse linnakesse.

Triloogia oli filmiga võrreldes mitmetahulisem, on liine, mis filmis jäävad kuidagi ripakile, aga mis triloogias on ilusasti välja arendatud. Näiteks see, kuidas ja mis põhjusel Ethani naine ja laps ikkagi satuvad Wayward Pines'i. Või kui see ka oli filmisarjas, siis piisavalt põgusalt, raamatus on pühendatud Ethani naise ja ülemuse romantilisevõitu loole ning kõigele kaasnevale omaette tegevusliin. Ning see määras ühtlasi ära ka sarja ja triloogia erinevad lõpud.

Nimelt õpivad triloogias Ethan ja tema endine ülemus mõlemad, eri viisidel ja eri kohtades, et taandarenenud inimesed on võimelised taas arenema edasi ehk nende käitumine viitab algelisele intellektile, kus ei puudu emotsionaalne skaala. Sarjas puudus see liin täiesti. Sarjas olid ebainimesed lihtsalt kollid, kellega tuli kas leppida või nad maha tappa. Võimalusel.



Etteruttavalt võib öelda, et kuigi filmisari oli terviklikum ja seega nauditavam, oli terviklikkuse huvides ohverdatud näiteks see eeltoodud liin. Ning filmis puudus näiteks ka see hullumeelne põgenemiskatse ebainimeste eest. Tõsi, midagi oli, aga see ei olnud nii dramaatiline kui raamatus. Ning raamatus oli palju ägedamalt välja joonistatud piduöö ehk inimjaht, kus linna kodanikud riietusid nagu karnevaliks. Surmapeoks. Ning iga selline jaht tähendas tõelist adrenaliinilaksu, nagu geeniusest jumalakompleksiga teadlane, linna rajaja Pilcher välja tõi.

Need kokkuvõttes oleksidki filmisarja miinused. Rohkem neid suurt ei ole. Raamatus on miinuskohti oluliselt rohkem.

Näiteks – kuidagi väga nähtav oli Stanislavski meetodi rakendamine. Kui juba midagi oli sisse toodud, võis mürki võtta, et see ka rakendub kuskil, ning äärmiselt trafaretsel kujul. Ehk siis üllatusmomente suurt ei olnud. Häiris ka see tempo doseerimine. Ses mõttes, et kiire-kiire-kiire läks ühtäkki venimiseks. See ei ole kirjanikul hästi veel paigas.

Üldse võib suureks plussiks pidada kirjaniku algset ideed, selle enam-vähem väljapidamist, mõne ägeda detaili sissetoomist, miinuseks aga üldist kirjutamisoskust-oskamatust. Ehk peale selle, et tõlkimine oli kohati üsna kohmakas ja sõnasõnaline, võis selle taga aimata ka kobavat kirjutamislaadi. Ei ole ju normaalne, kui eestlasest lugeja tõlgib suure osa väljendeid ilma igasuguse vaevata algkeelde? Sest tõlkija ei ole teadnud eestikeelset väljendit sama asja kohta. Aga see vast läheb üle. Nii kirjutajal kui tõlkijal. Harjutamise värk jne.

Siiski, ühe asja tahaks filmisarja puhul veel välja tuua. Turunduse. Mis pagana "Twin Peaks"? Miks üldse tõmmata sellega paralleele? Sest neile, kes võtsid tõsiselt seda twinpiikslust, sai osaks tõeline pettumus. "Twin Peaksiga" sidus seda sarja vaid linna eraldatus maailmast. Ja mitte midagi muud. Linnas ei toimunud midagi liiga kummalist, jäädi lihtsalt ellu, enese teadmata. Õigemini, grupp valituid teadis seda täpselt, aga tavakodanike jaoks tähendas see kas leppimist või mässu. Ja see oligi kogu draama! Ei mingit muud salapära. Peale ajastu vahetumise ja sellega kaasneva.

Muidugi mängis siinjuures rolli asjaolu, et Blake Crouch ise rõhutas, kuivõrd oluline talle see konkreetne telesari on. Ning siit jõuamegi välja n-ö laisa turunduseni. Võetakse üks fraas ning õmmeldakse nööbile pintsak külge.

Lõpetuseks – omas žanris on filmisari "Wayward Pines" oluliselt tugevam kui raamatutriloogia. Aga siin mängib ilmselget rolli looja kogemus-kogenematus. M. Night Shyamalan on nimekas ja õigusega tunnustatud režissöör, Blake Crouch aga hobikirjanik, kelle enamik raamatuid on ilmunud e-raamatutena ja harrastuskorras.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1174)