Arvutimäng “The Witcher“ põhineb Poola ulmekirjaniku Andrzej Sapkowski loodud samanimelisel romaaniseerial. Võib isegi öelda, et mäng pajatab ühe raamatutes rääkimata jäänud loo. Mäng anti välja CD Projekt RED STUDIO poolt 2007 aastal. Esimene osa sai käesoleva aasta Mais ka järje Witcher 2: Assassins of Kings. Räägin siinkohal aga vaid esimesest osast.

Enne mängu välja tulekut ei osanud ma midagi oodata või loota. Nüüd, peale pikaajalist mängimist ei oska talle väärilist konkurenti leida.
Alguse tutvustav video räägib raamatu „ Viimane soov“ ühest peatükist. Mängu aeg paigutub viis aastat pärast suurt sõda, kus Geralt Riiviast on unustanud oma mineviku ja proovib eluga edasi minna, võttes vastu töid, mida tavalised inimesed ei tee. Saab oma tasu ja kaob.
Sündmustikku sukeldudes selgub, et oled tegelasena kaotanud mälu ja naasnud kodukohta. Pärast mitmeid ebameeldivaid sündmusi hakkab mängu maailm oma ilu ja võlu välja tooma. Viis, kuidas on esile toodud detailid, suhtumine ja õhkkonna loomine, on suurepärane.

Minu jaoks oli uus võitlussüsteem - ehk sa mitte ei olnud tegelase kehas ega vaadanud tema selja tagant, vaid vaade oli üle õla. See sobis minu arust mängu suurepäraselt. Teine, mis tähelepanu vääris oli mõttepausid, mida sai lahingu keskel teha. Kolmandaks meeldis, et suudeti hoida võitlusstiile kolme piiril. Massi vastu, tugevate vastu ja kiirete vastu. Igaühe jaoks oma stiil. Paljusid ehk häirib, et võitlus käib põhimõtteliselt ainult hiire klõpsimise peale - kui oled vastasele andnud hoobi, siis pead ootama täpselt õiget hetke, et rünnakut jätkata. See muutus vahepeal üsna tüütuks, ent kõige muu hea kõrval harjus ära. Veel meeldis kuidas maagia kasutamine mängu toodi. See lisas mängijale valiku, millele ta soovib rohkem keskenduda, kas arendab maagiat või mõõga käsitlemist.

Mis mind mängus tõsiselt häirima hakkas, oli hüppamise puudujääk. Isegi kõige väiksemast takistusest pidi ringiga mööda minema - see väsitas ja venitas mängu. Teine asi mis tüütas, oli ringijooksmine kaartide vahel. Mängus oli ainult ühes kohas võimalik kasutada teleportatsiooni, mis tegi selles piirkonnas liikumise lihtsamaks, aga terves mängus pidi mängija tühjadel väljadel tihti edasi-tagasi jooksma. Kolmas mis häiris oli valikuvõimalused ja -vabadus. Mängus peab tegelane valima, kelle poolt ta otsustab võidelda. Mängu siseselt on see mõte hea, aga üles oli ehitatud kehvapoolselt. Oleks valikuvõimalus suurem ja otsuste tagajärgedel suurem kaal, oleks mäng olnud hulga huvitavam.

Liites eelnevalt välja toodud miinused ja plussid leian, et kõik auhinnad mis mäng sai, on tal auga välja teenitud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0524)