Larpi korraldaja Marten Laur:

Larp Wasara Valgus oli õudussugemetega olustikumäng 1926. aasta Londonis. Kaudselt oli tegu järjega larbile Wabariigi Varjus. Lasime mängijatel mõelda endale ilusad, targad ja julged rollid Londoni Akadeemilisest Maailmarändurite Seltsist. Mängu esimene pool pidi olema pidulik bankett. Turvaline ja noobel, et kõik tegelased elaksid oma rollidesse mõnusalt sisse, võtaksid omaks kõrgklassi käitumismallid ning saaksid üksteisega suhelda.
Kokkutuleku kavas olid kõned, uue esimehe valimine ning mustkunstniku etteaste. Samuti kaetud rootsi laud.
Olime mängule teinud ka valebaari, kus joogid küll õiged välja nägid, kuid tegelikult vastavat värvi mittealkohoolsed alternatiivid olid (pisang – tarhun, vein - viinamarjamahl jne). Põneval kombel tundus see mõjuvat sama sotsialiseerivalt nagu alkohol muidu. Ahjaa, Valge Klaar vahuveinipudelis pettis ära päris mitmeid.



Õhtu jõudes poole peale toimus mängupaus ning mängijad viidi taksodega uude mängupaika – spetsiaalselt ettevalmistatud tööstushoonesse. Enne uude paika jõudmist sidusime mängijate silmad kinni. Eesmärgiks oli katkestada ära osalejate teadmine oma asukohast, mis immersiooni võimendama pidi.
Mängusiseselt oli tegu dimensioonidevahelise taskuga, mis iseenesest oli kirjeldamatu olend – terasest ja betoonist Kommunismus. Jah, alternatiivajalooliselt oli tema ühe teatud revolutsiooni taga. Punapartei oli seega sekt.



Nn tehasehoone oli kuus suurt ja kõrget kongi pikas koridoris. Kasutusel oli neli kongi. Iga ruum oli erinevalt valgustatud ning erineva teema ja abitegelastega. Kinosaali veiklev valgus, elav tuli algustoas, tossumasin ja prožektorid kolmandas ning paar päevavalguslampi viimases. Iga kong pidi (loodetavalt) tekitama üllatust ning andma avastamisemotsiooni. Sekka absurdi, hirmu ja sürreaalsust. Kontrast banketiga tuli maksimaalne.
Mitmed paigad olid erinevat moodi ohtlikud, millest kinoekraan vaid üks näide. Mängijad, kes lagunesid ringituhnivateks grupikesteks ja üksikuteks langesid siin ja seal Kommunismuse ohvriks. Kulminatsioonis oli seitsmel allesjäänul võimalus valik kas põgeneda tagasi Londonisse või asuda lootusetusse võitlusse treppidest ülesmarssivate Kommunismuse orjadega. Kõik valisid kangelaslikult viimase.
Käesoleva larbi narratiivi siiski lahti seletama ei hakka, kuna iga mängija viieteistkümnest elas selle isemoodi läbi.



Mängu teema rollimängufoorumis dragon.ee: siin

Alljärgnevalt ülevaade mängust läbi ühe tegelaskuju silmade.

Joel Jans alias Yo'el Yunz:

Scotland Yardi vanemkonstaabel Westile

Edastan teile kirja, mille leidsime londoni sadamas sihitult hulkunud Härra Noxwelli assistendi Aron Timotheuse taskust. Kahjuks on noor Aron läinud lõplikult hulluks ning kardan, et ei tema ega see sõge kiri ei suuda aidata teil leida vastust küsimusele: mis täpselt juhtus jõuluööl LAMSi seltsimajas? Kes tappis virtini ja baarmani ning kuhu kadusid kõik kohalviibinud seltsiliikmed.

Bedlami kuningliku vaimuhaigla direktor: Lewis Smyrke

Mina, Yo'el Yunz, kirjutan praegu neid ridu värisevate kätega kesk kohutava musta õuduse südant. Püüan teha lühidalt, sest õli lambis on otsakorral ja lisaks pole teada kui kaua mul õnnestub veel säilitada väheseid terve meelemõistuse riismeid. Viimaste tundide jooksul toimunu on olnud luupainajalik unenägu. Võigas košmaar dimensioonide ja kosmose külmuse vahelt. Mul pole aimugi, kes võib kunagi neid ridu lugeda, seega alustan päris algusest.

1926. aasta oli lõppemas. Londoni arvukate klubide ja seltside jaoks oli jõulueelne aeg kokku tulla ja möödunud aastale pilk heita. Jõukamates linnaosades muutusid postiljonide kotid koosolekute, ballide ja bankettide kutsetest raskeiks. Nii oli ka Londoni Akadeemilise Maailmarändurite Seltsi aastalõpu kokkutulek planeeritud sellesse aega. Klubi president Sir Aburey Noxwell kirjutas kõik kutsed ise, mis polnud sedavõrd eksklusiivse liikmeskonnaga seltsis sugugi suur töö.

Londoni Akadeemilne Maailmarändurite Selts loodi 1881. Klubi kasvas algselt välja väiksemast sõpruskonnast. Peeti ühiseid jutuõhtuid, käidi väljas ning kuna kõiksugu ekspeditsioonid-rännakud maksid tublisti naelasid, aidati üksteist ka rahastuse leidmisel. Pärast seltsi loomist hakkas liikmeskond tasapisi laienema. Kutsuti uusi liikmeid ja sobiva kandidaadi võis esitada igaüks. Seejärel kaaluti sobivust: avatud ja uudishimulik meel, akadeemiline haridus ja suur reisikogemus andsid igaüks suure rasvase plusspunkti. Pikkamööda vastuvõtutingimused muidugi pehmenesid. Tänaseks on (või siis oli) seltsi nimekirjas 35 tegevat liiget ja 11 emeriitliiget. Prestiiž, mida Londoni uduvihmastel tänavatel nii ütlemata tähtsaks peetakse, ulatus aga kõhklemata üle enamiku klubide.

Sir Noxwell ise oli oma käitumisega viimasel ajal kõvasti kuulujutte tekitanud. Viimased kuud oli ta pidevalt atlanditagustes maades hõivatud uurimusega, mille sisu ei soovinud ta kellelegi reeta. Kui temalt päriti uue uurimuse sihti, tõrjus ta alati kõiki küsimusi vastusega - "Mind ei tohi praegu segada. Ma olen avastuse jälil, mis muudab kogu geograafia olemust!" Selline salapära muidugi vaid süvendas Londoni kõrgklassi huvi Sir Noxwelli viimaste avastuste vastu.

Mina ise olin LAMSis noorliige - täpsemalt 1920. aastast. Peamiselt olin enda noore elu jooksul siiani reisinud oma esivanemate kodukandis. Olen nimelt baltisaksa päritolu. Sündinud küll Saksamaal, aga vanade suguvõsa päevikute ja juttude vastupandamatu salapära ja võlu viis mind lõpuks selleni, et võtsin ette korduvalt pikki retki vanamoodsasse ning Londoni Euroopa vaatepunktist metsikule Liivimaale.

Aga seda innukamalt ja noorusest tingitud uljusest rühkisin läbi Londoni uduste tänavate seltsihoone suunas. Selleks oli suur vana kivimaja. Ostetud üpris kiirelt pärast asutamist. Algselt oli hoone eesmärk pakkuda vaid liikmetele mugavat kokkusaamiskohta. Hiljem võeti tööle aga ka virtin ning tihti söödi koos lõunat ning kasutati ruume töötamiseks.

Esimene veidravõitu intsident leidis aset juba seltsi trepil. Keegi odavas ülikonnas metsistunud juuste ning sassis habemega mees hüppas minu juurde, haaras mult õlast ja sosistas:

"Võtmesõnaks on Wasara valgus."

Hulgus kadus hämarusse enne, kui suutsin kuidagi reageerida või mehelt tema kummaliste sõnade kohta täpsemalt selgitust nõuda. Kehitasin seega õlgu ja asusin edasi. Seltsi soe saal tõmbas mu prilliklaasid uduseks. Kui need taas puhtaks olin saanud nühkida, oli mu juurde jõudnud Seltsimaja virtin missis Sally Harper.

Temalt saadud lahketest sõnadest ning klaasist šampusest julgustatuna astusin edasi ja sukeldusin pea ees seltsiellu ning uudistesse, millest olin rohkem kui aasta eemal viibinud. Noxwell pidas lühikese avakõne ning kinnitas seal ühtlasi ka enda tagasiastumise soovi. Ühtlasi palus ta uutel presidendikanditaatidel end kohaletulnute ees tutvustada.

Lisaks ilmus välja üllatusesineja - mustkunstnik koos oma truu abilisega, kes demonstreerisid mitmeid lõbusaid silmamoondamisi ja ühte rahvast eriti elevile ajanud triki seoses köitest vabanemise ning kuuli hammastega püüdmisega.

Mina samal jutlesin Kabala, arvuteooria uurija Israel Rabinovichi, skandinavistika professori Rudolph Stonega ja loomulikult oma vana sõbra Edward Clarksoniga, vapra Tunguska uurijaga. Arutasime temaga pikalt marsi kanalite ja läbi eetri purjetamise võimalikkuse üle. Poole kõrvaga jälgisin ka muidugi uute presidentide kandidaatide kõnesid aga siinkohal oli mul valik juba tehtud. Loomulikult Stone! Ega ometi saa niivõrd auväärsele ametile iirlasest Sullivan või veel hullem - naine! Olgem ausad - Eleonora Ursula Rosenholmi näol on tegemist küll võluva ja terase mõistusega noore neiuga, aga mida arvavaksid teised seltsid? Kardan, et konservatiivsete akadeemikutega suhtlemises kaotaksime kõvasti aastatega teenitud hindamatult väärtuslikke boonuspunkte.

Aga olen jäänud liiga kauaks rippuma oma helgemate ja nüüd valgusaastate kaugusel asuvate mälestuste külge. Küllap on see inimloomusele omane viis üritada hiiliva hullumeelsuse eest põgeneda.

Seistes seal turvalises, soojas, valgusrohkes ja õdusas saalis ei suutnud ma kõige haiglasemates unenägudes kujutada ette missugused õudused luuravad tegelikult meie kolmedimensionaalse kitsukese ruumi voltide ning kumeruste vahel. Küllap ei tajunud seda tol hetkel keegi. Isegi mitte too hull rootslane.

Hakkasin otsima, kuhu Clarkson oli kadunud ja leidsin ta nurgast koos Lady Mary Ann Elnora Lonsdalega. Suure budismi ja konfutsionalismi uurijaga. Parasjagu oli ta endast väljas üritades seletada oma 1924. aasta ekspeditsioonist Indiasse, mille peasihtmärgiks oli Nalanda kloosterülikool. Seal kohtus ta aga vanas templis kummalise musta õudusega, mida ei suuda kirjeldada. Jutustust ta lõpetada aga ei suutnudki. Ootamatult katkestas kõigi saalis viibijate vestluse Noxwell, kes teatas, et on aeg paljastada õhtu põnevaim teema ehk tema uuringute saladus.

Saali saabus täielik vaikus. Kuulda oleks olnud nõela kukkumist põrandale. Kõik ootasid hinge kinni pidades saabuvat uudist. Seda enam, et paljud seltsiliikmed olid üle aastate esimest korda tulnud taas seltsihoonesse puhtalt seda avaldust kuulama.

“Härrased, prouad, kaasseltsiliikmed”
“Aeg on tõmmata viimaks katteloor mu uurimuselt.“
Pärast lühikest sissejuhatust jõudis Noxwell oma teooria tutvustamiseni.
„Nimelt olen ma avastanud, et teatud vahemaid saab läbida kiiremini kui teisi. Samuti vastupidi. Kõlab hullumeelselt? Jah, kaks aastat tagasi oleks ka ma ise kahtlemata sellist teooriat pidanud sõgedaks. Aga ma olen teostanud katseid. Maailmas on olemas alasid, kus aeg liigub erinevalt kui teistes. Ma olen proovinud läbida ühte ja sama vahemaad ja mõõta selleks kuluvat aega ja saanud erinevaid tulemusi,” Noxwell tegi hetkeks pausi.

"Tahan öelda et samapikad teed on tegelikult erineva teepikkusega."
Ruumi täitis vaikus, mida ilmselt võis pidada piinlikuks.
"Ma arvan, et saame nüüd aru, miks sa juhatajakohast tagasi tahad astuda!" hüüdis Oliver Galton lustlikult tema jutule vahele. Saali täitis mürisev naer. Ent Noxwell ei lasknud end segajast häirida.

“Härra. Kui viitate mu vaimse tervise seisukorrale, siis selleks pole põrmugi põhjust. Tegemist on tõenäoliselt asjaoluga, et meie maailma aegruum pole kõikjal päris sirge ja tühi. Siin-seal paikneb meie ruumi all või taga teisi paralleelseid maailmu.”

Saali kogunenud rahva hulgas puhkes kahin, ent Noxwell vaigistas selle käeviipega: “Palun, oodake veidi küsimustega. Enne soovin ma lasta oma rootsi kolleegil teha ühe demonstratsiooni.”

Seni Noxwelli seljataga seisnud rootslane astus ette ja tervitas kohalviibijaid lühidalt (märkasin seejuures rahuldustundega, et tema aktsent oli veel tugevam kui minu oma). Seejärel võttis mehike kätte paberi kõigi kohalviibijate allkirjadega, kägardas selle ootamatult kokku ja röögatas midagi veidrat.

Järgnev ei oma mingit teaduslikku või üleüldse mõistlikku seletust. Tundus kui oleks plahvatanud karbitäis foto-magneesiumit. Silme eest lõi valgeks ja ma tundsin end tühjusse langevat. Ma lahustusin igavikus ja ajas, misjärel mind taas valulikul viisil kokku pandi. Seejärel saabus pimedus ja kohutav müra. Tundsin suus vastikut metalset maiku ja jäledat kontideni tungivat külmust. Tundsin kuidas mao sisu nõudlikult väljuda tahtis. Ajasin end püsti.

Ümber minu kostis hääli ning karjumist. Keegi tormas mulle otsa. Seejärel süttisid siin-seal
tulemasinad ja tikud mis tõid nähtavale mu kaaslaste tontlikud ehmunud näod ja väikse osa hiigelsuurest ruumist. Siseseadelt meenutas see justkui tehasetsehhi. Igal pool meie ümber jooksid nimelt metallist platvormid, ketid, redelit ja trepid. Platvormide küljes rippusid aga hirmuäratavad roostes konksud. Sellised, nagu neid kasutatakse tapamajades loomade ülesriputamiseks.

Keegi haaras ootamatult mult õlast. Võpatasin ja vaatsin ringi. Tegemist oli Lady Lonsdalega. Vaeseke oli pimedasse kohta sattudes hetkeks täiesti mõistuse kaotanud. Ta rippus mu käe küljes anudes, et ma ei jätaks teda sinna üksi. Võtsime Clarksoniga mõlemad talt kätest kinni ja üritasime vaest naist rahustada, kuidas oskasime. Kuigi olime ka ise ootamatust ümberpaiknemisest šokis ja hirmunud.

Levisid jutud, et ruumist on leitud puruksrebitud laip. Noor Eileen Mcmarlene... Polnud veel seltsi liigegi, kahekümnendatesse jõudnud noor kaunis neiu. Miski justkui nööris mu kõri, tume vari selja taga. Hirm. Kõige ohtlikum vaenlane üldse, mis kasvades lämmatab mõistuse ja südamejulguse.

Teised seltsiliikmed olid samal ajal esmasest paanikast üle saanud, süüdanud mõned taskust või maast leitud küünlajupid ja uurisid ümbrust. Mitmed vihased hääled hüüdsid Noxwelli järgi, teda needes ja nõudes, et mees silmapilkselt välja ilmuks ja meid koheselt tagasi seltsisaali transpordiks.

Peale lühikest otsimist leidsime seltsi presidendi nurgast küünlavalgel väikesi paberitükke lugemas ja pominal midagi arvutamas. Pärimise peale, mida ta, pagan võtaks, õieti teeb, seletas Noxwell imestunult, et ta loeb seltsi presidendi hääletuse hääli kokku. Tõenäoliselt oleksid mõned meist talle käsipidi kallale läinud, kui sealsamas poleks tõmmanud tähelepanu endale müra kuskilt kõrgemalt. Tegemist oli meie peade kohal asetseval metallplatvormil roomava mehega. Lähemal silmitsemisel osutus oli selleks kirjeldamatult määrdunud ning kaltsudes õnnetu olevus, kes püüdis meid mõnd aega vältida, süüdistades meid alusetult inimsöömises. Kui me aga kinnitasime vaesekesele, et me ei taha talle mingit häda, muutus ta sedavõrd sõbralikuks, et usaldas meile isegi võtme ruumist väljapääsemiseks.

Olime just ust avamas kui ootamatult ilmus nurgast väljas rõõmus Noxwell, kes teatas, et hääletuse on võitnud Stone ja tema on nüüdsest peale peale uus seltsi president. Noxwelli suunas lendas selle avalduse teatavaks tegemise järel uus süüdistuste rahe. Mõned arvasid isegi, et Noxwell on meid lihtlabaselt toidu või joogi sisse pandud ainetega uimastanud ja vangistanud.

Mina ei jäänud seda vaidlust pikemalt jälgima, vaid murdsin koos esimese salgaga uksest välja. Suur kahepoolne terasuks viis meid edasi pikka pimedasse koridori. Niikaugele, kui meie napid valgusallikad suutsid näidata, paistis mõlemas suunas sarnaste usterivi jätkuvat veel pikalt.

"Kuulake, kuulake ometi!" hüüatas äkki keegi.

Jätsime käratsemise ja hoidsime hinge kinni. Koridori ühest otsast kostis õrna orelimuusikat. Samas helises selles sedavõrd vastikuid ja ebamääraseid toone, et judisesin, üritades ette kujutada, kes võiks sellises jumalatest hüljatud kohas mängida sarnast muusikat.

Sellest hoolimata leidsid mõned julgemad seltsiliikmed, et peaksime edasi liikuma. Meiega ühinesid
ka mahajäänud liikmed koos Noxwelliga, kes jumalakeeli kõigile kinnitas, et tal pole õrna aimugi,
kus nad asuvad ja et rootslane on teda petnud samamoodi nagu ka kõiki teisi.

Muusika tõi meid järjekordse ukse taha. Pilt, mis selle taga avanes, lõi meid täiesti hingetuks. Tegemist oli vana kinosaaliga. Üles olid seatud filmiprojektor, toolideread ja muu kinoga kaasaskäiv. Ühes nurgas istus mustas kogu, kes mängis mingil mulle tundmatul muusikariistal. Ukse lähedale oli aga enda tööruumi üles seadnud kunstnik, keda ei paistnud üldsegi segavat, et parasjagu käis filmi näitamine. Mis aga meid eriti jahmatas, oli publik. Tegemist oli osaliselt nukkudega - osaliselt aga lagunenud laipadega. Ka leidus kombineeritud nukke ja laibaosi. Skelette ning täiesti arusaamatuid toolidele asetatud riidepuntraid. Tundsin alles nüüd jälki haisu, mis ruumi täitis. Mu pea hakkas pööritama ja lõin ringi vaadates pilgu kinolinale. Kuid see oli veelgi suurem ning ohtlikum viga. Üle kinolina libisesid kummalised, õudsad ja sürreaalsed pildid. Kaadrid tehastest, mingitest sõdadest, marssivatest armeedest. Kõik mu ümber näis taanduvat. Mu vaevatud aju unustas hetkeks kogu ümbritseva õuduse ja sukeldus pea ees uude. Ma ei tajunud taaskord enam aja kulgu. Ühel hetkel surus
keegi LAMSi liige aga õnneks oma kaabu mulle silmade ette ja kaaslased kiskusid mind veidrat lumma tekitava filmi juurest eemale. Tänasin abistajaid, kuigi ise mõtlesin salamisi, et ehk oleks olnudki parem vajuda igavesti unustusse, vaadata ekraani senikaua, kuni ka minust on järel vaid kuivanud ja roiskunud kest. Ehk vaid niiviisi saaks mu hing vabaks?

Üritasime meeleheites kunstnikku küsitleda, kuid tegemist oli kahtlemata hullumeelsega, kelle suust ei tulnud mitte ühtegi mõistlikku sõna. Lisaks pani paljas pilk sellele, mida mees maalis taas mu pea pööritama.

Seega põgenesin hirmsast ruumist ja osad seltsikaaslased järgisid mu eeskuju. Tormasime mööda koridori edasi, kuni eespool hakkas kumama valgust. Liikusime ettevaatlikult selle suunas ja sattusime järjekordsesse veidrasse hiidruumi, mida täitis kollakas, justkui mitte kuskilt, aga samas kõikjalt tulev helendus ning veider salapärane udu. Pärast ruumi sisenemist ümbritsesid meid äkki nahkades ja nuiadega inimesed. Nad röökisid midagi omas keeles. Kui üritasin metsikute pärismaalastega inglise keeles suhelda, mõistsid nad seda mu üllatuseks vabalt ja läksid vestluses sellele sujuvalt üle. Nad teatasid, et on Kommunismuse teenrid ja otsivad küsimuste küsijat. Keeldusin sellest ettepanekust viisakalt kui kategooriliselt. See ajas metsinimesed marru. Nad hakkasid mind needma ja kutsuma kapitalistiks.

Just siis, kui konflikt oleks läinud vägivaldseks, ilmus käkki koridorist välja suurt kasvu mees. Triibulises madrusesärgis, sinelis, säärsaabastes ja punatähega nokkmütsiga. Vööl rippus ilmutisel ähvardava ilmeline revolver. Teda nähes taltusid metsinimesed koheselt. Kummalises vormis mees pöördus aga meie suunas, esitles end punaarmee ohvitserina ja nõudis aru, et mis siin toimub.

Ootamatult sähvatas mul päästekiirena lahendus. Muidugi! Miks ma varem selle peale ei tulnud. Kommunismus, kummalised toad ja pimedad koridorid, hullumeelsed ja kõik muu. Kahtlemata oli Noxwell vaid talle lõpuni arusaadavatel põhjustel meid toidu või gaasiga uimastanud. Toonud kuskile hullumajja ja mängis nüüd meie emotsioonidel. Peale venemaal toimud oktoobrirevolutsiooni oli kommunistlik liikumine suurenenud ka vanal heal inglismaal – saksamaast rääkimata. Kahtlemata oli tegemist käesoleval juhtumil hullunud Karl Marxi ja Lenini jüngritega.

Otsustasin seega hulle mitte ärritada ja üritada nende rumalustega kaasa mängida. Väljailmunud nn. ohvitser tundus omavat vabamat liikumist ja isegi relva. Niisiis kui väidetav punaarmeelane uuris minu käest, ega ma ei tahaks astuda samuti rahva armeesse, olin koheselt nõus.

Ohvitser tõmbas seepeale taskust punase lindi ja sidus selle veidraid vormeleid sosistades mulle ümber käe. Seejärel vaatas ta mind oma kosmiliselt tühjade ja mustade silmadega, käskis minna oma kaaslaste juurde ning leida nende hulgast veel liituda soovijaid.

Tahtsin midagi öelda, mehele vastu vaielda, kuid ma ei suutnud. Mu silmadele langes justkui hall kae. Ootamatult ei suutnud ma öeldud käsklusele vastu astuda. See tundus nii oluline. Hetk hiljem leidsin end juba oma kaaslaste seltsist rääkimas sosinal neile üheaegselt nii tuttava, aga samas ka nii võõra häälega plaanist mis garanteeriks meile pääsemise. Tuleb vaid lasta samasugused käelindid endile paigaldada ja hullumeelne ohvitser päästab meid siit. Tahtsin karjuda, et ei, ärge kuulake mind. Käelint muudab teid tahtetuteks orjadeks. Tuimadeks kurjuse tööriistadeks. Aga ma ei suutnud. Jälgisin õudusega kuidas mingi osa minust, mida ma ei olnud enam võimeline kontrollima, vastas kaaslaste kõhklevatele küsimustele ja seejärel suundus koos nõusse jäänud Lady Lonsdalega ja härra Clarksoniga ohvitseri juurde tagasi.

Peale seda kui ohvitser oli ka neile kahele õnnetule oma jälgi punase nartsu käe ümber sõlminud, sain taas end kontrollida. Taganesin kiirelt ruumist välja. Nägin vaid vilkamisi kuidas ohvitser Londsdalele ja Clarksonile omakorda mingid ülesanded jagas.

Surusin end vastu seina ja üritasin käesidet ära kiskuda. Aga mu suureks ehmatuseks ei olnud mu sõrmed selleks võimelised. Sideme salapärane lumm takistas mind seda tegemast. Hakkasin paanikasse sattuma. Ent siis kõlas lask. Mu kõrvalt uksest tuikus välja kõhust hoidev Simmermann, suitsev revolver käes.

Põgenesin seda vaatepilti nähes umbropsu. Lihtsalt jooksin kuni jaksasin ja põikasin esimesest avatud uksest sisse. Lootus rahu leida luhtus. Õudus oli taas kohal ja haaras mu kõrist tugevamini kui varem. Ruumi täitis kummaline sisustus. Valged voodid, metallinstrumendid ja tundmatud aparaadid. Seinale oli maalitud hiigelsuur lehma meenutava olevuse pilt. Selle ees karglesid poolalasti inimvared kes laulsid midagi oma kummalises keeles.



Nurga hämarusest eraldus kogu ja vaarus minu poole. Nähes selle olevuse nägu, ei puudunud palju, et mu vaene süda oleks seiskunud. Ainuke, mida suudan ja tahan sellest meenutada on, et tegemist polnud inimese näoga. Lisaks sirutusid tema krimpsus ja kriitvalgest näolapist välja ilged jätked või kombitsad. Tagatipuks langes alles nüüd pilk lähedal asuvate laudadele. Neil asetsesid metallkandikutele laotud inimkõrvad. Neid võis olla kümneid, ehk isegi sadu.

Sööstsin uuesti uksest välja ja jooksin vaatepildist poolsegasena edasi. Alles veidi hiljem taipasin, et karjun kogu jõust. Vaarusin sedasi otse ohvitseri ja tema orjadeks muudetud kaaslastele selga. Mind haarati tugevalt kätest. Ohvitser vaatas mulle taas oma õudustärataval pilgul otsa ja andis meile käsu otsida üles rahvavaenlane Simmermann. Taaskord kaotasin kontrolli oma keha üle.

Komberdasime tõenäoliselt tunde mööda hiiglasliku tehase labürinti. Viimaks jõudsime tagasi kinosaali. Simmermann oli vajunud seal ühte nurka istuma. Kätega hoidis ta endiselt kinni noahaavast. Tühjad ja hingetud silmad põrnitsemas kinolina.

Kuna käsk Simmerman leida oli täidetud saime viivuks kontrolli oma kehade üle tagasi. Tõstsime Simmermani ekraani juurest ära, kuid tema jaoks oli juba hilja. Oli näha, et mehe hing on kehast lahkunud - loodetavasti paremasse kohta kui see luupainaja, kus me elavad jätkuvalt asusime.

Siin ma siis nüüd kirjutan seda kirja. Kinosaali nurgas pappkastil. Hullult kunstnikult ära võetud paberilehtedele. Loodetavasti leiab keegi need lehed. Tõenäoliselt pole mul enam kaua aega jäänud. Kuulen koridorist jälki korinat, saabaste müdinat ning ulgumist. Tunnen kuidas aegamööda elu minus kustub ja pilk ähmastub. Muutun peatselt samasuguseks hingetuks deemoniks nagu selle koha teised asukad. Oh aidaku mind jumal!



Leegid kõikjal. Ahned loidud roomasid põrandat mööda edasi. Purunenud alkoholipudelid, mis tuba mööda laiali olid visatud, ainult edendasid tule võidukäiku.
Baarman ise lebas surnuna leti all, samuti virtin, kes juba põles.
Kuid pool saali oli veel puutumata. Keegi liigutas seal, noor kuju ajas ennast käpuli, laup külmast higist tilkumas. Ta haaras maast soni ning surus selle pähe. Seejärel väljutas endast banketil joodud joogid ning söödud söögid. Siis vaatas ta tulle. Sellesse häbematult veiklevasse ja praksuvasse tulle. Noormees ajas end taaruvalt püsti, hullumeelne läige silmis.
“Selja taga on aken. Ära siit!” mõtles Aron Timotheus.
Ta pöördus ja tardus. Tema ees seisis...

Mööda uduvihmast Londoni tänavat astus LAMS’i trükikoja juhataja, aimamata et juba homme tuleb tal asuda otsima uut töökohta.
Kuskil läheduses voodis magas üks pritsumeeste rühma ülem, aimamata et sellest tuleb üks raske ja töine öö.
Üht kõrvalist alleed mööda jalutas soliidne härrasmees muie näol. Nagu inimesel, kes on oma seatud eesmärgid saavutanud.

Ent Aron Timotheus tardus ja vaatas otsa slaavitarile, keda ta oma unenäos näidud oli. Või oli see uni, kus teised on? Midagi Aroni vaimus oli katki ning millelegi oli langenud must kate.
Mis üldse juhtus?
Ahjaa.
Ära siit!
Nad põgenesid läbi akna, see imestunud näoga Jakuutia neiu ning endine sadamatööline, nüüdne hull.

Järgmisel päeval alustas konstaabel West juurdlust, mis polnudki määratud kunagi lahendust saama. Kokkutuleku pilt tõestas, et sündmus oli toimunud. Mis pärast juhtus, oli teadmata.
Scotland Yardil ei jäänud üle muud, kui anda välja teate, et LAMS’i kokkutulekul mõrvati kaks inimest ning ülejäänud on arvatavasti röövitud.
Ent kõigist kangelastegudest ei saadagi kunagi teada.