Järgnev kirjutis leiti Uniooni tähejõudude baasi likvideerimise ajal, s.o. umbes 3 aastat enne Uniooni lõppu, baasi värbamiskeskuse ühest ruumist. Arvatakse, et see võis olla kirjutatud viimase emotsionaalselt tasakaalustamata värdinimese poolt. Lugege ja rõõmustage, et destruktsiooni aeg on möödas.

Hommikul oli meid kaksteist. Kössitasime vaikides kõval pingil ja põrnitsesime värbamisbüroo sõjaväesinist seina, oma käsi või kes mida. Kaks ja pool korda tunnis avanes koridori otsas must metalluks ja üks naha ja mundriga ületõmmatud luukere viipas järjekordse värvatu selle taha. Niisiis olin ma juba üksteist korda näinud, kuidas minuvanune inimene tõuseb ja kõnnib enda meelest selga tikksirgena hoides ukse taha. Seni pole ma veel näinud kedagi sealt tagasi tulemas.

Nii-siis. Ma olen siin viimane ja see ei üllata mind. Ma olin viimane juba sündimisel. Kas kujutate ette, et minu sünni juures oli arstiks minu vanim õde. Kas kujutate ette? Ma tean, et ta oli ainuke küllalt lähedal olnud sünnitusarst, kuid ikka. Sinu õde aitab sind sinu ema seest ilmale. See on kogemus, mida ma teile ei soovitaks., kuid mis teha, kui sa oled viimane sündima.

Pärast sündimist ei läinud asi minuga paremaks. Kõik teavad, et siirdeperre peab laps jõudma hiljemalt teiseks sünnipäevaks. Ka minu sünniema teadis, kuid ta ei tahtnud. Ta põgenes minuga mägedesse, külmadesse koobastesse, kus on tuul ja loomade lehk. Ma imestan, et mind koos emaga kõige selle peale Kuu peale ei saadetud. Hoopiski otsiti koolitatuimad siirdevanemad, keda minu jaoks leida oli. Muidugi siis, kui ma tagasi tsivilisatsioonis olin. Kuid ema, … No jah, tema on küll nüüd kuskil seal üleval
Pärast neid eksirännakuid ja hullu ema olin ma kuulus - selles ma tõesti viimane ei olnud. Koos siirdekatega käisin ma läbi vist tuhandeid sümpoosione ja seminare. Lõpuks ei suutnud ma enam voodis magadagi, mul oli selleks vaja hõljukit.

Kas ma seda juba kirjutasin, et koolivanemad valiti mulle kolm aastat hiljem kui kõigile teistele? Noh, nüüd on see siis kirjas. Kolm aastat hilinemist oli niigi vedamine, nii-nii paljud tahtsid mind ju isiklikult näha ja täiesti isiklikult katsuda ka.
Minu koolikodu oli suur, kollane, moodne ja täiesti vastik. Mõelge ise. Minu ümber sebivatest hüpnokiivritega lastest olin ma selgelt pikem, selgelt tugevam ja sama selgelt lollim. Kõik see koos ja iga asi eraldi tegi mind kogu aeg tigedaks. Kord sülitasin ma isegi ühele pagana pätakale lagipähe, kuid tema, ta lihtsalt ei märganud seda. Tema tatti ära uputamiseks polnud mul aga küllalt sülge. Mis seal’s ikka, ebaõnn.

Suhted, need olid mul koolis lihtsad ja selged. Koolivanemad vaatasid minu peale põlastavalt ülalt alla, kaasõpilased vaatasid minu peale põlastavalt alt üles ja õpperobotid vaatasid mind täiesti ükskõikselt. Need pagana e-jobud toppisid mulle muudkui kiivrit pähe ja surusid suurt rohelist nuppu. Kui ma neilt peale teadmiste pumpamist midagi küsisin, ütlesid nad alati: „Te vestlete sellest homme oma koolivanemaga“.

Ah homme, teadagi. Homme tuli põlastava pilguga mesimagus vanem ja küsis, kas mul on astronoomia või sotsiaalteooriate kohta küsimusi ja ega ma ei oska arvata, kas neljamõõtmelises ruumis võiks kuupe olla. Oh need vaesed vanemad. Pumpamine lööb ju minusugusel ebastandardikul seosed kohe täitsa sassi ja uudishimu minema. Hakka või uunikumi pärast pingutama.

Aususe huvides pean ütlema, et vahel oli mul õppimises mõni hea päev ka. Siis ma küsisin ja imestasin ja olin igast otsast üks standardne laps. Kuni viimaks jõudis aeg viimase küsimuseni, minu viimase tõsise küsimuseni koolis.

Mulle oli sellel päeval vägev ports anatoomiat, psühholoogiat ja sotsiaalset käitumist kolba alla surutud ja miski jäi mind kõigest sellest närima. Vanem Joanna leidis minu näo ilmselt lootustandvalt segaduses olevat, nii et ta pingutas minuga väga. Tõi lagedale hulgaliselt lisahologramme ja filme, vestles minuga ja arutas üldse igasuguseid asju. Nii sattusin hoogu ja täiesti pahaaimamatult küsisin Joannalt, et mida tähendab, et reproduktiivorganitel on oluline roll sotsiaalses suhtlemises ning selle rolli tasakaalustamiseks vähendatakse operatiivsete meetoditega sellise suhtlemisvormi sõltuvuse tekitamise riski, samas sellise suhtlemise aega pikendades. Mulle vastamise asemel pakkus Joanna aga seletavaid sõnastikke ja lausete grammatika analüüsi. Kui ta sai aga viimaks aru, et kogu see kontseptsioon on mulle arusaamatu. No jah, kui ta sai sellest viimaks aru, pühkis ta silmadest naerupisarad ära ning demonstreeris mulle näitlikult, kuidas neid organeid sotsiaalsel eesmärgil kasutatakse. Ja ta ei pannud selleks isegi klassi ust lukku. Kui te arvate, et ma olin nüüd oma 10 aastaga seksi osas koolikaaslaste seas esimene, siis te eksite. miks muidu oleks pidanud Joanna naerma. No muidugi naerma - ma olin ju nii loll. Mis mina sain teha, et olin olnud just sellel õigel ajal emaga mägedes juurikaid ja küpseliha söömas, kui oli paras aeg minusse operatiivselt sekkuda ning minu käitumist modelleerida.

Illustratsioon: Liisimari Randjärv

Aga lahkudes, peale oma esimest seksi lahkudes, ütles Joanna mulle täiesti hariliku häälega: „Pea meeles, see on nagu selja sügamine: vajalik, kuid ebaoluline. Ja seda ei tehta avalikult ja sellest ei räägita. Need on asjad, mida sa pead mäletama“.
Nii nagu ta ütles, ma ka tegin. Ma esitasin edaspidi küsimusi nii vähe kui võimalik ja vastuseid sain veel vähem. Kõikusin teadmiste pumpamise hüpnohämus koolikaaslastega mööda kooli ringi, korjasin siit ja sealt endasse kooliväliseid fakte, vestlesin mesimagusate õpetajatega planetaarnavigatsioonist ning muust sellisest, suhtlesin mitmel moel armastusväärsete koolikaaslastega ja sain aina targemaks, kuid sõltumata kohast või teemast, ikka ja alati viimasena.

Ja nüüd viimaks olen ma siis küllalt tark, et istuda sõjajõudude värbamisbüroo kaugsiirde ukse taga, muuseumist laenatud pliiats käes, üksi.

Ma tean, et kui see uks ükskord avaneb, panen ma pliiatsi värvlivahele ja tõusen aeglaselt. Tõstan oma jalgu väärikalt, kuni jõuan tühja siirdekambrisse ning peatun hoolikalt punase ringi keskel. Kujutan ette, kuidas kuskil suure puldi taga istub juhmi näoga veteran ja kraaksatab mikrofoni: „reamees number 12. Seiske paigal, et kosmosekass teid võtku. Kohe algab siire.“ Ja siis loeb ta numbreid, alustades näiteks sajast ja lugedes hästi-hästi aeglaselt. Ja peale nulli. Peale nulli köhatab ta peaaegu kohmetunult ning ütleb: „Vabandame, te olite järjekorras viimane ja nüüdseks on kõik kasarmud täis. Me ei saa teid värvata“. Ma noogutan kuivalt seinatagusele veteranile ning lahkun siirderuumist väärikalt, aeglaselt ja mõttes naeratades. Nii ma mõtlen, et see juhtub.
Aga hetkel ma näen, see raske uks avaneb nüüd. Ma panen pliiatsi ära. Hüvasti kõik, keda ma tundsin.

Teos Baasis: Viimane
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0372)