earringsKõps-kõps-kõps. Mare uute kingade kontsaklõbin kajas rütmiliselt üle terve haiglakoridori. Musta-valgeruuduline põrand oli hoolega puhtaks küüritud, aga siin-seal vedeles läikimahõõrutud pinnal jäledaid süljelärakaid. Mare ees kõndiv üllatavalt nägus ja piinlikult puhast valget arstikitlit kandev nooremapoolne mees pööras pead ning lausus vabandaval omamehelikul sosinal: „Ivanovil on jälle tuurid peal!“ Mare noogutas mõistvalt ja naeratas samas lohutavalt tädikesele, kes seina ääres ratastooli külge kinni oli seotud ning huilgas: „Pomogii, deevuška baabušku, pomogi, rodnaja babulju svajuu.“ Tema kõrval istus samuti ratastoolis kiilaspäine punetava ninaga vanamees, ilmselt Ivanov, kes valimatult igasse suunda sülgas, üritades samal ajal pahklike kätega oma õlgadelt hiiglaslikke siputuspükse meenutavaid asjandusi üleval hoidvaid paelapuntraid puruks katkuda. Üks pael katkes naksatusega. Mare pööras kiiresti pead ning tema pilk kohtus koridori seina ääres seisva vanatädiga, kes kohe käed dramaatiliselt näo ette lõi ja kiirel sammul minema tõttas, aeg-ajalt kahtlustaval ilmel üle õla piiludes.

Hoolimata tugevast puhastusvahendite aroomist levis koridoris ikkagi spetsiifiline vanainimeste lõhn, mis Marel iga kord südame pahaks ajas. Ta surus hambad kokku ning tippis valvenaeratus huulil arstikitlit kandvale mehele kiiresti järele. Neist kiirustas mööda valveõde, kes vanamehega valjul häälel kurjustama hakkas.

Mees avas koridori lõpus asetseva ukse, nad sammusid läbi kitsa vahekoridori ja jõudsid peagi voodihaigete osakonda. Palatis oli aken ja kaks voodit. Kummaski voodis lamas liikumatu vanamemm, suu külge ühendatud voolik ja käe küljes kanüül, millest viis peenike läbipaistev voolik päitsis asuvasse läbipaistvasse plastkotti. Voodi külje peal rippus kollane uriinikott... Mare püüdis seda mitte tähele panna. Kohe varsti on ta siit jälle väljas ja istub tagasi oma mugavasse autosse, et see jube koht selja taha jätta, kabinetivaikuses kokkuvõtted valmis kirjutada ja haiglas nähtu, kui täiesti ebavajalik teave, taas unustada.

Mees viipas parempoolsele voodile: „See proua ongi meil Salme Rebane. Jätan teid nüüd temaga omavahele. Kui soovite lahkuda, helistage kinnise bloki uksekella ja öelge sanitarile - ta teeb teile ukse lahti ja saadab välja.“ Arst tegi noorele naisele kavala muigega silma: „Meeldivat ja sisukat vestlust!“

Mare turtsatas pepsilt. Hooldekodu noor ja ainuke meesarst oli kõigi naisalluvatega toimetulemiseks valinud varjamatult flirtiva käitumisviisi ning eeldas ilmselgelt, et ka kõik ülejäänud haiglas viibivad naised teda sama hardunult imetlevad ja austavad. Tõsi, peaarsti nähes lõid ka kõige vanema koristajamammi silmad malbelt sirama, kuid Mare arvates oli tema, kui ilmselgelt ajusid omav külaline väljastpoolt, väärt vähemasti normaalset kõneviisi ja neutraalselt lugupidavat kohtlemist.
Mees astus uksest välja ja sulges selle vaikselt enese järel.

Mare astus voodipäitsi juurde. Naine voodis lamas rahulikult, hallid lühikesed juuksed padjal kuidagi kaitsetult turris ja laiali, nagu suure linnupoja peas olevas udusuled. Naise silmad olid suletud, rind tõusis ja vajus tasakesi hingamise taktis ning läbipaistev voolik suu ees tõmbus samas rütmis vaheldumisi uduseks ja selgeks. Naise kortsuline ja muhklik käsi toetus voodiraamile ning sõrmed liikusid omasoodu vaikselt, nagu mängiks ta mingit tasast rütmi.

„Tere päevast! Mina oled advokaat Mare Meri. Olen määratud Teie esindajaks eestkoste seadmise menetluses. Tulin siia, et selgitada Teile teie õigusi ja eestkoste seadmise protseduuri...“

Naine lamas häirimatult edasi.
Mare vaatas teda, ning puudutas korraks naise kätt. Sõrmed peatusid korraks ning jätkasid siis trummeldamist. Ilmselt samast kohast, kus kuuldamatu meloodia edasi läks. Naise näoilme jäi liikumatuks. Mare ohkas. Ta heitis pilgu teise voodi poole ja astus siis akna juurde. Elu on ikka karm, mõtles ta. Ühel hetkel saab sinust midagi juurviljataolist, mida hoitakse elus, toidetakse ja kasitakse. Kellelegi ei lähe tegelikult korda see, et sa elad. Pigem oodatakse kannatamatult, millal see õudus ometigi lõpeb. Samas ei lubata sul surra ka enne, kui tuleb see tabamatu ja juhitamatu miski, surm, mida inimese käsi meie õigusruumis kuidagi suunata ei tohi. Kuigi, põhimõtteliselt saab suunata. Stopp. Siit edasi ei tohtinud mõelda, sest edasi algab kriminaalõiguse valdkond. Tema, Mare, tegeleb hetkel üksnes tsiviilõiguse, täpsemalt öeldes eestkoste seadmise vajaduse küsimusega. Toimikus oli kirjas, et naine on peale insulti liikumis- ja kõnevõimetu, ei suuda iseseisvalt süüa ja vajab hingamisaparaadi abi. Sugulased kraaklesid veel avanemata pärandi pärast, veeretades samal ajal vastutust ja kohustust haige vanainimese eest hoolitseda, nagu rasket taaka ühe lapselapse käest teise kätte...

Mare tundis, et tema olemasolu selles uinuva mõistuse palatis on täiesti liigne.
Ta proovis veelkord: „Proua Salme, kas te kuulete mind? Kui kuulete, palun liigutage korraks sõrmi või avage silmad!“ Ei midagi. Ja mis pidigi muutuma. Naine lamas siin juba teist kuud ning ei reageerinud selle aja jooksul mitte ühelegi külastajale. Mare ei uskunud imedesse. Samuti kahtles ta meditsiini kõikvõimsuses. Salme Rebase seisund ei parane ilmselt enam kunagi. Kui, siis niipalju, et toru asemel suudab ta oma igapäevast körti lusikast süüa ja vett tittedele mõeldud tilaga tassist või kõrrest juua. Endisest kõrgharitud ja elava loomuga vanadaamist oli alles ahervare. Tühi, hingetu maja, mille akendest ei paista enam valgust, sest kõik elanikud on lahkunud...

Mare tundis, kuidas nende mõtete peale valuaisting ennast tema otsmiku all liigutas ja hõõrus käega laupa. Kõrvarõngas takerdus korraks pintsakukäisesse ja sikutas sealt niidi välja. Oeh! See veel puudus... Ta harutas niidi kiiresti kõrvarõnga ümbert lahti.

Aitab! On reede õhtu ja see oli ühtlasi täna mu viimane klient, mõtles ta endamisi, ukse poole sammudes.
„Lase, jah, jalga, tüdruk!“ kostus ta pea sees otsekui vanainimese hääl. Mare muigas. Tõepoolest, on viimane aeg koju minna, ma hakkan muidu juba omaenda pea sees segaste vanainimeste hääli kuulma.“ Ta vaatas veelkord rahulikult voodis lamavaid vanakesi ja astus vaikselt palatist välja.

Nüüd on jäänud üksnes läbida igakordne kinnisest osakonnast väljumise Kolgata tee, mis viib koomapalatitest edasi läbi suletud uste ja koridoride treppidest alla välisukseni ja tere tulemast tagasi normaalsusesse. Mare vaatas enese peegeldust suletud koridoriukse klaasil ja naeratas sealjuures tahtmatult. See uus hall kostüüm on tõepoolest kena! Ta lõi pea selga, nii et hõbedast suured rippuvad kõrvarõngad tantsiskledes ukseklaasile vallatud päikesejänkud valla päästsid ning vajutas ukse kõrval olevat kellanuppu.

Sanitari morn nägu piilus ukse vahelt. „Juba valmis?“ avaldas ta imestust.
„Pole põhjust venitada, nagu teil siin igapäevaselt kombeks on!“ Mare hääl oli seda öeldes korraga kuidagi veidralt peenike ja krägisev. Sanitari suu vajus jahmunult lahti.

Mare lõi ehmatusest peo endale suu peale. „Ma mõtlesin, ee, et-et, minu vanemad kolleegid on vahel oma jutuajamistega veidi pikaldasemad,“ püüdis ta olukorda kiiresti parandada...
Mare mõtted galopeerisid üha võimsamaks paisuva peavaluga võidu. Mis see nüüd oli? Kust see lause tuli? Ma isegi hetkeks ei mõelnud sanitarile niimoodi nähvata? Need hooldekodudes käimised mõjuvad mulle tõepoolest halvasti. Vanematel kolleegidel on tuline õigus - peaksin vist selle hulludele riigi õigusabi osutamise enne ära lõpetama, kui ise siia sattun!

„Ei sa satu!“
„Vabandage, mida te just ütlesite?“ küsis Mare sanitarilt.
„'imiskit“ ühmatas naine üleõla vastuseks.

Mare kuulis naeru. Vanainimese naeru. Ta vaatas ümberringi. Koridoris olid needsamad vanakesed, kes ennegi. Ivanov oli nüüd ka teisest paelast jagu saanud, suured sipupüksid vedelesid keerdus ümber ta jalgade otsapidi põrandal ning vanamees üritas nüüd sülitamise saatel oma mähkmeid jalast ära tirida. Vene mammike karjus endiselt valjuhäälselt iga möödakäijat enesele appi, ning kahtustav vanatädi kõõritas oma palatiukse vahelt. Keegi neist ei naernud. Mare vangutas uskumatult pead ning kiirendas sammu.

Välisuks langes tema selja taga kinni. Mare hingas mõnuga kevadist õhku, kissitas päikese käes silmi ja jalutas siis aeglaselt autoni. Ta istus rooli, avas kindalaeka, võttis sellest oma lemmikparfüümi „Chanel Chance“ ning piserdas seda enese kohale üles. See oli tema puhastumisrituaal. Iga kord, kui ta lõpetas hooldekodude külastamise, püüdis ta nende asutuste spetsiifilist vanainimeste, ravimite ja haiglatoidu eemaletõukavat lehka eneselt kaotada. Veel päevi hiljem võis juhuslik lõhn talle hooldekodusid meenutada ning neidsamu jubedusevärinaid tekitada. Mare ei suutnud enesele täpselt selgeks teha, mis teda nendes käikudes kõige enam muserdas. Ta tundis mingit kummalist missioonitunnet, mis teda lisaks oma igapäevaste edukate ärimeeste nõustamisele-esindamisele sundis teda nende õnnetute vanainimeste ja muude vaimust vaeste õiguste eest seisma. Samas tekitas iga hooldekodu külastus temas endiselt õõva ja masendust, sest ta ei suutnud vaadata inimhingede ahastavat hämarasolekut, millesse kunagi nii tegusad inimesed vastu oma tahtmist lootusetult ja väljapääsmatult takerdunud olid. „Ausõna, loomade varjupaik on vaimust vaevatute hooldekodu kõrval pigem lõbustusasutus,“ mõtles ta.

„Abitus on see sõna, mida sa otsid!“
Abitus. Jah. Täpselt. Siis Mare võpatas ja vaatas kerges paanikas olles tahavaatepeeglisse. See oli seesama vaikne, krägisev, natuke pilklik vanainimesehääl, aga kõnelejat ennast polnud kusagil. See oli tema auto, tema enda pisike bemar ja siin sees ei olnud kohe päris kindlasti mitte ühtegi vanainimest.
Ta kohendas peeglit, nii et sai enesele otsa vaadata, kontrollimaks, kas temaga on kõik ikka tõepoolest korras.
„Kuule, päris hästi sobib!“
Misasja!
„Passib mullegi. Elu sees poleks arvanud, et mulle meeldib kellegagi samas kleidis käia!“ See oli teise vana naise hääl. Mare hõõrus kätega silmi ja meelekohti.
„Sutike närvilisevõitu ainult, nagu sina, Salme!“
„Ära aja pada, Maria. Sa ei tunnegi mind õieti!“
„Stopp!“ Mare põrnitses jahmunult peeglit. Ta oli just karjunud. Peegli peale. Või iseenda peale. Või auto peale.
Hääled kõhistasid vanainimeselikult naerda.
„Maria, aga ta ju kuuleb meid!“
„Loomulikult kuuleb.“
„Stopp!! Pidage! Kes te olete? Kus te olete? Mis loll nali see on?“
„Minu meelest on see hea nali,“ ütles Salme hääl. „Seda muidugi juhul, kui seda tõepoolest naljaks pidada. Mina olen loomulikult Salme Rebane, keda preili advokaat eestkoste asjas külastama tuli.“
„Ja mina olen Maria Melikova, Salme palatikaaslane. Meeldiv tutvuda.“
„Mis loll nali see on?“ küsis Mare nüüd juba täiesti valjul ja vihasel häälel. „Lõpetage ära! Kes iganes mu autoraadiot on näppinud või mingi muu totruse teinud. Aeg on see haige nali lõpetada! Kuulete!“
Midagi ei juhtunud. Ta võttis võtmed süütelukust välja, avas ukse ja astus autost välja ning kõndis ümber auto.

„Kas kõik on korras?“ Mare võpatas ja vaatas hääle suunas selja taha. Peaarst naeratas talle läilalt vastu.
„No kas pole ikka ponks poiss!“ teatas Salme hääl. „Oleks ma vähe noorem, siis võiks temaga isegi kurameerida,“ itsitas Maria oma vastu.
„Olge vait!“ karjatas Mare.

Peaarst vaatas talle haavunult otsa. „Ega ma ainult küsisin, selgest viisakusest. Vabandust, preili advokaat! Nägemiseni.“ Nende sõnade saatel kiirustas mees oma auto suunas minema.

Mare adus täie selgusega, et mehele järele jooksmine ja vabandamine oleks praeguses olukorras veelgi tobedam kui äsjane hääle tõstmine. Ta istus autosse ja käivitas mootori ning keeras automaki heli põhja. Rammstein „Wilder wein“. Auto tagaaken vibreeris aeglasel sõidul nähtavalt.
Hääled tema peas kriiskasid üksteisest üle: „Hull peast! See lõikab ju lihast ja luust läbi“ „Aga mulle meenutab mu kadunud Vassilit, kui see purjus peaga koju sammus ja täiest kõrist „Katjuušat“ laulda üürgas.“
Mare oigas. Rammstein korrastab mõtteid. Alati. Need pole minu mõtted. Need on need neetud tädikesed sealt koomapalatist. Minu peas. Mismoodi? See pole ju lihtsalt võimalik!

Ta põrnitses end uuesti peeglist. Täiesti tavaline, ei midagi erilist. Isegi silmavaade on sama, ei mingit hullumeelset läiget ega laienenud pupille. Isegi meik ei ole päeva jooksul laiali läinud, üksnes läigib natuke. Üle töötanud. Ma olen raudselt üle töötanud! Kohe sõidan koju, vaatan järgmise nädala asjad üle, lõpetan täna öösel kõik mis vaja ja põrutan esmaspäeval puhkusereisile. Viimase hetke pakkumisega kusagile soojale maale, merekohina ja kuldsetele liivade manu. Iisraeli, Kreetale, Kanaaridele. Kuhu iganes!“ Ta tajus, kuidas mõnus erutus eelseisvast lühipuhkusest mõtetesse voolab ning tundis ennast otsekohe paremini. Mare kohendas peegli õigesse asendisse ja keeras kitsukeselt külavaheteelt maanteele.

Seejärel kuulis ta selgesti, kuidas vanainimeste hääled tema peas juubeldasid samuti: „Mõtle, Maria, saame veel vanuigi kaugel maal käia.“ „Ma kunagi käisin Krimmis, seitsmekümne kuuendal ja siis vist seitsmekümne kaheksandal, ei ikka seitsmekümne üheksandal. Koos kadunud Vassiliga ikka...“

Mare üritas teele keskenduda. Vanamoorid tema peas heietasid üha edasi. Kuidas üks Krimmis peaaegu oma meest pettis ja kuidas teine suviti Viimsis muudkui peenraid haris ning ühel eriti kuumal suveõhtul oma mehe naabrinaisega rannaserval loksuvast paadist sugu tegemast tabas.

Mare itsitas tahtmatult. Kujutlus ontlikust proua Salmest, kes kalamehekummikutes keset hämarat suveööd pillirootihnikus ringi hiilib, et oma litsakat meest teolt tabada oli piisavalt naljakas... Nagu osa mingist vanast raadiokuuldemängust, mida ta lapsepõlves põnevusega kuulanud oli.

„Siin pole naerda midagi!“ solvus Salme.
Maria itsitas mõnuga: „Minu meelest on ikka küll!“
„Aga see on ju tõepoolest koomiline!“ Mare oli seda jällegi kuuldavalt öelnud.
„Sa kujutasid seda valesti ette!“ teatas Salme pepsilt.
„See-eest palju elavamalt,“ kõkutas Maria.
„Oot. Te NÄETE mida ma mõtlen?“
„Loomulikult, kulla laps. Muidu me ju ei naeraks, eksole.“
Salme üksnes turtsatas.
„Aga kuidas?“ Mare hõõrus parema käega otsaesist.
„Me ei tea. Mis vahet seal on, kuidas,“ ohkas Maria rahulolevalt. „Sa, tüdruk, ära päri nii palju. Jääd ruttu vanaks. Usu, vaat seda sa küll ei taha! Nii hea on jälle sellest neetud palatist välja saada ja elada. Sõida parem!“
Salme üksnes nohises. Kuuldavalt. Mare vaatas igaks juhuks tahavaatepeeglist salongi. Auto oli endiselt tühi.
Mare vangutas pead. „Kuulge tädikesed,“ ütles ta seejärel. „Lepime õige ühe asja kokku.“
„Mida?“ Salme hääl kõlas kahtlustavalt.
„Ma olen nõus teie olemasolu minu peas välja kannatama! Ühel tingimusel. Te ei sega mitte kuidagi ja mitte kunagi vahele, kui ma teiste inimestega räägin. Eksole.“
„Ja mis siis saab, kui me ei ole nõus?“
„Siis lähen ma otseteed psühhiaatri juurde ja palun end ületöötamise tõttu haiglasse jälgimisele võtta ning üksikpalatisse paigutada.“
Mare oleks tahtnud seda öeldes kaugeimas mõttesopis sõrmed risti panna ja paluda, et tema bluff tõe pähe läbi läheb. Tal jäi üle ainult loota, et tädikesed kõiki tema peas olevaid mõttesoppe korraga hallata ei suuda. Läbirääkimiste esimene põhimõte: kui teed olulise pakkumise, ole sealjuures veenev, ja kaalu iga öeldavat sõna tõsiselt.

Salme ohkas. Maria pomises midagi väga vaikselt. Vist palvet. Mare ei teadnud ühtegi. Ainuke pühalik tõotus, mida tema teadis, pärines pioneeriajast ja kõlas „Alati valmis!“. See see igatahes ei olnud. Maria lõpetas pomina.
„Olgu!“ Tädikesed laususid seda peaaegu ühest suust.
„Aga kui me hästi käitume, kas me siis reisile ka läheme?“ Läbematu uudishimu oli Mariale ilmselt terve elu omane olnud.
Mare muigas: „Vaatame. Võib-olla. Ma pean kõigepealt oma lähinädala töökalendrit kontrollima.“


* * *

Helen vaatas talle suurte silmadega pooltühja veiniklaasi tagant otsa. „Sa lähed nagu PUHKUSELE? Praegu kohe?“
Mare noogutas: „Korraldasin täna hilisõhtuni tööl oma asju ümber. Ülehomme hommikul olen Tallinna lennujaamas ja lendan Tenerifele. Eelolev nädal on mul ainukesena istungivaba. Oluliste kohtumiste ajad suutsin ümber mängida ning nagunii pean telefoni ja läpaka kaasa võtma. Tööinimeste üldiseks õnneks on olemas Skype ning osa puhkusest tuleb, nagu tavaliselt, ikka tööle ohverdada. Aga, asi on seda väärt! Ma olen end haigelt üle töötanud.“ Seda öeldes kuulis ta peas jällegi tädikeste kõkutamist ja omavahelist erutatud sosinat. Mare üritas seda mitte tähele panna. Helen vaatas teda kahtleval ning Mare oleks võinud vanduda, et pisut kadedalgi ilmel ja vahetas korraga jututeemat.
„Kuule, kas sa laenaksid mulle homseks neid oma kõrvarõngaid?“
„Mille jaoks?“
„Mul on homme kohtamine ühe laheda arstiga.“
„Ära ütle, et psühhiaatriga!“ oigas Mare meelekohti hõõrudes ja päevast stseeni piinlikkusega meenutades.
„Miks?“
„Ma täna nägin ühte, kes terve oma personaliga permanentselt flirtis! Võib öelda, et mul on mõneks ajaks absoluutselt kõigist meespsühhiaatritest üks teatav kaevamiseks mõeldud instrument permanentselt vaatevälja takistamas!“
Helen itsitas. Mutid kõkutasid.
„Mis sul, lilleke, juhtus siis?“ Heleni hääl oli võltsi kaastunnet pilgeni täis.
Mare viskas käega: „Ah, ära uuri elu!“ Ta tundis et ei ole mitte mingil juhul valmis isegi oma parimale sõbrannale juhtunu kohta täit tõde rääkima. Tõtt öelda ei teadnud ta seda veel isegi. Loodetavasti on Tenerifel piisavalt aega juhtunu üle järele mõelda.
„Tahtis su uuringuteks sisse jätta!? Ma ei imestaks!“ naeris Helen laginal.
Salme suisa vigises naeru käes ja Maria kõkutas hüsteeriliselt.
„Peaaegu!“ Mare lõkerdas sedakorda kaasa.
„Okei, asja juurde tagasi tulles, kas saab või ei saa?“ Helen itsitas ikka veel.
„Mida?“
„Mida, mida... Su psühhiaatrit!... Kõrvarõngaid, noh.“
„Aa. Okei, saad ikka, kui ära ei kaota.“
Mare võttis kõrvarõngad kõrvast ja ulatas Helenile.
„Kust Sa üldse said need, nii hullult lahedad ja pilkupüüdvad on!“
„Maarja reisilt tõi. Vist Mehhiko indiaanlaste käsitöö. Seal kutsutakse seda kujundit oli vist soul trap – hingepüüdja.“
Mare vakatas järsult. Soul trap. Virrvarr tema peas võttis välgukiirusel kindla kuju. Vaikuse kuju. Nüüd põrnitses ta juba võidurõõmsa põnevusega pahaaimamatu Heleni nägu.
Helen sobitas parasjagu peegli ees teist kõrvarõngast kõrva. Seejärel pööras ta pead ja raputas seda. Kõrvarõngad tantsisklesid. Mare suisa kangestus ootusärevusest. Ja siis, Helen tardus, tema ilus suu vajus pärani. Kael naksatas pöördel kuuldavalt, kui Helen järsult üle õla tagasi vaatama rapsas.

Mare purskas hüsteeriliselt ja kontrollimatult naerma. Naer ja vabanemistunne pulbitsesid tema seest välja, nagu paisu tagant äkki valla pääsenud jõgi. Ta lõkerdas nii, et pidi põrandale istuma, endal silmist pisarad voolamas.
„Ehk sa lõpetaksid ükskord selle hirnumise ja rumalad naljad!“ Heleni näole oli tardunud segane ja viril grimass ning tema hääletoon oli jäine.
Mare oigas suurest naerust.
„Helen, palun saa tuttavaks, see on minu klient Salme Rebane ja tema palatikaaslane Maria.. ee ..“
„Melikova.“ Heleni suu sulgus seda öeldes peenikeseks kriipsuks.

Mare püüdis ennast kiiresti koguda, ning asja tõsisemalt selgitada: „Helen, püüa, palun, aru saada. See ei ole mingi loll nali sinu kulul. Ma sain ise ka just hetk tagasi asjast sotti. Need tädikesed olid alates tänasest hooldushaigla külastamisest kuni praeguseni minu peas sõnelemas ja jutustamas. Usu, ma tean, kuidas te ennast tunnete!“ Mare hakkas uuesti naerma ning tahtmatud pisarad voolasid üle ta näo. Rõõmust, et ta on normaalne, ja kergendustundest, et kõik tema mõtted on jälle tema enda päralt.
Heleni näoilme peegeldas endiselt täielikku arusaamatust.
„Vaata, ma ütlesin sulle just hetk tagasi kõrvarõngaid andes, et see kujund on indiaanlastel soul trap. Hingelõks. Ma käisin täna jälle ühes koomapalatis. Need tädikesed lamasid seal liikumatult ja apaatselt aparaatide all. Kui ma sealt haiglast ära tulin, siis nad olid korraga mu peas. Sa ei usu, kuidas ma tegelikult alguses ära ehmatasin. Esimese hetkega mõtlesin, et keegi teeb mu automakiga mingit eriti haiget nalja, seejärel karjusin tolle flirdihullu peaarsti peale, nii et see solvumisest peaaegu lõhki läks!“
„Ma ei saa mitte kuraditki aru!“ Heleni hääl oli ikka veel kibestunud ja pahameelest tulvil.
Mare tõmbas mõlema käega läbi juuste. „Oota, ma proovin seda lugu uuesti ja paremini sõnastada! Ma alles ise ka hakkan taipama ja ilmselt ei suuda oma mõtteid selgelt välja öelda.“
Ta mõtles viivu. Helen silmitses teda kahtlustavalt ning naaldus äraootaval ilmel peeglilaua nurgale.
„Vaata, asi on ilmselgelt nendes kõrvarõngastes.“
Heleni ootamatu tegutsemiskiirus jahmatas teda. Sõbranna kargas hetkega diivanilt püsti, rebis rõngad kõrvast ning virutas otsejoones põrandavaibale.
Mare tõusis, võttis väriseva Heleni käest kinni ja ütles vaikselt: „Ma ei tea kuidas, aga nad on nendes rõngastes ja selle peas, kes neid kõrvas kannab. Küsimus on, mida sellega nüüd edasi teha.“
Helen sosistas vaevukuuldavalt: „ ... siis sellepärast tahtsidki sa puhkusele sõita....“
„Mhmh.“
„Hakkan taipama.“ Üle Heleni mõtlikult kipras lauba käis korraga kaval virvendus: „Aga räägi nüüd ära, mis täpselt selle peaarstiga juhtus?“
Mare rääkis, ise kergendustundest lendu tõusmas, et saab piinlikult veidrat ja naljakat lugu sõbrannaga ikkagi jagada, ilma et teda hulluks peetaks.
Helen lõkerdas seekord temaga kaasa. „Kuule, ma pidin ise ka peaaegu et ehmatusest püksi tegema, kui seda vanainimesehäält esimest korda oma kõrvus kuulsin. Kõlas peaaegu samamoodi nagu mu vanaema.“
Mare muigas. Helen vakatas ja tõmbus seejärel tõsiseks: „Aga, mida sa nüüd nende kõrvarõngaste ja mutikestega edasi teed, Mare? Nad ei saa ometi sinu pähe igaveseks jääda?“
„Pigem küll ehtekarpi!“
Tüdrukud turtsusid uuesti naerda.
„Ma ei tea. Vaatame kõigepealt netist? Kui ei tea, tuleb guugeldada. Google is your friend.
Helen vaatas talle uskumatusega otsa. „Sa tahad Mariat ja Salmet googeldada?“
„Pigem oleks otsingusõna soul trap või soul catcher,“ lausus Mare mõtlikult.
„Et nagu mingid preestrid, küünlad, viiruk, palved, piibel ja pühitsetud vesi?“ sõbranna silmad olid uskumatusest pärani. „Sa nagu tõsiselt usud ka seda värki?“
„Ma ei tea, mida uskuda, aga fakt on see, et ma ei saa ometi neid mutikesi elu lõpuni oma ehtekarbis pidada.“
„Kelle elu lõpuni?“ oli Helen seekord konkreetne.
„Sa ei arva ometi, et nad mu kõrvarõngastesse sattudes otsad andsid?“ kohkus nüüd Mare mõttekäigust, mis talle enne pähegi polnud tulnud.
„Mina sinu asemel seda ei välistaks.“

Mare tundis, kuidas seni naljakana näinud lugu korraga täiesti uue dimensiooni omandas ning ta tajus kuidas kõik tema hommikul hoolikalt soengusse seatud juuksekarvad end nüüd otsekui äkilises külmahoos turri ajavad. „Kuule, mina ei julge neid kõrvarõngaid sealt põrandalt enam puutuda!“
„Mina ka mitte.“
„Mis me siis teeme nüüd?“
„Tule ööseks minu juurde, mõtleme hommikul midagi välja.“
Mare küünitas telefoni järele ja tellis takso. Tüdrukud krabasid kaasa Mare dokumendimapi ja läptopi ning pagesid toast ummisjalu. Kõrvarõngad jäid vaibale vedelema.

* * *
Hommikul natuke peale kella kaheksat helistas Mare hooldekodus valvetelefonile ning küsis kergelt väriseval häälel oma kliendi tervise järele. Talle vastas hääle järgi otsustades seesama eilne hooldekodu sanitar: „Salme Rebase seisund on muutusteta. Lamab. Tema palatikaaslane? Tema lamab ka.“ Telefonitorust oli peaaegu kuulda, kuidas naine õlgu kehitab ja mõttes enesele otsaette koputab. „Aitäh, ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et ega temaga äkki midagi ei juhtunud, “ üritas Mare olukorda kuidagi leebemalt selgitada, „aga, ma siis saadan ettekande kohtule kenasti ära.“ Sanitar mühatas midagi arusaamatut ja lõpetas kõne.
„Noh?“ päris erutusest hingetu Helen läbematult.
„Läänerindel muutusteta,“ üritas Mare naljatada.
„Elus?“
„Mhmh“
„Jumal tänatud!“
„Kuule, helista Maarjale! Küsi kust ja kellelt ta need kõrvarõngad ostis?“
„Ja seletan talle nagu mida? Et mul on nüüd kaks hullu hoodekodu tädikest seal hingelõksus?!“
Helen hakkas itsitama. „Ütle talle, et minu sõbrad lähevad Mehhikosse ja ma tahan endale ka just selliseid!“
„Okei.“

Telefoni kinni vajutanud, raputas Mare kahetsustundega pead. „Maarja ei mäleta isegi, millised need mulle toodud rõngad täpselt olid. Ta tõi paljudele eri kohtadest ehteid kaasa. Vabandab ja ütleb, et Mehhikost saab pea igalt külaturult vapustavaid ehteid.“
„Niisiis?“
„Ma ei tea.“ Marele tuli korraga uuesti pähe sealt juba õhtul korra läbi vilksatanud idee. „Aga, kuule, Eestis on ju terve hulk mingeid nõidu, tervendajaid, selgeltnägijad pendlimehi ja keda kõike veel.“
Helen jõllitas teda suuril silmil. „Sa tahad vabatahtlikult ja tööväliselt veel mingite püstihullude juurde minna. Äkki aitaks neistki, keda me tööajal näeme ja tädikestest, kes kõrvarõngastes kõlguvad?“
„Kust sa tead et selgeltnägijad hullud on?“
Helen rehmas käega. „Ma kunagi ammu käisin ühe selgeltnägija juures. Anna andeks, aga selle tädi kõrval on enamus hooldekodude asukaid ikka täiesti normaalsed ja mõistlikud inimesed.“

Marele meenus üks ammune tüdrukuteõhtu suvises Pärnus. „Keegi tüdrukutest rääkis mulle kunagi Kirna energiamõisast. Et see olla igavesti võimas ja energeetiline koht mis inimesi tervendab, vaimu vabastab ja mida kõike veel.“
„Guugeldame?“
„Milleks? Viime parem Salme ja Maria hilissügisesele mõisapiknikule!“
Selsamal hetkel jõudis tõeline arusaamine Mareni. See uskumatu ja naljakana näiv lugu on tegelikult kõige tõsisem eetiline dilemma, mida ma üldse kunagi olen pidanud lahendama. Salme ja Maria on praegu tõepoolest elus ja vähemasti osa nendest elutseb tema kõrvarõngastes. Aga mis juhtub siis, kui nad sealt tõepoolest vabastada õnnestub? Kas nad surevad? Ja kes olen sellisel juhul mina või Helen, et otsustada hetke üle, millal ükskõik kes surema peaks. Samas, olukorra niisama jätmine tundub mulle veelgi enam ebaõige.

Mare hõõrus meelekohti, kus tuikas hoiatavalt lähenev peavalu, millest kaikus kajana läbi lubadus viia tädikesed puhkusereisile. Nad on ju ... faktiliselt juba surijad ja neile antud lubadus on sama hea kui ... Mare nägi kogu loos ainult üht mõeldavat lahenduskäiku.
„Helen, ma arvan, et õigem on kui ma lähen praegu koju ja mõtlen kogu selle asja üle järele.“
Helen noogutas nõusolevalt. „Kahju ainult, et ma ei saa sinuga täna sinna Kirnasse piknikule kaasa tulla!“
„Kõike head ka ei saa. Sina lähed täna oma psühhiaatriga kohtama!“
„Tegelikult, silmaarstiga.“
„Okei. Helista mulle, ja räägi, kuidas läks, eks ole! Ma lähen nüüd koju ja ütlen kõigepealt Salmele ja Mariale tere hommikust ning seejärel lippan tööle. Enne ärasõitu tuleb üks pikem tööpäev!“
„Tervita prouasid minu poolt!“
„Kindlasti!“


* * *
Mare noppis kõrvarõngad ettevaatlikult vaibalt üles ja pistis kõrva. „Tere hommikust!“
„Tüdrukud, kuhu te nii äkki kadusite?“ see oli Maria murelik ja hoolitsev hääl.
„Ehmatasime teid ikka päris põhjalikult...“ Salme oli endiselt pisut pilklik, kuid ka tema hääletoonis oli kaastundlikke noote.
„Kuulge, ma pean teiega tõsiselt rääkima!“
„Laps, sina ära muretse nii palju meie pärast!“ Salme hääl oli liigutatud. „Sa püüa aru saada, et juba ainuüksi sellest palatist väljasaamine oli meie jaoks lihtsalt suurepärane võimalus veel kord natukenegi elada! Mis sellest, et ainult sinu peas. Ei ole just lihtne taluda päevast päeva mingit hoolt vajavaks omalaadseks mööblitükiks olemist ja pidada nähtamatut vestlust samas seisus oleva palatikaaslasega.“
„Aga kuidas te siis omavahel suhelda saite?“
„Ma ei tea täpselt,“ sosistas Maria vaevukuuldavalt. „See on nagu hõljuksid aeg-ajalt voodi kohal ja kuuleksid kedagi oma peas.“
„Vahel ei kuule midagi ja oled oma kehas nii tihedalt-tihedalt kammitsetud,“ Salme hääl oli katkendlik ja rabe. „Tahaksid silmi avada, aga ei suuda, nagu mingis lõputus painajalikus unenäos. Abitus, äärmine abitus...“

„Mare, lapsuke, see, et Sina meie palatisse juhtusid ja imekombel meid välja tõid on võrratu!“ Maria häälde oli kätketud selge rõõm. Kahjutundega katkestas Mare selle helge hetke teda seesmiselt põletava küsimusega: „Jah, aga mis ma teiega nüüd edasi peale hakkan? Te olete mõtted minu peas, aga see pole ainult minu, vaid ka teie elu? Ma ei saa teid lõpmatuseni oma peas kanda, aga mismoodi teid endasse tagasi viia saaks?“

„Mare, palun, ainult mitte seda! Ärme isegi hetkeks arutame tagasiminekut ühena võimalusest. Ma olen kuni eilse päevani lakkamatult kahetsenud, et ma insulti ei surnud!“ Salme sõnadest kajas läbi kaljukindel ja selge veendumus. „Kui sa tahad meist vabaneda, otsime selleks kasvõi koos mingi võimaluse. Tagasi mina enam ei lähe. See on hullem kui surm.“

Puhastustuli. Mõte vilksatas läbi Mare pea. Kas võib olla, et seda hämarasolekut saab võrrelda religioosse kogemusega, millega piibel inimesi hirmutas. Marele meenus lapsepõlveseik, mil vanaema üritas talle rääkida põrgust ja puhastustulest, ning tema lapselikult imestas: „Aga vanaema, miks sa ometi nii hirmsaid asju usud, ise juba vana inimene?“ Kuidas saaksin mina olla see suunav või otsustav jõud, mis ütleb, et nüüd on kõik, hakkame astuma? Ma ei suuda seda.

„Mare, Sina ei otsustagi selle üle. Sina ei võtnud meid palatist tahtlikult kaasa! Järelikult sa ei vastuta,“ Maria proovis olukorda talle omaselt leebemal moel lahendada.

„Ja mida ma edasi teen? Jätan teid oma ehtekarpi ja kannan eriti pidulikel puhkudel või siis kui end üksikuna tunnen?“
Salme turtsatas: „Mulle meeldib, tüdruk, et sa oma naljasoont pole kaotanud! Üks variant on hetkel mitte midagi teha. Meenutan, et me pidime puhkusele sõitma. Eeskujuliku käitumise eest koomapalatis ja Sinu peas!“

Mare muigas. Salme must huumorimeel sarnanes tema enese omale. „Olgu! Lähme pakkima. Aga, kui ma tohiksin paluda, siis proovime teha nii, et ma inimestele kohatult ei nähva ja teiega avalikult ei vaidle!“
„Me ju juba ükskord lubasime!“ tõotasid hääled tema peas ühekorraga.
„Ma hakkaksin nüüd pakkima ja siis lähen tööle. Kas oleks palju palutud, kui ma saaksin seda üksi teha?“
„Oota!“ Maria läbematus oli päevselge: „Kas me ei näe ega saagi valida, mida me saame lõunas puhkusereisil seljas kanda?“
Mare hakkas naerma: „Olgu, läksime siis pakkima! Aga kui teie nõuanded rõivastumise alal on samasugused nagu mu usklik vanaema oleks andnud, panen teid pikema jututa karpi peitu!“
Salme koolitüdrukulik itsitamine ja Maria pulbitsev uudishimu tema kuklas olid selgelt tajutavad.

* * *
Mare istus ookeani ääres, mustal laavaliival, varbad veepiiril ja kuulas kuidas lained rannale pahisesid ja kiviklibu kõbinal tagasi tõmbusid. Kõrvarõngad tema kõrvas tilisesid vaikselt tuules. Maria ja Salme olid samuti vait ning nautisid ilmselgelt samuti ääretu ookeani lakkamatut müha.

Kunagi tulid seadused jumalatelt ja neid sõnastasid valitsejad. Kaasajal tuleb jumalikku päritolu õigus ilmale vaevatud ametnike ülekoormatud kirjutuslaudadel ja kubiseb kantseliidist ning tema rakendamise vankrit tarib terve õiguskaitse- ja kohtusüsteem. Õigusemõistmise teekond võib kesta aastaid. Aga õiguse mõistmise? Ma ei mõista ikkagi midagi. Eutanaasia on keelatud. See on kuritegu. Kliendi probleemid ei tohi saada advokaadi isiklikeks probleemideks, ka see on ebaeetiline. Need on seadused. Aga Maria ja Salme on õnnelikud ja kirjutamata seadus ehk tava ütleb, et surija tahe on samuti seadus... Mida ma ometi nendega oma elus ühiselt edasi teen?

„Laps, kõik mõtted, mis elu jooksul läbi pea rändavad, on elu mõtted. Sinu elu mõtted. Lepi sellega, vali neist parimad ja meeldivamad välja ning tee teoks. Ela rõõmuga!“ See oli Salme.
„Sa oled meile selle nädala jooksul nii palju ilusat ja toredat andnud!“ lisas Maria.
„Jah, sellise reisi peale võib küll rahus surra,“ arvas Salme. Maria ei öelnud rohkem midagi.
earrings

Illustratsioon: Luule Lille

* * *

Mare astus oma reisi eelviimase päeva pärastlõunal Tenerife tohutusuure katoliku kiriku hämarusse. Salme ja Maria tema peas väljendasid sedakorda omavahel sügava rahuoluga muljeid vanuigi keset koomapalatit saabunud ootamatu ja võrratu puhkusereisiga. Mare oli tegelikult nende pidevast kohalolust oma mõtetes kohutavalt väsinud. Kõrvarõngad tema kõrvas tantsisklesid tema tasaste, pühapaigas viibimisest hillitsetud sammude taktis. Katedraali altarikaunistuste kuldne sära ja kivikiriku sammaste vahel valitsev pühalikult salapärane hämarus mässisid ta endasse. Mare kõndis aeglasel tempol ja hardunud ilmel läbi kiriku pealöövi, astus altari ette, põlvitas ning langetas otsekui palves pea. Ta tõstis käed kõrvade äärde, haakis kõrvarõngad tasakesi kõrvade küljest ning poetas need vaikselt altari ette. Nüüd olete te kõrgemates kätes. Seejärel tõstis ta pea, tõusis ja kõndis kuulmatul sammul ukseni ning astus päikesevalgusse.

Candelaria peaväljak tema ees oli värviliste lipukestega ehitud. Guantšide pealikud väljakut ääristavate kivide otsas seisid väärikalt ja suursuguselt. Mare tundis sisimas säärast kergendustunnet, mis otsekui tuvi ta valutavast peast tiibade plaginal lendu tõusis ja guantšipealiku käes olevale odale maandus. Kusagilt tuli võrratut kohvilõhna. Kohv. Latte! Vahutav ja soe, parajalt magus ja kaneelimaitseline. Mare vaatas otsivalt ringi. Väljakuserv tema vastas oli üks pikk välikohvikute rivi. Ta kõpsis kergel sammul sinnapoole, võttis esimese laua taga istet ning tellis enesele ühe latte. Mare rüüpas kergete sõõmudega kohvi ning vaatas, kuidas ookean päikeses sillerdab ja lainetab. Iga hetke ja kohvisõõmuga kogunes temasse vabadusetunne, särav ja ülevoolavat rõõmus. Ta lõpetas kohvijoomise, jättis kelnerile korraliku jootraha ning tippis lennukal sammul üle väljaku, et trepist üles oma rendiauto juurde jalutada.

„Senjora!“ Hüüd kostis nii kõvasti ja tungivalt, et Mare pööras pead. Noor preestrikuues mees seisis katedraali uksel ja viipas. Temale. Mare oigas mõttes. Valvenaeratus huulil üritas ta edasi minna. Mees tõttas kiirel sammul, must preestrikuub tuules lehvimas, talle järele.
„Pagan!“ kirus Mare mõttes. Oli mul vaja seda neetud kohvi juua. Oleks võinud kohe minema sõita.
Mees jõudis talle järele ning hakkas talle midagi kiirelt hispaania keeles seletama.
„Sorry, I dont speak Spanish,“ üritas Mare end kiiresti välja vabandada ja auto juurde edasi tõtata.
„Vabandage!“ vastas preester juba sulaselges inglise keeles. „Ma märkasin, et Teie kaunid kõrvarõngad olid altari ees maas. Ilmselt kaotasite palvete lugemise ajal kogemata need imekaunid ehted. Tõin need Teile tagasi. Meie kirik ei vaja selliseid ohvreid noortelt kaunitelt daamidelt!“ Preester muigas ning lisas: “Daami ehted näitavad tema saatust!“ Ta avas peo ning surus Marele pihku hõbedast kõrvarõngad, millest tüdruk oli natuke aega tagasi enese arvates igaveseks vabanenud ja tõttas tagasi katedraali.
Staatust! Preestri inglise keel jättis ilmselt soovida. Mare oli kõnevõimetu. Ta põrnitses ainiti peopesal olevaid kõrvarõngaid. Väga aeglaselt tõstis ta käe ning pani ühe rõnga kõrva. Vaikus. Ta pani teise rõnga kõrva. Ikka vaikus.
„Salme? Maria?“ sosistas Mare vaevukuuldavalt. Vaikus. Nad olid läinud. Pühitsetud altar oli hoolimata Mare skepsisest nad siiski vastu võtnud. Mare võttis kõrvarõngad väga ettevaatlikult kõrvast. Ta kõndis mööda rannaäärt suure musta koopasuu poole. Jõudnud koopa lähedale, vaatas Mare ümberringi ning veendunud, et kedagi läheduses ei ole, heitis kõrvarõngad kõigest jõust ookeani murdlainetusse.

* * *
Lennureis tagasi oli tõeline puhkus. Mitte ühtegi segajat. Mare nautis oma üksinduse igat hetke nagu ei kunagi varem. Kolm päeva peale naasmist sai ta kohtult napi e-maili. „Palume Teie seisukohta eestkostja määramise menetluse lõpetamise osas, seoses pr. Salme Rebase surmaga. Surmatõend lisatud.“ Mare avas korraks värisema löönud sõrmedega kirja manuses olnud faili. Surmakuupäev ühtis katedraalis käidud kuupäevaga. Mare tõstis korraks käe telefoni kohale, kuid lasi selle taas alla langeda. Pole mõtet hooldekodusse helistada. Ma tean, et Salme lahkus koos Mariaga. Õnneks on kõrvarõngad samuti igaveseks läinud ja lebavad Atlandi põhjas. Ta lasi käe alla langeda. Küünarnukk tabas töölaual lebavat karbikest nii õnnetult, et see kummuli põrandale lendas. See oli sama ehtekarp, mille Maarja oli talle koos kõrvarõngastega Mehhikost toonud ning vedeles töölaual ilmselt alates sellest hetkest, kui Mare endale kõrvarõngad pahaaimatult esimest korda külge riputas.

Tüdruk kummardus, et tarbetuks muutunud karpi prügikasti visata. Tagurpidi kukkunud kaas kukkus sõrmede vahelt põrandale ning samal hetkel libisesid karbist kilksatuse saatel parketile ka kaks hirmtuttavat hõbedast kõrvarõngast. „Daami saatust, mitte staatust!“ kumises Mare kõrvus.

Teos Baasis: Palat
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0611)