Head Reaktori lugejad!
Valminud on Reaktori juunikuu number. Käesolevast numbrist võib leida värskeid lugusid Laura Loolaidilt, Tim Hornetilt, Kaarel Kõvabaitilt ja Brita Siimonilt. Lisaks veel Maarja Kuusmetsa arvustuse Andy Weiri romaanile „Ave Maria“, Elar Haljase arvustuse Tarmo Niinepuu romaanile „Uus võimalus“, intervjuu Tarmo Niinepuuga, Tanel Rõigase artikli, mis on pühendatud ulmefilmi „Logan’s Run“ esilinastuse viiekümnendale aastapäevale ja palju muud huvitavat.
Head lugemist ja kohtumiseni Estconil!
Kaanepildi joonistas Tarmo Arm, kujundada aitas Marko Hirv.
Ulme on selline mõnus ja lai žanr, kuigi väga nõudlik. Saab olla väga loominguline ja saab ka ägeda maailma loomiseks ainult väikeseid kilde lisada. Näiteks Eesti esimeseks ulmefilmiks on „Mehed ei nuta”, mille tegevus toimub tulevikus, paar aastat hiljem. Kui nüüd oma loo juurde minna, siis mulle endale meeldib pigem ulme kui lihtsalt elu-olu romaanid. Kuigi tavakirjanduses on palju häid teoseid, siis lemmikuid nimetades tulevad esimesena Andy Weiri teosed ja orwellilikud düstoopiad. Päriselule väikest kihti lisades võib juba saada põneva maailma, millesse annab luua põnevaid lugusid. Kui fantaasia veidi ka endal lendab, võib juhtuda, et tekibki raamat.
Tammsaare ütles, et „Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest".
Tarmo Niinepuu oli minu jaoks täiesti tundmatu autor ja tema psühholoogiline triller „Uus võimalus” jäi mulle silma ulme uudiskirjanduse alt. Üldiselt annan igale autorile vähemalt ühe võimaluse, isegi kui tagakaane lühitutvustus esmapilgul minu maitsega päris ei ühti. Antud juhul lausa ootasin lugemist, sest idee oma kogemusi tagantjärgi analüüsida tundus väga intrigeeriv, ning suures plaanis oma otsust kahetsema ei pea. Põnevust jätkub, kuid trilleri osa ise jäi veidi nõrgaks. Lugemisest saadav emotsioon oli kokkuvõttes positiivne: idee ja sisu olid üllatuslikult söödavad ning parasjagu nuputamist tegi kogu loost mõnusa pusle kokkupaneku.
Pärast õnnetust satub peategelane Paul omaenda teadvuse peegelsaali, kus teisik pakub talle tehingut – uus võimalus elule, kui ta suudab lahendada oma mineviku sasipuntra. Just see kinnise toa kontseptsioon, kus lugeja avastab maailma koos peategelasega ja autor jagab tausta jupi kaupa, on raamatu kõige tugevam külg.
Tõlkinud Tiina Randus
Tänapäev, 2021
559 lk
Põhikooli teadusainete õpetaja Ryland Grace avastab end koomast ärgates kosmoselaevast ilma mälestusteta sellest, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Kiiresti saab selgeks, et kolmest meeskonnaliikmest on tema ainus ellujäänu. Tasapisi, paralleelselt mälu taastumisega, saab Grace aru, miks ta parasjagu võõras tähesüsteemis on – Maa tuleb päästa inimkonna väljasuremise eest ja tema on ainuke, kes seda teha saab. Õnneks leiab ta endale varsti tulnukast sõbra Rocky, kes on samal, oma planeedi päästmise, teekonnal ja teadagi, kaks pead on parem kui üks.
Plaanisin raamatu põhjal tehtud filmi kinno vaatama minna, kuid kuidagi ei leidnud selleks aega. Nüüd raamatukogus suvelugemist otsides jäi aga raamat näpu vahele ja mõtlesin selle enne läbi lugeda.
23. juunil 1976 jõudis kinodesse „Logan’s Run“, eesti keelde võiks vast tõlkida „Logani põgenemiskatse“. Režissööriks oli Michael Anderson.
Filmitegijate algne plaan oli ekraniseerida William F. Nolani ja George Clayton Johnsoni samanimeline raamat, Lõpuks võeti raamatust vaid kaks peamist teemat.
60ndate ulmefilme iseloomustab üsna praktilistel põhjustel ettevaatlikkus raha kulutamisel, mis omakorda tingib kompromisse keskkonna kujundamisel. 70ndatel mindi juba julgemaks. Ilmselt tegi rahakotid lahti 1968. aastal linastunud „2001: Space Odyssey“ edu. Kartongist taustade tegemine ei kadunud üleöö, kuid Kubricku saavutus kinnitas, et esteetikasse ja eriefektidele kulutamine pole niisama kadunud raha, vaid võib leida tänuliku publiku nii kriitikute kui vaatajate hulgast.
Logani loo eelkäijaks võiks pidada ehk 1968. aasta „Barbarella“-filmi, mis nii ideelt kui visuaalilt pakkus ulmele sobivalt midagi täiesti teistsugust.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS MAIS 2026
KUU KIRJANDUS: fanfiction’i suhte-eetika (3. mai)
Suur osa fanfiction’ist käsitleb tegelaste armu- ja seksuaalsuhteid. See oli näha juba „Star Treki" fanfiction’i põhjal, mida hakati kirjutama 1960ndatel, sest „Star Trekis" oli vähe erootikat, mida fännid oleksid meeleldi lugenud-vaadanud, ja palju tegelasi, keda omavahel paaritada. 1970ndatel kujunes selle terminiks slash fanfiction. Uuele tasemele viisid fanfiction’i „X-failid", kus Fox Mulderi ja Dana Scully vahel oli selgesti nähtav seksuaalne pinge ilma igasuguse seksita. Nendevahelisest suhtest (inglise keeles relationship) moodustus termin shipping, mida peagi hakati kasutama teistegi teoste põhjal kirjutatud fanfiction’i kohta. Fanfiction on levinud eriti LGBTQ-kogukonnas ning sisaldab sageli ahistamist, vägistamist, intsesti ja pedofiiliat.
Tea Roosvald “Pastlad… Pastlad?”
Isa otsib teismelise poja toast keelatud eset ja lõpuks leiab selle.
See kolme lõiguna kirja pandud lühilugu on nii sisutihe ja fantaasiat täis, et lugema peab väga hoolikalt selleks, et aru saada, mida autor öelda tahab. Tegevust on ülivähe ja suurem osa loost on eluruumide kirjeldus. Nii palju, kui mina aru sain, asusid eluruumid (kosmose)laevas ja füüsiline ruum oli tihedalt virtuaalsega seotud. Autori mõtted olid väga huvitavad, kuid minu jaoks oli sellesse lühikesse ruumi liiga palju kokku surutud selleks, et oleksin saanud lugu päriselt nautida. Kui pea iga sõna juures peab mõtlema ja püüdma ette kujutada, kuidas kirjeldatud asi välja näeb, läheb enamik aurust teksti mõistmisele, mitte loo haaramisele. Ma oleksin pigem tahtnud seda lugu näha kaks korda pikemana ja rohkem lahti kirjutatuna.
Tulekul
1. juulil toimub Tallinna Südalinna raamatukogu arvutiklassis ulmekirjutamise õhtu.
17.-19. juulil toimub Jõgevamaal Änkküla külas Udu talu puhkekompleksis Estcon 2026. Täpsema info Estconi kohta võib leida Ulme.ee portaalist.
Toimus
2. juunil toimus Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise töötuba.
Pidu aja lõpus
„Kaarnakirjas“ kogumikesari ilmub kirjastus Fantaasia ja Kaarnakirjas kirjastuse koostöös ja selle eesmärk on edendada Eesti kirjandust, tuues esile uusi autoreid ning rebides ka tuntud kirjanikud nende väljakujunenud mugavusstsoonidest ja pannes nad kirjutama teemal, millel nad tavaliselt või üldse ei kirjuta.
Seekord on rõõm tutvustada nii mitut uut autorit kui esitada ka vanade tegijate lugusid. Teemapealkirjaks oli „Unustatud ja mahasalatud“, nii et seekordsed lood viivad eri aegadesse, kuhu võib-olla ei peaks tikkuma, või viivad kokku eri asjadega, mis ühel või teisel põhjusel inimsilma alt ära toimetatud. Kuraatoriteks ja koostajateks on Manfred Kalmsten ja Laura Loolaid.
Autorid ja jutud:
Kohvimasin kööginurgas tegi kolmandat korda kurja häält ja keeldus töötamast.
„Kuradi loll masin!” vandus heledate juustega pikk vibalik noormees, pani tühja kohvikruusi käest ning andis masinale rusikaga obaduse. Masin korises vastuseks ja sülitas põrandale musta läraka, mis meenutas asfaldisegu.
„Sa lase talle AI peale panna, kui targemat tahad! Sa ju ise müüd neid kunstarusid?” nokkis teda toolil kõõluv veidi tüsedam, kuid sama vana kaaslane. Ta oli jalad enesekindlalt lauale ajanud ja hoidis tooli tagajalgadel tasakaalu.
„Mida sina, PR-i sitavares, ka AI-st tead!” pahandas vibalik, „Ja korja oma sõrad laualt ära, teised peavad sealt sööma!”
Paksuke võttis vastumeelselt tavalise isteasendi ja õiendas vastu: „Mis sa sõimad, puhasta põrand ära, teised peavad seal käima!”
Vibalik krooksatas, kogus sülge ja laskis laraka tatti põrandale musta pleki kõrvale.
Elas kord üks lohe. Ta orjaelu ei tundunud talle endale lahe. Aga mingil tulesülgajale mõistmata põhjusel paistsid kõik teised arvavat, et ta on huvitav ja eksootiline.
Me kõik teame, kuidas seda trikki etendatakse. Kojanarrid võtavad suutäie piiritust ning sülitavad selle võimalikult suure kaarega välja. Siiamaani tundub lihtne. Samal ajal on lohemeestel käes tulekivi või tikk, mis koomilisel moel alati puht kogemata alkoholijoa teele ette jääb. Auditoorium hingab kiiresti ja häälekalt sisse „aaaah!”, esiread tunnevad millisekundi vältel kuuma leigatust oma nägudel ning korsettides-kübarates õuedaamid minestavad.
Lahedal lohel ei olnud selliseid nipsesemeid tarvis. Maagilist tuld leidus meie tiibadega sisalikul lõpmatult. Teadlased polnud sinnamaani suutnud täpselt seletada, kust see lohetuli pärineb. Ringlusesse lastud teabe alusel paiknes lohede igilõõmav allikas hingepõhjas.
„Pealik, oled sa selles kindel?” küsis Hjorleif, vaadates Pimelaane sügavikku looklevat teerada, mida ääristasid postide otsa pistetud korjused ja kolbad. Mitmed neist kuulusid kunagi inimestele.
„Täiesti,” vastas Harald teerada vaadates. Tema käsi liikus kui iseenesest mõõgale vööl, kuid mõistus ütles, et relvadest poleks siin kasu olnud nii ehk naa. Neid jõude mõõk ei lõiganud, kilp nende vastu kaitset ei pakkunud. Siiski ei suutnud Harald oma kilpi ega mõõka maha jätta –samahästi oleks ta võinud väravasse loovutada omaenese käe- või jalalaba.
„Te ootate siin,” sõnas ta üle õla oma sõdalastele.
„Aga su isa...” alustas Hjorleif.
„Ei pea sellest teadma. Kui ma seitsme päeva pärast tagasi pole tulnud, võite kuulutada, et Harald Gormi poeg langes lahingus teise ilma vägede vastu.”
Hjorleif surus hambad risti, soovides küll vastu vaielda, kuid noogutas viimaks.
Anni naeratas püüdlikult, kuni külalised puuriita kiitsid ja hommikusoojaseid seinapalke patsutasid. Kohustuslikud küsimused olid juba vastatud. Jah, siin ta nüüd elabki. Jah, talvel ka. Jah, linnakorter on välja üüritud. Ei, pole plaanis kohtinguturul debüüti teha. Ei, ujuma pole veel jõudnud. Jah, loodus on siin ikka imeline.
Nüüd oli tarvis teiste head mõtted rahulikult ära kannatada.
„Õunapuud tahavad muidugi lõikamist,” kuulutas Aet. „Ja selline miljöö kohe nõuab pojengipõõsast ukse ette. Ma toon sulle aiandist.”
Veel teati täpselt, kui tihti peab kuskilt niitma ja mida kõike peab kindlasti külvama.
„Aga nagu üldse – pole sugugi paha koht lesepõlve pidada,” võttis Sandraliisa kokku.
Seepeale sulas Anni püüdlik naeratus päris ehtsaks muigeks. Siiani oli ta kõhelnud, kas tasub kogu bande korraga külla kutsuda. Muidugi oli selge, et kuidagimoodi peab välismaailmaga jälle suhtlema hakkama.
