Servus!
Vihmane kevadkuu on lõppemas ja teie ette ilmub uus Reaktor täpselt nii nagu
seni - ei mingit reklaami ega sisselogimist.
Nagu peagi märkate, on seekordne number rannavormis ehk siis “õhemapoolsem”,
ning seega kordan veelkord üle, et panustama on oodatud kõik. Ei ole vaja
kirja-eriluba või spets-eriharidust, ei. Reaktor on ulmefännidelt
ulmefännidele! Seega kirjutage aga, sest vastasel juhul pole kellelgi midagi
lugeda peale AI-genereeritud jama, mida juba praegu terve internetz täis on. AI
poolt kirjutatud ja autori nimel esitatud tekstide puhul kehtib endiselt
nulltolerants ehk siis otseselt kaigast ei saa, aga meie põlgus on
garanteeritud.
Niisiis, seekord veel rannavormis, aga loodame, et järgmine number, mis on
osaliselt laste erinumber ja loodetavasti ka osaliselt jutuvõistluse erinumber,
saab tulema juba priskem.
Esikaanepildi autor on Reeli Hansen. Aitähh talle.
Olgu kinnituseks
sellest, et toimetajad harva saavad kaastöödena seda, mida nad on soovinud ja
tellinud, seesama lugu. Kui Reaktori ülemredaktor Kalmsten algselt
arvustamiskunsti alase kaastöö teemal siinkirjutaja poole pöördus,
visualiseeris ta oma kaastöösoovi sõnades umbes nii, et ma võiksin kirjutada
mõne sellise enda meelest tehniliselt üsna ideaalilähedase raamatuarvustuse ja
sinna juurde artikli sellest, mis tingimustele tehniliselt üsna ideaalilähedane
arvustus võiks vastata.
Paraku ei olnud mul sellist näidisarvustust kohe kusagilt võtta – sellise sündimiseks on vaja mitmete asjaolude kokkulangemist. Oskasin vaid viidata, et tegelikult on üsna hiljuti Loomingus (1/2024) mu sulest ilmunud üks raamaturetsensioon, mida ise pean üsna õnnestunud tekstiks, just arvustuse tehnilisi nõudeid silmas pidades –
Kas lapsena tuli sind lugema sundida või vastupidi – raamatute tagant õue?
Ma õppisin tegelikult lugema üsna hilises vanuses, mäletan et esimeses klassis ma veel päris hästi ei osanud aga tänu emale, kes luges mulle väga palju raamatuid ette, oli mul suur armastus raamatute vastu juba päris pisikesest peale olemas ja ulme ja seikluskirjanduse avastasin ka üsna kiirelt. Seega lugema sundima ei pidanud, õue sunniti küll, aga mitte niisama vaid ikka midagi tegema. Puid laduma, maad kaevama jne. Enamus suvesid mööduski mul tegelikult kodutöödest hoidudes, raamatuid lugedes ja tundide viisi rattaga (või sääreväristajaga) mööda Elvat sõites. Aga muidu on/olid head vanemad, üks asi millega elus ka jopanud.
Kuidas olid su suhted kooli kohustusliku kirjandusega?
Loomulikult halvad. Kuidas teisiti vist saakski. Ma ei tea ühtegi ulmikut kellel oleks need suhted päris head olnud.
Artikli teema tuli mulle pähe, kui lugesin Kir Bulõtšovi juttu "Nõukogude rahva ühtne tahe", mis eesti keeles ilmus 2023. aasta kogumikus "Professor Kozarini kroon". Jutus teatavad tulnukad NSV Liidu, Hiina ja USA kõigile elanikele, et määratud päeval ja kellaajal tohib igaüks mõelda ühe surnud inimese peale. Keda kõige rohkem soovitakse, ärkab ellu. Iga riik elustab ühe inimese.
Jutu peategelane on NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo, tollane Nõukogude Liidu tegelik võim. Tegevus toimub Brežnevi viimastel eluaastatel ja Brežnevit kujutatakse heatahtliku idioodina, kes ta ju oma elu lõpus oligi. Poliitbüroo liikmed olid tollal rahvale teada umbes sama hästi kui tänapäeval valitsuse liikmed, nime poolest pareminigi, sest nad vahetusid harvem.
Meeldib, ei meeldi, meeldib…
Sel kuul toimus meil tööl lühike AI-teemaline koolitus. Ma ei olnud varem võtnud vaevaks erinevaid mudeleid torkida, nii et minu jaoks oli koolitus huvitav ning tekitas tahet ka ise TI võimeid proovile panna. Koolitusel tuli ka jutuks, et õpetajad saaksid TI-d õpilaste kirjandite ja muude pikemate tööde analüüsimiseks väga edukalt ära kasutada ehk anda sellele teha töö, mis inimeste endi jaoks on väga aeganõudev.
Niisiis, jutuarvustusi kirjutama hakates tõusis mu pähe küsimus, mida võiks TI nendest lugudest arvata. Nii võtsin nõuks sel korral lisaks tavapärastele arvustustele kaasa panna ka Google’i TI Gemini analüüsid. Palusin Geminil lugusid hinnata viiepallisüsteemis sisu, ülesehituse, stiili ja õigekirja poole pealt, samuti tegi ta oma analüüsist kokkuvõtte ja andis loole hinnangu.
“Sulid ja sulased” on Timo Talviku (tuntud ka kui Tim Hornet) kirjutatud lennukas noortekirjanduse piirimail olev ulmeseiklus. Lugu leiab aset alternatiiv-eestis, kus endiselt kehtib küll mõisa võim, kuid kiriku roll on kordades väiksem ja selle asemel omavad olulist rolli vähem või rohkem eesti mütoloogiast pärit haldjad ja muud üleloomulikud tegelased.
Väga trenditeadlikult nimetatud “Sulid ja Sulased” sisuks ei ole siiski sulide ja sulaste omavaheline konflikt või liit, vaid need tähistavad raamatu kahte osa. “Sulis” - raamatu osade pealkirjad on erinevalt raamatu omast ainsuses - kohtuvad Kärp ja Tõivet ning Kärp suudab enda üleinimlikku tähelepanuvõimet ja kiiret mõtlemist kasutades end Tõiveti sulaseks moosida.
Kogumik "Dracula külaline" toob lugejateni 18 anglo-ameerika õudusjuttu ajavahemikust 1890-1940. Tol ajal oli elu veidi staatilisem, infot vähem ja maailm tundus suurem, kuna tundmatust oli rohkem. Lisaks lugudele on raamatus ka koostaja Jüri Kallase avasõna ning kogumiku sünnilugu, kus muuhulgas lahatakse ka veidi õuduse kui ulmekirjanduse žanri definitsiooni. Antud kogumiku ilmumisel olin pigem pessimistlik, et kas ma viitsin sellise teose lugemismuljeid kirja panna. Ajahambast puretud vanemad lood kipuvad pakkuma vähe lugemisnaudinguid. Kogumiku lugemisjärgne mulje oli üllatav: kuigi minu jaoks oli vaid paar säravat pärlit, siis ega teisedki lood kehvad ei olnud, sest tegu on ikkagi väga hoolikalt valitud kirjatükkidega. Lihtsalt aspektid, miks lugu kogumikku võeti, ei ühti alati minu lugejaprofiiliga.
Tavaliselt toon kogumike ülevaatuses paar lauset iga loo heade omaduste või kehvemate poolte kohta.
KUU FILM: "Pulgasari" (13. märts)
Pulgasari on korea müütiline koletis, kes sööb metalli ja keda on raske tappa. Sama nime ("Bulgasari") kandis Lõuna-Korea esimene koletisefilm, mis on aga kadunud. Kriitikud filmi laitsid, aga Põhja-Korea diktaator Kim Il Sung laskis 1978ndal aastal kuulsa Lõuna-Korea filmitegija Shin Sang-oki koos naisega röövida ja käskis tal 1985. aastal filmist uusversiooni teha. Millegipärast lõunakorea ja põhjakorea nimed teisendatakse ladina tähestikku erinevalt, hääldus peaks kokku langema. Film on Põhja-Korea üks seni kalleimaid, eelarvega 2–3 miljonit dollarit. Isake Kim pidi filmikoletist küll armastama, vist tundis hingesugulust. Kimiga seostatakse ju samuti imetegusid. Erinevalt esmaversioonist on siin Pulgasari põhiliselt positiivne tegelane. Shin ja tema naine saadeti Viini filmifestivalile, kuid põgenesid seal USA saatkonda ja palusid varjupaika. Kim keelas filmi ära. 1994.
Lumetüdruk
Kogumik
Kogumikesarja „Kaarnakirjas“ eesmärk on nii tuua esile uusi autoreid kui ka rebida tuntud kirjanikud välja oma mugavustsoonidest ja panna nad kirjutama teemal, millel nad tavaliselt ei kirjuta.
Seekord on paremik saadetud lugudest kootud kokku teemapealkirjaga „Lumetüdruk. Teistsugused armastused“ ja siin on esindatud nii Eesti ulmekirjanduse raskekahurvägi – Veiko Belials, Mairi Laurik, Siim Veskimees – kui ka ennast juba korduvalt tõestanud snaiperid Meelis Kraft, Häli Kivisild, Koidu V. G. Ferreira ja Krafinna. Põnevust lisavad uuemad nimed: Toomas Krips, Kristi Reisel, Timo Talvik ja Urmas Nimetu.
Kõik need on armastuslood, aga mitte muinasjutuprintsidest, valgetest hobustest ja kuuvalgetest öödest, ei, need lood on tumedamad ja teistsugused.
Kuraatorid ja koostajad on Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk.
Toimumas
20. sünnipäeva tähistav Haapsalu õudus- ja
fantaasiafilmide festival toob vaatajate ette kõigi aegade mahukaima programmi.
33 pikka õudus-, ulme- ja fantaasiafilmi, lisaks viis lühifilmide kogumikku ja
arvukalt eriüritusi õõvaloengust mängude ööni – kokku on 1.–3. maini toimuva
festivali kavas 52 seanssi. Kõik piletid on müügil.
