Seekordses numbris on kaks juttu, millest üks on kolmekümneleheküljene ja teine on vaevu leheküljene laast. Mõne sõnaga ka mõlemast tekstist lähemalt.

"Neeljad" ehk pikem, on üks neist, mis saadeti Täheaega, kuid ei vastanud nende nõuetele. Autor sai ise tagasisidet, et see polevat olnud piisavalt ulme, ja see on mõneti mõistetav väide. Tegemist on olmeulmega, mis on tugevalt kaldu olme poole - saab ka väita, et suurt osa tekstis olevat saaks ka lahendada mitteulmeliste vahenditega. Selles tekstis ei saa ulmelisust siiski pidada puht dekoratiivseks vahendiks. Kuid nõustuda võib sellega, et tekst peamiselt keskendub tegelastele kokkupuutes ulmelisega selmet vaadelda ulmelist ennast.
Autor kirjutab Neeljatest vihjeliselt, jättes siia palju tõlgendamisruumi lugejale ja, kui hästi läheb, juurdekirjutusvõimalust ka iseendale. Kuivõrd mulle endale meeldis Neeljate idee, siis loodan, et mingil määral leiaks see edaspidi lõplikumat lahendamist.

Teksti oli mul huvitav lugeda, kuivõrd mulle tundus see olevat terviklikum, viimistletum ja seetõttu ka tugevam kui Reaktori keskmine. See aga jäägu igaühe enda hinnata.

Leila Tael-Mikešin kirjutas tekstilaastu "Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid" Tartu ulmekirjutuse töötoas. Seal võtame endale algul aega kirjutada tekste ja pärast loeme ette. Kui otsustasime seekord lühema kirjutusaja kasuks, tundus pikapeale, et kõigil ei tahagi õnnestuda ajapiirangutega kirjutamine (siinkirjutajal kaasa arvatud). Välja arvatud käesolev laast, mis ei olnud üldse saast.

Natuke tuli mul endal nüüd kimbatus, et ilmselt võib näida, nagu ma hirmsasti soosiks zombi-tekste teistele žanritele - mulle endale hakkab tasapisi tunduma, nagu igasse numbrisse poeks vähemalt üks zombi-lugu. Seekord veenas pigem siiski mõnus huumorimeel. Lugesin ja muhelesin ja asi töötas sellise muheda jubinana. Tobe looke on kirja pandud särava huumoriga ja lõpulause jätab rindu sellise toreda kõhistava tunde.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1305)