kaanepilt
 
metsavanaÄraütlemata soe ja suvine maikuu on pannud mitte ainult lilled ja rohu mühinal tärkama, vaid ka ulmemaastik on jõuliselt õide puhkenud. Seda tõendab asjaolu, et uudiste rubriigis tuleb lühidalt juttu tervelt kuuest ilmuvast ulmeromaanist-kogumikust. Kusjuures ühest neist pärit jutt "Rotipüüdja" saab väikese maitseproovina ka käesolevas numbris avaldatud.

Lisaks on õhus palju küberpunki. Esiteks külastas meid ju äsja
selle žanri suurkuju - Bruce Sterling, kellelt selles numbris avaldame ka Ülikooli raamatukogus peetud ettekande ümberkirjutuse ning intevjuu. Teiseks on Tõnis kirjutanud kokku põneva ülevaate "Lumevaringust" ja kolmandaks avaldab siinkirjutaja ka ise ühe
lühikese küberikatsetuse.

Loomulikult ei puudu ka koomiks, sel kuul siis Sander Tulki õudusmanga "Fallen dark".

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sterling ettekanneReedel, 10. mail, võttis Tartu Ülikooli raamatukogus sõna kirjanikuhärra Bruce Sterling. Esinemine oli kahes osas - esimeses osas jutustas vanameister globaliseeruvast kirjandusest ning lootustandvamatest kirjanikest, mille Reaktori toimetus on teie jaoks ümber trükkinud ning ära tõlkinud. Just seepärast võib järgnev tekst tunduda kohati pisut hüplik. Teine osa sisaldas vestlust, mida juhtis Tõnis Kahu. Küsimusi tuli nii temalt kui publikult. Kirjanikku oli kuulama tulnud ligi 40 inimest, kellest nii mitmedki olid tuntud ulmefännid. Soovijatele jagati ka autogramme.
Pisipildi autor Uku Peterson

Tänan teid kõiki tänasel õhtul kohale ilmumast. Ma räägin teile pisut ulmest, kuna ma olen ulmekirjanik, kuid peamiselt tahan ma rõhuda modernsele ulmele – asjad, mis juhtuvad täna - ning keskenduda rahvus-ulmekirjanike asemel globaalsetele. Tavakirjandus on rahvuslik kirjandus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
sterling-vaikeSel kuul oli erilist põhjust rõõmustamiseks Tartu ulmefännidel ning uute tehnoloogiate huvilistel: ülikoolilinna külastas küberpunk-klassik Bruce Sterling. Tema arvukatest teostest on eesti keeles raamatuna ilmunud kirjastuse Fantaasia vahendusel „Skismaatriks+“ (2008) – romaan päikesesüsteemi kõrgtehnoloogilistest gängiheitlustest - ja lisaks viis lühijuttu; ajakirjades-veebikülgedel leidub teisigi tõlkeid. Ent nagu ulmekogukonnas kombeks, on paljud tuttavad juba ta teoste ingliskeelsete algupäranditega.

Bruce Sterling sündis 1954. aasta aprillis USAs Austinis. Seejuures veetis ta osa oma lapsepõlveaastatest Indias ning tänaseni on kirjanik tugevalt kiindunud Bollywoodi filmidesse. 2003. aastal määrati Sterling professoriks Euroopa Ülikoolis, kus ta õpetab ülikooli suvekursustel meediat ja reklaamikunsti. Sterling on elanud Belgradis Serbia autori ja filmitegija Jasmina Tešanovićiga aastaid. 2007. aastal kolis kirjanik Itaaliasse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
cover1. Patriarhaalne Tõbi 2. No Aspirin 3. Loits 4. Virgiinne Morbiidsus (Öine Õõv) 5. Grigori Saabumine 6. Diagnoos – Teie Poeg On Hemofiilik 7. Rasputinlik Valuravi 8. Hemofiilia

Haa! Minu salaplaan teha „Reaktorist“ muusikaajakiri hakkab vaikselt vilja kandma. Täna liitus vandenõuga Morgue’s Last Choice, kes andis minu käsutusse oma uusima kauamängiva „Hemofiilia“. Varsti ei suuda meid keegi peatada!

Olen Morgue's Last Choice saavutustest aastate jooksul varemgi kirjutanud – näiteks Estonianmetal lehel ja kahel korral doomkirikus (siin ja siin).

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka.thumbnailMa olen siinses lugude sarjas seni kirjutanud ajakirjadest, mis ilmusid/ilmuvad aastaid ja mille olulisus ja populaarsus ei tohiks vaidlusi tekitada. Kuid on ka teistsuguseid ajakirju, mida ilmus vaid number-kaks-kolm ja mida tänapäeval mäletavad eelkõige vaid paadunud kollektsionäärid ja/või põhjalikud bibliograafid. Sageli oli taoliste ajakirjade lühiealisuse põhjuseks nende väljaannete kehv sisu. Kuid oli ka ajakirju, mida n-ö tappis kehv turustamine või lihtsalt tegijatest sõltumatud ettenägematud asjaolud.

Mõtlesin, et kirjutan seekord just ühest sellisest ajakirjast, mida ilmus vaid kaks numbrit ja mida tänapäeval praktiliselt ei mäletata. Jah, on kümneid olulisi ajakirju, millest on veel kirjutamata, aga tervikpildi saamiseks tuleb kirjutada ka n-ö neist teistest. Roger Elwoodi toimetatud Odyssey on just üks selline.

Odyssey1

Ajakirja ilmus vaid kaks numbrit, mis olid dateeritud kui kevad ja suvi 1976.

Loe edasi...

{SILDID}
 
u jyrka1Sel aastal toimus HÕFF kaheksandat korda ning viimased neli aastat on õnnestunud ka minul sellest ainulaadsest üritusest osa saada. Ainulaadne on üritus kas või seetõttu, et tegu on Baltimaade ainukese žanrifilmide festivaliga. HÕFF tähendab ju Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali.

Kuigi rahvasuus nimetatakse üritust õudusfestivaliks, on minu ja mu sõprade seas juba mitu aastat käibel lause: “Huvitav, millal nad õudusfilme näitama hakkavad?“ Küsimus polegi selles, et filmid ei vastaks ürituse sisule, pigem on õuduse mõiste kui selline ülimalt haruline ning psühholoogiline õudus kui tõelise õuduse sünonüüm on taolises filmis kõige haruldasem külaline. Eriti uuemal ajal, mil õudusfilm on kõike muud kui psühholoogiline. Ikka veristamine, hakkimine ja (sageli enam kui maitsetu) nali. Aga rahvale meeldib… Vähemasti pole mina ühelgi aastal olnud rahvaga ühel meelel festivali parima filmi asjus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Seekordne HÕFF kestis kolme asemel suisa neli päeva, mistõttu startisid Reaktori reporterid nii Tartu kui Tallinna suunalt tavapärase reede asemel juba päev varem ning etteruttavalt peab ütlema, et selline kogus festivali tundus igati mõnus mõõt. Varasematel aastatel jäi nimelt tunne, et ei saanud ikka ei filmidest ega suhtlusest täit isu kätte.

Neljapäev

motikad

Festival algas pidulikult zombie-walk-iga, kus sel korral osad ebasurnud jalutasid ning teised põrisesid oma mootorrataste seljas. Ja hea oli, et zombimarsi traditsioon tagasi oli toodud - nagu paadunumad HÕFFi-sõbrad mäletavad, siis eelmisel aastal toimus zombimarsi asemel mingi kahtlane tantsunumber. Marss ära nähtud, suundusid kohaletulnud kinosaali, kus loeti ette tervitussõnad, tossutati tsiklistide poolt ruum bensuhaisu täis ja lükati esimene film mängima.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Seekordse pildimängu teemaks on humoorikam fantaasia.

Pildimäng Mai

Piltidel näete kolme tegelast ühe kirjaniku kolme romaani kolmest teleadaptsioonist. Kes on see kirjanik ja millised on need kolm telefilmi/miniseriaali?. Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Kokku on võimalik saada neli punkti. Vastata saab kuni 25. juunini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
palkatLigikaudu kolm aastat tagasi järjelooga "Tron: Legacy" kanda kinnitanud režissöör Joseph Kosinski on öelnud, et tema teine suurfilm "Oblivion" on kummardus 1970-ndate klassikalisele ulmele. Siin on nii selgeid viiteid sellistele klassikutele nagu "Blade Runner" ja "Solaris", aga on ka uuemate ulmefilmide tundemärke nagu "Moon" ja "The Matrix". Need 4 näidet on pigem väga kaudsed seosed, sest "Oblivioni" seob nendega pigem temaatilised sarnasused, aga mitte nimetatud filmide metafüüsilised ja filosoofilised kallakud.
"Oblivion" puudutab ulmežanri suuri sügavusi ainult pindmiselt. Film ehitab üles uue maailma, annab sellele kuju, nime ja mõõtme ning seob neid omavahel küllaltki klassikalise looga mehest, kes mõistab, et maailm, milles elab, on palju suurem ja kohati ka süngem kui talle on antud alust arvata.

Loe edasi...

{SILDID}
 
LumevaringKui ma seni olen näinud mõne raamatu kaanel "küberpunki-klassika", olen pigem eemale hoidnud. "Küberpunki" kohal on lasunud millegi ligipääsmatu peletav pilv. Selle klassika oleks aga midagi veelgi halvemat - sest see on veel lisaks ligipääsmatusele ka iganenud. Ja oleks see veel mõne muu žanri klassika (Verne või Wells või mis iganes), aga küberpunk on lausa minu eluea kestel tekkinud. Nii oleks selle klassika kummaline dokument ühest üsna alles kaotatud tehnoloogiahirmust, mis nüüdseks mõjuks naeruväärselt. Seetõttu pole ma isegi "Neuromanti" lõpuni lugenud, sest mu sisemine kuvand kogu žanrist näeb seda millegi sedavõrd stagneerununa, et isegi selle lugemine oleks nagu kõleda sügise sisse triivimine. „Snow Crashi“ võlu peitub aga selles, et raamat tühistas kogu selle tõrke oma adrenaliinist tiine lennukusega ja lugejasse machoismust süstiva ätitüüdiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia

Mehitamata inimesed T2nav

Mehitamata inimesed
Maniakkide Tänav

Eesti tulevik pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.

Loe edasi...

{SILDID}
 
zurgutt largeEesti ulmetähed

Zurgutt, nagu kogu Eesti ulmeringkond teda teab, on äraütlemata mõnus ja rahulik tegelane. Eesti ulmeühingu president, uue ulmelisti moderaator, ulme.ee haldaja, loodusearmastaja... Kirjutab, kuid peamiselt BAASi arvustusi. Kes soovib lähemat tutvust sobitada, võib ulmeühingu igakuisele Tartu kogunemisele end vedada ning selle mehe oma silmaga ära näha.

1. Mida praegu loed?
Alates sellest, kui hakkasin tihti Tallinna kooli sõitma, u. 3 aastat tagasi, olen kuulanud rohkem audioraamatuid kui lugenud paberilt. Kettamaailma raamatud on kõik läbi kuulatud - kerge, hingele hea kuulamine. Samuti kõik Dresden Files raamatud. Kirjas lugesin viimati Kirill Eskovi "Viimast Sõrmusekandjat" prooviks Nexus 7 ekraanilt (täitsa ok lugemiseks). Raamat ise kolm pluss, alternatiivina huvitav, aga auklik.. Audioraamatuna on praegu järjekorras Neal Stephensoni "Anathem".

Loe edasi...

{SILDID}
 
t6nis.thumbnail.thumbnailMine tea, kas asi on ehk selles, et kevad on käes ja suvekuud on tuhinal lähemale jõudmas, aga näib, et suleseppadel on tulnud uus kirjutamisind. Nagu oleks mingi uus hingamine. Nõnda on meil praegu veidi rohkem materjali kui tavaliselt.

Osati tuleks ehk tänulik olla Raul Sulbile, kelle koostatud ulmeantoloogia Täheaeg kindlasti elavdab mõningal määral ulmepinnast. Olav Ehala oli kunagi öelnud, et tähtaeg inspireerib. Kindlasti aitab kaasa ka kirjutajatele määratav honorar. Omamoodi kahju oleks aga sellest, kui mõni hea tekst, mis kord aastas ilmuvasse antoloogiasse ei mahu, jääks sahtlisse oma aega ootama.

Nii on kaks teksti Täheajast kõrvale jäänud, kuid leiavad ühel hetkel oma tee Reaktorini. Praeguses numbris avaldame ühe neist, mille autor on Reaktori peatoimetaja, teine sai ette võetud juunikuiseks numbriks. Valikut määras sedapuhku vahe tekstide pikkuses – juunikuus saab lugeda 30-lehekülje pikkust lugu „Neeljad“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jumal, päästa mu lapsuke!

Saksa rahvalik ballaad.

Imed elasid kõikjal. Nad peitsid end luitunud rohu vanikute all, kuumusest rohetavates lompides ja valgete puhvis pilvede keskel, mis taevast ehtisid. Imed olid uudishimulikud, neid tõmbas Hansu poole, nad ihkasid teda puudutada ja piilusid küürutades põõsaste alt. Hans ei pannud pahaks, ta oli ise ka uudishimulik. Kui vahivad – tähendab nii on neil parem, pole tarvis neid segada. Praegugi teadis Hans, et keegi on varjul okste taga ega julge välja tulla. Pole viga, küllap ta näitab ennast, kui aeg käes.

Hans harutas oma pambu lahti, võttis leivakuiviku ja hakkas häälekalt ragistama. Puru kogus ta peopessa ja näitas siis avatud pihku vaikselt vilistades kõigile. Lähimalt puult lendas kohale kaks võõrast lindu – Hans nägi neid esimest korda. Peo servale istunud, hakkasid linnukesed kiiresti nokkima. Tihedatest ettevaatlikest torgetest hakkas nahk valusmagusalt kihelema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Mida!?“ röögatas Bio. „Ah teie, kärnased hoorapojad, keeldute tööst. Sitased pasabaidid, teate ka, et see on te armetu eksisteerimise ainus õigustus?“

Beeta, Teeta ja Üpsilon lõid virtuaalses klaasist seintes ja odava renderdusega kontoris pilgud küll kinganinadele, aga nende ajulainetest peegeldus vastu trots ja Vassili A tundlikud programmid registreerisid seda.

„Te veel maksate,“ viibutas ta ähvardavalt rusikat ja paiskas välja mitu megabaiti roppusi. Kuna seegi aga ei aidanud, otsustas ta Üpsiloni tuua hoiatavaks eeskujuks. Tema digitaalne kuju kadus sähvatuse saatel ning ülejäänud koopiaid läbis võpatus. Selge see, kuhu Üpsilon kadus. Eks ikka Originaali ehk Orika loodud digitaalsete põrgute väävlikatlaisse ja pigijärvedesse.

Olles kõigi teiste digide biooriginaal, teadis see värdjas väga täpselt, mis teda – ja nii ka ta koopiaid – kõige rohkem hirmutas ning vastikusega täitis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
See juhtus ühel suveööl, kui parimad sõbrad Kaur ja Raivo läksid peolt koju. Teekond Väike-Maarjast Avispeale oli pikk, seega otsustati ühiselt, et tuleks teelejäävast Triigi poest mõned õlled juurde võtta. Kuid pagana pihta, selleks ajaks oli pood juba suletud ning avamiseni veel tublisti aega. Egas midagi – tuli viin kotist välja kiskuda. Viinasolki ka kumbki aga ei tahtnud ning Raivol tuli mõte see Kolja juures veini vastu vahetada. Mõeldud-tehtud. Ühest teeveerest teise ukerdades jõudsidki nad lõpuks tuttava hoone juurde. Keset vana valget maja haigutas jäme pragu.
„See on Kolka Fresh klapp – õhk käib paremini läbi,“ tegi Raivo nalja.
„Fresh klapp mai ääss, midagi siin haiseb! Mis, see Kolja on kohalik veinimeister?“ küsis Kaur.
„Just nii, Kaurapoeg! Kolja müüb Kohtla-Järves salaviina ka, pidi parem olema kui Viru valge.“
Poisid vaatasid, et toad on pimedad. Kolja ilmselt magas, nagu normaalsed inimesed keset ööd ikka.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0733)