kaanepilt
 
Ove"Winter is coming!" oli Starkide tunnuslause, kuid tundub, et ka meie ei pääse. Kätte jõuab parim aeg, mil kodus ahju, kamina või keskkütteradika ees jalad välja sirutada ning võtta ette üks mõnus ulmekas. Seda enam, et Sirp tunnistas eesti ulme ka viimaks kirjanduseks, nii et rahvas ei pea enam häbenema, võib kapist välja tulla, lugeda seda, mis meeldib ning sahtliteosed letti lüüa.

Värskest numbrist rääkides pakume lugejatele arvustusi värskevõitu kirjandusest, lauamängust "Kabelimats", loomulikult intervjuud ning traditsioonilist pildimängu. Juttudest tasuks kindlasti ära mainida Indrek Hargla "Õed", mis kujutab endast mõnusat kummardust aastake tagasi meie hulgast lahkunud Ray Bradburyle. Eks te ise uurige.

Sel kuul leiab meie virtuaalkaante vahelt ka lugejaküsitluse, millega püüame teada saada, kuidas oma ajakirja paremaks muuta. Kel vähegi aega on, pühendage sellest hetk Eesti ulmeajakirjanduse arendamiseks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
SyvahavvaEi ole palju kodumaiseid sarju, mis vääriksid vaatamist – veel vähem näevad ilmavalgust ulmeteemalised (olgugi, et siiski õudus) sarjad -, kuid „Süvahavva“ esimene hooaeg oli ausaltöeldes täiesti vaadatav. Jah, see venis kohati ning paljud asjad jäid lõpuni selgusetuks, kuid see kõik leiab lahenduse 12. septembril ilmunud Indrek Hargla uues raamatus „Süvahavva“.

Indrek Hargla peaks nüüdseks olema tuntud pea igale raamatuid lugevale isikule. Hargla kirjanikukarjäär algas eelmise aastatuhande lõpus, mil tema esimesed jutud avaldati ulmeajakirjas Algernon. Sealt peale on tema näol olnud tegemist vaieldamatult Eesti viljakaima ulmekirjanikuga, kelle lugude hulka kuulub žanripuhtaid näiteid nii fantastst, SFist kui ka õuduskirjandusest. Viimastel aastatel on autor aga olnud tegevuses keskaegse kriminaalsarjaga Melchior ning seda suurem oli üllatus kuulda, et tema sulest ilmub „Süvahavva“ sarja stsenaariumi põhjal kirjutatud raamat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
indrek-hargla-suvahavva-67025820Nüüd kui sa oled professionaalne kirjanik. Kas kirjutamine tundub kuidagi teistsugune kui enne? Kas on suur vahe teha seda lõbu asemel tööna?

Ma olen ennast pikemat aega kirjanikuks pidanud ja muid asju teinud ikkagi kirjutamise kõrvalt. Või vähemalt ei ole mul olnud muud ambitsiooni, kui olla kirjanik. Ja kirjutamine tundub pidevalt teistsugusena – millegi sellisena, millessse tahaks kogu aeg panna rohkem energiat ja tunnet. Kirjutamine ei ole mulle kunagi olnud lõbu selles mõttes, et ma olen seda alati võtnud töö ja ka kohusena võib-olla. Samas on see on väga eriline töö – loominguline töö, looming. Puhtalt töömoment tekib sellest, et mõnikord on tähtajad ja kokkulepped, millest peab kinni pidama. Ja vahest on see üsna kurnav.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tuumahiid…läheb ikka aia taha, või kuidas see vanasõna käiski? Äh, mis see vanarahvas ka teadis, esimene vasikas läheb täpselt sinna kuhu ta saadetakse ja mitte kuhugi mujale! Juba 2 aastat ilmarahva rõõmuks tasuta tuumaküttega eesti ulmemaailma valgustanud Reaktor on kokku kogunud parimad lood 2011-2012 hooajast ja kirjastus Fantaasia on need ühtede kaante vahel välja andnud. Tuleb küll möönda tõika, et sisse on lipsanud ka hulganisti radioaktiivset saasta, mis tuleks tegelikult ulmeskenest eemaldada, graniiti raiutud maa-alusesse hoidlasse viia ja seal järgmiseks paarikümneks tuhandeks aastakeseks betooni valada. Aga sellest juba täpsemalt allpool. Kaeme siis seda kogumikku lähemalt…

Avalugu on Tea Lalli “21.detsember”. Hea valik, aplodeerin! Tea Lall oli mulle tundmatu autor (ma polnud ühtegi lugu eelnevalt tasuta võrgust lugenud, kus nad on siiani saadaval + loomulikult veel terve hulk 2012-2013 hooaja lugusid), lugu aga rabas seda kõvemini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Antud tekst ilmus esmakordselt 21.11.2013 Jõgeva maakonnalehes Vooremaa. Kuna aga paljudel Reaktori lugejatel puudub ilmselt võimalus seda lehte lugeda, avaldame antud artikli ka autori lahkel loal Reaktoris.

Jõgevale on igasuguseid identiteete otsitud: kord on seda nimetatud külmalinnaks, kord raudteelinnaks, kord naistetantsulinnaks. Paistab, et nimistusse tuleks lisada ka ulmekirjanduse tõmbekeskuse tiitel, sest Jõgeval ja selle ümbruses tegutsevate ulmekirjutajate arv näitab tõusutendentsi.

Jõgeva linnaraamatukogus on viimase paari kuu jooksul esitletud suisa kolme ulmeraamatut, mis tervenisti või osaliselt jõgevamaalaste kirjutatud. Septembri lõpus tegi otsa lahti Agur Karukäpp kirjanikunimega Maniakkide Tänav, kes tõi lugejate ette oma värske romaani “Mehitamata inimesed”. Selle teadusliku fantastika valdkonda liigitatava romaani tegevus toimub pärast Vene-Hiina sõda, millest pole jäänud puutumata ka Jõgeva.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Neil+Gaiman++KImberly+Butler14. oktoobril pidas tuntud kirjanik Neil Gaiman Lugemisagentuurile (Reading Agency) loengu teemal miks raamatukogud, ilukirjanduse lugemine ja lugemine lõbuks on tähtsad. Lugemisagentuur on heategevusorganisatsioon, mille eesmärkiks on õhutada inimesi rohkem lugema ning mis toetab kirjaoskusprogramme ja raamatukogusid.

Ameerika vanglatööstus saab väga hästi prognoosida, kui palju uusi vanglaid 15 aasta pärast vaja on, kasutades lihtsat algoritmi, mis põhineb statistikal, kui paljud 10-11 aasta vanused lapsed ei oska lugeda. Tegu ei ole küll üks-ühele seosega, kuid selged korrelatsioonid on olemas ja kõige lihtsamad tulenevad sellest: kirjaoskajad inimesed loevad ilukirjandust.

Ilukirjandusel on kaks funktsiooni. Esiteks laiendab see inimese sõnavara ja mõtteviise ning näitab, et lugemine võib olla lõbus ja meeldiv tegevus. Ja kui inimene on sellest aru saanud, loeb ta edaspidi kõike palju meelsamini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
pic1596958See oli igati lollikindel plaan, põgenemaks ühest riigi paremini turvatuimast vanglast. Ja see toimiski. Kuni selle hetkeni, kui otsustasite ühes mahajäetud küünis pisut hinge tõmmata, teadmata, et sama koha on valinud kokkusaamiseks kõik ümbruskonna pahalased oma ülima ristiretke alguses. Lahing teie vahel on metsik, kuid samas lühike… lahing, kus vange ei võetud, kuid tekkisid legendid.

Lauamängukirjastuse 2d6 games uusim (kuigi ammu enam mitte uus) värvuke on omalaadne kollipeksmismäng Kabelimats. Mängijatel tuleb silmitsi seista vampiiride, aiapäkapikkude, võlurite, libahuntide, lohede ja paljude teiste koletistega, kes kõik tuleks mättasse tampida. Mäng on mõeldud kuni neljale mängijale ning kestvuseks on karbi järgi antud 30 minutit.

Loe edasi...

{SILDID}
 
reaktor logoReaktor on tuumavalgusega kiiritanud oma lugejaid juba üle kahe aasta. Selle ajaga on toimunud mitmeid muudatusi, kuid ajakirja üldmulje on jäänud võrdlemisi samaks. Hoolimata asjaolust, et me ise oleme Reaktoriga väga rahul, ei suuda me istuda iga lugeja mätta otsa, et oma kätetööd sealtpoolt kaeda. Selleks palumegi lugejaid panustada natukene oma väärtuslikku aega, et panna kirja Reaktori head ja vead, et meil oleks midagi, millest saaksime edaspidi uute numbrite koostamisel lähtuda niivõrd hästi-halvasti, kui parasjagu võimalik.

rong zps1f93de8e

Loe edasi...

{SILDID}
 
Väljas on pime. Väga pime. Isegi päeval on hämar. Masendav. Aga mida on kõige parem sellisel ajal teha? Viia läbi salajasi eksperimente muidugi!

pildimang november

Pildil on koos neli doktorit neljast erinevast filmist/sarjast. Arvake ära doktori nimi + film või sari kust ta pärineb ning ongi üks punk olemas. Kokku on seega võimalik saada kuni 4 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. detsembrini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
trash2Eesti ulmetähed Gert "Trash" Moserit teab kindlasti iga Estconil, HÕFFil või Baka kokkutulekul käinud inimene, sest niivõrd värvikat, jutukat ja hea huumorisoonega inimest on raske mitte märgata. Eraelus kokaametit pidav Trash on ühtlasi lisaks nii Eesti populaarseima filmiblogi autor, kui ka underground muusikat avaldava plaadifirma looja ning omanik.

1. Mida praegu loed?
Tööl on pooleli Antony BeevorŽi "Taistelu Kreetasta", ehk brittide lüüasaamisest Kreeta kaitsmisel ja hilisemast vastupanuliikumisest. Kodus loen sõjaväelase ning ajaloolase Richard HolmesŽi Iraagis peetud lahingute memuaare "Dusty Warriors" vahelduva eduga segamini Hubert Selby juuniori narkodraamaga "Unelmien sielunmessu". Autos on kindalaekas Viru ärikatest pajatav Virkko Lepassalu "Balmagesi lapsed", hea punase tule ajal haarata ning lõik või paar enne rohelise süttimist taas lugeda.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Peaks vist küsima, et mis sunnib haarama, sest otseselt rohkem või vähem naelutatud ma ei ole, kui juba lugema hakkan, siis ka lõpetan ja ega nüüd väga mäleta, et mõne raamatu külge eriti kinni liimunud oleks olnud. Mul on aeg nagunii piiratud ja kindel, et sel hetkel istun arvutis, sel hetkel teleka ees ja see aeg on lugemiseks reserveeritud. Võiks ju öelda siis labaselt, et sisu, vahest ka kirjaniku sõnakasutus. Haarama aga sunnivad mõned lüngad enese teadmistes, mida siis raamatute abil täita püüan. Loen ju valdavalt ajalookirjandust, harv see tanapäeval kui ilukirjanduse jaoks aega leian, aga jah, sellisel juhul on see ulmekirjandus, tihti sõprade kirjutatud või soovitatud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
stross kaas

Külmem sõda
Charles Stross
Tõlkijad: Sash Uusjärv ja Juhan Habicht

Tänapäeva briti ulme menuautori Charles Strossi (1964) Külma sõja ainelisi ulmetöötlusi sisaldavast kogumikust leiab jutustuse «Külmem sõda» ja lühiromaani «Raketikeelutsoon». Esimest võib pidada omamoodi mõtteliseks järjeks H. P. Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedele», milles Külma sõja aegsed superriigid hakkavad omakasu huvides ära kasutama Antarktikast nende mägede tagant leitud Cthulhu mütoloogiast tuntud monstrumeid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kohe-kohe on ilmumas Sapkowski Nõiduri-sarja teine raamat ning kuna tegu on lühematest juttudest koosneva kogumikuga, palus Reaktori toimetus Tiritamme kirjastuselt üht juttu Reaktorisse nn. eelroaks fännidele. Vastus oli positiivne ning seega võivad meie lugejad eelnevalt jupikese vastselt ilmuva raamatu sisuga tutvuda. Loodame, et mulje on hea ning ajab raamatupoodi või -kokku teosega lähemat sõprust sõlmima.

Ümmarguseks paisunud lambakorjus, mille kangestunud koivad taeva poole sihtisid, liigutas äkki. Müüri ääres kükitav Geralt tõmbas aeglaselt mõõga välja, hoolega jälgides, et tera lahkuks tupest vähimatki heli tekitamata. Temast kümmekonna sammu kaugusel hakkas prügihunnik äkki kõikuma ja ülespoole kummuma. Nõidur jõudis püsti karata enne, kui rämpsu ja käärinud jäätmete kuhja liigutamisest vabadusse pääsenud hais lainena temani jõudis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Hall perroon täis ükskõikset rahvast ja väike punapäine naine pingil. Mary ümber sagis kirju melu võõraid. Naised ja mehed, androidid, biorobotid ja mitmesugused kummalised olendid kaugetest maailmadest, kõik nad läksid kuhugi, tulid kusagilt. Naine istus ja vaatas neid.

„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten,“ otse perrooni keskjoonel sammus käigult kohvi joov mustas univormis mees, keskendunud nägu peas, kolm robotit talle teed tegemas. Mary nägi, kuidas mass otsekui iseenesest neliku ees lahku vajus ja nende selja taga uuesti kokku tõmbus.

„Ja need kolm on ilmselt äsja abiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud pingi teise otsa juures seisva kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi taltsutada oletatavate abikaasade käsi oma vormikal kehal. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Mercedes Oberheim vajutas tõstuki nupule ja tõusis hääletult habitaadi lüüsi mööda üles, Marsi pinna poole. Ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule.
Juba oma nooruses oli talle meeldinud jalutada, Oberheimide maades oli siis veel jätkunud õhku ja puid. Algul oli tema isa ostnud Lõuna-Ameerikast vihmametsi ja need koos pinnasega Lousianasse ümber istutanud, hiljem tegi seda Mercedese mees. Ka tema poeg Lincoln üritas traditsiooni jätkata – Oberheimidel on alati olnud tükike elusat loodust – kuid saaste ja mürk olid sundinud Lincolni muid lahendusi leidma. Oberheimid ostsid siis endale valdused Boliivias ja Tansaanias, hiljem pidi Lincoln kogu perekonnaäri Boliiviasse üle kolima, sest Louisianas ei saanud enam ilma termomaskita hingata. Aga Mercedesele ei meeldinud Boliivia kliima, poeg ostis talle kaks saart Tuvalus, kus – nagu selgus – võis igavuse kätte ära surra.
Surra toona viiekümneaastane Mercedes siis veel loomulikult ei kavatsenud.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0690)