Zombikirjanikuna kuulsust kogunud Maniakkide Tänavalt ilmus äsja uus ja sootuks teistsuguses stiilis raamat: „Mehitamata inimesed“. Peategelased lugeja jaoks siiski päris võõrad pole - „Euromandi“ jutukogu nimoloost ja „Täheaeg11“-s ilmunud jutust „Kaelani vaakumis“ meelde jäänud häkker ja tema armastatu Sirts on taas sattunud eluohtlike sündmuste keerisesse.
Nagu tagakaanelt lugeda võib, kirjeldatakse sünget tuleviku-Eestit pärast tuumakatastroofi. Vähe sellest, et põhimõtteliselt pool meie kodumaast on muutunud elamiskõlbmatuks, ülejäänud poolt peavad ellujäänud jagama hiina ja vene rahvusest immigrantidega. Kuigi sisukokkuvõte jääb üsna napiks, lubab esikaanel kujutatud võitlusstseen seiklusi ja põnevust ning kirjaniku senist loomingut arvestades võib loota ka parajal hulgal sünget surmateemat.

Raamat algab ülimalt kurva sündmusega: häkker peab viimsele teekonnale saatma oma kalli Sirtsu, kellel on nagu heal tüdrukul ikka, veel kaks nime: preili Mai-Tea Midagi ja Jelena. Ometi on säilinud veel lootus Sirtsu uuesti ellu äratada ja just selle pärast ei soorita õrnahingeline raamatukangelane suurest kurbusest ja igatsusest enesetappu, vaid surub hambad risti ja tegutseb sihikindlalt edasi.
Kummaliste nimedega värvikaid tegelasi leidub veelgi: prükkarist vanakooli häkker Täionu, tema pruut Tengelpungatar, koristusrobot Rotiaju, kosmoseinstituudi juhataja Kare Keel ja nõnda edasi. Lisaks on Eestisse tekkinud sellised kohad nagu Talsingi ja Barakkvere.
Peale Sirtsu omavad mitut identiteeti veel teisedki tegelased, mis on mõneti häiriv – kiiremini lugedes ei jõua jälgida, kellest parajasti juttu käib. Näiteks Rotiajust saab ühel hetkel hoopis Murka ja Sirts pendeldab leinajate mälestustes kõigi kolme nimega. Tekkis küsimus, kas kirjanik ei osanud nimede hulgast sobivaimat välja valida ja otsustas kasutada kõiki korraga?

Raamatut lugedes ei teki kuigi tugevat tunnet, nagu loeks midagi ulmelist ja praeguses maailmas ilmvõimatut. Tundub, nagu oleks tegemist pigem Tšernobõli katastroofi tagajärgede kirjeldusega, mille sisse on vahepeal lisatud mõningaid jupikesi digitaliseerunud maailmast. Radioaktiivses tsoonis elavad mitmepealised või jäsemeteta mutandid ning kergemalt pääsenud surevad vähki. Stalkeritena kiirgustsooni lumehangedes roomavaid mehi ründab ahvi ja koera ristandist koletis. Häkker kõrvetab sõrmi kiirgava seenega. Hüüdlauseks on, et viin aitab kiirituse vastu paremini kui ükskõik milline meditsiinisaavutus.
Mõistetamatuks jääb ka see, miks hoolimata tehnika kõrgest arengust vajatakse serverite jaoks ikka veel nii suuri kappe, et sinna terve prükkar-häkkerite kolmeliikmeline kommuun elama mahub.

Jõgeva kuulub lahutamatu osana Maniakkide Tänaval avaldatud romanide ja lühijuttude juurde: küll tehakse see ühes raamatus elavate surnute poolt maatasa, siis jälle rajatakse teises sinna kosmoseinstituut AishKosmOs ja zombide asemel asustavad seda linnakest hoopis mutandid. „Mehitatud inimestes“ nimetab peategelane Jõgevat täielikuks pommiauguks, kuhu keegi minna ei taha, kuid läheb olude sunnil siiski just sellesse kolkalinna, et asuda uude ametisse kosmosejaama IT-spetsialistina.
Loomulikult pole ära unustatud kurikuulsat Jõgeva haiglat, milles aretatakse doonorelundeid, kuid personal on jäänud vanaviisi ükskõikseks ja uimaseks, muutes soovimatutel võõrastel haiglas ringiliikumise ülimalt lihtsaks.
„Mehitamata inimeste“ juures meeldis see, et autor oli kasutanud huvitavaid keeleuuendusi, nagu näiteks kõvar, mõtlurmasin, ajur, võismakõvvar jne.
Peategelase käitumine tundub igati loogilise ja inimlikuna. Pole liigset dramaatilisust ja pingutatud rinna kummi ajamist. Kui häkker viga saab, siis valutavad tal kõik kohad, eriti tagumik, mis kõik löögid paratamatult enda peale võtab. Lisaks tuuakse ta paar korda lausa surmasuust tagasi ning Jõgeva haiglas viibimise ajal õnnestub tal ajutiselt enda külge pookida paar liigset ihuliiget.
Ka leina üle elamine on kirjeldatud just sellisena, nagu see tegelikult on. Pärast šokki ja juhtunu eitamist tekib viha ning pärast kiiret rahunemist asub kangelane edasi tegutsema, lootuses päästa seda vähest, mis hukkunud kallimast alles on jäänud. Pole mingit pikka nuttu ja hala. Elu jätkub endistviisi ja vajab elamist ka üksipäini jäädes.
Häkkeri loogilisest mõtlemisest väärib eraldi välja toomist üks stseen raamatust: Sirtsu isa kaebab, et ei saa metsavahel kuidagi rahulikult elada, sest rebased ajavad ümber maja kassi taga ja igasugu värdjad vahivad akendest sisse. Häkker soovitab selle peale rahulikult kass tuppa lasta ja kardinad ette tõmmata.

Raamatu läbivateks tegelasteks on venelased. Veerand dialoogides kasutatud sõnadest on venekeelsed ja noorem põlvkond, kes ei ole Nõukogude Liidu valitsuse ajal üles kasvanud, ei pruugi päris kõigest aru saada. Näib, et hiinlased, kelle olemasolu samuti korduvalt mainitakse, on surutud vägisi tahaplaanile, nii-öelda taustatantsijateks, ning venelased on kuidagi harjunumad ja südamelähedasemad inimesed, kellega võib isegi koos viina võtta. Mõnikord kasutab häkker siiski hieroglüüfidest vandesõnu ja kaebab raadiost kostuva hiinakeelse muusika üle ning mõnel korral on mainitud isegi pikemat vestlust hiinlasest töölisega, aga ei midagi põhjalikumat – hiinlasi kampa ei võeta.
Lisaks tavainimestele leidub raamatus paras hulk koeri ja mutante. Mõned pole isegi tervenisti orgaanilise päritoluga, nagu näiteks kohusetundlik robot Rotiaju ning plastmassist ja lihast kokku klopsitud rääkiv kohvimasin Hubõrt, kes oma groteskset välimust tasakaalustava abivalmidusega lausa omamoodi sümpaatseks muutub.

Maniakkide Tänavale iseloomulik surmahõnguline must huumor lehvib kogu loo kohal. Kadunukeste digitaliseeritud isiksusi säilitatakse asutuses nimega Ühishaud ning selle töötajaid nimetatakse hellitavalt koolnukesteks. Nalja saab ka doonorjäsemete arvel ning mängu tulevad bioprinterid.
Sirts seekord kuigi palju sõna ei saa, kuid kannab kogu lugu edasi viivat motiveerivat rolli. Tema asemel paistab silma teine tugeva karakteriga naistegelane: häkkeri õde Riia-Riin, kes minu jaoks tundus Sirtsuga liiga sarnasena. Karm, iseseisev ja terava keelega tibi suudab isegi jalutuna nii mõnelegi mehele koha kätte näidata. Sirtsul olid küll jalad all, aga iseloom oli tal lugudes „Euromant“ ja „Kaelani vaakumis“ sama kange. Silmagi pilgutamata suutis ta hakkama saada olukordadega, mis isegi meesterahvastel jalad nõrgaks võtsid. Sirts ja Riia-Riin olid loo süžee järgi enne Sirtsu surma sõbrannad olnud. Ju siis tundsid nad omavahel liitvat hingesugulust.

Olles Maniakkide Tänava teoseid järjekindlalt lugenud alates juba kümne aasta eest ilmunud raamatust „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, saan päris kindlalt öelda, et on toimunud märgatav areng. Kui kirjanik alustas õudusfilmidest inspireeritud ja pisut lapsikuna näivate zombijuttudega, siis nüüdseks on ta leidnud oma kindla stiili ja tema sõnakasutus on muutunud nauditavalt ladusaks. Ilma liigsete ilustusteta suudab ta tavainimesest lugejale edasi anda maailmapildi just sellisena, nagu see tegelikult on. Mitte just ilus, aga omamoodi naljakas. Maniakkide Tänava sünge huumor ja sarkasm inimeste rumaluse arvel meenutab mõneti Andrus Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“. Kui Kivirähk naeris mineviku-eestlaste üle, siis Tänav oskab vaimukalt ette ennustada, kuhu meie ühiskond sedasi käitudes jõuda võib.

Soovitan „Mehitamata inimesi“ nii ulmehuvilistele kui ka seiklusjuttude lugejatele. Selles raamatus ei ole liigseid tehniliste vidinate mikroskeemide kruviaukude kirjeldusi ega kosmoselaeva mootori sõnalisi skeeme. Kõik on tavainimesele arusaadav ning tegelastes ja aset leidvates sündmustes leiavad äratundmisrõõmu nii sõjaveteranid kui ka häkkerid ja võib-olla isegi koduperenaised. Jään huviga ootama järgmist raamatut, mis kuulduste põhjal ennast kaua oodata ei lase.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1224)