Ei saanudki pikalt laiselda. Jälle on peatoimetaja teatepulk mulle tagasi pihku tagasi surutud ja tuleb taas Reaktori kokkupanemise au enda õlgadel kanda.
Head kraami on selle kuu numbris omajagu. Isiklikult tõstaks eriti esile Mart Kalveti poolt Lennusadamas esitletud ettekande ja Hilise lõikuse larbisarja ülevaate. Lisaks neile veel traditsiooniline intekas, pildimäng, uudisterubriik ja jätkub ka Jüri Kallase veerg, kus ta tutvustab maailma olulisi ulmeajakirju.
Hääd tuumahiiu lugemist!
Kaanepildi autoriks on sellel kuul Leila Tael-Mikešin.
Loe edasi...
{SILDID}
Kui ma nüüd mõtlen tagasi „Vanaisa majale“, siis tundub seal valitsenud meeleolu olevat kui mõnus praksuv kamin hämaras toas. Selline soe ja turvaline, kus sa saad päevast puhata ja omaette unistada. Kõik tegelasedki tunduvat olema samas meeleolus. Sarnast stiili viljeleb eesti autoritest veidi ka Osvald Soobel, küll terakese maskuliinsemal moel ja kui kellelegi isand Soobli nimi midagi ei ütle (mis näitab vaid seda, et too isik ei ole lugenud ei Mardust, Algernoni ega Reaktorit), siis ehk Tove Janssoni „Muumitroll“ annab vihjelise meeleolu „Vanaisa majas“ toimuvast. Tõsi küll, Jansson kipub aeg-ajalt väga morbiidseks minema, tal on sekka ka surma ja hirmu, Kaie Ilvesel seevastu püsib pidevalt õdus, küdeva kaminaga, turvaline vanaisa maja meeleolu.
Lugu hakkab hargnema New Yorkist startinud ja ilmselt Tallinnasse lendava lennuki pardal.
Loe edasi...
{SILDID}
10. veebruari Lääne Elu kirjutab: „Kuigi kirjastaja on raamatu määratlenud fantaasiakirjanduseks, arvas autor, et see siiski päris ulmekirjandus ei ole.“ Kui palju Te ulmet loete? Kui palju olete kursis Eesti ulmekirjandusega?
Ulmekirjandust lugesin juba lapsepõlves ja loen senini. Esialgu, lapsena, neelasin Mirabiliaid: puhast klassikat. Ja eks esimesena loetu avaldab ikka kõige suuremat mõju. Meeles on Michael Crichtoni „Andromeda“, Clifford D. Simaki „Nagu õieke väljal“, Ray Bradbury „Marsi kroonikad“, Pierre Poulle „Ahvide planeet“, Ursula K. Le Guini „Pimeduse pahem käsi“ (Le Guini suur austaja olen senini), Henn-Kaarel Hellati „Naiste maailm“, Stanislaw Lemi „Tagasitulek tähtede juurest" ja Strugatskite „Hukkunud alpinisti hotell.“ Ja muidugi „Lilled Algernonile“. Hilisemast – vapustav raamat on Robert Girardi „Vaporetto 13“. Õhustik on selgesti meeles.
Loe edasi...
{SILDID}
Arvan, et ma ei tee kellelegi liiga, kui väidan, et vene keel ja ulmeajakirjad ei sobi kokku. Ei, tegijaid oleks seal küll, aga raha ja lugejad ei näikse ida pool Peipsit ulmeajakirjadest eriti hoolivat. Või kuidas seda seletada, et nii suures riigis, kus iga asja jaoks peaks saama kokku kriitilis-kaubandusliku koguse inimesi, on ulmeajakirjade trükiarvuks umbes 15 tuhat eksemplari?
Eks nõukogude võimu aastatel, kus paberidefitsiit ja ideoloogilised piirangud seadsid omad ületamatud takistused, oli venekeelne ulmeajakiri ilus helesinine unistus, mille teostumisse ükski arukas inimene ei uskunud. Aga siis tuli uutmine ja avalikustamine ning uued ajad ning aastail 1990–91 ilmus kümneid uusi venekeelseid ajakirju. Tõsi, kuigi enamik ei jõudnud avanumbrist kaugemale, siiski mõnikümmend neist jõudis kteise numbrini ja ehk kümmekond pidas üle aasta vastu.
Üks ajakirjadest, mis püsima jäi, oli Jesli.
Loe edasi...
{SILDID}
5. märtsil 2013 avati Lennusadama kevadhooaeg, mille keskseteks kujudeks on Jules Verne ja Ottomar Gern. Selle aasta kevadprogrammis tutvustab Lennusadam allveelaevanduse lapsepõlve ning sellega seoses kutsuti teisipäeval 5. märtsil kohale Jüri Kallas ning Mart Kalvet, kes jutustasid fantaasia- ning ulmekirjandust merenduse perspektiivist. Uudistama oli tulnud u. 25 inimest, sealhulgas ka palju varem tundmatuid nägusid. Üritus leidis aset väikeses kinoruumis, kuhu ausalt-öeldes väga palju rohkem inimesi ei oleks ka mahtunud. Ettekanded kestsid kokku umbes 2 tundi.
Reaktori selles numbris avaldame Mart Kalveti esitletud ettekande.
Loe edasi...
{SILDID}
Kõik algas meie nõrkusest nii airsofti (vt. sõjalis-sportlik mäng elektrirelvadega) kui ka rollimängu (Live Action Roleplay, ehk LARP) vastu. Avastasime, et keegi ei olnud veel neid teemasid Eestimaa pinnal tõsisema üritusena kombineerinud ja hakkasime kokku panema mängu, mida oleksime tegelikult ise väga tahtnud mängida.
Esimene üritus toimus testina 2011. aasta kevadel, kui me kutsusime kokku rollimängijad, andsime neile kätte airsoft-relvad, edastasime neile reeglid ja stsenaariumi ning ütlesime, et nüüd ongi käes postapokalüptia. Muidugi oli sellele eelnenud tohutu kogus tööd, kuna otsustasime alustada täiesti uue maailmaga ning teha ka mängureeglid nullist, mitte kasutades mingit olemasolevat maailma või reegleid.
Loe edasi...
{SILDID}
Kiire küsimus: kas Diablo II-e oled mänginud? Kas meeldis? Ei? Siis pole alljärgnev sinu jaoks. Mine loe midagi muud. Kui aga Blizzardi aegumatu hack’n’slash-oopus on sinugi elust aegade jooksul arvestatavaid tükke välja rebinud, kui sinagi oled sealjuures vähemalt ühe hiire pilbasteks toksinud, siis on Path Of Exile just see, mida sa üle kümne aasta oodanud oled. Teisisõnu on PoE asi, mis Diablo III oleks pidanud olema – või lähim vaste sellele.
Loe edasi...
{SILDID}
Miniatuuridega lauamänge on mitmeid, kuid paljud neist on liiga hirmuäratavad kas miniatuuride arvult või reeglite mahukuselt. Teised on aga see eest haruldased või väga võistlusliku momendiga, kus tihtipeale võivad meeldiva aja veetmise asemel pihud minna higiseks ning pulss lüüa lakke. Neid mänge ühendab tihtipeale ka asjaolu, et saatuse otsustab täring. Kuna täringud pakuvad „õnne“ elementi pea igasse miniatuurimängu, on väga kosutav näha midagi totaalselt erinevat. Olles tihti tüdinenud paarikümne täringu veeretamisest ning ligi saja miniatuuri värvimisest, hakkasin otsima alternatiivi. Ja kuna olen Lovecraft’i austaja, leidsin sobiva mängu nimega Malifaux.
Tegu on kompaktse mänguga selles osas, et ühe mängija käsutuses üle kümne miniatuuri reeglina ei näe. Samuti on vajatav mängulaud märgatavalt väiksem kui populaarsematel mängudel.
Loe edasi...
{SILDID}
Kunagi jõudsid minuni kuuldused ühest noorest ulmekirjanikust, kelle teos "13 kevadist hetke" olevat romaanivõistlusel ära märgitud. Ma ise selle lugemiseni ei jõudnud, aga hoidsin autoril pilku peal, kuni võtsin kunagi lugeda tema lühiromaani "Valguse nimel". Algul tekitas raamat tunnet, et püha müristus, see on ju lausa oivaline. Esimene emotsioon tasapisi hääbus lugemise edenedes, kadumata samas täielikult, ja jäi häguseks kiitvaks esmamuljeks, mis ei lahenenud kuskile. Selle esmamulje baasil on tema looming siiski omamoodi intrigeerima hakanud – ja nüüd olen viimaks kaugemale jõudnud ja tekkinud on veidi terviklikum mulje autorist. Samas tuleb öelda, et lõplikkusest ei saa siinkohal siiski rääkida - on vaid teatav üldmulje, mis loodetavasti omandab kunagi mingi lõplikkuse.
"Õhtu rannal" sisaldab eneses 7 novelli, millest ainult avanovell "Kolmevalitsus" ilmub esmatrükis - teised on mingil varasemal kujul juba varemgi ilmunud.
Loe edasi...
{SILDID}
Märtsikuu pildimäng toob taas midagi uut ning huvitavat.
Sel korral koosneb pildimäng seitsmest erinevast kaadrist. Ära tuleb arvata pildil olevate ulme- ja õudusfilmide nimed. Vihjeks olgu öeldud, et nende esitähed annavad ülevalt keskelt päripäeva lugedes kokku ühe tuntud ajakirja nime (inglise keeles artikleid mitte arvestada). Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe filmi äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada seega suisa 7 punkti. Vastata saab kuni 25. aprillini.
Loe edasi...
{SILDID}
Eesti ulmetähed
Margus on üks neist, kes ilmselt ulmeseltskonnas tutvustamist ei vaja. Käinud on ta pea kõigil Estconidel, pidev külaline nii Tartu kui Tallinna ulmeseltskonna kogunemistel ning tihti juhtub teda nägema ka igasuguste mängulaudade taga.
1. Mida praegu loed?
Praegu loen raamatut Charlie Fletcheri “ Kivisüdame” triloogiast, kuna pole midagi uut huvitavat müügile tulnud ja ma ju ei loe veel inglise keeles.
2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Hea sorav tekst, lõbus ja samas ka piisavalt keeruline sündmustik.
3. Ulme kolm lemmikut (film, sari, raamat või koomiks)? Paari lausega neist lugejaile.
Film: viimati oli päris huvitav “Lähtekoodi” nimeline film, muidu on päris head nn seiklusfilmid “Muumia” , “Indiaani Jones”.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus Varrak
Pereäri Vürstkaupmehed I
Charles Stross
Tõlkija: Juhan Habicht
Helkivas soomusrüüs rüütel, latern piigi otsa riputatud, patrullib oma sõjasalgaga sügisöisel metsateel – umbes seal, kus meie maailmas asuks Bostoni eeslinn. Järsku kostab põõsastest krabinat, keegi nagu liigutaks... Rüütel haarab sadulakaarelt automaadi ja tulistab igaks juhuks paar valangut. Hiljem leitakse põõsastest paar roosasid toasusse.
Hiliskeskaegses Gruinmarkti kuningriigis on see VÄGA halb uudis. Susside omanik, 32 aastat vana majandusajakirjanik Miriam Beckstein jõuab ehmunult tagasi endale ja meile tuttavasse maailma ning aasta on endiselt 2002, aga tal on tükk aega väga paha olla. Siiski pole tema seiklused sellega lõppenud, pigem vastupidi.
Loe edasi...
{SILDID}
Märts on lõppemas ja varsti on käes soojemad ja päikeselisemad kevadkuud. Sulava lume alt paistab läbiReakteeritud tekste, aga sedapuhku hoopiski mitte nii palju, kui mõnel varasemal korral on olnud – reeglina on ju 3 teksti kuus, nüüd aga kaks.
Neile, kes suruvad seepeale raevunult oma ulmetekstinäljas käsi rusikasse ja neavad taevast, maad ja põrgut kaduvikku, tahaks esiteks öelda seda, et tähtis on ju kvaliteet, mitte kvantiteet. Teiseks, kallis tekstinälgas vägivaldur, praeguse paastuaja lõpu lunastab ehk järgmise kuu tekstirohkus, kui oodata on lisaks kõigele muule 30-leheküljest teksti Osvald Soobelilt.
Seniks mõne sõnaga kahest käesoleva numbri tekstist.
Esiteks novell värskelt peatoimetajalt J. J. Metsavanalt. Tegemist on taaskord tekstiga, mis on saanud alguse Tartu iganädalases ulmekirjutamise töötoas.
Loe edasi...
{SILDID}
Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid järel ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid ja betoonitükid. Kogu väljakut kattis hele tolmuvaip – tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukamale elanikkonnale ihaldusväärne elupaik. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Suure Mässu (mida androidid nimetasid „Puhastussõjaks“) lõppedes sajandite eest ei kiirustatud neid hooneid korrastama ega säilitama.
Loe edasi...
{SILDID}
„Sihuke ongi? Nagu muna?“
„No mida sa siis ootasid, ristkülikut või“
„Ma ei teagi, aga igaljuhul mitte sellist“ ohkas Isake „ Nende moodsate autode disain läheb iga aastaga koledamaks ja koledamaks“
„Aga see eest odav ja sõidab täiesti ise. Võime juba kohe peale sissevajumist õlu avada. Pole vaja kainet rooli ega midagi.“
„No olgu. Peamine, et kohale viib. Muu polegi oluline,“ nõustus Isake. „Kuhu ma õlled panen?“
„Pagassi ikka, tainas,“ turtsus Traat.
„No ja kus see on?“
Kaks punkarit pöörasid pilgud küsivalt kolmanda osapoole Traadi suunas.
„No eks ta auto taga on...“ arvas see. „Mm... äkki käib see seest lahti?“
„Ma võin õlud ja viinad sülle ka võtta,“ pakkus Korgits abivalmilt, „kõik kenasti käe-jala juures olemas.
Loe edasi...
{SILDID}