Kallid lugejad!
Teie ees on Reaktori 25. number ehk siis me oleme Eesti ulmemaastikku juba 2 aastat järjepanu rõõmsalt tuumavalgusega kiiritanud. Ja kuigi meie välimus on selle aja jooksul jäänud võrdlemisi samaks, on sisu ning kogemusi juurde tulnud. Juba üle aasta oleme korraldanud pildimängu, pea igakuiselt ilmub Jüri Kallase veerg, milles Ulmeguru tutvustab vanemaid ulmeajakirju, Youtube'is avasime oma kanali, kuhu üritame tähtsamaid ulmesündmusi püüda, jätkuvalt kajastavad uudised eestikeelse ulme ilmumist ning kroonika ulmikute hingeelu. Suur samm edasi sai tehtud ka esimese kogumiku "Tuumahiid" avaldamisega, millega, hoolitamata meie varasematest ponnistustest, jõudis Reaktoris avaldatud materjal ka paberi peal meie lugejate ette. Suur tänu kirjastusele Fantaasia, kes selle võimalikuks tegi, kirjutajatele, kes andsid meile head materjali, mida sinna sisse panna, kunstnikele, kes meile pilte joonistavad, ning lugejaid, kelle pärast me seda ajakirja üldse teeme.
Loe edasi...
{SILDID}
4. oktoobril toimus järjekordne üritus Eesti postapokalüptilist rollimängu Hiline Lõikus, järjekorranumbriga 4. Lõikusest on meie ajakirjas olnud juttu ka varem, kuid seekordne mäng tõi pähe mõned mõtted, mida tahaks jagada. Enne, kui oma mõtete juurde läheksin, tsiteeriksin osavõtjate mõningaid tagasisidet-mõtteid-emotsioone:
Loe edasi...
{SILDID}
Andrus "Aweron" Dovbnja ning Alan "Paganarh" Sigus on vanad LARPi ja rollimängude mängijad ning nüüd juba ka vanad korraldajad. Rollimängurite ringkonnas teavad neid vist kõik. Kui mitte nägupidi, siis kuuldud on ikka. Nüüd on paras aeg tutvustada neid ka ulmeseltskonnale ning uurida nende käest, kuidas nad sellele vaevarikkale teele sattusid ja mille võrra targemaks saanud.
1. Vaadates väga kaugesse minevikku, siis kust tekkis üldse idee LARP-e korraldada?
Aweron: Minul algas asi kunagi aastal 2004 (?) Erieni mänguseeriaga (puhas fantasy žanr), kus läksin suht oma mängijakarjääri alguses ühele tuttavale appi abi-GMiks. Sealt edasi tekkis meil harmoonia ning tegime terve seeria vahelduva seltskonnaga Erieni maailmas toimunud mänge. Aga airsoft'i ja larpi ühendamise mõte tekkis meil 2011.
Loe edasi...
{SILDID}
Kui kirjutasin hiljuti Ekspressile artikli noorte fantaasiakirjanduse viimase aja trendidest, olin sunnitud tegema möönduse ning ühe suundumuse täiesti välja jätma, kuna tundub, et tegemist on nähtusega, millel võib olla pandeemiline potentsiaal. Aitäh Reaktorile võimaluse eest see lünk täita.
Kes vähegi noorte fantaasiakirjandust loeb, on ilmselt märganud, et üheks viimase aja levinuimaks kirjutusstiiliks on nn mash-up – miks, segu, konglomeraat,
proid. Nimetatagu seda kuidas tahes, tegu on siis nn žanride seguga. Näiteks leiab tegevus aset kosmoselaevas, aga asjasse on segatud ka haldjad ja päkapikud. Ja kindlasti on raamatus ka romantiline liin. Või siis üks kena zombilugu, aga see on tingimata seatud aurupungi-ilma. Ja muidugi ei puudu sealt romantiline liin.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjutamises pole mitte midagi keerulist. Võta klaviatuur või pliiats kätte ja anna minna, küll kõik kribatud sõnad kettale või sahtli ära mahuvad. Kuid ei. Küll näed, varem või hiljem nad ei mahu mitte. Nädala, kuu või lausa mitme aasta pärast hakkavad teised välja rahva kätte trügima.
Mis seal siis ikka. Ilm on suur ja lai, mahuvad ka need jutud sinna ära, tuleb vaid valida, milline tee oma ulmelapsukestele valida. Kas seada nende siht Reaktori suunas või hoopis valge hiire kodupaika? Õnneks on Eestis valikuid rohkem kui kaks: poogen.ee, oma seinast seina žanrite ja tasemega, erudeeritud toimetustega, paberajakirjad, omal käel väljaanded ning kõige nende kõrval ka ulmejuttude ühisblogi Ulmejutulabor ehk lühidalt Labor.
Loe edasi...
{SILDID}
Arvatavasti teab iga kirjanik, näitleja, muusik ja lavastaja öelda, et inimestel on kombeks esitada vahetpidamata samu küsimusi, millele vastamine on paratamatult ära tüüdanud. Tuleb välja, et menukirjanik Stephen Kingi jaoks on üheks sellistest: "Mis sai "The Shiningu" Overlookist pääsenud tegelastest?", sest ta otsustas puhuda ära tolmu vähem kui 40 aastat tagasi paberile pandud loolt ja kirjutada sellele enda kohta ebatavalisel kombel quasi-järg. See ei pruugi paista keerulise ülesandena, ent mõelgem hetkeks, kuivõrd erinev on olukord sellise raamatu puhul nagu "The Shining" autori enda ja kõigi teiste jaoks: tavaline inimene saab selle poest soetada ega pruugi lugedes isegi tähtsustada, kas see kirjutati aasta või sajandi eest, samas kui autori enda jaoks, kes on vahepeal kirjutanud kümneid romaane, kuulub see kaugesse meelest pühitud minevikku.
Loe edasi...
{SILDID}
Novembris, pimedal pori ja lume vahelisel ajal, toimub järjekordne romaani kirjutamise kuu NaNoWriMo www.nanowrimo.org. Kuulus ja palju räägitud asi, kuid mida see õigupoolest täpsemalt endast kujutab? Kes soovib, võib lugeda Reaktori 2011. aasta oktoobrinumbris ilmunud samateemalist artiklit Rahvusvaheline romaanikirjutamiskuu või siis allolevat kirjatööd.
Reeglid on lihtsad. Kirjutamist tuleb alustada peale 1. novembri keskpäeva, kohaliku aja järgi, ja kontrollimiseks laadida oma kirjatöö NaNoWriMo lehele enne 30. novembri keskpäeva, ajaarvamine käib ikka kohaliku aja järgi. Kui jõuad tähtajaks kirjutada vähemalt 50 000-sõnalise teose, oled võitja ja saad elektroonilise diplomi. Teose žanr ja sisu ei ole oluline, romaan võib jääda poolikuks, kirjutada võid kasvõi paberi ja pliiatsiga.
Loe edasi...
{SILDID}
Mõni aeg tagasi oli ellujäämisõudus (survival horror) mängudes vaeslapse rollis ja mingil määral isegi välja suremas. Suured konsoolidele mõeldud seeriad nagu "Silent Hill" ja "Resident Evil" on iseendale selja pööranud, sest ometigi olid ju nemad need, kes näitasid esimese PlayStationi peal tõelist õudust ja panid aluse seeriatele, mille lõputute osade seast võib leida päris mitu kullatükki.
Nüüd on mõlemad asendanud tõelise õuduse seikluse ja mölluga, mis muutub iga uue osaga aina suuremaks ja suuremaks, kuid üha kaugemaks sellest, mis tegid mõlemad seeriad maailmakuulsaks. "Silent Hill" vähem, "Resident Evil" rohkem.
Loe edasi...
{SILDID}
Head õudusmängu otsima asudes võib esmapilgul tunduda, et olukord polegi väga lootusetu – võimalike kandidaatide hulka satuvad mitmed pealkirjad nagu "The Thing", "Clive Barker’s Undying" või ka uuem "Alone in the Dark". Kuid hakates neid lähemalt uurima, selgub peagi, et hirmutamisega nad hakkama ei saa. Raske on tõeliselt karta, kui astud ka kõige hirmuäratavama limuka vastu arsenaliga, mis tekitaks kadedust isegi Rambos, tatsad ringi keskkonnas, mis ei lase unustada, et viibid tegelikult arvutimonitori taga või lihtsalt ei hooli toimuvast, kuna toimuv on liiga igav või naeruväärne.
Kui istusin esimest korda "Amnesia: The Dark Descenti" mängimiseks arvuti taha ja vastavalt soovitusele kustutasin tuled ning panin kõrvaklapid pähe, ei olnud veel sugugi kindel, kas see tol korral veel omajagu vähe tuntud indie-mäng mingit mõju avaldada suudab.
Loe edasi...
{SILDID}
Alustame sisust. Tegemist on justkui pärast mingit sorti entroopiakatastroofi justkui meie alternatiivmaailmas toimuva krimidraamaga. Maa eri paikkondi ümbritseb ja õgib aegamisi „hall“, mis justkui lagundab mateeriat. „Justkui“ seepärast, et ega päris täpselt midagi selgeks ei saa, ulmeline osa jääb häguseks ja diibiks. Slipstream'iks, nii-öelda.
Sõnakasutus on teoses üsna hea. Sillerdav, unelev, luuleline, väga hea lugeda – üldjuhul vähemalt, siis kui sellel parasjagu asjalik sisu on ja ta pole niisama „lahetsemine“. Äge või lahe olemise vajadus ja aeg-ajalt mingi „kaotaja“ teema, tundusid olevat autori peamised juhtniidid tegevuse edastamisel. Enamusel tegelastel, peale ühe peategelase - Khani, oli sellega mingi oma suhe. Inimeste suhtumine tundus olevat väga, kuidas seda nüüd öeldagi, kunstiringkonna rahva sisekaemus või nii. Kui sa pole väliselt äge, siis pole sind olemaski.
Loe edasi...
{SILDID}
Kellele eelmise kuu kõhedad arvutimängud ei meeldinud, on põhjust rõõmustada, sest selle kuu pildimängu teemaks on lauamängud.
Pildil on koos neli erinevat lauamängu mitmest erinevast žanrist. Iga õigesti arvatud mäng annab ühe punkti ning seega siis võimalik saada kuni neli punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. novembrini.
Loe edasi...
{SILDID}
Reaktori sünnipäev ja Tuumahiiu kogumiku esitlus
Tundub, et asi on niikaugel, et 30nendal novembri, kell 15 peab ajakiri Reaktor Tartu kirjanike majas enda sünnipäeva ja esitleb ühtlasi ka uut kogumikku. Saab kringlit, ehk midagi joodavat ning Jüri Kallas peab teemakohase ettekande. Kõik Reaktori lugejad, huvilised, kaasautorid ning toimetajad on enam kui oodatud. Lähem info varsti juba Reaktori FB leheküljel.
Kosmosenäitus Tallinnas
Tallinna kosmosenäitus oli väga interaktiivne. Kuigi see võttis enda alla vaid kaks pisikest ruumi, olid need täis puutetundlikke monitore, millelt sai külastaja lugeda nii mõndagi põnevat planeetide, kosmosesüstikute komponentide, Maad tabanud meteoriitide ning loomulikult EstCube kohta. Viimasele oligi praktiliselt kogu näitus pühendatud - seintel näidati videosid EstCube kohta, sõna võtsid videolindil Ene Ergma ning veel hulk tegelasi...
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus Varrak
Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat
Joe Abercrombie
Tõlkija: Allan Eichenbaum
Üleminkvisiitor Gloktal on probleem – kuidas kaitsta linna, mis on vaenlastest ümber piiratud ja kubiseb reeturitest?
Põhjalased on tunginud üle Anglandi piiri ning külvavad jäisel maal tuld ja surma. Kroonprints Ladislal on kindel kavatsus vaenlased välja ajada. On ainult üks häda: tema käsutuses on kõige viletsamalt relvastatud, kõige viletsama väljaõppega ja kõige viletsamate juhtidega sõjavägi maailmas.
Bayaz, Esimene Maag, viib julgete seiklejate salga ohtlikule retkele läbi mineviku varemete.
Paljastuvad iidsed saladused. Kaotatakse ja võidetakse veriseid lahinguid. Andestatakse kõige vihasematele vaenlastele – kuid mitte enne nende poomist.
Loe edasi...
{SILDID}
Sa oled sattunud lõputusse ja pidevalt muutuvasse luupainajasse, kus sind jälitab mõistmatu olend - nimega Vari. Sa püüad selle eest küll põgeneda ning üritad õudusi läbi elades hulluks minemist vältida, kuid on vaid aja küsimus, millal sa alla vannud.
Lauamäng "Lõputu luupainaja" on Morten Monrad Pederseni uusim lauamäng, mida saab korralikult nautida - nagu iga õudusžanri esindajat - vaid üksi. Läbi mitme vooru peab mängija pagema õudukate eest - üks õõvastavam kui teine -, püüdma säilitada selget mõistust ning vahetevahel omaette pomisedes julgust koguma. Tulemuseks on kiirelt mängitav ja lihtne soolomäng, mis optimaalsete olude juures (vana maja, väljas vaid pimedus, küünlavalgus, aknale kriipivad oksad) võib seljakarvad turri ajada.
Mängumaterjale on sel korral väga vähe. Üks kahepoolne leht mängujuhendit ning teine luupainajatega kahe mänguvariandi jaoks.
Loe edasi...
{SILDID}
1. Sisenemine
Borja lebas tihedas võserikus ülesküntud eikellegimaa ääres ja hindas olukorda. Oli varajane hommik, nii varajane, et külm kippus südasuvest hoolimata nahavahele ja väljas valitses veel hämarus. Vanamees kratsis oma hõredat, hallinema kippuvat habet, sügas siis enda kõrval lamavat hundikoera ja sirutas kaela, et paremini näha. Paremini ta nägigi, aga liigutuse peale võpatasid ka oksad ja kaste tilkus värisevatelt lehtedelt ebameeldivalt presentmantli krae vahelt sisse. Vana stalker tõmbas võpatades pea õlgade vahele. Oh, vanaks hakkas ta selle jama jaoks jääma. Noorena jah, noorena meeldis talle see kõik. Närvikõdi, füüsiline pingutus, ebamugavused olid pigem väljakutseks. Aga nüüd, nüüd mõnuleks Borja parema meelega oma kamorkas, soojendaks päevinäinud puršuika ees valutama kippuvaid konte, ajaks koeraga juttu, naudiks koduõlut.
Loe edasi...
{SILDID}