Edmond Hamilton. Tähekuningad. 240 lk. Inglise keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee. Toimetanud Evelin Piip. Korrektor Inna Viires. Ersen, Tallinn 2015.
Kui kirjastuse Ersen ulmesarjas ilmus Edmond Hamiltoni klassikaline kosmoseooper aastast 1947 «Tähekuningad», olin väga meeldivalt üllatunud. Ja ka pisukeses kimbatuses. Just oli ilmunud Philip K. Dicki 1950ndate algusest pärit lühiproosat koondav raamatuke «Vilistaja metsas» ja need kaks umbes samast perioodist pärit teost tegid südame kuidagi soojaks. Noh, et on veel kirjastajaid, kellele läheb korda 20. sajandi keskpaiga ameerika ulmeklassika.
Kimbatuse põhjuseks oli aga tõik, et Erseni ulmesarjas olid enne Hamiltoni ilmunud 1980ndatest või hilisemast ajast pärit romaanid (Alan Dean Foster, John Varley), mis mõjuvad tänapäeva ulmelugejale siiski enam-vähem kaasaegse kirjandusena. Aga võibolla kutsus kimbatuse esile just enne Hamiltoni avaldatud George R. R. Martini, Gardner Dozois ja Daniel Abrahami koostööromaan «Põgenemine», mis ilmus originaalis ju lausa 2007. aastal. Selle täiesti tänapäevase raamatu kõrval mõjub Hamilton ikka täieliku fossiilina, mõtlesin hirmuga.
Läkski nii, nagu kartsin. Hamiltoni teos ilmus ilma ees- või järelsõnata, mis oleks teose konteksti, kirjutamisaega ja žanrit lähemalt lahti seletanud. Ausalt öelda ei oska ma ettegi kujutada, mida arvavad sellest raamatust praegusaja Eesti ulmeraamatute ostjad, kellest vaevalt enamik teksti ilmumisaega märkavad. Nagu selgitasin aga viimasel Estconil oma ettekandes vanemast ulmest, on tekstide ilmumisaegne taust ja kontekst nende lugemisel-hindamisel äärmiselt oluline. Seda teadmata on võimalik oma hinnangutes ja etteheidetes üpris rumalalt eksida.
Romaanile on juba jõutud ette heita
world-buildingu puudumist, ometi 1940ndate teaduslikus fantastikas sellist mõistet ja tegevust laiemalt ei tuntudki. Kus on
world-building, maailmaloomine ja selle detailne ja/või värvikas kirjeldamine Asimovi Asumi-lugudes, Bradbury Marsi-juttudes või muudes hiljem krestomaatiliseks saanud ulmetekstides? Ei olegi, kuna keegi polnud selle peale tol kümnendil veel õieti tulnud. Nagu kinnitab ka ulmekriitik ja entsüklopedist John Clute oma «The Encyclopedia of Science Fictionis», tekkis maailmaloomise mõte ja praktika teaduslikus fantastikas alles 1950ndate esimesel poolel (üks erandlik ühismaailma-antoloogia, Hal Clementi uuenduslik romaan «Mission of Gravity» jmt teosed) ning saavutas põhjalikkuses ning detailsuses oma moodsa kuju ja tähenduse alles Frank Herberti «Düünis» 1960ndatel.
Samuti heidetakse ette, et raamat polegi nagu õige kosmoseooper, vaid meenutab kangelasfantaasiat: vaheta kauged planeedid ja tähelaevad mingi võõra antiikse või keskaegse maailma vastu, anna kangelastele hobused ja mõõgad ning ongi kosmoseooperi kattevari maha tiritud. Jah, etteheide ju vastaks justkui tõele, kui vaid... kui vaid valdav enamik 1940ndate kosmoseoopereid just sellised polekski. Lihtsalt toona seda alamžanri täpselt sellisena ette kujutatigi ning midagi kuidagi teistmoodi lahendada olnuks üpris mõeldamatu. Seega mis jääb järele etteheitest? Kas see on 1947. aastal kirjutanud Hamiltoni süü, et ta järgis täpselt kehtivat kaanonit?
Selle kõigega ei taha ma ütelda, et tegu oleks Erseni poolt perfektse tõlkevalikuga: pean isiklikult «Tähekuningaid» Hamiltoni loomingus suhteliselt keskpäraseks saavutuseks, et mitte öelda krõbedamalt. Kes kirjaniku üsna kummalise ja eripärase loometeega pisut põhjalikumalt kursis on, teab, et 1920ndate teisel poolel keskmisest novaatorlikumate tekstidega ulmesse tulnud ja 1930ndail legendi staatusse tõusnud autori jaoks olid 1940ndad tegelikult madalseisu perioodiks, mil ta kirjutas teadlikult lapsikumaid ja nooremale (mitte täiskasvanud) lugejale mõeldud ulmet. Jah, kirjanik sai kõnealuse kümnendi alul meeletult populaarseks oma kapten Future'i seeriaga, aga seda just jällegi nooremate lugejate seas, kirjandusliku taseme poolest oli see kosmoseooperite tsükkel võrreldes Hamiltoni 1930ndate loominguga selge tagasiminek.
Kõige krooniks keskendus Hamilton 1940ndate keskpaigast koomiksite sisukirjutamisele, olles paljude Batmani ja Supermani pildiseeriate süžeearendajaks, see aga mõjus ta kirjanduslikule stiilile veelgi ahistavamalt ja piiravamalt. Ja just sellest ajast ongi pärit «Tähekuningad», mis pealegi ilmus ju ajakirjas Amazing Stories, ajakirjas, mis oli tol kümnendil teadlikult suunatud nooremale lugejale ega evinudki ambitsiooni pakkuda näiteks John W. Campbelli Astoundingule konkurentsi. Tõsi, see teadlik stiililihtsustamine ja sirgjoonelisemate seikluslugude eelistamine tõi ajakirja jaoks kastanid tulest välja, sest just Amazing oli 1940ndate kõige suurema tiraažiga, mahukaim ja loetuim ulmeajakiri. Õieti saavutas väljaanne trükiarvurekordi, mis on ingliskeelses maailmas jäänud ületamatuks tänase päevani.
Hamiltoni loomingulises arengus toimus 1950ndatel aga hoopis huvitav pööre: kõigile üllatuslikult hakkas tema sulest ilmuma tekste («What's It Like Out There?»), mis olid stiilimeisterlikud, realistlikud ja täiskasvanulikud ning ei pidanud konkurentsis tollaste tippautoritega midagi häbenema ja selliste tipptasemel ulmetekstide kirjutamist jätkas Hamilton ka 1960ndatel («The Pro», «Castaway»).
Eelkirjeldatust johtuvalt oleks mul paganama kahju, kui moodsad lugejad nüüd «Tähekuningate» tõttu autorile, kelle eriilmeline kirjanikukarjäär vältas 50 aastat, vee peale tõmbaksid. Ilma «manuaalita», ilma selgitusteta, ilma pädeva saatesõnata jätab selline tõlkevalik üsnagi kummastava mulje ning kirjastust Ersen selle eest tunnustada ma ei saa. Õigupoolest motiveeris see raamat siinkirjutajat üha tõsisemalt mõtlema Edmond Hamiltoni lühiproosa paremiku koostamisele ja väljaandmisele eesti keeles. Eks näis, mis tulevik toob.
«Tähekuningad» aga... «Tähekuningad» on hästi tüüpiline oma aja laps: hoogne ja sirgjooneline seikluslugu, keskmiselt värvikas ja keskmiselt jabur-pöörane (käsitsi heidetavad aatomgranaadid jne). Kuid tasub tähele panna, et need, kes on romaani esmakordselt lugenud nooremas eas või napima lugemusega, räägivad sellest tänaseni teatava heldimusega. Niisiis on tegu klassikalise tekstiga, mille puhul on olemas oma õige aeg ja kontekst, mil lugeja selle kõige paremini vastu võtab.
Venemaal on Edmond Hamilton aga lausa omapärases pooljumala staatuses: tema tekste tõlgiti juba Stalini ajal, ulmekorüfee Ivan Jefremov ise püüdis 1950ndatel organiseerida «Tähekuningate» avaldamist, kuid ideoloogilistel põhjustel see siiski teoks ei saanud. Küll aga ringles fännide seas Nõukogude ajal Zinaida Bobõri käsikirjaline tõlge, mis sai esmakordselt ametlikult ilmuda alles 1988. aastal. Hiljem on romaani vene keeles aga korduvalt uuesti avaldatud.
Lõpetuseks ka paar sõna tõlke toimetamisest. Kui raamatu esimesel sisuleheküljel selle peategelase John Gordoni nime neljal korral õigesti ja kolmel valesti kirjutatakse (mh ka peatüki pealkirjas!) ning see halb poliitika jääb ka edasises tekstis silma paistma, on asjad teksti toimetamise ja korrektuuriga üsna nigelad. Eks tobedaid tõlkeapse esines hiljemgi (Magalhãesi pilvede asemel Magellani pilved jmt). Sestap said arvustuse alguses ka tõlkija, toimetaja ja korrektori nimed ära toodud.
