Millal pole film üksnes film? Siis, kui see on elamus. Mina käisin kinos “Düüni” vaatamas ja saingi elamuse - säärase, mis ilmselt kümme aastat tagasi poleks veel tehnoloogiliselt võimalik olnud. Aitäh, Apollo MAX, ning kiidetud olgu Šai-Hulud, et see film nii õigel ajal tehti!

Kes veel ei tea, siis see pole esimene “Düüni” ekraniseering. 1984. aastal tuli David Lynchi käe alt samanimeline film, mis kolinal põrus ja on tänaseks tänaseks päevaks muutunud friigifilmiks. Miks nii läks, on mujal palju räägitud ja sellel ma ei peatu, kuid uue filmi vanaga võrdlemisest ma ikkagi ei pääse. Uue “Düüni” režissööriks on ulme tõusev täht Denis Villeneuve (“Arrival”, “Blade Runner 2049”). Erinevalt Lynchist, keda ei ulme üldisemalt ega Frank Herberti raamat ei huvitanud, on Villeneuve mõlema fänn ja seetõttu on ka lõpptulemus totaalselt erinev ja originaalitruum, ent vähem kunstiline ja ekstsentriline (sest Villeneuve pole Lynch). Samuti erinevalt Lynchist, kes oli sunnitud lõikuslaual oma oopuse veidi üle kahe tunni sisse ära mahutama, on Villeneuve’i film alles esimene osa ja hõlmab üksnes raamatu esimest poolt. Film lõpeb ära seal, kus Paul ja Jessica fremenite sekka elama lähevad, mis oli muide ka koht, kus Lynchi “Düün” lakkas olemast korralik film ja muutus jaburduseks. Loodan, et Villeneuve’i teosega samamoodi ei lähe.

Nüüd hakkan ma rääkima tegelastest ja näitlejatest, sest neid on “Düünis” palju. Loo keskne tegelaskuju on loomulikult Paul Atreides, ent olgem ausad – Paul muutub huvitavaks ja iseseisvaks tegelaseks alles esimese raamatu teises pooles ja “Düüni messias”, mis mõlemad jäävad selle filmi fookusest välja. Seetõttu ei taha ma temal pikalt peatuda. Pauli mängib keegi noor hurmur Timothée Chalamet, kes rolli iseenesest üsna hästi sobib ja ma ootan huviga, kuidas ta järjes (kui see muidugi tuleb) hakkama saab. Igal juhul tundub ta õigem Paul kui oli Kyle MacLachlan omal ajal.

Filmi kaks parimat tegelast on minu jaoks kahe vaenutseva koja liidrid. Oscar Isaac on väga sümpaatne hertsog Leto. Ma olen nõus, et tegu on arhetüüpse kuningas arthurliku rolliga, mida pole ilmselt kuigi keeruline õigesti välja mängida, aga mis sellest - nauditav on teda vaadata sellegipoolest ja oma õilsuses pakub ta oma väärastunud rivaalile vajalikku kontrasti. Emand Jessica (Rebecca Ferguson) tema kõrval on see-eest kuidagi kahvatu ja vajub filmi edenedes üha enam lössi ega suuda võistelda Francesca Annisega Lynchi “Düünis”. Kõige parem osatäitmine uues filmis kuulub aga Stellan Skarsgårdile, kes parun Harkonnenina kanaldab juba esimesest stseenist peale väga edukalt Marlon Brandot “Apocalypse Now”’st. Unustage ära too naeruväärne villis pervert, keda te Lynchi filmist mäletate - uus parun on hirmus, imposantne, üdini kuri ja valitseb iga stseeni, kus teda näidatakse. Teda vaadates on täiesti arusaadav, miks peab heade poolel olema nii palju kangelaslikke tegelasi - igaüks neist eraldi ei oleks tollele kohutavale parunile lihtsalt mingi vastane. On selge, miks isegi metsaline Rabban, keda mängib fantastiline ambaal Dave Bautista (Drax “Galaktika valvuritest”), parunit kardab.

Kuid kesksetele kujudele lisaks on loos terve ansambel kõrvaltegelasi ja see on üks aspekt, milles Lynchi “Düün” võtab minu silmis punktivõidu. Minu peamine kriitika uue “Düüni” suhtes ongi, et raamatust armsaks saanud Atreideste õukondlastele on vähe tähelepanu pööratud. Kõik mäletavad Patrick Stewartit Gurney Halleck’ina, ent Josh Brolin samas rollis jätab kahvatu mulje, eriti arvestades, millise domineeriva etteaste ta hiljaaegu Marveli filmides Thanosena tegi. Ja kus on Gurney balisett, kus on ta tintviinapuuarm, miks ta Harkonneneid nii väga vihkab? Seda film ei maini. Mentaat Thufir Hawat jätab suvalise Atreideste aparatšiku mulje ja tema kurja vaste Piter de Vriese nimegi ei mainita. Kes need mentaadid üldse on ja mida nad teevad, ei räägita. Eks ma saan aru, et film ei ole tehtud ainult raamatut lugenud inimestele ning tavaline kinokülastaja kannatab ilmselt selletagi info ülekülluse käes, aga “tulevikus on inimarvutid, kuna Butleri džihaad” tundub siiski oluline asi, mida välja öelda. Ainult Duncan Idaho jätab tervikliku mulje ja kui “Düüni” frantšiisil hästi minema hakkab, siis (spoiler!) on Jason Momoa ilmselt elu lõpuni rollidega kindlustatud.

Eelnevast lõigust võib mulje jääda, et ma olen “Düünis” pettunud. Miski pole tõest kaugemal. Nüüd ongi vist paslik tulla tagasi Elamuse juurde, mida ma algul mainisin. Suur osa elamusest tuleneb sellest, et “Düün” on MASSIIVNE. Muidugi on massiivne juba Herberti kirjutatud lugu, sest see käsitleb ei midagi vähemat kui inimkonna saatust, ent mitte iga režissöör poleks suutnud seda vajaliku tõsiduse ja väärikusega edasi anda ja mitte alati polnud olemas sellele au tegevaid tehnoloogilisi vahendeid. Villeneuve aga taipab, et suuri asju peab käsitlema suurelt ja mina kui suurte ja eksistentsialistlike asjade fänn võin ainult nõustuda. Siin tuleb mängu tänapäevane kino, mis haarab kõiki meeli (no peaaegu kõiki - vürtsilõhna ma veel kinosaalis ei tundnud, ehkki mu nina oli kinni, nii et mine tea…). Igatahes surus “Düüni”-nimeline stiihia mind kohe seansi algul vääramatu jõuga kino subwooferite väest värisevasse kinotooli ja tegi mulle selgeks, et järgmised kaks ja pool tundi saavad olema võimsad. Olgu kiidetud ülikõrge resolutsiooniga IMAX-kaamerad ja projektorid, mis toovad suurel ekraanil esile ka eepiliste kaadrite pisimad detailid ning samavõrd olgu kiidetud Hanz Zimmer, kelle kolossaalne heliriba filmi massiivsuse pagan teab mitmendasse mõõtmesse ülendab (need gongid, mida ta võdistab, peavad kõla järgi küll olema ebamõistlikult hiiglaslikud). Ja ehkki ma ei kahtlegi, et “Düün” on väga hea film ka siis, kui ma kunagi seda kodustes tingimustes vaatan, tuleb selle tõeline võlu enim esile siiski moodsas kinos ning ma ütleks lausa, et kino õigustabki tänapäeval oma olemasolu sääraste filmide näitamisega. Ma arvan, et kuuldus “Düünist” võib vabalt olla üks asi, mis koroona viljastavates tingimustes tühjaks jäänud kinosaalidesse taas inimesi meelitada aitab. Halleluuja!

Kui nüüd tagasi maa peale tulla, siis minu jaoks on veel üks filmi tugevaid külgi maailmaloome, täpsemalt sealse ühiskonna kujutamine. Juba esimeste stseenide põhjal tekkis mul tunne, et filmis näidatud ühiskond on ühtaegu totaalselt, hirmutavalt võõrapärane (isegi võõram, kui raamatut lugedes tundus), ent samas väga usutav. See ei ole nagu “Tähesõdade” maailm, mis on pealtnäha veel palju teistsugusem, aga lähemalt vaadates tegelikult üpris tuttava loogikaga ja sõbralik. “Düüni” ühiskond selle vastandina ei ole otseselt vaenulik, vaid toimib omade reeglite kohaselt ning ei vaeva end sellega, missugune ta mujalt tulnud inimesele paista võib. Filmi tegevus toimub kümnendal aastatuhandel ja ehkki vahepeal toimunut ei mainita, võib seda osaliselt aimata ja oletada. Kõik need kummalised filosoofiad, arusaamatud rituaalid, raskestiseletatavad sotsiaalsed kontseptid ja veidrad tehnoloogiad, mida filmis kohtab - kõik need justkui haakuvad üksteisega mingi loogika põhjal, mida vaatajale kandikul ette ei serveerita, ent millest režissööril oli kindlasti nägemus olemas. Mina arvan, et selleks loogikaks on inimlikkuse mitmekülgsus - on ju inimeseks olemine üks loo põhiküsimusi, nagu me gom džabaari katses teada saime. Ma ei tea, kas maailm aastal 10000 ongi säärane nagu filmis, aga miks ka mitte - inimkond jõuab aastatuhandete jooksul teha läbi täiesti ennustamatuid pöördeid ja arenguid ja vabalt jõuda tulemuseni, mida me filmis näeme. “Düüni” maailm on tuntavalt loogiline maailm, jõhker, realistlik, ja selle eest tuleb Villeneuve’i kiita.

Arvustus kisub juba pikale, aga kuna tegu on ikkagi ulmefilmiga, ei saa jätta paari sõnaga rääkimata ka tulevikutehnoloogiast ja muust visuaalsest butafooriast. Herberti poolt paari lausega kirjapandu on toodud ekraanile armastusega ja läbimõeldult, ent ilmse peanoogutusega varasemate “Düüni” kujutluste suunas. Kosmoselaevad on filmi üldise tooniga kokkusobivalt massiivsed ja disainitud tuntavas Villeneuve’i stiilis (meenutagem “Arrivali” laeva), ehkki nad pole võibolla nii meeldejäävalt veidrad kui Lynchi või ammugi Jodorowsky omad. Ornitopterid, kui nad oma tiibu lehvitama hakkavad, on see-eest lihtsalt imeliselt ägedad - kahtlemata kõige lahedamalt disainitud ulmelised lennumasinad üldse. Kehakilbid ja nendega võitlemine on visuaalselt hästi tehtud ja sardokaride laser oli ka väga lahe. Ja destiülikonnad näevad ka head välja. Ja Pauli tappa üritanud elujahtija. Ja nii edasi. Ehk siis ka visuaalne külg saab minupoolse heakskiidu.

Aga nüüd küll aitab - minge ja vaadake ise, kes seda veel teinud pole. Muidugi on filmis lisaks kõrvaltegelaste mõnetisele ignoreerimisele veel üksikuid vigu - Pauli nägemused on liiga sagedased ja filmi lõpuosa võibolla venib veidi - aga need ei ole muud kui vaid väga väikesed tõrvatilgad vürtsipütis. “Düün” on väga hea raamatu väga hea ekraniseering, üks viimaste aastakümnete suurimaid ulmefilme ja kinoelamusena suisa monoliitne. Iga ulmefänn võlgneb endale selle vaatamist.