Ristol polnud häda midagi, ainult vandus teine kuradima palju. Ta oli juba kooliajal lobeda suuvärgiga olnud, aga peale Soome tööotsa ei tundnud ma teda enam äragi. Vaatasin küll Maximas, et on nagu Risto näoga mees, aga nii kui suu lahti tegi, tuli sealt kakskeelset raiska ja hoorapoega, nii et ma mõtlesin talle esiti pasunasse sõita.
„Võta vähe tagasi,“ andsin talle kerge tou ribidesse. Meie ümber oli kogunenud umbes tuhat vanaeite, kes meid vihaselt põrnitsesid. Ma pole mingi näitleja, tähelepanu mulle ei meeldi. Mina olen mees ja ajan oma asja.
„Lähme mujale," panin talle ette.
Läksime Valli baari. Ikkagi jällenägemine, see nõudis vähe kultuursemat tähistamist.
Esimese pudeli järel mörises Risto veel vihaselt „hoorapoegi”, aga pärast teist muutus juba lahkemaks. Kolmanda järel hakkas kobades oma lugu rääkima.
Risto oli kohe pärast kooli Soome läinud. Sattusin temaga küll vahel linnas kokku, aga me polnud just südamesõbrad, nii et ma ei teadnud sinnani tema tegemistest midagi. Arvasin ikka, et ta on tavaline küprokitont kuskil Häämenlinnas, nii et kui ta rääkis, et on oma firma loonud ja raha voolab nagu sooja sitta, olin peaaegu kade. Peale jutu lõppu aga enam mitte.
Häämenlinnas läks tal kohe õnneks: oma esimese otsa peal kohtas meest, kes nägi kohe, et Ristol on kuldsed käed, ja kutsus ta Rokkasse appi. Seal viis üks asi teiseni ja varsti läks nii hästi, et Risto lõi oma väikese ehitusfirma, Kunnus OY. Mingi tüübi mälestuseks, nagu ta ütles. OY pidi ta nime tagant maksuameti nõudmisel ära koristama, aga Kunnus jäi ja muutus paari aastaga Rokka suurimaks tööandjaks. Elu oli hea. Baas kasvas ja varsti sai Risto kutse Hakkoniemile, kuskile kaugele persepõhja tehast püsti panema.
Risto hakkaski suvel pihta, aga siis oleks nagu needus küljes olnud: küll jäi mõni ehitaja haigeks, küll saadeti valed materjalid ja kui õiged siis lõpuks saabusid, olid ehitajad juba faasi sukeldunud. Sügiseks tehas valmis ei saanud. Tellija kutsus Risto välja, pistis oma karvase käe läbi musta mersu akna, haaras tal rinnust ja raputas nii, et jämedad kuldketid kõlisesid. „Novembriks olgu olla, muidu veel näed, kuidas põhjas äri aetakse,” urises kiilaspea.
Ristol ei jäänudki muud üle, võttis aga uued poisid tööle – isegi Aiku, tolle raisa, kutsus Tagametsast Soome (mind ta kutsuda ei suvatsenud, koer). Oktoobriks, kui karp koos oli, valget aega seal enam suurt polnudki. Mehed panid juba elektrit sisse ja Risto hingas kergendatult, aga siis langesid mehed jälle faasi.
Risto vandus, nii et maa must, aga nädalavahetus oli perses. Järgmisel nädalal pidi kiilaspea objekti vaatama tulema. Risto saatis kõik põrgusse, andis naisele šoppamiseks suurema nutsu ja sõitis reede õhtul kaablirulliga kohale.
Väljas oli juba kolmest pime ja ehitus oli praktiliselt mudamülgas keset madalat soometsa. Väike küla jäi viie kilomeetri kaugusele – muidu poleks ehitus reovee pärast luba saanud. „Mingid puukallistajad ei lasknud ligemale tulla,” ütles Risto.
Oli vaikne õhtu. Ja külm. Õhus oli lund.
Risto pani prožektorid põlema ja kontrollis kõik ruumid üle. Igaks juhuks. Kõle oli küll niimoodi üksinda pimedas, aga kellel siin siis sellises kohas kõhe poleks? Risto oli täismees, ei mõelnud üleliigseid asju ja hakkas kohe tööle. Imelik tunne ei kadunud.
„Nagu keegi passiks mind, raisk,” sülitas Risto põrandale. Ettekandja vaatas teda vihaselt, aga korrale kutsuma ka ei tulnud.
Laupäeval kordus sama lugu. Siis läks ta juba varahommikul välja ja sai suure osa tööst tehtud. Õhtuks oli asi nii jõudsalt edenenud, et sai juba viimistlusega tegeleda.
Ta töötas parasjagu kontoripoolel, kui jälgimistunne eriti tugevaks läks. Risto niheles redelil ja püüdis aru saada, mis teda vaevab. Hoone selles küljes olid aknad ka liiga suured, sest omanik küttekulude pealt kokku hoidma hakata ei kavatsenud. Akende taga laiutavast soost oli selleks ajaks järgi vaid mustav pimedus, lähim naaber kaugel, mingit tuld ei paistnud kätte. Risto niheles ja vandus eriti ropult, aga ei midagi – nii kui ta akendele selja pööras, tahtis ta jälle hirmust nahast välja hüpata.
Autosse julges ta minna ainult laetud püstol pihus, kuid ta ei näinud pimeduses mitte kui midagi. Õhtul vaatas koos naisega moe-show'd ja mõtles, et oli ise loll. Vanadus ja närvid. Pole ammu keppi saanud. Selle tõve vastu oli rohtu ja Risto lasi naisel kohe riidest lahti võtta.
Järgmisel hommikul jõid mehed ikka veel, nii et ta pidi jälle üksinda tehase juurde sõitma. Ta tahtis küll naise chichaua kaasa võtta, aga Jane pistis kohe möirgama. Kutsu jäi koju.
Päeval polnudki nagu midagi häda: töö edenes, kuigi kuradi külm oli ja mõnikord pudenesid tööriistad peost maha. Eriti siis, kui ta mõnda ootamatut koputust kuulis. Pärastlõunal hakkas lund sadama ja kohe oli ka öö käes.
Risto kinnitas laoruumis juhtmeid, kui imelik tunne uuesti peale tuli. Kuigi räpp oli põhjas. Ta ei viitsinud korralikult ringi vaatama hakata, vaatas vaid silmanurgast lähimat akent, tead, niimoodi, et pead ei keera. Siis ta valget kogu nägigi. Alguses arvas: lumi. Kuid siis kogu liikus. Arvas siis, et põhjapõder – aga valge, kurat, teine. Ei saa olla? Jääkaru? Aga kogu liikus akna tagant akna taha ja mida kauem Risto passis, seda enam talle selgus, et tegu on millegi muuga. Tönts keha, jässakas, pead pole suure valge kapuutsi alt nagu nähagi – muumitroll, noh.
Nüüd hakkas Ristol päris kõhe. Kuigi inimesest pole midagi karta, aga see tundus talle hirmsam kui kiilaspäine tööandja. Räpp kõlas nagu leinamarss. Püstol oli kabinetti jäänud. Aga Risto pole mingi papist poiss, ta liikus kiiresti sellisesse nurka, mis aknast kätte ei paistnud. Läks nurka ja jäi ootele. Ta arvas pimeduses paaril korral mingit varju nägevat, siis aga juhtus midagi hoopis hirmsamat. Ta kikitas kõrvu. Hoone teises otsas tehti välisuks lahti.
„Vot siis ma küll kartsin natuke,” lällas Risto mulle pehme keelega kõrva.
Lükkasin ta oma istmele tagasi.
Peale ukse kõlksatust polnud tühjas hoones midagi kuulda. Mitte midagi. Ei samme, ei hüüdeid, täielik vaikus. Mõne aja pärast tuli Risto oma peiduurkast välja. Esimese asjana otsis ta relva üles ja tegi kontroll-ringkäigu. Igaks juhuks. Kuid kõik oli omal kohal: tööriistad, auto. Värskel lumel jälgi polnud. See meest ei rahustanud, ta tundis pigem vajadust korraliku käraka järele. Sellepärast lükkas ta elektri välja ja sõitis süngelt koju.
Esmaspäev koitis Ristole niisama siniselt nagu ta töömeestelegi, aga neid ei ähvardanud ka miski soome kant nurga taga vagaseks teha. Ta sõitis jälle objektile. Sedapuhku oli ta naiselt koera laenuks võtnud. Jane oli just duši all ja Risto kasutas juhust. Ta teadis, et õhtusöögiks on põrgu, aga enam ta hoonesse üksinda minna ei tahtnud.
Päev möödus vahejuhtumiteta. Koer magas nurgas ja Risto paigaldas vandudes ülejäänud juhtmeid. Esimest korda oma firma asutamisest saati tegi ta haltuurat. Eks pärast, kui rahvas sees, saab neid kaableid veel putitada, mõtles ta omaette ja pani kõike vaba käega. Kolmapäeval oli kohtumine kliendiga, siis pidi asi enam-vähem valmis olema.
Õhtu tuleb Põhja-Soomes ruttu. Päike saab vaevalt tõusta, kui jälle kõik pimedaks lööb. Kella neljast oli valgus kadunud ja lisaks Ristole hakkas ka koer rahutult nihelema. Kella viiest hakkas koer niutsuma ja vaatas arglikult akna poole. Sinna, kuhu jäi nüüdseks täistuisanud mets. Esimest valget varju nägi Risto kuue paiku, kui tööriistu kokku pakkis. Ta tormas kõrvalruumi koera järele, aga too jooksis talle juba ise klähvides vastu.
„Kaome siit,” pobises Risto enda rahustamiseks. Kuid välisukse juures jäi ta kuulatama. Kõik oli vaikne, ainult koer niutsus süles.
Kuid Risto seda vaikust ei usaldanud.
Ta avas ukse. Väga aeglaselt avas, aga sellest polnud mingit kasu. Seljatagant pandi talle raske jääkülm käsi õlale.
Ta polnud kindel, kas ta karjus. Ta polnud kindel, kas ta isegi hingas. Ta püüdis lahti rabeleda, aga siis haarati ka tema teisest õlast kinni.
Edasist Risto enam ei mäletanud.
Ta ärkas nelja paiku öösel ja oli külmast nii kange, et ei suutnud ennast tükk aega liigutada. Õudusega märkas ta, et nähvits ta süles oli vait jäänud ja päris koolnukangestuses. Ta enda sõrmed olid nii tuimad, et ta ei saanud pikka aega taskust autovõtmeidki kätte. Pärast selgus, et külm oli ta väikese varba ära võtnud. Ja auto tagaaknale olid tekkinud kriimud.
„Ega Jane mulle seda koera andestanud, läksime peale seda lahku. Ma arvasin tükk aega ise ka, et jõin ennast mättasse ja nägin valgeid viinakuradeid, paljugi mis," mörises Risto, ise kahe käega õllekannu toetades. "Aga kevade poole sattusin ühe vana tuttavaga jooma. Jutt jõudis ehitusele ja kui ma ütlesin, kus tehas asub, oli mees väga üllatunud. "Kuidas muinsuskaitse teid sinna üldse ehitama lasi? Seal on rahva ütlemise järgi vanad katkuhauad.""
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)