"Kosmiline klassikokkutulek elik küborgpiraadid, kallid klassikaaslased ja karukallid"

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks alustama sellest, miks selle loo pealkirjaks on "Kosmiline klassikokkutulek elik küborgpiraadid, kallid klassikaaslased ja karukallid". Kes osa võtsid, saavad ilmselt aru, aga neile, kes Estcon'ile ei jõudnud või tegelesid LARPi ajal millegi muu vahva ja toredaga (sest et vahvat ja toredat oli Estcon'il palju ja see kattus päris hooga), selgituseks ja lihtsalt kiusamiseks see lugu. (Ja kes LARPist ikka üldse ei pea, kerige lõppu, juttu on ka niisama Estcon'ist.)

Kuidas ma üldse Estcon'ile LARPi korraldama sattusin? Agu Sihvkast eeskuju võttes tunnistan häbenemata, et üks põhjus seda pakkumist tehes oli mõte, et see on ilmselt ainus võimalus, kuidas minusugune klerikaalnäriline osavõtumaksust ära pääseb. Teine põhjus oli mõte testida säärast mängu, mida ma oma üheteistkümne larpiaasta jooksul pole veel kunagi korraldanud ja teha seda enamjaolt inimestega, kes ei ole igapäevaselt larparid ja kellest muljetavaldavat osa ma enne Estcon'i ei tundnudki.

Väljakutse iseendale oli seega natuke ... ulmeline. Aga ma olen viimasel ajal üldse palju eksperimenteerinud LARPi vallas (larpimaastikul on üleüldse värsked tuuled puhumas, kui mõni pole veel tähele pannud) ja erinevaid mängijate eneste rolli-ja maailmaloome põhiseid ministsenaariume kirjutanud. Ning et paar eelmist katsetust olid lõbusad ja edukad, siis saigi kirjutatud ka Estcon'i LARPi jaoks üks säärane stsenaarium. Mõte oli, et selle mängu loojateks on mängijad ise ja mängujuht ei serveeri siga hõbekandikul, ning nii sai.

Mida tehti töötoas oma head kaks tundi enne mängu?

Põhiliselt – maailma ja rolle, lisaks tutvustasin paari väikest meta/lavatehnilist nippi, mis aitasid mängijatel mängu sisse elada. (Nii näiteks tuli esimesena tervitada kõiki koosviibijaid ja teha mingi endale iseloomulik liigutus ning kui töötoa viimases faasis olid ka rollid jaotatud ja läbi mõeldud, tuli tervitada kõiki juba nagu Tegelane ja teha Tegelast iseloomustav liigutus.)

Mängujuhi märkmed:

Enne mängu toimub umbes tunniajane töötuba, mille käigus:

* Mängijad panevad gruppidena paika maailma põhiprintsiibid - poliitika, majandus, ühiskond, religioon jne. Iga grupp saab läbi mängida paar pisikest võtmestseeni omal teemal.

* Toimub rollide kirjutamine ja loosimine. (Kirjuta äge roll ja näe, kuidas keegi teine seda mängib nii, nagu sa elu sees ette ei kujutanud!)

* Saab valida sõbra või vastase. Sõprade ja vastastega võib omavahel tausta kokku leppida/läbi mängida.

* Lepitakse mängijatega kokku need väga vähesed reeglid, mis sellel mängul on.

* Mõeldakse välja Rutiin ehk Kokkutulekule saabumine, iga kord samamoodi, ja harjutatakse seda natuke, enne kui päris mäng algab.


Töötuba muidugi kujunes tublisti pikemaks kui tund, aga eks seda oligi oodata, sest originaalis peaks olema nii pool päeva töötuba ja teine pool päeva mängu. Aga, nagu võis näha, siis täiesti toimiva süsteemi saab püsti ka paari tunniga.

Maailm sai igastahes väga kirju ja sisaldas küborge, piraate, karusid, rahaühikuid "pai", "kalli" ja "karukalli" (mängu lõpuks kandis üks tegelane karunahast kasukat, mis siis, et seda karu oli kogu Universumis järel täpselt üks. Ilmselt just seetõttu.), populaarne luulevorm oli kahest sõnast koosnev Süvadiip, rikkad olid väga rikkad ja küborgid olid väga... küborgid.

Rollide kirjutamine läks natuke üle kivide ja kändude (juhtub, kui kirjapaber maha unustada, aga see, kuidas kõik see rahvas Saarjärve laagrit pidi paberit taga otsis, oli omaette Seiklus) ning mitte kõigil ei tulnud see esimese hooga välja, aga valmis ja välja loositud nad said. Lõbusa lahenduse sai ka paber, millele kirjutaja oli jätnud vaid ühe sõna: TUNDMATU. Tundmatu ta siis oligi – iseendale. Teised teadsid temast kõike, loe: võisid talle mida iganes tema kohta meenutada.

Ja peale kogu töötoa mäsu hakkas kogu punt laagrimaja teisel korrusel baariletiga ärklikambris mängima ning algas:

:::::"Kosmiline Klassikokkutulek", mäng IV vaatuses::::



Keset kaost, düstoopiat ja rohkemaid planeete ja tulnukaliike, kui õieti võiks Universumi mahtuda, on üks planeet ja üks kool ja üks klass, mille lõpetavad hulk väga ägedaid indiviide. Nad on noored ja unistusi täis, Universum on nende ees valla. Nad vannuvad, et saagu, mis saab ja tulgu, mis tuleb, aga iga kümne aasta takka saavad nad kokku ja peavad maha ühe vägeva kokkutuleku.

Ja nii sünnib...

...klassikokkutulek, mida ei ole takistanud isegi tuumaplahvatus, uue musta augu teke ja kolme planeedi häving. Kohtumine neutraalsel alal, kus ei välgu relvad ning erimeelsusi lahendatakse kokteiliklaasiga vehkides ja kõigi peale karjudes või end silmini täis juues, kuni jooja ka enam oma poliitilisi või muid erimeelsusi ei mäleta, teiste omadest rääkimata.

Mäng rõhub tegelaste lugudele, nende rääkimisele, omavahelistele suhetele, heale naljale ja sügavale immersioonile ning lihtsalt niisama heale äraolemisele kellegi teisena.


Algus ja eelmäng:

* Kooli lõpupeo lõpp (ca 20 min): antakse lubadusi tulevikus kindlasti kokku saada, kes kuhu läheb, kellest keegi saama peaks, tulevikulootused ja ootused jne.

* Vahearutlus: Millised sündmused on vahepeal maailmas toimunud, mis on suuremad mõjutused? Igaüks saab ka enda jaoks välja mõelda, mis on tema tegelasest vahepeal saanud.
Vali sõber, vali vastane.

* I Kokkutulek. Neutraalsel alal. Ca 25-30 min. Kooli lõpust on möödunud 10 aastat, mis on tegelastest ja nende unistustest ja ootustest saanud? Kas sõbrad on veel sõbrad? Ja kes on mis leeris?

Jne.



Ja mis sellest välja kukkus:

Osavõtnute muljed:

Seili, IG: "Oli kena klass ühel kenal maal ja kõik tundus OK. Klassilõpupeol toimus pisuke vastuseis Küborgi (Mann) ja teiste vahel, vaid üks tegelane (Maarika) jäi rohkem tema poolele.

Kümne aasta pärast kokku saades oli iga tegelane oma eluga kuhugi jõudnud. Kes oli rikas, kes oli paks ja kokutas, kes oli kuulus toidudegustaator ja püüdis nii teha, et kõik oleksid rõõmsad ja puha.

Veel kümme aastat hiljem – noh, sassis on need aastad kõik - oli kätš, piraadid ründasid õhulaevu, Küborg andis Anne-mai tegelasele lutaka ja see õnnetu hing käis järgnevad aastakümned pea paistes ringi, kuni viimasel aastal saabus ka temale kena tervenemine. Üldiselt olid piraadid aktsioonis ja käis äraostmine, tagakiusamine ja rünnak.

Mõned surid. Aguri tegelane, alul rikas kui Riia kikas, vaesus piraatide läbi ja püüdis kõike nänni maha müüa, mida vähegi sai. Lõpus läks Küborg täitsa hulluks ja tantsis nagu segane, ajades kõik hauda.

Nii umbes nii ta läks Mina käisin Küborgi vastu tunnistusi andmas kohtus, aga sellest ei saanud asja, sest kõik olid ära ostetud.

Tänan igatahes lõbusa, meeleoluka ja naljaka mängu eest :)"

OG: "Esmalt tuleb öelda, et impro on ikka üks äärmiselt raske näitlemisvorm Samas vägagi lõbus.

Varem pole eriti sellise asjaga nagu LARP tegemist teinud. Mulle küll meeldivad igasugused kostüümid ja muu selline hirmsasti, aga noh, pole kuidagi olnud päris minu teema. Aga kuna pakuti sellist võimalust ja uute inimestega tuttavaks saada on alati tore, siis mõtlesin, et miks ka mitte.

Rolli kribamine oli küll lõbus tegevus. Ma ei saa öelda, et minu kribatud rolli mängiti nii, nagu ma seda mõelnud olin, aga see ei olegi päris oluline, peaasi et nalja saab ja tore on Mulle sattus roll, mis hõlmas kokutava ara paksukese isikut. Noh, iseenesest täitsa tehtav.

Mul oli hea meel näha, et seltskonda oli sattunud varasema kogemusega mängijaid, kes oskasid suunata, ja võibolla esimese korra jaoks ongi hea, kui on neid, kes suurema initsiatiivi üles võtavad, muidu võib juhtuda, et inimesed on liiga häbelikud ja keegi ei julge väga midagi teha ning siis ei tule asjast suur välja. Meil selliseid ei olnud ja siiraks hämmastuseks on ikka andekaid inimesi ilma peal laiali Superluks.

Mõnes mõttes võibolla läks asi pisut liiga pikaks. harjutamise mõttes oleks lihtsam lühiajalisem ja rohkem piiritletud rollikas. Mis muidugi ei tähendanud., et oleks igav olnud Lihtsalt tundus, et lõpp vajus tsipa ära."

Krafinna:

"Tegu oli improvisatsioonile üles ehitatud mänguga.

Märkused

1. Ettevalmistusfaasid iseenesest olid toredad, kuigi ilmselt tuleks kasuks, kui need oleksid kuidagi kompaktsemad, aja mõttes.
2. Nii mõnedki olid suhtelises segaduses, et kuidas ja mis. See tähendab, et on inimesi, kes ei kohane sellise impro-astmega, nad lihtsalt ei ole loovad. Näide oli see poiss, kes ei saanud rolli loomisega hakkama. Mängimisega oleks ilmselt hakkama saanud...
3. GM peaks ja võiks sekkuda mõnesse situatsiooni, mängima n-ö deus ex machinat. Sest mõned situatsioonid nõudsid seda, lausa karjusid selle järele.
4. Kui mängida suhteliselt rollimänguga mitte igapäiselt tegelevate inimestega karjamängu (pealegi hästi vabat), siis segadust on rohkem kui rubla eest. Jällegi, see eeldaks GM sekkumist.

Aga!

1. Mäng ise oli lõbus, piirideta ja nauditav. Need miinuspooled põhimõtteliselt saab mängida ka plusspoolteks, aga ainult vilunud mängijatega.
2. Loosi teel tegelase saamine on äge, see raputab välja mugavustsoonist. Aga! jällegi, eeldab loomingulisust ja näitleja meisterlikkust, mida paljudel rollimängijatel (sh ka mul) eriti pole."

Agur: (kes palus vabandada, et ta läbi nutitelefoni pikemalt ei kirjuta)

"Uusi võimalusi pakkuv süsteem, mis on vahelduseks väga mõnus."

Maarika:

"Nii... See oli mu esimene larp. Suuresti meenutas see mulle impro-näitlemist, ehk siis ei ole mingit teksti pähe õppimist, mis on väga hea, sest muidu oleksin ma sinna kokutama jäänud. Mulle meeldis teiste mängijate entusiasm, mis lõpuks suutis ka lõpuks mind nakatada, nii et ma oma eneseväärikuse tuulde viskasin ja olin nõus teiste jaoks koera ja orja mängima! Kui pisuke norida saaks, siis vajaks surma rohkem! Mu käed sügelesid, et saaks kellelegi virutada (mängult muidugi)."

Mann:

"Et kõik ausalt ära rääkida... peab tunnistama, et päris esimene LARP see minu jaoks ei olnud. Eelmine kogemus jääb küll umbes kümne, kui mitte enama aasta taha, ja pikale veninud „paus“ räägib ilmselt esimese mulje kahkjast jumest. Estconil proovitud-osaletud formaat oli küll päris uus ja huvitav, nõudis intensiivset osalemist töötoast alates ja mängu alguseks oli nagu „soojendus tehtud“.
Kui nüüd nappide kogemuste pinnalt võrrelda, siis selline impro oli ägedam, kui lirtsuvate saabastega sulavett täis metsaaluses ringi rähklemine. Vähem sumpamist ja rohkem tegelastevahelist õiendamist andis kokku hea kompoti. Ühesõnaga – tore oli olla ja osa võtta ja hiljemgi sai paremaid kilde irvitades meenutada.
Tegelaskuju juurde edasi minnes... Mulle pisteti pihku paberileht, kus seisis nimi „Leo“ ja kirjeldus tüübist, kes paistis olevat korralik sotsiopaat. Omaette funktsioneeriva, kuid ühiskonda sobitumatuna kummitasid Leod nooruspõlve traumad ja tema ainsaks sõbraks oli küborg Morella. Morella oli nimetatud hämarate traumadega seoses päästnud Leo elu ja usalduse võitnud. Tahtes jääda küborgi lähedusse, sidus Leo oma tuleviku sõjakunsti – ja täpsemalt vibulaskmisega.
Edasi püüan kirja panna asju nii, nagu nad meeles on. Et Estconist on juba jupp aega möödas, ei pruugi järjestus päris õige olla. Pealegi – ega aeg ei olegi sirge joon, ta on rohkem selline wibbly-wobbly...

Esimese vaatuse jooksul püüdsin sellest veidrast olevusest endale pilti luua ja nuputada viisi, kuidas suhelda teistegi tegelastega (peale mühatuste ja kurjade pilkude). Klassi arisorkaadi Triinu Kolmanda mahitamisel sattus Leo süvadiibi luulekonkursi žüriisse. Luule ei läinud talle tookord küll üldse korda, kuid Leo ootas võimalust kellelegi pasunasse anda. Ja ei olnudki palju vaja, et puhkeks kaklus, mille käigus Leo põhjustas tõsise trauma klassikaaslasele Riibu Tuile.

Lühidalt võib öelda, et pärast lõpetamist valis Leo kuritegeliku tee, liitudes peagi planeedi kaubandust häiriva piraadijõuguga. Vahetult enne klassikokkutulekut ründas piraadilaev üht kommertsalust, kus viibis ka päris palju endisi koolikaaslasi (need, kes järgmisesse vaatusesse ei jõudnud).

Kokkutulekut püüdis Leo kasutada ära samas rünnakus riisutud pipralaadungi maha parseldamiseks ja kahtlasest päritolust vaatamata tundsid suurt huvi nii Triinu Kolmas kui Paks Peeter. Et sebiv roheline kääbus Leole eriti vastukarva oli, läks mingil hetkel käesurumisvõistluseks – kus osapooltel tõesti küünarnukid kokku ei ulatunud  Leo kaotas oma suureks häbiks ja kahtlustas musta mängu ja otsustas, et Paks Peeter võib igasugusest piprast ainult und näha.

Vastuolude tõttu – Morella oli sattunud seaduse poolele ja pidanuks programmi kohaselt Leo vahistama – käitus küborg nii, nagu Leod olemaski ei oleks, viimast muidugi sügavalt solvates. Leo ei oleks osanud arvata, et küborg eriti seadusekuulekas on.

Üldiselt jäi Leo vastikuks riiukukeks ja edenes sihikindlalt piraadimaffia hierarhiaredelil. Mul ei ole täpsne järjestus enam meeles, kuid vist järgmisel kokkusaamisel oli ta juba nii võimukas, et võis end ka kohtust vabaks osta. Et piraatide tegevus oli planeedi majanduslikku seisukorda oluliselt kahjustanud, lõi meeleheitel Paks Peeter Leole kahvli käsivarde. Morella otsustas, et käitub seaduste järgi ja vahistab Leo, kuid viimane ajas täiesti autul kombel küborgi lühisesse. Leo üritas küborgi enda allutada, kutsudes õnnetut juhtmehunnikut vahepeal mõnitavalt Pontuks.

Järgmisel kokkutulekul sai Leo nuga, aga et veel ei olnud luba ära surra, parandasid maffiabossi keha sinna süstitud nanorobotod. Morella oli puldist juhitav ja Leo alluvuses, aga küll ei töötanud pult või püüdis keegi küborgi juhtmeid jälle „õigeks“ ühendada.

Vahepeal möödunud aja jooksul oli piraatide võim kukutatud, piruka juurde pääsesid nooremad. Leo alustas aga rikka mehena metseeni-elu kaugel planeedil. Kunagine antipaatiat põhjustanud klassikaaslane Tundmatu oli vist vahepeal ravi saanud – igal juhul jäi ta Leole silma, kui andekas – ja ilus – süvadiibi viljeleja.

Leo hakkaski Tundmatu (kui tekkiski nimi, siis ma ei mäleta seda) patrooniks, lasi talle planeedi viimase karu nahast kasuka teha ja rändas kirjandussensatsiooni saates läbi Galaktika, külastades kõikvõimalikke imelisi planeete. Rikkis küborgist sai Leo teener.

Uuele kokkutulekule saabus vananev Leo juba hõljuktoolis ja uudistega värskest kirjandusvoolust – uusdiibist. Kahe sõna asemel piisas Kõige ütlemiseks nüüd ainult ühest. Sellel kokkutulekul oli palju segadust rikkis küborgiga, kellest mingil hetkel sai skulptuur. Planeet oli aga vahepeal kohutavalt alla käinud ja Leo imestas, miks ta üldse veel sinna tagasi tuli (ähvardati ja mõnitati vastikut vanameest ju ka).

Lõplikku kokkutulekut nägi ainult Leo pea, mis säilitusanumas elas. Vahepeal oli ta jõudnud peaaegu, et filosoofilise avastuseni, et Vaikus võib olla kõnekam mistahes sõnast ja kavatses juba uut hämmastavat kunstiliiiki maailma viia, kui tekkinud rüsinas aeti tema peatünn ümber (ja katki). Nii Leo surigi.

Leo pea ümber kestis möll veel pisut aega. Muteerunud Triinu Kolmas sai oma kättemaksu, kui pani mõnituseks Leo pea lõplikult rikki läinud küborgi õlgadele.
Üldiselt – väga jabur, aga lõbus oli!"

Miira:

"Selgroogu mul ei ole, see-eest südametunnistus on must."
Ausalt, võin käe südamele panna ja öelda, et mul polnud vähimatki plaani LARPist osa võtta. Kuna päevakava järgi paistsid igal pool aktiivosalusega üritused tulema (LARP, mälumäng, jutumäng…), olin pärastlõuna broneerinud rahulikuks veinitinistamiseks ning ehk natukeseks raamatulugemiseks. Kõndisin parajasti köögi poole, et endale lonks kohvi haarata, kui Mant risti tee peale jäi ja teatas, et ma ju tulen LARPile. „Ei!“ kõlas mu resoluutne vastus.

Vahetasime seal mõned laused ning mingil hetkel teatas Mant, et kui ma ise ei tule, saatku ma siis tütar. Ha-haa! Mõtlesin hetke ja läksin üles. Olgu siis vahelduseks! Pealegi – tegelikult mulle meeldib esineda ja kiiresti mõelda ning loovuselooma vabaks lasta. Ja sealt see tuli… Lisaks minule tuli ka hea sõber Mann (kes pidi muidu tolle pärastlõuna minuga maha tinutama ja mine tea – suhtlema või oma raamatuga suhtlema) kaasa ning lõpuks pean end ikka rongaemana defineerima, et lapse ka tanki lükkasin, kuid sellest juba hiljem.

Maailma loomine! Kui rühmad said jagatud, teemad loositud ja otsast alustatud, olin ma juba mingis aktiivsuhtleja rollis. Üheks hetkeks tundsin puudust, et mu tiimi ülejäänud liikmed noored ja arglikud olid ning ülemäära kiiresti teemaga kaasa tulla ei tahtnud. Samas vaatasin ringi ja nentisin, et pea kõik tiimid olid sellised ebaühtlased ning õnneks oli igas neist vähemalt üks intensiivne mõtleja sees.

Maailm sai äge! See eklektiline täiesti erinevatesse suundadesse vaatamine lõi meeldivalt laiad raamid. Kes võttis teemapiirkonnaks ühe konkreetse planeedi, kes galaktilise suurruumi; kes lähenes laiale üldplaanile, kes mõnele konkreetsele detailile… Selleks et neist kildudest endale mingi tekkivat maailma hoomav kujutlus luua, tuli ajusid parasjagu ragistada.
Planeet, millel on äärmiselt rikutud kliima koos mõne jõuga hoitava reservaadiga
Elus karu, keda käiakse kummardamas ja jumaldamas
Galaktika, mille majandus allub terrorile ning piraatide äraostuvõimele
Religioon koos esmase käsuga: sina ei pea mitte liikuma kiiremini kui valgus!
Kultuuriruum, mis ülistab idiootsust
Moevool, millega inimestele kolmandaid silmi opereeritakse (pisikese kõrvalnähuga – idioodistumine)
Kunstisuund, süvadiip, mis armastas kahesõnalisi luuletusi ja muud abstraktset (või pigem mõtlemisvaba)
Poliitiline olukord, kus vastu olemine on vastunäidustatud
Muidu siuke ajuvaba ja parajalt ilge anarhia… <- ehk siis minu isiklik
Tegelaskujude loomine! Ja nii ta edasi läks. Haarasin sigareti ja jooksin õue ning kribasin samal ajal tegelaskuju, enda arvates üsna armsat tegelaskuju, kuid oi, milline pettumus mulle osaks sai kui tegelaskujusid ümber loositi ning inimesed end tutvustama hakkasid. Minu kirjutatud Õhusidur’ist, kes paberi peal oli lihtsalt paras geeniusest misantroop, kuid loodus oli kogemata andud talle sündides kolmanda silma (idiootsuse, populaarsuse ja edu märgi). Kirjade järgi pidi tegemist olema põlgliku noorega, kes lihtsalt ei viitsi iga idioodiga suhelda ning tema nappe vastuseid koos sobiva välimusega peeti laiemalt süvadiipi märgiks (mida ta kindlasti polnud). Ja tütarlaps teisel pool saali tutvustas end nimega ja lisas juurde, et tema „viljeleb süvadiipi“. Tou! Ma olin löödud.

Jah, kui aus olla, olin ma veel ühe koha pealt löödud – natuke liiga vähesed meist olid oma tegelaskujudele andnud seost ennist loodud maailmaga. Oleks soovinud näha, et nad kõik on mingil moel istutatud sellesse, toestatud mõnega neist neljast ettekandest, millega maailm skitseeriti. Aega oli ju tervelt kakskümmend minutit ning selle aja sisse oleks võinud rohkem lugu kirjutada.
Mina olin igatahes Paks Peeter. Tere! Kuidas, krt, see juhtuda sai, et minust ja Mannist ja Maarikast said ilmselgelt meessoost tegelased ja Mant tütarlaps Tiinana esinema hakkas? Väga palju irvitamist. Igatahes olin ma juba sees, olin tolleks hetkeks mõistnud, et ilmselgelt ei hammustatagi mul pead otsast ja nii see juhtus, et kui üks tüüp alt ära hüppas, panin ma oma „lapsevanemale omase raudse veenmisvõime“ mängu ja vedasin oma pubeka tühjaks jäänud kohale. Oi ta puikles, kuid päeva lõpuks oli omadega rahul ning nõus teine kordki taolisi asju tegema.

Kooli lõpupidu oli esimene stseen. Meid oli palju, maailm tundmatu, tegelaskujud meelde jäämata, tegelaste endigi jaoks välja joonistumata – palju lärmi, palju segadust ja täiesti arusaamatu olemine. Natuke liiga palju inimesi, kuid seegi oleks olnud hoomatav, kui (soovitus edasiseks!) kõikidel oleks olnud rinnas kleeps nimega.

Pidu sai läbi, maailm vananes kümne minutiga kümne aasta võrra. Jälle seesama tunne, mis maailma loomisel – hei, inimesed, võtke arutelust osa! Pakkuge omi ideid! Valesid vastuseid ju ometi pole.

Mingil järgmisel hetkel ilmus uksele pea, kulutas järgmise tegevuse algust ning ootamatult oli enamik inimesi meie juurest kadunud. Parimad jäid, võin ma nüüd julgelt öelda.  Maailm muutus aastatega segasemaks, tegelaskujud haakisid end vähemal või rohkemal moel loodu külge ning nautisid segast improvisatsiooni. Hästi selgelt joonistusid välja intensiivsemad ja passiivsemad isiksused, tekkis tuumik, kes täitis ära kogu ala ja need mõned, kes natuke serva jäid ja vaikselt ellu püüdsid jääda.

Ausalt, mitte iial poleks ma vabatahtlikult julgenud Manniga kätt suruda! Naisega, kel on kodus kaks väikest last, ei maksa norida. Pealegi olen ma vasakukäeline, nentisin ma endamisi, kui paremad käed ristati. Kuid tuleb tunnistada, et just tol hetkel, südamest irvitades ja olukorda hullumeelseks defineerides, olin ma oma tegelaskujus (head sööki armastava tugeva kääbuse rollis) sees rohkem kui varem või hiljem – kannad ei ulatunud mugavalt maha, käsi ristates riivas mu küünarnukk napilt lauda asendavat pukki ning mingist tõsisemast jõuõla rakendamisest ei ole juttugi.

Umbes kolmanda kokkutuleku ajal lasin oma tegelaskuju natuke käest. Krt, see oli nii mittemina ja ma ei suutnud oma mõtteid vaos hoida. Ja lõpuks sai enamik meist surma – kes kahetsedes, kes parastades, kes õnnelik olles… Igale oma.

Jalutasime siis parajas eufoorias tagasi ning tol hetkel olin ma valmis kiljuma: „let’s do that again!“ Eeslikõrvu mul muidugi pole, kuid sama lollaka näo suudan vahel ette manada küll. Ma ei ole küll eriline suhtleja ning aegajalt tunnen ma hoopis hoomamatut vajadust end kogu maailmast eemale tõmmata, kuid samas olen ma kohutavalt edev. Võimalus mõelda ja seda edastada, võimalus olla ja end mõnes veidras maailmas (või lahedal laval) näidata on just minu jaoks.

Täna? Ma ei teagi, mida ma vastaks. Minu LARP-süütus on nüüd võetud ning küllap ma oleksin edaspidigi valmis mõnest sellisest segadusest osa võtma, kuid sama kindel on ka see, et iga selline kutse saab esmalt vastuseks resoluutse „Ei!“ Eks siis näha ole, kas mind sellest eitusest edasi meelitatakse või mitte. Ausalt, kuigi see oli ääretult meeldiv kogemus, on ääretult meeldiv ka niisama puu all veini juua ja raamatut lugeda. Inimesed, erinevalt raamatutest, omavad ju hambaid ja hammustamisvõimet."

--------------------------------------------


Kõige muu hulgas peeti maha hunnik kaklusi (mäng ei sisaldanud ühtegi bofferrelva!) ja eepilisi dialooge, tehti ühest küborgist peale tema ümberprogrammeerimist hõljukil ümber linna seilav skulptuur, tantsiti, viidi läbi Süvadiibi luulevõistlusi, osteti-müüdi-vahetati pükse, võideldi kiiritusega ja keerati ühe tegelase pea teisele otsa (mille mõlemad väga eduliselt ka välja mängisid).

Peale mängu pidasime ka väikest debriifingut elik arutelu. Mängijad olid igastahes mänguga rahul ja tagasiside oli selline rõõmus ja rahul koos pisikeste edasiviivate kriitikanooltega (üks neist siis just selle arvel, et aega oli ühelt poolt vähe ja teisalt palju ja teine, et mõned pidepunktid ja NPCd võiksid olla ka mängujuhtide poolt). Aga selgeks sai, et ise lugu ehitada ja mängumeister olla on äge, ja et kui inimestele ainult võimalus anda improviseerida ja oma kõiksugu haigeid ideid rakendada, on tulemus vinge, kõigi jaoks. Mina igastahes jälgisin mängu nagu üht väga kreisit ulme(tragikömöödia)sarja.

Ja siinkohal võin ka juba etteruttavalt teada anda, et korraldan LARPi ka järgmisel aastal, aga mis teemal ja mil moel, eks seda näitab tulevik. Midagi vahvat tuleb igastahes välja mõelda.

Aga et ma lubasin Metsavanale, et ma kirjutan natuke ka esimest korda Estcon'il käinu muljetest, siis ma üritan nüüd lubadust pidada, ja kui teie, kallid lugejad, seni mõnest asjast aru ei saanud (võib juhtuda, sest siinkirjutaja on ikkagi viimased 11 aastat tihedalt rollimänguga tegelenud ja professionaalne kretinism lööb seega välja) või kellele LARP lihtsalt eriti korda ei lähe, siis... mõned minu tähelepanekud Estcon'i kui ürituse kohta, kirja pandud päev pärast ürituse lõppu ilge estconipohmakaga (toda teist ma ei põdenud):

Väga puudulik nimekiri asjadest, mis võivad juhtuda ühe indiviidiga Estcon'il:

* Sõpradearv lahkudes on 2x suurem kui saabudes. Vähemalt 2x.
* Kui sa kutsud ühte inimest metsa appi oma väga märga telki kokku panema, saad sa vähemalt kaks.
* Sinu telki aitavad üles panna väga mitu inimest, kellest vähemalt pooli sa ei tunne. Võibolla mitte ühtegi.
* Sa leiad hingesugulasi veerand tunni jooksul. Mõned neist võivad olla sinust poole nooremad.
* On täiesti normaalne veel järgmisel päeval inimesi nende larpinimedega kutsuda: Blondu, Pontu, Leo jne.
* Umbes teise päeva lõunaks või õhtuks on tunne, et sul on perekond. Väga suur perekond.
* Eesti on väike ja siit võib leida üles just selle õppejõu, kellega sai kunagi Narvas kõrtsus käidud ja linnavahel lauldud.
* Ei nälga ega janusse ei jää ka siis, kui ise oled rott ja õnnetu, sest su ainus õhtusöök läks põlema.
* Hommikul kell 8 on normaalne lauamänge mängida.
* Ehalkäimisnaljad näkkiujuvate meestega.
* Raamatute hulk, mis oli pärast Estcon'i suurem kui enne (ja ma tulin neid müüma/vahetama/jne ja sain kah pooltest lahti).
* Väga, väga rändom süvadiibid vestlused ööpimeduses peaaegu tundmatute sõbralike isenditega.
* Tsemendiga kohtunud põlve ravitakse müstiliselt ilmunud külma koti ja hulga kallidega (isegi sinikat ei jäänud!)
jne jne jne

Nii et siinkohal üleskutse neile, kes ei ole varem (või ammu) Estcon'il käinud, aga on mõelnud, et kas ikka tasuks. Tasub küll. Väga tasub. Tulge ja olge ja andke oma panus sellesse kirjusse seltskonda ja üritusse. Niisama nurga taga äge võib ka olla.

(Ja tulge LARPile!)

PS. Tegelikult ma usun, et see väljakäidud LARPi alapealkiri (vt. artikli pealkirja ja esimest lõiku) sobiks ka Estcon'ile endale ;)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0048)