Leila Tael-Mikešini romaani „Loojate mängud“ esitlus Tasku Rahva Raamatus Tartus. 04.04, 1800. Ülevaate sõnastajaks teatri- ja kirjandusteadlane Reelika Reinomägi.

Neljanda kuu neljandal päeval, mis ühtlasi juhtus ka neljapäev olema, hoidsid Tasku turvatöötajad Rahva Raamatust aupaklikku distantsi ja lastekirjanduse sektsioonis paikneva esinemisnurga hõivasid õhtul tegelased, kelle lähenedes tite-emmed vaistlikult oma võsukesed lühema rihma otsa korjavad. Kui nad just ise ka musta nahka, neete ja 20cm kontsaga platvormsaapaid ei kanna. Toimus gootitüdruku Leila Tael-Mikešini hiljuti ilmunud debüütteose „Loojate mängud“ esitlus.


Kuigi romaan on noorteulmekas, oli esitlusele kaasa elama kogunenud seltskond sihtgrupist kümmekond aastat vanem ja alternatiivsem, kui tänapäevased noored olla julgevad. Sekka paar boheemi kirjanduse köögipoolelt, üks ontlik keskklassi perekond ja mõned määratlematu stiiliga tegelased, kelle juures jääb esmakohtumisel peamiselt silma karjuva mustriga mäesuusajope. Raamatu autor ise suutis kõikide oma väga erinevaid maailmu esindavate fännidega rõõmsalt ja vabalt suhelda, vahetades seltskondade vahel ringi heljudes teemasid nagu gootilolita versioon seltskondliku vestluse gurust.

Tartus kohustuslik akadeemiline veerandtund möödus hilinejaid oodates ning vaieldes, kas mikrofoni läheb vaja või mitte. Kirjastaja Eva Luts kutsus paar korda poerahvast ebahariliku seltskonnaga ühinema ja esitlust kaema, enne kui mikri volüüminupp üles leiti. Siis tuli veelkord kutsuda. Ega nad tulla ikka ei julgenud. Mina pidasin lühikese kõne Tael-Mikešini kirjutamiskarjääri algusaegadest ja arengust Autorina, kokutasin avasõnad pikemaks, kui peaks - kirjandusteadlased ei hiilga enamasti oma avaliku esinemise oskusega - ning juhatasin sisse õhtu peasündmuse: raamatu demo. Nimelt etendasid Tael-Mikešin ja Maniakkide Tänav kaks stseeni raamatust, Gabrieli esmakohtumise Luckyga baaris ning väikese universumi seadustest üleastumise raamatu teises osas, mille eest Surm ellu mõistetakse. Lühikesest prooviperioodist (heh, kaks korda harjutati) hoolimata esitasid mõlemad osatäitjad oma teksti suuremate komistusteta ja isegi kostüüme vahetati. Rohkem ma teatrikriitikuna ei ütleks...


Ametliku osa lõpetas veinijoomine plasttopsidest ja saluut autorile, misjärel lagunes seltskond gruppideks ja võõrustaja rollis raamatuautor sai taas demonstreerida oma hõljumise ja sotsiaalse suhtlemise oskusi. Afterparty kolis vastu subjekti tahtmist Maniakkide Tänava koju ja meie seltskonnaliblikas Theodoriga asutasime koju minema. Üks asi on, kui seltskond alternatiivsete subkultuuride esindajaid end tunnustatud autorile külla kutsub, teine asi, kui seda teeb seltskond alternatiivsete subkultuuride esindajaid koeraga.


Raamatuesitluste mõõduvõtmistes ei olnud tegu just Wembley staadioni rajurock-kontserdiga, kuid koduse ja õdusa pungipanemisega Rockiklubis kannatab võrdluse välja küll. Võtke oma tagid sealt, kus on nagi, ja kohtume Tael-Mikešini järgmise teose esitlusel. Tubli, hästi, küpsis!:)

Võsiveres,
aprillis, mis on ennast veebruariks maskeerinud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)