Kui ma esimest korda sellest romaanist Sashilt kuulsin, siis tundus väga intrigeeriv - kamaluga poola mütoloogiat ning tumedamapoolset mõõka ja maagiat. Kui ma nägin esimest korda selle raamatu kaanepilti, siis oli see eemalepeletav - tüüpiline naistekas, lehvivate juustega naisepea, kõik nii roosa, nii roosa, selline peenes lemberomaani šriftis kaanekiri...brrr.... ma mõtlesin, et ma säästan end ja ikka ei loe seda. Jõudsin raamatu juba unustadagi, kui Mairi kirjutas siiasamasse Reaktorisse arvustuse. Noh, tema arvustusest sain ma aimu, et see on mitte naistekas, vaid noortekas, mis suunatud teismelistele tütarlastele, sest romaan kasvas välja Naomi unejuttudest oma tütrele. Aga et on huvitavaid süžeepöördeid ja päris klišee ei ole. Ja et talle eestikeelse väljaande kaanepilt meeldis. See viimane seisukoht ja see, et Mairi on tuntud naistekastiilis raamatute sõber, mind lugema ei tõmmanud.

Siinsamas Reaktoris ilmus ka Ene Kallase arvustus, kus ta mainis, et lugu kipub verepulma suunas ja kuskil tehakse üks võlutrikk teise otsa. See hakkas juba veidi intrigeerima, kuid mitte piisavalt, see kaanepilt ikka veel segas ja ega Ene väga ei kiitnud ka. Aga siis juhtusin Estconil kuulma Mairi ja Sashi jutuajamist, kus nad seda raamatut jälle ennastunustavalt kiitsid ja kuna ma olin selleks ajaks jõudnud juba kaanepildi unustada, siis leidsin, et peaks ikka nii head raamatut lugema. Palusin Sashilt raamatu ja lugesingi. Ja olen väga rahul. Tõesti väga hea raamat. Ilgest kaanepildist hoolimata. Kordan veelkord - ILGEST NAISTEKA kaanepildist hoolimata. Oleks võinud ikka kasutada originaalipilti või siis tellida kohalikult kunstnikult midagi, mis kutsuks lugema ka mittenaisi. Väristan iga kord lovecraftilikust jõledusest õlgu, kui mulle see kaas meenub.

Peab muidugi jalamaid hoiatama, et lisaks kaanepildile on ka romaani algus meeslugejale kaunikesti eemalepeletav - no tüüpiline tüdrukuteromaan tundub tulevat - noor tšikk, väljavalimine, arvata võib juba, et tulemas on alguses vihkamise ja hiljem lembesuhe. Ma olin valmis raamatut käest panema, aga kuna mul on komme venitada vähemalt viiekümnenda leheküljeni enne, kui asja lootusetuks kuulutan, siis vedas. Tundub, et Noviku tütar on asjalik ulmesõber ja talle vist see tüüpiline naisteka-algus ei läinud samuti peale. Igatahes, kui sissejuhatus lõpuks läbi saab ja romaan tõepoolest käima läheb, siis unustatakse see armuliin ja läheb lahti täitsa põnev tumedama tooniga fantasy. Oli madinat ja möllu ja mida edasi, seda võimsamat. Maailm, kuigi seda väga palju lahti ei kirjutata, on piisavalt huvitav ning nõiduse mehhanismid ja kirjeldused, eriti just see, et iga maag kasutas oma isikupärast stiili, on üsna värskendav. See, et lihtsalt mingid sõnad on võlusõnad, tundus küll kahtlane, aga neelasin alla. Vahepeal tuli vist Novikule korraks meelde, et romaan peaks olema naistekas või käskis kirjastaja mingi seksistseen sisse panna, igatahes, too õnnetu etüüd seal loo keskel oli päris piinlik ja kohatu ollus. Õnneks oli see vaid üksik eksisamm ja edasi läks madina ja tulemölluga edasi. Ma olin täitsa jahmunud, et naiskirjanik on suutnud nii vahvad lahingustseenid sisse panna. Lohe lossi piiramine ja selle laibakuhjad meenutasid kohati Glen Cooki “Dark company” sarja verisemaid hetki, minu kummardus autori suunas. Ja kõik see vahva möll läks samamoodi täitsa lõpuni välja.

No ja lõpus tõmmati see tagaplaanil tiksunud kohustuslik armuliin kahe lausega kokku (ja ilma seksistseenita, jess!).
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0073)