kaanepilt
 
metsavana2Selles Reaktori numbrist leiab kolm olulist kodumaise ulmeelu teemat, seda lisaks arvustustele, juttudele ja muule huvitavale.

13. mail kuulutati Tartus välja jutuvõistluse võitjad ja käesolevast numbrist saab lugeda nii tulemusi kui ka kolme võistluse esimesest sõelast läbi pääsenud tööd: "Tagasi maa peale", "Alkeemiku täht" ja "Mustade inglite armee". Teine Eesti ulmemaastikule oluline uudis on see, et 23. mail kaitses Andrus Org oma doktoritööd - esimest eesti ulmet käsitlevat sellist tööd Eestis. Käesolevast numbris saab lugeda Raul Sulbi põhjalikku töö kriitikat.

Kolmas eesti ulmesceenet puudutav uudis on see, et kohe-kohe on avatud registreerimine suvisele ulmehuviliste kokkutulekule Estcon. Kava leiab siit.

Kuna tegu on 20. Estconiga, kuulutab Eesti Ulmeühing ja Reaktor välja Estconi mälestuste kogumise.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mart sander1. Miks sa kirjutama hakkasid?
Kas pead silmas, miks ma üldse elus kirjutama hakkasin? Sellepärast, et kui inimesele midagi väga meeldib, siis ta tihti üritab seda asja ka ise teha. Kuna mulle varajasest lapsepõlvest meeldisid muusika, filmid, maalikunst ja raamatud, siis ma tahtsin kõike seda ise proovida. Kui mult lapsepõlves küsiti, kelleks ma tahan saada, siis ma vastasin, et kirjanikuks ja filmirežissööriks. See teine sõna jahmatas alati onusid-tädisid.

2. Oled katsetanud päris paljusid žanre. Milline on sulle endale kõige südamelähedasem?
Mind huvitavad ajalugu, õudus ja ulme. Kui saab neid kombineerida, siis olengi ise õnnelik.

Loe edasi...

{SILDID}
 
lux-gravis-ehk-raske-valgusMart Sander ei ole Eesti ulmelugejale küll tuntud nimi, kuid igale vähegi kultuuriga kursisolevale inimesele (või vähemalt kellelegi, kes loeb ajalehti ning -kirju ja/või vaatab telesaateid) peaks vähemalt tema nägu tuttav olema. Lisaks antud romaanile on tema sulest ilmunud 2 kogumikku (üks neist vaid inglise keeles), 2 näidendit ning 2 romaani. “Lux gravis” ilmus esmakordselt aastal 2008. Alles nüüd – 9 aastat hiljem – võib seda lugeda Silver Sära tõlkes ka eesti keeles.

Romaani tegevus leiab aset neljas erinevas ajas aastatel 383, 1037, 1691 ning 2345 Britannia saarel, Londonist (või Londiniumist, kui esimesest dateeringust lähtuda) paari päeva ratsutamise kaugusel - täpsemalt seda ei määrata. Neid kõiki ajaga eraldatud tegevuspaiku ühendab tume kivi, mis kiirgab nn.

Loe edasi...

{SILDID}
 
esikaasTeisipäeval, 23. mail kaitses Andrus Org Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal «Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika». Ühest küljest on see väga loogiline, kuna Org on ulmekirjandust uurinud juba 1990ndatest peale. Tema magistritöö «Ulmekirjandus: žanri dimensioonid» kaitsmisele 2001. aastal jõudsin isegi. Teisalt on see muidugi ääretult suur ja oluline asi, et keegi ülikoolis akadeemilisel tasemel Eesti algupärast ulmekirjandust uurib. On ju ulmesõbralik kirjandusteadlane ka näiteks Jaak Tomberg, kuid tema uurimisteemad ei seostu ehk nii otseselt Eestiga, pigem angloameerika küberpungi jmt valdkondadega. Ning on ju Tomberg pälvinud oma William Gibsoni loomingu alase lühiuurimusega («On the Double Vision of Realism and SF Estrangement in Gibson's Bigend Trilogy» ajakirjas Science-Fiction Studies 2013, ek «Realistliku usutavuse ja teaduslik-fantastilise võõrituse topeltperspektiiv.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaMujal pole eriti kombeks, aga Ameerikas on vägagi levinud n-ö kordustrükkide ajakirjad. Eks peamine põhjus ole suured tiraažid ja tootmise odavus, pluss korralikud levitamise kanalid. Kõik, mis Euroopas ja eriti postsotsialistlikus maailmas puudu. Lisaks veel kummaline USA autoriõigus, mis eeldab, et kord ajakirjas ilmunud tekst on eelkõige kirjastuse oma ning seetõttu oli ka kirjastajatel väga mugav tekstid mõne aja möödudes uuele ringile saata...

Seekordne vaatlusalune "A Merritt's Fantasy Magazine" oli samuti kordustrükkide ajakiri. Lisaks veel esimene ajakiri, mis sai nime konkreetse kirjaniku järgi. Igaks juhuks mainiks ära, et selliseid kuulsa autori järgi nimetatud ajakirju ulmes vaid kolm ongi... teised on "Vargo Statten Science Fiction Magazine" (1954–56) ja "Asimov's Science Fiction" (1977–). Eks vaderi looming ja selle kaalukus jätab oma pitseri ka väljaandele – A.

Loe edasi...

{SILDID}
 
poster


Mõtlesin sel kuul vahelduseks midagi teistmoodi teha, muidu ainult näitlejad ja lavastajad, sekka mõni stsenarist. Selliselt jääks aga katmata filmid, mille tegijatel rohkem kokkupuudet žanriga ei olegi.
Lavastaja Jean-Luc Godard on sündinud 3.detsembril ja põhiliselt tuntud kui üks tähtsamatest Prantsuse Uue Laine esindajatest (Claude Chabrol ja Francois Truffaut minu jaoks kaks teist äratuntavamat nime). Minu teadmised sellest liikumisest aga suures osas nende paari nimega ka piirduvad, mõne filmi oskan ka vast nimetada, paari olen isegi kogemata kombel vaatamata sattunud, aga ei ole neist ükski piisavalt kõnetanud, et sellesse lainesse sügavamalt sukelduda tahaksin. Nii et las Jean-Luc ja tema pärandi uurimine jäägu akadeemilisemate huvidega filmisõbrale.
Nopime sellest pärandist välja ainult kuupäeva 05.05.1965 ja filmi „Alphaville, une etrange adventure de Lemmy Caution“.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Meelis Friedenthal ja Marek Tamm

Laupäeval, 27. mail kirjandusfestivali Head Read raames vestlesid Meelis Friedenthal ja Marek Tamm. Kirjanike Maja musta laega saali oli kogunenud õhtul kella kuueks üle viiekümne kirjandushuvilise. Vestluse huvikeskmes olid Meelise kaks viimast romaani - „Inglite keel” ja „Mesilased”, kuid ka ulme teemast ei mindud mööda. Selgus, et Friedenthal tuli kirjandusse ulme kaudu ja üks esimesi verstaposte tema kirjanduslikul teel on võrguajakiri Algernon. Marek Tamm tahtis teada kuidas Friedenthal suhtub ulmekirjandusse praegu. Friedenthal leidis, et Algernon oli tema jaoks ette antud ja ulmekirjandusse suhtub ta loomulikult.

Edasi huvitas Marek Tamme Friedenthali kaks karakterit: teadlane ja kirjanik – kuidas need küllaltki erinevad karakterid omavahel läbi saavad? Friedenthal arvas, et teaduse ja kirjanduse vahe on võrreldav tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vahega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
logoKuna Estconile on jätkuvalt tulnud palju uusi inimesi (ja loodame, et see tendents jätkub), siis avaldame ka see aasta Reaktoris kava kommenteeritud versiooni, et tekiks ettekujutus, mida oodata.

Eesti ulmehuviliste iga-aastane kokkutulek Estcon 2017 toimub Jõgevamaal Udu talus 21.-23. juulil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tutvustusest on meelega väga palju detaile välja jäetud, et oleks põnevam vaadata.

Minuvanused, ehk veidi nooremad ja vanemadki mäletavad ehk Cartoon Networki pealt näidatud Samurai Jack’i multikat, mis oli juba jooksmise ajal üsnagi populaarne, kuid selle suurimaks nõrkuseks peeti igasuguse lõpu puudumist. Genndy Tartakovsky ja ülejäänud meeskond ei tahtnud teha lahjat lõppu, aga uus animeeritud sari, Star Wars: Clone Wars ootas tegemist, seega jäeti lõpp meelega lahtiseks. Põhimõttel, et “kunagi tuleme selle juurde tagasi”. Enam kui kümme aastat elasid fännid kibedas pettumuses, et “eks nad lubavad, aga vaevalt kunagi selleni jõutakse”. 2017 märtsis aga lükati 5. hooaeg mürinal käima, ning veel pole kuulda olnud, et fännid pettunud oleks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mannUlmejutuvõistlus on võiduka finišini jõudnud ja seekordsed võitjad kogu pidulikkusega välja hõigatud. Nüüd jääb veel oodata temaatilise Täheaja ilmumist, et kõik ulmehuvilised lugejad saaksid rõõmsa hooga žürii valikut kritiseerima asuda.

Kuid ilma naljata, eks hindamistöö andis põhjust peeglisse vaadata küll. Leidsin end olukorrast, kus pidin hoolega sõnastama, mis mulle siis ühe ulmejutu juures meeldib ja mis teeb ühe jutu teisest subjektiivselt paremaks. On mul žanrieelistusi või loeb ikkagi kirjutise voolavus? Viimase kohta võib julgelt öelda, et jutu terviklikkus ja voolavus on olulisemad sellest, kas tegevus toimub kodukamaral või kaugel galaktikas.
Jutuvõistlust žürii poolt vaadata oli kindlasti väärt kogemus, millest ka autorina õppida. Samuti pakkus see senisest laiemat vaadet Eesti ulmemaastikule. Ikkagi hea hulk tekste laiemalt autorite ringilt kui ehk muidu lugema satuks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
veiko-belialsAlustuseks tuleb tunnistada, et ma olen hõff´lasena üsna roheline. Alles teine kord. Eelmiselgi aastal sattusin kohale vaid seetõttu, et Helmut tellis artikli festivali ajakirja ja andis priipääsme. Üldse oli eelmisel aastal esimene kord, kui Ulmeühing ja HÕFF ametlikult koostööd tegid (ja ma loodan, et see koostöö ei lõpe, vaid pigem süveneb).

Muide – minu algaja-staatusest koorub ka üks vastus sel aastal laineid löönud teemale: kas me sellist festivali Haapsallu tahtsime? Sellise küsimuse püstitamise peale annab ikka tulla, aga mulle küll tundub (juba enda näitelgi), et on üsna palju inimesi, kes sellesse mudapealinna muidu üldse ei satuks. Kui ma pean üle kolme tunni roolis olema, et sinna jõuda, siis peab see ikka tõsine põhjus olema, et teekond ette võtta. Jah, kutsuti mindki osalema selles vestlusringis pühapäeval, aga kuna ma pidin siis juba Tallinnas ühel teisel üritusel olema, siis jäi kahjuks vestlusringis sõna sekka ütlemata.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ringRaamatut reklaamitakse tagakaanel kui teravmeelset ja naljakat linnaulmet, milles alkohol on maagiline ja deemonid reaalsed. Deemonite reaalsus jääb eelnevast väitest hoolimata lugejale üpriski kaugeks, sest tegelased suudavad üleloomulikke olendeid näha ja nendega võidelda vaid alkoholijoobes.

Loo peategelane Bailey Chen on äsja lõpetanud ülikooli ja saab tööd ühes Chicago baaris, milles segatakse kokku maagilisi kokteile. Võlujookide joojad saavad endale üleloomulikud võimed, näevad verejanulisi koletisi ja võitlevad nendega. Kõlab nagu tugev deliirium, milles viibides nähakse, püütakse kinni ja hammustatakse sakummiks peale väikesi viinakuradeid.

Paralleelselt kollitapmisega areneb süžees ka armulugu peategelasest neiu ja tema kunagise lapsepõlvesõbra vahel, kellest on nüüdseks saanud tema juhendaja baaritöös. Asjad muudab keeruliseks see, et noormehe süda pole enam vaba ning tema kallimaks on kena deemonikütt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
donizarre„Doanizarre udulaam“ on lühiromaan, mille hoogne tegevus liigub väga erinevate alamžanrite vahel, jäädes seejuures siiski terviklikuks ja loogiliseks. Esimeste lehekülgede lugemise järel tekib kange soov lahterdada lugu aurupungi või kellapungi riiulisse. Maailm, millesse Asger ärkab, omab teatavaid sarnasusi meie keskaegse või pigem ehk isegi uusaegse ühiskonnakorraldusega, milles on suur annus aurupunki ja kellapunki. Mehhaaniliselt üleskeeratavalt ning hammasrataste peal töötavaid tehnikaimesid leiab raamatus palju – iseliikuv tõld, üheliigilisi abitöid tegevad robotilaadsed abilised. Tehnika pole mitte vähe arenenud, vaid veidra arengusuuna võtnud ning seda ühel väga lihtsalt põhjusel – maailmas, mida meile tutvustatakse, pole elektrit. Jah, pole elektrit, isegi mitte äikest. Ometi on seal valgus ja värvid. Nii võiks kõlada raamatu kiirtutvustus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kuriKanada Pank on aastakümneid seisnud silmitsi viiedollariliste kupüüride kaunistajate probleemiga. Nimelt hakkas teravsilmadele tunduma, et pangatähel kujutatud mees, Kanada peaminister aastatel 1896-1911 Wilfrid Laurier, on hämmastavalt sarnane ühele tuntud seriaalitegelasele. Seda enam, et isegi rahatähe värv meenutab tegelase vormirõivast. Ja pisukese pliiatsiliigutamisega moondub härra Laurier hõlpsalt vulcan Spockiks.

k1

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Skarabeus
SHANIDAR Skarabeus


Shanidar

Keda või mida süüdistada selles, et sa pole saanud haridusele vastavat töökohta? Ainult iseennast ‒ ja veel kord iseennast. Vähemalt tulevikus on see nii. (Keith Laumer, Sobivustest, 1964)

Peategelane Johnny Thunder: „Ma vihkan argpüksi oma hinges. Sosistavat häält, mis pakub põhjusi, et alla anda. Aga kui ma põgenen ja päästan oma keha, siis milline saab olema see hing, mis seal elab ja seda valgustab?“ (Keith Laumer, Elas kord hiiglane, 1968)

Galaktilise impeeriumi tulevane valitseja peab kolm päeva Maal veetma, kuid ta ei tea, et see on tema sobivuse test. (Gordon R. Dickson, Kutsuge teda Lordiks, 1966)

Sarimõrvar tegutseb Texases. Loole annab tooni selle meeleolu, atmosfäär – ängistav ja õudne, vastakuti on taas kord rassism ja inimlikkus. (Joe R.

Loe edasi...

{SILDID}
 
reidarUlmestaar
Selle kuu ulmestaar Reidar Andreson on ulmefänn ja ulmekirjanik, kes igapäevaselt töötab Tartu Ülikoolis bioinformaatikuna ja kelle Heinrich Weinbergiga koos kirjutatud jutt võitis just äsja jutuvõistlusel esikoha.

1. Mida praegu loed?
See on tõesti kõige lihtsam küsimus. Loen paralleelselt kolme raamatut: Martha Wells: “All Systems Red” (k***di hea raamat!), Jacek Dukaj “The Old Axolotl: Hardware Dreams” ja Eesti kohalik jutukogu “Tuumahiid 3: Triitium”.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Olen hingelt endiselt poisike ja seetõttu läheb korda seikluslikkus. Sõnaga, ma kannatan ära lihtsad tegelased, kui maailm on huvitav ja seiklus põnev. Alternatiivsena meeldib raskem teadusulmeline sisu. Kui jään lugedes unistama, et “vau, kas tõesti selline masin/reaktsioon/bioloogia/aktsioon on võimalik?”, siis pole faabula nõrkus alati probleemiks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Te olete teine”
Artur Räpp

Kuna Arturi jutt on lühike, siis ei hakka ma eeldama, et keegi pole seda lugenud, seega ärgu pahandatagu, et ma ei varja ei puändi olemasolu ega selle sisu.

Esmapilgul on tegemist looga sellest, kuidas jutustajategelane triivib mööda futuristlikku linna ja püüab end hoida võimalikult puutumata tehnoloogiast. Ent tehnoloogia – eriti selle kõige pealetükkivam vorm, reklaamid – püüavad ta tähelepanu tõmmata, temale vastumeelsel moel. Ühel hetkel hüüab peategelane kõrtsmikule:„Mina hoian oma mõtted puhtad! Ma töötan kodus, ma ei vaata reklaame, mul pole holoviisorit ega isegi kella!“ Ühesõnaga, tundus esmapilgul olevat tänapäevase infoküllastuse ja reklaamiäri kriitika.

Ent lõpuks tuli välja, et hoidudes tohutust infoküllastusest jäi ta peaaegu ilma inimajaloo suurimast infokillust – kohtumisest tundmatuga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
24. mail toimus üle väga mitme aasta esimene Tallinna ulmekirjutamistuba. Kohale jõudis lausa 7 huvilist, mis ei ole esimese korra kohta üldsegi paha saavutus. Teemad valisime seekord kollektiivse hääletusega: Rait luges ette kaheksa märksõna, millest viis sai järjest maha tõmmatud, kuni jäid järgi „kolmas maailm“, „külm maa“ ja „viimane kõrts maailmas“. Kirjutamiseks leppisime kokku kaks ja pool tundi, ettelugemine ning arutlemine võtsid veel kaks tundi. Üheskoos sai kirjutamise ajal nii tegelastele kui ka kõikvõimalikele koletistele nimesid mõeldud, ning hiljem üheskoos loogikavigu lahatud. Autorite lahkel loal avaldame kõik kahe ja poole tunniga kokku kirjutatud jutud üsna muutmata kujul.
Tahaksime tänada ka Lounge Vintage Factory’t – meid tõsteti eemale jalkafännidest ning pokkerižetoonidega lõgistajatest (kas nad mängivad ka või ainult lõgistavad), ehk meile anti täiesti omaette nurgake, kus meid keegi ei seganud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Õde. Õeke. Armas õeke Madeleine.
Mul on jälle halvem. See punane hägu tuleb aina sagedamini tagasi, ja mu ravimid - need ei aita, või kui aitavad, siis teevad kõike kuidagi õhulisemaks, kaugemaks, eemalolevaks. Ma olen praegu tuhandete meetrite kohal õhus, mu lennuki tiivad plagisevad, on külm, mootorimüra, ja ma mõtlen sinust, see külm, see minu maine keha, see on kuidagi kõik nii eemal, nii eemal. Ma tean, et kusagil minu sabas on veel viimane sakslaste lennuk, et mind on vaja alla tulistada, aga taevas on nii suur, nii suur, ja ma olen sellesse ära kadunud.
Madeleine, mäletad sa neid jõulusid vanasti, lapsena, kui lumepihu oli nii tihe, et me kirikutorni isegi mitte kiriku lävelt ei näinud - see udu, see hall on siin ehk sama tihe, ja võib-olla sama külm. Ma nägin Saksamaa armeede paiknemisi, Madeleine, sellepärast ta mind alla lasta tahabki, aga see udu kaitseb mind, ta ei näe mind.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pühendatud L-ile (logaritmide eest) ja R-ile (alati).

Kõik teavad, millist hinda me teaduse nimel maksime. Meil on öelda ainult järgnevat: me ei oleks pidanud, ent nii see läks, ning kahetsemiseks on hilja.
Hea küll. Valetame. Kuna kollaseid detaile on kõik juba kuulnud, on meil tegelikult rohkemat öelda. Me ei teinud seda puhtast õelusest, nagu mõne uudise põhjal arvata võiks. Keegi meist ei tahtnud alkeemilist tähte kustutada. Keegi meie seast ei kustutanudki tegelikult seda tähte, seda suurt punast kangi ei tõmmanud mitte meie käed. See on puhas tõde, mitte vabandused.
Alustame algusest.
Meid on kolm: Saale ja Noor ja Kim. Me kõik oleme sündinud adrastelased. Me kõik oleme teadlased. Me kõik oleme piisavalt noored, et meid väga tõsiselt ei võetaks: meiesuguseid on veel jalaga segada. Võta üks nooremteadlane ja viska teist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Meil pole tarvis tiibu, et lennata läbi aja ja ruumi. Me liugleme öömusta taeva taustal. Meid peetakse surmatoojateks, mardusteks ja põrgudeemoniteks. Me oleme Mustade Inglite Armee. Suured tumedad linnud, kes sündisid varjudes. Päevavalgusel pole meie tarvis kohta...“
Rob tõstis pilgu ruudulisele paberile kirjutatud ridadelt ning põrnitses teisel pool lauda istuvat arsti üle kandiliste prilliklaaside. „Kas ma sain õigesti aru, et selle jama kirjutas teie haigla patsient?“
Arst noogutas.
„Tiivuline ükssarvik nimega Helbeke?“ küsis Rob kindluse mõttes üle.
Arst noogutas jälle.
„Mis kuradi moodi sai hobune pastakat käes hoida? Tal on ju kabjad!“ pahvatas Rob.
„Ta on osav,“ vastas arst. „Aga mitte nii osav kui Orph.“
„Kes on Orph?“
„Midagi trollilaadset. Ta peab ennast hambahaldjaks.“
Rob muigas irooniliselt. Trollist hambahaldjas. See tekitas huvitavaid mõtteid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
soobli pilt ponid(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Eelmine osa.

9. Ilmutus

„Ma tean, kes ja mis sa peaksid olema, Päikene.“

Tugevaimad emotsioonid, mida Päikene oli oma pika elu jooksul kogenud, olid sageli negatiivsed. Viha ja tigedus juhtisid pika edumaaga, neile järgnesid pettumus ja muud tumedad tunded.

Varjatud külas veedetud aja jooksul oli ta kogenud palju rohkem, kui ta üldse võimalikuks oli pidanud. Päikene oli kogenud imesid ja üllatusi Kuukeselt, teiste ponide tänusõnu ta töö eest, aga ka rahulolu pärast hästiõnnestunud tööd... Aga tundnud ka südantlõhestavat kaastunnet Tähepöörise ja ta väikse pojatütre suhtes. Ja teda kummitas veel üks emotsioon, mis tabas teda, kui selgusid Kuukese vigastuste põhjused. See oli midagi, mis piinas teda igal ärkveloleku hetkel.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0685)