Oktoober on olnud ulme jaoks rahulik aeg, kus suvine seiklusjanu ei ole veel pimeda aastajaga sobituva õuduskirjandusega asendunud. Oleme seda aega kasutanud teaduslikumaks ja teoreetilisemaks analüüsiks, arvustanud raamatuid, filme ja isegi teatrietendust. Kaisa Põhako räägib meile Tartus toimunud vestlusõhtust, milles arutleti Indrek Hargla "Suudlevates Vampiirides" kasutatud lahendust surematuse saavutamiseks. Tuuli Tolmov jagab meile Worldcon'il üles märgitud nippe ja soovitusi, mille abil enda loomingut paremini, kuid veelgi tähtsamalt, lõpuni kirjutada. Neile, kelle jaoks oli selle aasta kohalike omavalitsuste valimine keeruline, oleme visandanud ka Eesti Tehnokraatliku ja Transhumanistliku Erakonna (nimi veel kaalumisel!) esimese kavandi koos tähtsaimate eesmärkidega.
14. oktoobril lahkus meie seast Henn-Kaarel Hellat. Ulmeühingu esindajad J.J. Metsavana ja Veiko Belials käisid tal kevadel külas ja meil on au esitada lühikest kokkuvõtet sellest pikast vestlusest.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel võitis kolmanda koha Tuuli Tolmovi kirjutatud romaan „Aristarkhovi meetod“. Kuna raamatu autor on avaldanud Reaktoris lühijutte ja osalenud Tartu ulmekirjutamise töötubades, oli tema saavutus ulmeajakirja toimetuse jaoks väga tore üllatus ning otsustasime teha Tuuliga pikema intervjuu.
Jõuda debüütromaaniga romaanivõistluse kolmandale kohale on suur saavutus. Kui kaua sa oled juba kirjutamisega tegelenud ja kas sahtlipõhjas on avaldamist ootamas veel mõni käsikiri?
Kirjutama hakkasin umbes 12-aastaselt. Olid sellised fanfictionid ja fantaasia romaanihakatised, mis kunagi lõpule ei jõudnud. Tõsisemalt sain ma kirjutamisel hoo sisse, kui ma seitse aastat tagasi NaNoWriMoga liitusin. Tollal oli mul põhiprobleem mitte ideede puudus vaid romaanide lõpuni kirjutamine. Hetkel on üks korralik valmis käsikiri, mida ma putitan ja lihvin ning loodetavasti jõuab see kunagi ka trükki.
Loe edasi...
{SILDID}
1995. aasta suvel kirjutasime Hennuga jutustuse „Turvamehed“, mis ilmus veebruaris 1996 ajakirjas Favoriit. See on ühtlasi mu ilukirjanduslik trükidebüüt. Otsustasime kirjutada Tallinna kirjastusest Faatum, mis oli meie mõlema jaoks tuttav koht ja panna tegelasteks kõik oma sõbrad. Meil polnud plaanis kirjeldada kirjastuse elu – maskeerisime kirjastuse turvafirmaks, saades inspiratsiooni loomulikult Allan Roosilehe tolle aasta hitist „Turvamees“. Tegelaste hulgas oli ka Henn-Kaarel ise. See oli lõbus mäng – Henn dikteeris, mina istusin kirjutusmasina taga ja lause lause haaval dialoogi konstrueerides jutt umbes kolme päevaga tehtud saigi, täis kõige absurdsemaid juhtumusi ja lõppedes Karl Ristikivi luuleridadega.
Loe edasi...
{SILDID}
Kui ilmus romaani "Naiste maailm" esimene köide, olin üheksa aastane. See paneb paika ka tõsiasja, et sõnad "eesti", "ulme" ja "Hellat" on minu jaoks mõneti sünonüümid.
Henn-Kaarel Hellatiga olen ma kohtunud vaid umbestäpselt poolteist korda. Esimene kord oli aastal 1995, kui kirjastusse Elmatar tööle läksin - mu tööaja ühel esimesel esitlusel oli kohal ka Hellat. Ma täpselt ei mäleta, mis esitlus see oli, oletusi on, aga see pole tegelikult oluline. Ma isegi ei mäleta enam, kas minu koostatud antoloogia "Olend väljastpoolt meie maailma" oli siis juba ilmunud või mitte. Loomulikult tundsin ma Hellati ära, tema vist isegi minu, sest midagi ta ulme kohta ütles ja mulle otsa vaatas. Kuid rahvast oli palju ja ruum oli väike, mul uuest ametist närv sees ning polnud see ka ulme-esitlus. Mina häbeliku inimesena ei suutnud inimestest läbi trügida ning ulmekirjaniku ja Olulise Sõna loojaga vestlema minna.
Loe edasi...
{SILDID}
Minu esimene ja kahjuks ka viimane jutuajamine Henn-Kaarel Hellatiga leidis aset käesoleva aasta sees, kui käisime tal koos Veiko Belialsiga külas. Hellat, kes oli just meie saabumise hetkeks lõpetanud jalutuskäigu õues, võttis meid heal meelel vastu. Ta paigutas meid enda hubase korteri elutuppa istuma, keetis teed ja pani klassikalise muusika mängima.
Esimese asjana selgus, et ta oli hiljuti lugenud läbi Veiko Belialsi „Kogu maailma valgus” ning hurjutas kohe Veikot selle eest, et ta kipub kirjutama liiga eskapistlikke ulmejutte. Sealt läks meie jutt teemadele, mida võiks ulmekirjandus kajastada, ning Hellat arvas, et kui ta praegu võtaks mõne ulmeteema ette, siis arvutite ja inimkonna suhte ja võimaliku tsivilisatsiooni digitehnoloogia tõttu kokkukukkumise. Edasi viisin ma jutu Kaburile ja Mati Vagale.
Loe edasi...
{SILDID}
Universal stuudio ei suutnud enam pealt vaadata, kuidas Marveli Kinematograafiline Universum aina tulusamaks paisub ja otsustas midagi ette võtta. Tere tulemast, Tumeda Universumi kontseptsioon ja selle esimene pääsuke The Mummy (2017). Rahalises mõttes oli tegemist eduka ettevõtmisega, 2019. aastaks on planeeritud Bride of Frankenstein ja arvata on, et ka Nähtamatu Mees, Huntmees ja Dracula saavad ellu äratatud.
Nii et vägagi paslik on siinkohal meelde tuletada meest, kelle sünnist täitus tänavu 135 aastat ja kelle osalusel valminud filmi võib rahalise edukuse alusel lugeda Universali 1930. aastate õudusfilmide väntamise vaimustuse ajendiks. Béla Ferenc Dezső Blaskó sündis 20. oktoobril 1882. aastal Ungari linnas Lugosis. Lihtne keskklassi perekond, teadaolevalt poisil koolis väga hästi ei läinud ja sajandivahetusel alustas kohalikes väiketeatrites oma näitlejakarjääri.
Loe edasi...
{SILDID}
Valimised on selleks korraks läbi ja olles arutanud tulemuste ja üldse Eesti poliitilise olukorra üle tundsime pettumust. Mida rohkem oleme omavahel rääkinud, seda rohkem on tekkinud tunne, et Eesti poliitmaastikul võiks eksisteerida teadust, mõttevabadust, meditsiini ja keskkonnasäästlikust toetav tehnokraatlik erakond, mis tahaks panna riiki juhtima targad inimesed.
Sedalaadi erakond ei pakuks populistlikke lahendusi, ning lükkaks populismiga kaasnevaid probleeme järeltulevatele põlvedele. Iga, ka lühiajaline, hetkeolukorras vastu võetud otsus tuleks valida nii, et see viiks kaugemate eesmärkide poole.
Me arvame, et sellise erakonna lubadused ja eesmärgid tuleks laias laastus jaotada kolme kategooriasse: lähemad eesmärgid, lähituleviku eesmärgid ja kaugemad eesmärgid.
Ja ühe eesmärgi elluviimine viib teiseni.
Loe edasi...
{SILDID}
Eesti algupärane dramaturgia, täispikk ja täiskasvanutele mõeldud sõnalavastus iseäranis, on Eesti teatris üpris haruldane nähtus ja veelgi haruldasem on ulmenäidend. „Vanemuine“ on nüüd igatahes ulmelavastusega hakkama saanud, ehkki sõna „ulme“ annotatsioonides ei mainita. Et see Siret Campbelli näidend on „tulevikuromanss“ on siiski küllalt äraandlik määratlus, et ulmefänni huvituma panna. „Beatrice’i“ tutvustav tekst (mis meie teatritraditsioonile kohaselt on liiga pikk ja teeb anonüümselt, ütleme ausalt, üsna vaieldavaid sedastusi) tõttab aga tavapublikut kohe rahustama, et tulevik küll, aga superkangelasi, planeete ja laserrelvasid ei ole.
Üritades nüüd selle loo sisu ja tegevust mitte ümber jutustada, öelgem, et see tegeleb kübertemaatikaga, teadvuse salvestamise ja laadimisega doonorkehasse, ning loomulikult on lähema vaatluse all sellisest tegevusest tekkivad inimsuhted ja moraalsed implikatsioonid.
Loe edasi...
{SILDID}
Filmi näol on tegemist režissöör Denis Villeneuve poolt vändatud järjega 1982. aastal Ridley Scotti käe all valminud “Blade Runneri” nimelisele filmile. Läksin filmi vaatama üsna puhta lehena, ehk siis eelmist filmi mäletasin vaid uduselt ja sama uduselt mäletasin ka eelmise filmi aluseks olnud Philip K. Dicki romaani “Kas androidid unistavad elektrilammastest”. Saalis oli peale minu veel umbes kümme inimest, nii et seansi kohal hõljus selline rahulik ja kodune õhkkond. Film oli 3D, mis minu meelest sellele eriti palju juurde ei andnud, kuid ka ei seganud vaatamise naudingut. Huvitav, et see revolutsiooniline 3D viib minu arust filmimaailma justkui tagasi sellesse aega, kui sa vaatasid ja said aru, et tegijad on kasutavad papist maju ja plüüžist kolle. Film mõjub kohe kuidagi vähem tõeliselt.
Loe edasi...
{SILDID}
George R.R. Martin ei vaja ilmselt ühelegi Reaktori lugejale tutvustamist. On mees ju kirjutanud (või täpsemalt - kirjutamas) “Jää ja tule laulu” raamatusarja, hulga ulmekaid, stsenaariumi “Troonide mängu” sarjale jne. Lühijuttude kogumik “Seitsme kuningriigi rüütel” viib aga lugejad Westerose maailma populaarsemate tegevusliinide juurest 90 aastat minevikku, mil veel kogu maad valitsesid Targaryenid ning vanemad inimesed olid oma ihusilmaga ka lohesid näinud.
Raamatusse on kokku kogutud G.R.R. Martini kolm lühilugu: “Rändrüütel” (1998), “Ihukaitsja” (2003) ning “Salarüütel” (2010). Loo peategelaseks on noor rüütel Dunk, kelle vanameister rändrüütel ser Arlan Mündipuult hiljuti hinge heitis ning kes nüüd peab omapäi laias maailmas hakkama saama. Esimese loo käigus kohtab Dunk teist raamatu peategelast Muna, kes möllib end noore rüütli kannupoisiks. Asjaolu, et Muna on hoopis Targaryeni prints, selgub hoopis hiljem.
Loe edasi...
{SILDID}
Metro maailma fänniks sain ma kohe peale selle avastamist. See on ju ugridoom uuel tasemel – sarnase kultuuriga inimesed elavad maa all, pimeduses, lootusetuses ja masenduses. 20 aastat omaenda viletsuses ja õnnetuses püherdamist tundub rohkem masohhism kui reaalne elulaad. Igatahes, mängisin ühe hooga läbi Metro 2033 mängu, lugesin esimese Metro raamatu sellele kohe peale, ootasin veidi Metro: Last Light mängu, mängisin selle suure õhinaga läbi. Esimese mängu alustamisest saadik oli mul arvutiekraani lähedale seinale kleebitud Moskva metroo kaart, just sellisena nagu see Metro maailmas on – uute nimede, riigikeste ja ohtudega. Et lugemisele või mängimisele sisseelamine oleks täielik, et ma teaks alati, kus Artjom on, mis seal läheduses toimub ja mis kohe-kohe valesti võib minna.
Edasi läks juba nukramalt. Mängude Redux versioonid olevat neid ainult halvemaks teinud. Aga suva see veidike graafikaparandusi.
Loe edasi...
{SILDID}
12. oktoobril toimus Tartu Rahva Raamatu Tasku Keskuse kaupluses Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) poolt korraldatud teemaõhtu, millel käsitleti Indrek Hargla raamatut "Suudlevad vampiirid" ning vananemist. Vananemise geneetilise taustaga seotud probleeme kommenteeris geneetik Riin Tamm. Üritus oli esmakordne, osutudes väga populaarseks ning seda laadi üritustega kavatsetakse ka tulevikus jätkata. Teemaõhtu ideeks oli näidata, kui tõesena ja iseenesest mõistetavana näib ulmekirjandus kui see on kirjutatud realismi lähedaselt.
Teema, mida sel korral puudutati, oli vananemine. Selgus, et tegelikult ei ole teadlastele vananemise kui tervikliku protsessi mehhanisme teada - seda on lihtsalt äärmiselt keerukas uurida. Teada on, et vananemisel mängivad suurt rolli telomeerid - kromosoomide otsad, mis vananedes rakujagunemiste tagajärjel lühenevad.
Loe edasi...
{SILDID}
75. Worldcon toimus Helsingis mitu kuud tagasi, kuid mõned teemad on alati aktuaalsed. Mina sain Worldconil olla vaid kaks päeva ning isegi siis mitte terved päevad. Kuid nende kahe päeva jooksul võtsin ma osa mitmetest kirjutamisteemalistest paneelidest, kus jagasid oma kogemusi juba kogenud kirjanikud. Mõned neist paneelidest olid küll täiesti kasutud ja 45 minutit leierdati lihtsalt teada tuntud teemat, kuid siit ja sealt noppisin ma välja mõned nipid kirjutamiseks, eelkõige tehnilise poole pealt.
Kirjutamine on aeganõudev tegevus. Enamus kirjanikke valmistuvad enne romaani alustamist ning ulmekirjanikud loovad tihti täiesti uusi maailmu, seda viimsetegi pisiasjadeni. Sellegi poolest kipub suur osa alustajaid kirjutamise pooleli jätma.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmestaar
Kristo Janson on üks Tallinna ulmekirjutamistubade püsielanikest, kes on alati valmis inimeste juttusid ette lugema ja ideedega toetama. Samuti on ta juba aastaid ka Estcon’i ja HÕFFi külaline. Kristo avalik kirjutamiskogemus jääb aga juba enam kui 15 aasta kaugusele, kui ta avaldas Algernonis 2001. ja 2002. aastal kokku 3 lühijuttu Sean F. Wryter pseudonüümi all.
1. Mida praegu loed?
Praegu on just selline huvitav hetk, kus mul on korraga pooleli umbes viis raamatut, millest osad ilmselt ka pooleli jäävad.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus Viiking
H. P. Lovecraft: Cthulhu kutse
Koostanud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Raul Sulbi
Inglise keelest tõlkinud Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära
486 lk
Ilmub 10. novembril 2017
«Cthulhu kutse» sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.
Loe edasi...
{SILDID}
Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Karri Kaas, Asso Puidet
Läti Sotsialistliku Vabariigi loodeosas, Skrunda linna lähedale rajatud salajases radaribaasis töötab tehnik Roman. Ta naine Marina on haiglas, operatsiooni ootejärjekorras, mistõttu Romani elujärg on veidi segi löödud – vormiriided vedelevad kortsus ja ta ise hilineb tööle. Ta vahetab mõned sõnad eestlasest üleajateenija Andrusega, kes väidab, et see ei tundu sugugi olevat tavaline radaribaas – ja et midagi suurt on juhtumas. Sel päeval peavad kõik tehnikud kõik ühendused üle kontrollima, sest midagi suurt juhtubki.
Alustuseks tooks välja, et teksti nimi on tore. Kunagi sain teada, et „laser” on akronüüm sõnadest „Light Amplification” ja „Stimulated Emission of Radiation”, praegu tuleb see teadmine kasuks.
Loe edasi...
{SILDID}
Septembrinumbri jutuosa avas Indrek Hargla romaanikatkend, aga sellest ma siin kirjutama ei hakka, sest katkend on katkend ehk reklaamtekst ning romaan peaks ka juba väljas olema, või kohe-kohe on...
Karri Kaas, Asso Puidet - Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Päris sileda keelekasutusega tekst – on tunda, et autoritele või vähemasti ühele pole kirjutamine võõras. Samas, jutus puudub elu, sellised üsna kiretud kirjeldused, ilmetud inimesed ja ettearvatavad sündmused. Ei olnud erilist minekut, aga kuna pidin arvustama, siis lugesin muidugi läbi ning lõpu poole täheldasin ka mingit pinget tekkimas. Ning siis sai jutt otsa...
Sisulise poole pealt? Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks see jutt on kirjutatud? Kas autorid tõsimeeli uskusid, et nad pakuvad välja ühe ulja põhjenduse ühele kuulsale katastroofile? Või mõtlesid välja ägeda eksperimendi? Loed ja loed, aga sisulist kulminatsiooni ei tule...
Loe edasi...
{SILDID}
Niko elektrikrediit oli otsas, nii et ta pidi toime tulema odava energialambiga, mis visandas seintele lillakaid neoonvarje ja andis kogu ruumile tunde, nagu oleks tegu ühe nende kitsaste tänavate vahele ära peidetud bordellitubadega, kus seintelt krohvi maha koorub, põrandalauad raskuse all ägisevad ja meeleheitliku üksinduse järeleandmatu surve õhtu lõpuks alati oma võtab. Vähemalt oli soe. Ei, kuum. Kõige kuumem päev sel suvel, ning justkui kinnituseks kleepus higine särk mehe selja külge. Alistumatu lõhn puges vägisi ninast sisse.
„Näeb välja nagu kusagil lõbumajas,“ kõlas katkendlik hääl pisikese toa teisest otsast. Valguse kahvatu toon andis mõista, nagu tahaksid seinad kokku pressima hakata.
Niko heitis diivani poole pilgu. „Kust sa tead, milline seal on?“ Ta tundis, et pidi selja tooli küljest lahti rebima ja seejärel läbimärja särgi nahalt.
„Mul pole küll peas midagi, aga see ei tähenda, et ma ei oskaks mõelda.
Loe edasi...
{SILDID}
Ah et millest me rääkisime? Seda küll esspeelaste leitnant ei uurinud. Tema lihtsalt tahtis, et ma Kurzi sõnu kinnitaksin ja uuris, kas me nii üldjoontes ikka ühte juttu ajame. No eks ma kinnitasin ka. Nii palju kui ma oskasin. Aga meie omavahel? See Kurz tundus väeosas selline vaiksem vend olevat ja eks ma valisin ta ikka seepärast ka, et väljaõppest olid tal head tulemused kirjas – laskeasjandus ja topograafia isegi maksimumile tehtud. Mõtsin, et teen endale rahuliku viimase valve. Härra major teab ju ka, et mul on veel neli päeva teenida jäänud? Nii ma siis võtsingi ühe tublima kaasa. Lõik sattus ka rahulik, see kuuenda bloki kaheksas, mis Raplast lõunasse jääb.
A niipea, kui olime tõkkepuu alt läbi sõitnud, kukkus tüüp latrama nagu see Haapsalu kõrtsmik, kelle tütarde käest pool garnisoni tripperi on saanud. Rääkis, et tema just sai ülikoolist tulema ja nüüd tahab ta anda oma panuse ajaloolise objekti valvamisse ning sõdurielu romantikat nautida.
Loe edasi...
{SILDID}
Reeded on erinevad. Mõni on tüütult pikk, mõni ootusärevust täis. Sel reedel teadsin, et õhtul on onuga jahile minek. Päev läks sujuvalt nagu õlitatult. Võtsin vastu ühe kliendi - keegi vanamees oli vorsti söömisega vahele jäänud - tüüpiline juhtum. Rääkisin kliendile, kuidas ma teda kohtus kaitsta kavatsen ise teades, et see on suhteliselt lootusetu. Vorstisööjate puhul pidin lihtsalt hoolitsema selle eest, et ma oma raha enne kätte saaksin, kui klient riigi hammasrataste vahele jääb. Ajasin terve hulga paberiasju korda ja lasin oma Maybachil end koju sõidutada. Pärnu on ilus linn. Eriti varasuvel, kui turiste veel nii palju ei ole.
Masin veeres minu Esplanaadi tänaval asuva maja garaaži. Tervitusmusi abikaasalt, ülikond seljast, meeldiv õhtusöök kaasaga koos ja siis sain asuda oma igareedese salaelu kallale. Kõigepealt pidi üks vana klient tulema vorsti ostma. Jah, ka mina olin diiler.
Loe edasi...
{SILDID}