Sügis on kätte jõudnud, aga elu seepärast seisma ei jää. Reaktor töötab edasi ja üritusedki toimuvad edasi. Selles numbris võtab Rait Piir lühidalt kokku, kuidas ta seitsmendat korda AniMatsuri festivalil käis ja kirjaliku kuju on saanud ka Ove Hillepi sealsamas peetud ettekanne alternatiivsete rollimängusüsteemide kohta. Filmidest tuleb arvustamisele värskelt kinodesse jõudnud „See”, raamatutest aga vaatab Agur Tänav keskmise mehe pilguga Naomi Noviku „Väljajuuritut” ja Leila Tael-Mikešin võtab luubi alla Tuuli Tolmovi „Aristarkhovi meetodi”. Indrek Hargla „Merivälja” isutekitaja-raamatukatkend ei jää muidugi ainsaks jutuks värskes numbris.
Ulmeriiul täienes sel kuul lausa 6 uue raamatuga, Tallinnas toimus kaks kirjutamistuba, Tartus aga lausa neli. Nagu alati, on kõik ulmehuvilised oodatud nendel osalema.
Reaktori kõige värskem peatoimetaja tänab ja kutsub kõiki lugema.
Kaanepildi autoriks Marge Nelk.
Loe edasi...
{SILDID}
D&D, d20
Enne, kui ma hakkan rääkima, kui halb D&D süsteemina on, tahan ma välja tuua asjaolu, et iga mängujuht (DM, GM, storyteller jne) juhib mängu omamoodi. Mõned järgivad sõna-sõnalt reegliraamatuid, teised jällegi lahendavad tekkivad probleemid jooksvalt raamatusse kiikamata. Seetõttu ei saa ma öelda, et minu väljatoodavaid kitsaskohti saab rakendada iga mängu puhul.
D&D suureks plussiks on selle tuntus. Kui sa ütled, et käid jutumängu mängimas, siis tekib tihtipeale küsimus, mis see veel on. “Tead küll, nagu D&D,” säästab küsitavat ilmselt pikematest seletustest. Ka Animatsuril pandi programmi “D&D mäng: Fiasco”, et ikka igaüks aru saaks, et tegu on jutumänguga, kuigi D&D ning Fiasco on erinevad kui herned ja õunad.
Teine suur pluss antud süsteemi juures on selle stabiilsus. Wizards of the Coast (WotC) on tootnud mänge praeguseks 27 aastat.
Loe edasi...
{SILDID}
Minu jaoks juba seitsmes AniMatsuri algas reedel peale tööd koos härra Reaktori peatoimetaja Riho, tema elukaaslase Mariliisi ja Mariliisi vennaga Tartusse sõiduga. Auto oli paksult kola täis laotud, sest nii minu naine kui Riho elukaaslane on aktiivsed cosplay harrastajad. Õigupoolest sai meie kola laotud auto peale juba kolmapäeval. Pidime Rihoga mõlemad nentima, et cosplaga tegelev naine muudab iga animega seonduva ürituse logistiliseks väljakutseks. Kaks cosplayga tegelevat naist nõuavad juba üpris suur pagasiruumi ja autot. Minu enda kaasa oli juba enne päeval bussiga Tartu poole sõitnud, et veeta aega ühe sõbrannaga ning nii ei olnud meid autos vähemalt viis.
Reede õhtul toimus nn. AniMatsuri eelüritus, milleks on igaastane maskiball. Pärast Tartusse jõudmist läksin Riho seltskonnast lahku, vahetasin ööbimiskohas riided ära ja siirdusin taksoga peole.
Loe edasi...
{SILDID}
Jean-Pierre Jeunet Prantsuse lavastaja ja stsenarist Jean-Pierre Jeunet sündis 3. septembril 1953. aastal. Ühtegi filmikooli ta lõpetanud ei ole, ostis noorest peas endale lihtsalt ühe kaamera ja hakkas lühifilme tegema. Esmalt mõned animatsioonid, siis ka päris näitlejatega ja sealt edasi täispikad linateosed. Lühifilmide tegemise käigus sai tuttavaks Marc Caro, Gilles Adrieni ja Dominique Pinoniga. Olulised on need nimed põhjusel, et Jean Pierre on küllalt lojaalne (või laisk). Kui tal kellegagi koostöö hästi välja tuleb, siis on küllalt tõenäoline, et see keegi leiab rakendust ka Jean-Pierre järgmise filmi tegemise juures (loomulikult ei ole ta ainuke selline lavastaja - ma kujutan ette et Scorsese ei pane enne hommikumantlitki selga, kui talle pole kinnitatud, et Leonardo on nõus näitlema).
Loe edasi...
{SILDID}
Kui ma esimest korda sellest romaanist Sashilt kuulsin, siis tundus väga intrigeeriv - kamaluga poola mütoloogiat ning tumedamapoolset mõõka ja maagiat. Kui ma nägin esimest korda selle raamatu kaanepilti, siis oli see eemalepeletav - tüüpiline naistekas, lehvivate juustega naisepea, kõik nii roosa, nii roosa, selline peenes lemberomaani šriftis kaanekiri...brrr.... ma mõtlesin, et ma säästan end ja ikka ei loe seda. Jõudsin raamatu juba unustadagi, kui Mairi kirjutas siiasamasse Reaktorisse arvustuse. Noh, tema arvustusest sain ma aimu, et see on mitte naistekas, vaid noortekas, mis suunatud teismelistele tütarlastele, sest romaan kasvas välja Naomi unejuttudest oma tütrele. Aga et on huvitavaid süžeepöördeid ja päris klišee ei ole. Ja et talle eestikeelse väljaande kaanepilt meeldis. See viimane seisukoht ja see, et Mairi on tuntud naistekastiilis raamatute sõber, mind lugema ei tõmmanud.
Loe edasi...
{SILDID}
See oli hirmus. See oleks kõige lihtsam ja ülevaatlikum kokkuvõte, tegu on väga hea filmiga, soovitan kõigil seda vaatama minna, kui see veel kohalikus kinos jooksma peaks.
Esimese asjana pean ära mainima, et ma ei ole 1980. aasta filmi näinud ega vastavat Stephen Kingi raamatut lugenud, seega läksin kinno teadmistega, et filmi peapaha on kloun, kellele meeldivad punased õhupallid ja rentslist piilumine. See, et tegu ei ole lihtsalt hullumaja- või tsirkusepõgenikuga tehti selgeks juba 9. minutil ning sealt edasi läksid asjad aina jubedamaks.
Derry on pealtnäha üsna tavaline linnake Maine’i osariigis, mille teeb eriliseks ainult üks statistiline number, mida hoolekalt maha vaikitakse – selles jääb kuus korda rohkem lapsi teadmata kadunuks kui statistiliselt loogiline oleks.
Loe edasi...
{SILDID}
Tuuli Tolmovi debüütromaanis „Aristarkhovi meetod“ käsitletakse igiammust probleemi: mis toimub inimesega magades? Miks on mõnikord nii raske ärgata ja millest on põhjustatud luupainajad? Kas magaja unenägusid on kuidagi võimalik vaadata ka teistel inimestel?
Eluloodraamana algav lugu kogub edenedes üha rohkem põnevust ja lisandub ulmevaldkonda kuuluvaid teemasid. Näiteks üritatakse luua unenägude lindistamise masinat. Kas see ka õnnestub, jäägu juba lugejale avastada.
Varasemalt lühijutte avaldanud ja Tartu ulmekirjutamise töötubades aktiivselt osalenud Tuuli Tolmov võitis käesoleva raamatu käsikirjaga 2016. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.
Peategelane, psühhiaater nimega Aleksandr Aristarkhov, on Afganistani pagulaspere järeltulija, kuid hoolimata eestlaste eelarvamustest ja vaenulikkusest võõramaalaste suhtes on tal õnnestunud omandada kõrgharidus ja asuda tööle ülikoolis.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus Fantaasia:
Me armastame Maad 2. Viimane laev
Venekeelse ulme antoloogia
Koostanud ja tõlkinud Veiko Belials
Sari: Sündmuste horisont
Kirjastus Fantaasia
Kaanepilt: Meelis Krošetskin
Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…
Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel (Стажёры, 1962). Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmestaar
Juhan Raud lõpetas 2012. aastal Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse erialal ning omandas 2015. aastal Sussexi Ülikoolis magistrikraadi filmiteooria erialal. Tema kirjutisi on varem ilmunud Sirbis, Eesti Ekspressis ja Loomingus, samuti on ta avaldanud tõlkeid leedu keelest.
1. Mida sa praegu loed?
Mul on alati korraga mitu raamatut käsil, loen neid võrdlemisi kaootiliselt, läbisegi ja vahelduva eduga. Nii näiteks naudin praegu muu hulgas ka Saigyô ning Jaan Kaplinski luuletusi, leedu õudusmuinasjutte ning Brian K. Vaughani ja Fiona Staplesi koomiksit “Saga”. Pooleli olevatest ulmekatest tasuks ehk mainida James Tiptree, Jr. novellikogu “Ten Thousand Light-Years from Home”. Veel tõstaksin esile Lavie Tidhari fix-up romaani “Central Station”, mis mulle vähemalt siiani väga meeldib. Mõnus, melanhoolne atmosfäär, huvitavad tegelased, lahe maailm.
Loe edasi...
{SILDID}
Septembris toimus Tallinnas ulmekirjutamistuba lausa kaks korda – 7. ja 21. septembril. Enamus kirjutajaid kasutasid võimalust argipäevast eemale saamiseks ning kirjutasid oma pikki jutte või lausa romaani kaalukategooriasse minevaid tükke edasi. Seega, ei maksa karta, et ulmekirjutamistoad toimuvad range sisekorraeeskirja alusel ja igakordne temaatika on raudbetooni valatud. Kes soovib, võib kogu aja nurgas oma pikka juttu viimistleda, kuid soovi korral on meil alati paar loosikasti-teemat pakkuda, et uusi väljakutseid leida.
Loe edasi...
{SILDID}
Uue rubriigi puhul peaks alustama ehk lühikese selgitusega. Ei, see rubriik pole tehtud seepärast, et mina või toimetus poleks rahul Tõnis Hallaste samalaadse rubriigiga.
Esimene ja kõige peamisem oli täiesti egoistlik põhjus – tundsin, et peaksin end rohkem kurssi viima kohalike autorite uuema loominguga. Just juttudega ja just siinses ajakirjas ilmuvatega. Noh, et ise kirjutan ja ka artikleid loen, aga mingil hetkel märkasin, et ma pole pool aastat ühtegi "Reaktoris" ilmunud juttu lugenud. Mitte et ma poleks tahtnud, aga mõtled, et hiljem loed ja siis ilmub juba järgmine number jne. Kohustus arvustada oleks just see õige motivaator.
Teiseks oleks ka autoritel kasu sees, sest algajal autoril pole kunagi liig palju vastukaja. Äh, ega mittealgaja palju vastukaja saa... siinmail kindlasti.
Ja kui mõni autor või muidu kaasaelaja tunneb, et ma kellelegi liiga teen, siis nii see pole.
Loe edasi...
{SILDID}
Das Kulturkonflikt
J. J. Metsavana
Lugu esimestest inimestest Kuul – ja need on estronaudid! See pole ent utoopiline eestluse võit hüpoteetilises tulevikuühiskonnas, pigem on Johannes, Arved ja Konstantin šerpad, kes teevad fotosid esimestest inimestest, kes jõuavad Everesti tippu. Kuule saabuvateks edmundhillaryteks on sakslased eesotsas raumfahrer härra Schwartziga. Sakslaste ja eestlaste vahel pole suurt armastust ja Kuul toimub nii mõndagi.
Tekstis on kenasti näha J. J. Metsavana stiili mõned põhielemendid. On karakteripõhisus (mõni teine oleks esimese lehekülje sündmuste juures piirdunud sõnadega „Kapsel maandus.
Loe edasi...
{SILDID}
Oktoobris peaks raamaturiiulitele jõudma Indrek Hargla uus romaan "Merivälja". Toome lugejale isutekitajaks ühe katkendi sellest.
7. Puuduv lüli
Karin elas nüüd teist nädalat Meriväljal – ta kohanes ja harjus, õppis tundma keerulist tänavate võrgustikku ja oli juba päris kindel, et enam ei eksi ta siin kunagi ära. Merivälja avanes talle vaikselt. Merivälja oli nagu mets, milles on erinevat liiki ja erineva vanusega puud, ja puude vahel on rajad. Mõni rada viib metsast välja, mõni sumbub kusagil võsastikus.
Julius ja natuke Undel ja natuke mõned koltunud ajakirjad ja sõbralikud vanamemmed poe juures ja siis isegi üks habemega onu, kes päevast päeva istus pargis ühe ja sama pingi peal – kõik oskasid Karinile midagi Merivälja kohta rääkida. See linnaosa oli alguse saanud 1925. aastal, kui siia Viimsi poolsaare vesisele ja kivisele karjamaale kerkisid esimesed majad.
Loe edasi...
{SILDID}
Köögilaua praguliselt vakstult ehmus lendu kärbes, kui Roman lusika võttis ning sellega isutult pudru sees sonkis. Laisalt saatis Roman pilguga kärbse lendu. Too maandus köögi siniseks võõbatud seinal. Kärbsel ei olnud kuhugi minna. Romanil kah mitte. Ta oli määratud siia, teenima Läti Sotsialistliku Vabariigi loodenurka, kõrgete metsade vahele rajatud radaribaasi.
Radaribaasi kattis nii tihke saladuseloor, et siia 1955. aastal esimesi puid langetama ja vundamenti valama saabunud ehitusbrigaadil polnud õrna aimugi, mille kallal nad täpsemalt töötavad. Ega see neid väga huvitanud kah. Olulisem oli, et ehitustööde eest maksti ekstra tasu. Tööd jagus neil selle kummalise, 250 meetri pikkuselt laiali sirutatud tiibadega hoonega kuni 1967. aastani.
Siis oli Dnepri tüüpi radarijaam – just seda nad enda teadmata ehitasid – tööle lülitamiseks ja vaenlase jälgimiseks valmis. Samal ajal tekkisid saladusesarkofaagi esimesed mõrad.
Loe edasi...
{SILDID}
Igal inimesel on lapsepõlves just temale määratud järelvalveprogrammid. Muidugi, mõtles Reevesi ema, näib nagu oleks olemas ka üksikvanemate lapsi ja orbe, aga need polegi inimesed, kõigest programmid.
Meenutamine meeldis emale, pealegi oli tal selleks põhjust. Programmi vaimusilma ees hiilis püstoliga Reeves ümber nurga, jõudis onupojale järgi ja ütles pahh-pahh.
See, et Reevesil Marki ära võitmiseks hiilida tuli, oli tüüpiline. Teda huvitasid arvutid – loomulikult virtuaalsed, mitte need, mille peal Fraktaal jooksis – ja ta veetis nii palju aega toas, et tema jalad polnud kuigi tugevad. Just tädipoeg oli see, kes kusagilt välja joostes jõudis esimesena „tulistada“.
Sel päeval oli ema teinud mustikakooki. Ta oli Markilt hiljem uurinud – loomulikult ei jooksnud ükski päris poiss nii kiiresti, olge nüüd –, mida nad õhtul olid teinud.
Loe edasi...
{SILDID}