kaanepilt
 
metsavana2Alustame heade uudistega‭ ‬-‭ ‬kolmas Tuumahiid on trükikojas ja seda peaks‭ ‬paari nädala pärast juba ka poodidest osta saama.‭ ‬Uuest‭ ‬Reaktori juttude‭ ‬kogumikust‭ ‬saab lähemalt lugeda‭ ‬Uudiskirjanduse rubriigis.

Kahtlemata oli aprillikuu ulmesündmustest olulisim Haapsalu õudusfilmide festival ning seetõttu avaldame kolme nobedama,‭ ‬Ene‭ ‬Kallase, Jüri Kallase‭ ‬ja Ove Hillepi,‭ ‬ülevaated toimunust.‭ ‬Selle kuu intervjuu‭ ‬on‭ ‬Jüri Kallasega‭ ‬-‭ ‬Eesti ulmemaastiku olulise isikuga‭ ‬-,‭ ‬kellel oli‭ ‬aprillis‭ ‬50.‭ ‬juubel.‭ ‬Tõnis‭ ‬Hallaste jätkab ka selles numbris Reaktoris ilmunud juttude arvustamist/karvustamist ja Kalver Tamm oma õnnitlusrubriigiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
18253862 10155404649424379 852598278 n1. Kuidas sinusugune Pärnu poiss ja hilisem Tartu karvane jõudis ulme juurde ning kasvas sel alal kohalikuks guruks?

Keeruline öelda, et kus see algus täpselt oli...
Eks ma lugesin Jules Verne'i romaani "20 000 ljööd vee all", aga kas ma seda teadlikult ulmena lugesin, selles ma kahtlen. Kuid kõige esimene loetud ulmeraamat see vist oli... muinasjutud pole ju ulme.
Suurem ulmehuvi algas ilmselt kusagil viiendas-kuuendas klassis, kui sai läbi loetud antoloogia "Lilled Algernonile", sarjade "Seiklusjutte maalt ja merelt" ning "Mirabilia" ulmekad. Pärast kuuendat või seitsmendat klassi leidsin maal vanaema juures riiulist paar väikeseformaadilist Horisonti ja Georgi Martõnovi romaani "220 päeva tähelaevas".

Ilmselt kusagil seal oligi murrang, sest kui ma pärast seda maalt tagasi linna jõudsin, siis läksin joonelt Pärnu linna lasteraamatukokku ja lugesin sealolevad väikesed Horisondid kõik läbi... pean silmas sealolevaid ulmejutte.

Loe edasi...

{SILDID}
 
18192270 1746921728668003 8551783276368553885 o


Järgmine aasta toimub HÕFF juba kolmeteistkümnendat korda. Et juubel või nii! Juubelieelne festival pani ka mind mõtlema, et mitu aastat siis on käidud. Uurisin vanu blogisid ja selgus, et viies oli esimene, seega alates aastast 2010.

Tegelikult pole ju oluline, et mitmes või kas see oli nüüd parem kui eelmine või halvem. Oluline on siiski, et igal kevad-talvel hakkad mõtlema, et varsti on HÕFF. Ja tegelikult pole mingit kahtlust, et kas minna. Olgu, käesoleval aastal oleks peaaegu minemata jäänud, aga see polnud festivali süü. Õnneks sai siiski käidud ja suur tänu inimestele, kes selle võimalikuks tegid.

HÕFF jaguneb laias laastus kaheks: filmid ja kõik muu. Osa sellest muust jääb minu ampluaast raudselt välja, sest ei lähe ma ju diskole... olgu see kasvõi õudusfestivali öödisko...

Loe edasi...

{SILDID}
 
mairiKäisin täna Tartus Tasku keskuse Rahvaraamatus ning vaatasin, et eestikeelse ulmekirjanduse riiul oli kuidagi õhukeseks jäänud. Nimetusi paistis vähem kui ilmunud teoste hulga järgi eeldada võiks ning mitmed üsna hiljuti välja antud raamatudki näisid riiulist puuduvat. Olgu, seda, et mina ei ole ulmekirjanik, teadsin ma niigi, aga ma ei leidnud sealt suurt midagi.

Veidi hämmeldununa jõudsin viimaks järeldusele, et piilun „Eesti autorite” riiulisse – mine tea, mis poltergeist poest läbi on jooksnud – ning täpselt seal nad olidki. Kõik meie kodumaised ulmeromaanid olid liikunud ulmeriiulilt Eesti autoreid tutvustavale riiulile. Ainult "Täheajad" olid ulme poolele jäänud selliselt, et lugeja saaks ka kodumaiste ulmeautorite nimesid piiluda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
eneEsimene päev
Jõudsime Haapsallu. Gepsus ilutsevad telliskivid osutusid eksitavateks. Loe: nendele teedele pole kunagi asja olnud, polnud ka nüüd.

Sadama tänava suur ja sõbralik maja näis olevat mahajäetud – linnud viigis tegid kõrvulukustavat lärmi, tuul oli veel külmem kui saarel (kuidas see küll võimalik on?) ja Selma tahtis jaheda käest tuppa.

Võti oli endise koha peal, niisiis päris ukse taha ei jäänud. Tõmbasin nahad õhukestele retuusidele ja tegin väikse tiiru ümbruskonnas. Mul oli õigus – päris veidraid elukaid vedeles vee ääres, ootuspäraselt ka hülgeid ja krabisid. Leidsin teiste hulgas ka kerakujulise monstrumi. See viimane oli päris hea sissejuhatus HÕFFile.

Tagasi jõudes selgus, et olin jälle mingi olulise sissekäigutee kinni parkinud. Kuidagi mustriks hakkab muutuma... Ja selgus, et ka inimesi oli juurde tekkinud. Tekkimine jätkus ka siis, kui pakkisime endid samasse tuppa, kus olime eelmine kord.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lon Chaney + Eleanor Boardman - Tell it to the Marines


Täiesti teadlikult mainisin eelmise sünnipäevaõnnitluse kirjutamisel Leonidas Frank Chaneyt (tuntud kui Lon „Tuhande näoga mees“ Chaney), täiesti juhuslikult on mehel aga 1.aprillil sünnipäev, nii et seekordse õnnitletavaga valimisega läks eriti lihtsalt.
Sündis Lon 1883. aastal kurttumma ema ja isa perre, fakt mida pigem peetakse tulevase karjääri mõistes soosivaks, pantomiimis oli Lon tugev. Alustas teatrinäitlejana, abikaasaga seotud skandaali tõttu pidi aga teatrist lahkuma ja kinoga õnne proovima. Kaotajaks jäi siinkohal teater.
Tuhande näoga mees on muidugi efektne hüüdnimi, aga filmirollide arvu arvestades veidi ülepingutatud. Väidetavalt on tema osalusel valminud filme 160 ringi, neist enamik (üle 100) tänaseks päevaks kaotsis/hävinud, ehk et isegi kui arvestada, et ekstreemsematel juhtudel on ta mänginud ühes filmis nii mõrvarit kui ka selle mõrvari käe läbi surevat ohvrit, siis tuhandest jääb ikka veidike puudu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
eneseväärikusel-pole-sellega-mingit-pistmistHeinrich Weinberg on Eesti moodsas ulmekirjanduses väga produktiivne tegija, kellel on napilt nelja aasta jooksul ilmunud ridamisi jutte ja lühiromaane, eelmisel aastal üks jutukogumik (“Pimesi hüpates”) ja nüüd siis täispikk romaan. Hoolimata lühikesest avaldamisperioodist, on Weinbergil juba ette näidata kõrged kohad nii 2013. aasta kirjastus “Fantaasia” ulmejutuvõistlusel (II koht) kui ka Stalkerite jagamisel (I koht eesti autori lühiromaani kategoorias 2015. aastal). Seega ainest heaks ulmekirjanduseks on enam kui küll ja lugeja ootus heale ulmele üsnagi kõrge.

Käesolev romaan koosneb tegelikult kolmest osast, millest igaüks sisaldab mõnes mõttes iseseisvat lugu. Neid ühendav peamine teema on: käes on 34. sajand ja ühel inimestele tuntud kosmoseruumi päramises urkas asuval planeedil töötaval teadlasel – Teckland Leathercordil – keerab elu korraga täiesti p… põhja, kui ta leiab end kohtupingist süüdistatuna oma naise mõrvas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
hoff pisi12. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival toimus sel aastal 28.-30. aprillil ning nagu näha võis, ei olnud osavõtjate arv kahanenud. Seda ei saa öelda ka filmivaliku kohta, kuna kokku näidati 29 täispikka filmi, sinna juurde veel ka Méliès lühifilmide programm ning muu kultuur. Jaan arvutas isegi välja, et maksimaalselt oli võimalik vaadata ära 18 filmi. Minu saavutus ei jõudnud sellele isegi lähedale.

Ilmselt raha vähesuse tõttu ei oodanud publikut enne filme nii harjunuks muutunud lõbusad HÕFFi klipid. See tekitas küll pisut meelehärmi, kuid mitte oluliselt – isegi väga heade klippide puhul, kui neid lastakse söögi alla ja peale, muutuvad need pisut tüütuks. Oma jume oleks nad muidugi asjale lisanud. Teine erakordne nähus oli filmide kordamine – nii Uganda märulit “Bad Black” kui lühifilme näidati kaks korda.

Reede õhtu jooksul jõudis minu silme ette kaks filmi: “Small Crimes” ja “Raw”.

Loe edasi...

{SILDID}
 
astronaudisoovitusPaljud ulmehuvilised teavad kolonel Chris Hadfieldi selle järgi, et ta filmis esimese muusikavideo avakosmoses. Ta tegi cover-versiooni David Bowie laulust „Space Oddity“, hõljudes ise samal ajal koos kitarriga kaalutus olekus. Astronaut, muusik ja kirjanik Chris Hadfield on läbinud kosmosesse jõudmiseks raske ja seiklusrikka teekonna ning jutustab sellest oma autobiograafilises raamatus „Astronaudi soovitused eluks Maal“. Kuigi tegemist on tõsielusündmustega, saaks iga kosmoselendusid kirjeldav ulmekirjanik sellest teosest rohkelt inspiratsiooni. Hadfield on detailselt kirjeldanud kosmoselendudega kaasnevaid veidrusi, lõbusaid seiku ja surmasuust pääsemisi. Astronaudi argipäev võib olla sama huvitav kui seikluslik kosmoseooper.

Loe edasi...

{SILDID}
 
DDbOtlU“Vene ulmekas "Külgetõmbejõud" on korralik ameerikalik hittfilm,” ütleb Madis Vohu oma Delfi.ee arvustuses ja sellega ta peaaegu mööda ei panegi. Eriefektid on tasemel, möllu on.

Film räägib sellest, kuidas Maale saabub tulnukate ruumilaev ja kuigi “lendav pall” midagi paha ei tee, siis Vene õhujõud lasevad selle igaks juhuks alla. Kosmosepall kaotab juhitavuse ja kukub Moskva mingisse magalarajooni, purustab maju ja tapab inimesi. Moskvalased lähevad selle peale täiesti pöördesse, et mis, kurat, tulevad Maale ja kohe meie omasid tapma. Näitame raiskadele! See on meie Maa! Eto naša zemlja! Vsjo naša! No ja hakkavadki siis tulnukalaevale tormi jooksma, vene armee seda üsna mannetult takistamas.

Pean ütlema, et ma ei näinud filmis mitte ühtegi tegelast, kes oleks mulle sümpaatne olnud. Nii veider, kui see ka on, siis vaatasin filmi ja mõtlesin, et kui need tegelased on seal positiivsed kangelased, siis... ma ei tea. Peategelasteks olid ossid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tõlkejutt: Sambo
W. F. Harvey
Tõlkinud: Silver Sära

Tõlkejuttu lugema hakates tahaks natuke rohkem teada loo tausta kohta. Mingi natukenegi selgitav lõik oleks hea, siis oleks kohe teadnud, et see on 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse autor, seega Lovecrafti ja mõne teise kaasaegne. Lovecraft pole küll see märksõna, millele keskenduda – selleks on see tekst liiga erinev, tema pingestatus teine, õuduse ulatus teine.
„Sambo” on üsna argine õudusjutt neegrinukust, kel on ootamatu vägi ühe valge tütarlapse üle. Ühe üsnagi viktoriaanliku pere tütreke saab kuskilt kaugelt ühe Aafrika nuku. Ehkki too ei meeldi talle, hakkab see omandama aina suuremat autoriteeti tema nukkude hierarhias. Lõpuks ilmneb, et tegemist polnudki üksnes mänguasjaga...
Ehk on isegi liig nimetada seda õudusjutuks. Tekst on samavõrd õudne kui jalutuskäik rannal keset päist päeva.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tacc88heaeg16-esikaasVeenuse erinumber

Seekordses Täheaja numbris on kõik jutud Veenusest. Kogumikus leidub lisaks tõlkejuttudele viis kodumaiste autorite nägemust elust kuumal ja ohtlikul planeedil.
Üldjoontes ühendab enamust lugudest kaevanduste rajamise teema. Inimesed loodavad planeedi pinnasest leida väärtuslikke maavarasid. Leidus ka suurte ja ohtlike loomadega vihmametsade ja džunglite kirjeldusi. Ühes loos kasvatati Veenusele rajatud asunduses koguni sigu ja kitsi ning künti väike põllulapp, millel kartuleid ja kapsaid kasvatada. Ei pannud üldse imestama, et autori nägemuse järgi olid kosmilisteks põllumeesteks venelased.
Raamatu lõpus on Raul Sulbi koostatud põhjalik artikkel Veenusest ulmekirjanduses läbi aegade.

Loe edasi...

{SILDID}
 
domineeriv-värv-tumepunane„Domineeriv värv: tumepunane“ on esimene neljaraamatulisest noortele suunatud fantaasiasarjast. Raamatu lugemisel oli domineerivaks emotsiooniks, mitte tumepunane, vaid tunne, et ma loen mitte ülemäära hästi tõlgitud noortekat. Autor, Koidu Ferreira, on Eestis sündinud ja kasvanud ning vähemasti tiitellehe tagakülje järgi võib eeldada, et lugugi on eestikeelsena kirjutatud, kuid kahjuks on vahepealsed välismaal elatud aastad vajutanud tugeva pitseri autori keeletunnetusele. Ausalt, ma käisin päris mitu korda vaatamas, kas tõepoolest pole tõlkija nime kuhugi ära peidetud.

Raamatu minategelane, Cordevia, elab mitmetuhande aasta kauguses tulevikus. Täpselt pole seda lahti kirjutatud, kuid vihjatakse, et meie tänase inimtegevuse tulemusena on osoonikiht minema pühitud ning päike oma liigteravusega kogu eluslooduse hukanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
tuumahiid


Tuumahiid 3: Triitium
Koostajad: Artur Räpp, Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana

Kolmas „Tuumahiid“, alapealkirjaga „Triitium“, koondab endas kahtkümmet ulmejuttu 14 eesti autorilt. Kõige arvukamalt on nende kaante vahel esindatud teadusfantaasia, kuid leida on ka fantasy’t, õudust-kõhedust ning mõned jutud toimuvad meie igapäevaelust teistsuguses reaalsuses. Kuigi jutud on valitud Reaktoris ilmumise aja järgi, läbib paljusid jutte sama küsimus: „Kus on inimeseks olemise piir?“ Alates juttudest, kus üht inimest on mitu, kuni juttudeni, kus masina südamesooviks on saada inimeseks või siis need jutud, kus hoopis inimene on kängitsetud masinasse. Ka meie koduse Eesti tulevikku heidetakse paar pilku, nii sellisesse, kus on internatsionaalseid, kui ka sellisesse, kus on interplanetaarseid külalisi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
aorgUlmestaar
Sellekuine ulmestaar Andrus Org ütleb ise enda kohta järgmist: „Positsioneerin ennast peamiselt kirjandusõpetaja ja -lektorina: õpetajatööd teen Tartu Herbert Masingu Koolis, õppejõuna töötan Tartu Ülikoolis, tegeledes peamiselt eesti proosakirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse uurimisega, samuti kirjanduse didaktika arendamisega. Muul ajal koolitan tegevõpetajaid, kirjutan teadus­artikleid ja mängin korvpalli.”

1. Mida praegu loed?
Üldjuhul on mul lugemislaual need teosed, mida tudengite esseede ja uurimistööde juhendamiseks ning kursuste ettevalmistamiseks vaja läheb. Õpetajana pean kursis olema, et arutelus osaleda ja soovitusi jagada. Hetkel olen Gailiti fantastilis-groteskseid novelle üle lugemas (kogud „Saatana karussell“ ja „Rändavad rüütlid“): hullupöörased kujutluspildid, eksootilised olevused ja rekvisiidid – Gailiti fantaasial on siin ammendamatu varu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.
Olin hämara allee kastanitest pool õnnelikult selja taha jätnud, kui minu kõrvale ilmus mingi hallis kombinesoonis kogu. „Härra.“
Lisasin vaikides sammu.
„Härra, on teil hetk aega, ainult pisike hetk.“
Peatusin ja pöördusin kannal halli tüütuse poole: „Tead, ei ole. Ja raha ka ei ole. Ja ma ei taha ei küsimustele vastata, parimaid tüdrukuid õhtuks ega midagi muud, mis sul juhtub pakkuda olema. Kas on selge?“
„Aga intervjuu viirusega?“ hüüdis ta minu seljale. „Otsi lolli,“ mõtlesin ja üritasin püsida soliidsel, mitte-sörgi, kiirusel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1. Atentaat
Kirsipunane linnamaastur peatus järsult pidurdades suure kandilise hoone kõrval. Väikelinna kultuurikeskuse ümbruses polnud ühtegi vaba parkimiskohta. Lisaks tavapärasele laupäeval linna poodlema tulnud maarahva sõidukitele olid kõik vabad maalapid autosid ning suuremaid ja vähemaid busse tihkelt täis.

Krista Werner uuris kulmu kortsutades põgusalt ümbrust ja jättis maasturi lihtsalt kõnnitee serva pargitud masinate taha, natuke peatänava ühest sõidurajast kõrvale. Lülitanud mootori välja, haaras ta kõrvalistmelt koti ning väljus autost, riputades koti samal ajal üle pea vasemale õlale. Ta lükkas autoukse tagantkätt kinni ja vaevumata tagasi vaatama, kas see ikka sulgus, tõttas pargitud autode vahelt läbi ning tormas kultuurikeskuse peasissepääsu poole.

Paar jalakäijat vaatasid talle järele ja vangutasid pead nähes, kuhu ta oma auto oli jätnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1. Kojusõit

Cristopher oli surmani tüdinud. Ta oli väsinud, tal oli kõrini ja ta ootas lifti maapinnani jõudmist, et lõpuks ometi koju minna. Mitte selleks ei olnud ta Mimameidir-le tööle kandideerinud, et seal kaksteist kuud ainult koristamisega tegeleda. Sõbrad kõik kiitsid, et “mis sul viga, viisteist päeva antakse puhkust!” Seda ei uskunud neist keegi, et selle hulka kuulus ka viis päeva liftiga tööle ja sama palju sealt tagasi sõitmist. Aga nii just käiski nende vedamine geostatsionaarsele orbiidile. Cristopher tundis, et teda on röövitud.

Kui ta sinna tööle läks, oli ta oodanud, et saab lõpuks ometi täita oma suure unistuse ning kosmosest maa peale vaadata. Nüüd, aasta hiljem, polnud ta rohkem aknast välja saanud vaadata, kui kaks korda. Needki suhteliselt alguses. Isegi nendes kuradi liftides polnud ühtegi akent temasuguste jaoks. Tähtsad ninad ja kliendid istusid muidugi suurte panoraamakende taga ja vahtisid kogu ilu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Celestia-SunnyLulu-pt4-7(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Algus eelmises numbris.

4. Kohanemine

Järgmisteks päevadeks võttis maaponi mära, kes oli Solaria pärast tema saabumist tuppa kutsunud, ta kohtlemise alla, mida lihtrahvas nimetas „emalikuks hooleks“. Mära nimega Tark Küpsis juhatas ta tuppa, mida ta võis ajutiselt kasutada, enne kui ta sisuliselt pikali kamandati. Iga vastuväide lämmatati mitme kihi sooja tekiga, seejärel puhuti küünal ära ja uks suleti kärmelt.

Öö möödus kiiresti, sest ennast varjav alikorn mõtles pingsalt, üritades kõigest eelmisel päeval kogetust sotti saada. Samal hetkel, kui päike silmapiiri tagant tõusis, lendas uks lahti ja eriliselt heas tujus Tark Küpsis tuli sisse.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0732)