„Valve lõpp“ on kolmas osa detektiivi-triloogiast, mis algas ohvriterohke ja ülimalt omapärase mõrvajuhtumi uurimisega, kuid jõudis viimaks ikkagi Stephen Kingi lemmiku, üleloomulike võimete teemani.

Mercedesega rahva hulka kihutanud ning sedasi rohkelt inimesi tapnud ja sandistanud mõrtsukas, kes esimeses raamatus pealkirjaga „Härra Mercedes“ vaimuhaiglas lõpetas, ei saanud triloogia teises osas („Mis hundi suus, see hundi oma“) teha muud, kui muu tegevuse taustal kõne-ja liikumisvõimetu „juurviljana“ eksiteerida. Samal ajal uuriti hoopiski teise hullumeelse tapja juhtumit, kelle ebaloomulik kirg raamatute vastu ületas igasugused piirid.
Kolmandas raamatus leiab pealtnäha ohutuks muudetud sarimõrvar mooduse, kuidas haiglaseinte vahelt lahkumata inimesi jätkuvalt tappa. Ta kasutab ajukahjustuse tagajärjel avaldunud vaimseid võimeid, mida tavateaduse arvates üldse olemaski olla ei tohiks. Kombineerides arvutihäkkeri oskusi peene psühholoogia, telekineesi ja teadvuse ülevõtmisega, teenib Mersumõrvar endale uue nime: Enesetapu Prints. Tema trumbiks on ohvrite mõjutamine sellisel viisil, et nad ise vabatahtlikult teise ilma lähevad.

Peategelastena jätkavad eelmistes raamatutes tuntuks saanud detektiiv Hodges ja tema assistent Holly. Lahutamatu tiimina on nad valmis kõigeks. Neid ei heiduta isegi paranormaalsed nähtused. Justkui poleks pensionieas mõrvajuhtumite lahendamine veel küllalt kurnav, peab eakas uurija võitlema ka oma raske haigusega.

Erinevalt Stephen Kingi varasemast loomingust on Mercedese triloogias suurt rõhku pööratud sündmuste lakkamatule edasiarenemisele. Mõttetut heietamist pole ning lugeja ei saa hetkeksi igavust tunda. Põnevikuks liigitatud raamatud on tõepoolest põnevad, panevad kaasa elama ja neid on raske käest panna. Kuigi King kirjeldab Mersumõrvari sarja kolmandas raamatus ulmelisi sündmusi, on need nii osavalt ära seletatud, et tekib tunne, nagu kõik oleks võimalik. Lugedes ja kaasa mõeldes jääb tahtmatult mulje, et arvutimängu demo abil saabki inimesi hüpnotiseerida ning mõttejõul teiste inimeste pähe tungimine ei tundugi enam ulmena.

Tegelaste mõttemaailmad, elulood ja karakterid on värvikalt ja kaashaaravalt kirjeldatud, pannes lugejat kaasa elama isegi halbadele tegelastele ning see kehtib kõigi kolme osa kohta. Raamatud on loetavad ka eraldi, sest eelnevatele sündmustele vihjatakse rohkelt ja iga osa algab sellega, kuidas raske tapamasin ülisuurel kiirusel töötukassa järjekorras seisva rahva hulka kihutab, lömastades armutult kõik ettejäänud inimesed. Üht sündmust on võimalik vaadata väga paljude erinevate nurkade alt. Eriti siis, kui tegemist on massimõrvas kannatanute või hukkunutega ning nende lähedastega. Igaühel neist oli oma elu ja oma lugu, mille lõi mõne minutiga segamini verejanuline psühhopaat.
„Valve lõpu“ järelsõnas juhib autor tähelepanu tõsiasjale, et enesetappude hulk erinevas vanuses inimeste, aga eriti noorte hulgas, on hirmuäratavalt suur. Kuna raamatu põhitegevus keerleb just enesetappude ümber, loodab King, et selle loo lugemine paneb rohkem järele mõtlema. Ta jagab ka nõustamistelefoni numbrit, kuhu abi otsimiseks helistada ning tõlkija on omalt poolt lisanud Eestis kehtiva abiliini numbri. On hea teada, et rohkelt verdtarretavaid teoseid loonud õuduskirjanik inimeste vaimse tervise pärast muretseb. Kõige hirmsamad deemonid elavad igaühe enese peas ja nendega võitlemine on palju keerulisem kui arvata osatakse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)