Eestimaale on oma jälje jätnud mitmed ordud – näiteks Mõõgavendade ordu ja Liivi ordu. Käesolevas numbris tuleb juttu samuti kahest ordust, kes on tegutsemas Eesti ulmemaastikul. Need on Kuu ordu ja Keskmaa ordu. Teadusulme ja fantaasiakirjanduse esindajad. Kahjuks ei ole täiusliku kolmikjumala esitlemiseks Eestis sobivat õuduskirjanduse teemalist ordut. Mine tea, ehk saab kunagi meie lugejatele tutvustada näiteks Kombitsaordut. Fantaasiakirjandus on Reaktoris juba küllalt suurt tähelepanu pälvinud ja pälvib ka käesoleval kuul, seoses J.R.R. Tolkieni sünnipäevaga. Et asi aga liialt fantaasiakirjanduse keskseks ei jääks, pöörame oma pilgu ka teadusulme poole. Põhjuse annab seekord Siim Veskimehe uus romaan "Ennesõjaaegne kullakarva". Kuna Eestis on teadusulmega üsna kiratsevad lood, siis andsid Tartu ulmekirjutajate koosviibimiste sulesepad seekord oma panuse Siim Veskimehe Kuu Ordu fännfiktsiooni kirjutamisse.
Loe edasi...
{SILDID}
Siim Veskimees mõtles Kuu Ordu välja siis kui praegune arvustaja sündis: „70-date lõpus, oma koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki,“ kui tsiteerida „Ennesõjaaegse kullakarva“ autoripoolset saatesõna. Nii vähe kui kodumaised kirjatsurad kosmoseulmet kirjutavad, haaran selle ikka põnevusega kätte. Juba poisina meeldis mulle näiteks väga Boriss Kaburi „Kosmose rannavetes“.
„Kullakarvaline“ meenutabki mõnes mõttes lapsena loetud Nõukogudeaegset ulmet: kõik kuuordukad on omavahel suured sõbrad ja teevad aina tööd helge tuleviku nimel. Selline vahva kommunistlik mõttelaad. Ei laida seda, vastuoksa, ütlen kiidusõnad. Selles on edasipürglikkust ja optimismi, millest kaasaegses ulmekirjanduses aeg-ajalt puudust tunnen.
Loe edasi...
{SILDID}
1. Oled oma žanriks valinud teadusulme. Kas Sa annad oma romaani ka mõnele füüsikule või astronoomile n.ö. „eelretsenseerida“? Kuskohast tulevad kõik need arvud ja arvutused? Kui tõepärased need on?
Muidugi annan eelretsenseerida. Kui ma kirjutan mingist teadusalast ja see on raamatus oluline ja ma ei saa mälu järgi kirjapandut ka kiiresti kusagilt kontrollida, siis loomulikult kasutan vastava ala spetsialistide abi. Eks neid tuttavaid on elu jooksul ka kogunenud ja paljud neist on vastava ala tipptegijad siinmail. Loomulikult ma teinekord eksin – kes ei eksiks.
Mis aga puutub konkreetsemalt kosmoselendudesse , siis esiteks jagan ma sellest ise niipalju, et olen koostanud ühe valemeid täis tabelarvutuse lehe , kus ma kõik liikumised läbi arvutan ja üle kontrollin. Lisaks korjab üks mu lastest millegipärast kuld- ja hõbemedaleid rahvusvahelistelt matemaatika-füüsika olümpiaadidelt ja ma olen ka tema tööle pannud.
Loe edasi...
{SILDID}
“Tule, ma näitan sulle midagi...”
Läksin töökaaslase kannul arvutist nägema, mida ta mulle vaatamiseks pakkus. See oli Keskmaa Ordu koduleht ja Peidetud Kuningriigi nimeline teemafoorum, kus käisid koos J.R.R. Tolkieni loomingu austajad. Mitte niisama, ilmaasju arutamas, vaid pidamas korralduskoosolekuid ja elamas tõeliselt kirevat elu. Nad ei olnud vaikides leppinud pärismaailma ja „mängumaailma“ vahelise piiri olemasoluga ega elanud ka otsapidi muinasjutus, nagu mõni oleks võinud neist kahtlustada. Nende muinasjutt oli otsapidi pärisellu tulnud. Ma sattusin muidugi kohemaid vaimustusse.
“Mõtlesin kohe, et midagi just täpselt Sinu jaoks,” ütles töökaaslane hiljem, siis, kui nädalapärast võisin juba kurta innukusest tekkinud ajapuudust ja unenappust. Mina olin ju paksus metsas elanud ja äkitselt avastanud enda jaoks täiesti uudse nähtuse, nähtustekobara, uue maailma. Aasta oli 2005.
Loe edasi...
{SILDID}
Ilmselt ei ole Tolkieni looming ühelegi vähegi maailma trende jälgivale või pisutki fantaasiaklassikat lugevale eestlaselt täiesti võõras. Tema loomingust on tehtud filme, meeneid, muusikat. Neist on omakorda kirjutatud isegi raamatuid. Ka mängud pole jäetud tähelepanuta. Vanameistri loominule baseerub tublisti üle 70 erineva lauamängu, neile lisaks veel ka rollimängud ning samuti miniatuurid. Sellekuises lauamängurubriigis võtamegi luubi alla ühe sellise mängu, mis kuuludes parimate sõjamängude hulka, on mängumaailmas korralikke laineid löönud.
Lauamäng „War of the Ring“ anti välja ilmselt paljudele tuttava Fantasy Flight Games (Arkham Horror, Game of Thrones jpt.) mängufirma poolt aastal 2004. Kriitikud ja mängurid ise hindasid mängu kõrgelt ning see kerkis vahepeal isegi BGG kõige paremaks sõjamänguks. Nüüdseks on see vajunud üldise edetabeli 16'ndale kohalt ega paistagi sealt lahkuda tahtvat. Mängu on tõlgitud 8 keelde ning on igati kiitmist väärt.
Loe edasi...
{SILDID}
Võrgurollimäng laiadele rahvamassidele „Lord of the Rings Online“ (LotRO) põhineb ilmselt kõgile kaasaja ulmet lugevatele tuttava kirjanikuhärra J.R.R.Tolkieni Keskmaa juttudel. Kronoloogiliselt toimub mängu tegevus Kolmandal Ajastul, mil Sauron oli Teise Ajastu lõpus toimunud Dagorladi Lahingu kaotusest toibunud ja asus uuesti Keskmaa vabasid rahvaid rõhuma ja Sõrmust otsima. Mäng on tasuta, kuid mõningad toimingud on mängutegijaid rahaliselt toetamata siiski piiratud.
Nagu rollimängudes kombeks, tuleb loomulikult ka LotRO's esiteks omale tegelane meisterdada. Esimeste asjadena peab mängija valima endale rassi ja klassi. Esimeste sekka kuuluvad haldjad, päkapikud, inimesed ja kääbikud. Seejärel tuleb mängijal otsustada, kust on selle rassi esindaja pärit. Näiteks ulatuvad haldjate tavalised päritolumaad Luuni lahest Lorienini, kuid samas ei muuda see üldises pildis eriliselt palju, tingides vaid marginaalseid muudatusi naha- ja juuksevärvide valikul.
Loe edasi...
{SILDID}
“Kosmos on suur. Sa ei usugi, kui tohutult, üüratult üle mõistuse suur see on. Sa võid arvata, apteeki on pikk tee, kuid kosmoses on see vaid köömes.”
Douglas Adams
Kui ma olin veel väike, siis meeldis mulle kangesti ammutada tarkust mitmesugustest veneaegsetest populaarteaduslikest raamatutest. Eriti huvitas mind muidugi kosmose vallutamise küsimus. Kahjuks andsid vanad veneaegsed raamatud üsna üheselt teada, et tähtedele reisimiseks tuleb ehitada footonrakett. Viimase ehitamiseks on vaja aga põhimõtteliselt mahutada ühe veduri ramm nööpnõelapea suurusse massi ning seega on säänse raketi ehitamine hetkel ilmvõimatu.
Uuematest raamatutest tutvustati ka ruumivoltimise ja ussiaukude teooriat, aga selle osas polnud autoritel isegi udust aimu, kuidas ruumi voltimine-augutamine võiks käia.
Loe edasi...
{SILDID}
Indrek Hargla sai Kultuurkapitali aastaauhinna.
Kultuurkapital andis laupäeva õhtul Pärnus Endla teatris alanud tseremoonial üle aastaauhinnad. Muuhulgas pälvis auhinna ka Indrek Hargla. Tõsi küll, mitteulmelise romaanisarja eest.
Kirjanduse 7000-eurose aastaauhinna sai Indrek Hargla «Apteeker Melchiori» romaanisarja ning jätkuva loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse eest.
Ulmekirjanduse Baasi kuu arvustajad
Ja siit nad tulevad. Eelmise aasta lõpu Baasi kuu parimad arvustajad. Novembrikuus Raul Sulbi oma arvustusega romaanile „Üksildane oktoobriöö“ ja detsembris Triinu Meres oma arvustusega romaanile .
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus fantaasia
Aleksandr Beljajev
Professor Dowelli pea
Sari: Orpheuse raamatukogu
Tõlkinud: Tatjana Peetersoo
Nõukogude vene ulmeklassiku Aleksandr Beljajevi tuntuimaid teoseid on "Professor Dowelli pea" ja "Amfiibinimene", mõlemast romaanist on nõukogude kineastid teinud pea sama kuulsa filmiversiooni.
Eesti ulmehuvilisele ei vaja Beljajevi nimi tutvustamist: 1960. aastal ilmusid ühtede kaante vahel "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" ning selline seiklusliku ja ulmelise aine süntees veidi sentimentaalses garneeringus, mis neis romaanides on pea täiuseni arendatud, tõigi kirjanikule kuulsuse, mida ka möödanikku vajunud aastad pole tuhmistanud.
Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi enda välja mõeldud, aga sellise isiksuse tundmuste ja kannatuste kirjeldajana - kirjanik oli ka ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud - on ta kindlasti ühe 20.
Loe edasi...
{SILDID}
Illustratsioonid: Aili Gerz
VYTAUTAS
„See juurdeehitus oleks nagu neetud,“ lausus Vytautas lõpetuseks. Ta oli rääkinud juba pool tundi ja teine mees oli teda tähelepanelikult kuulanud. Nad istusid jõe kaldal, ühel vähestest kunstliku muruga lappidest ja jõid veini. Teenindusrobot seisis paar meetrit eemal automaatbaari juures. Jõgi oli tegelikult alumiiniumikaevanduse jahutuskanal mis jooksis mööda Kuu pinda. Vaakumist eraldas neid vaid õhuke kuppel ja turvatunnet pakkus murulappi sissehitatud päästesüsteem ning iga saja meetri tagant jõe ääres paistvad avariisissepääsud maa alla. Arvestades kuplit, mis ei suutnud vähegi arvestatavat meteoriiti kinni pidada, siis oli siin mõnes mõttes ohtlik paik kohtumisteks, kuid siin oli paljude Vana Linna kohtade ees suur eelis - siin sai segamatult vestelda.
„Sa mõtled peaarhitekti surma?“ küsis Stanislawski laisalt ja vaatas sünkmustas taevas helendavat Maad. Suur pall keset tühjust. Imeilus.
Loe edasi...
{SILDID}
Punakas liiv ja kiviklibu krudises Klausi roomikmustriga skafandrisaabaste all, järellohisev õhuballoon kündis aga tema järel ühtlase, kuid vonkleva vao. Kuigi Marsi raskusjõud on maa omast tunduvalt väiksem, kaalus see siiski piisavalt, et peale väikseid katseid loobus mees selle õlale upitamisest.
Klaus heitis pilgu taevasse - see oli punasest tolmust õrnalt lõheroosa, mis viitas suure tõenäosusega peatselt lähenevale liivatormile. Tähti ei olnud näha, aga horisondil kõrguvate kolme hiiglasliku mäe abil suutis ta oma asukoha enam-vähem kindlaks teha. Taaskord needis Klaus maailma ülemäärast tehnologiseeritust. Üks vanamoodne ja plastikule... või miks mitte lausa arhailisele paberile trükitud Marsi kaart kulunuks praegu küll hädasti ära.
Loe edasi...
{SILDID}
Õitsevanaemal oli kolm toredat poega: meremees, metsamees ja põllumees. Vanimast pojast sai kapten, kes saatis emale silmailuks kaugetelt maadelt pärit peeneid imeasjakesi. Keskmine poeg pidas metsavahiametit. Tema veeretas halukoorma ema õuele ning tõi naise tehtud värsket ulukivorsti kaasa. Talumeheks isamajja jäi aga noorim poeg ning muretses leiva ning juurika lauale. Poegade üle võis tõesti uhke olla ning kõik kiitsid ka miniaid.
Õitsevanaema polnud aga mõni tavaline eideke, vaid juba noorest peale tuntud ilmatark ja tuuleemand. Tema juhatuse järgi künti-külvati ning tema võis kaugetele radadele hea õnnegi kaasa anda. Räägiti, et küllap kapten-poeg teeb aina pärituulesõitu ning metsad kui põllud ümberringi pole ka vastalist ilma näinud vahest juba Õitsememme esiemadest peale. Küllap seda teati, sest nende suguvõsa tunti paigapealse rahva seas iidsetest aegadest saadik. Tuuled tõid tarvidusel vihma ja viisid vilu.
Loe edasi...
{SILDID}
Siis, kui maailm oli teistsugune – või õigem oleks öelda, kui kõik oli samasugune, ent täiesti erinev hetkesest maailmast – elasid maailmas kõiksugu olendid.
Annaris oli veel noor, kui elas oma perekonnaga linnas nimega Boward. Boward oli väike, täiesti omaette linnake, kaugel suurtest riikidest ja valdustest. Seal elasid enamasti rahumeelsed inglid. Inglid ei ela taevas, ei kanna tiibu ega ole kaugeltki valged ja alati head. Inglid on just samasugused nagu kõik teised, nagu inimesedki.
Neid on häid ja halbu, neid on tumedajuukselisi ja heledapäiseid.
Sellel ajal moodustasid inimesed täiesti sobimatu kogukonna. Neid tõrjuti, rohkem kui ülejäänusid. Tegelikult tõrjuti muidugi kõige rohkem libahunte, keda pole kunagi peetud vääriliseks haldjate, inglite või varjus elajate kõrval.
Inimkond oli tollal niisis vähearenenud, neil oli vaid kaks riiki.
Loe edasi...
{SILDID}
Kõrvulukustav veekohin. Nägin vaid ähmselt, millises suunas mööda pimedaid tunneleid minema pidin. Peale selle rusus mu seljas kotitäis nodi, mis pidi minema sulatamisse. Igaljuhul olin ma juba väga väsinud. Õnneks ei pidanud enam kaugele minema, sest veevulina kõrvalt oli hakanud kostuma lõõtsa hingamist ning suurte jõuvasarate langemist.
„Ugh! Väike värdjas!“
Veevulin polnud kadunud kuskile, nimelt vanameister Ghashrak ob-Hur oli monteerinud mäealuse jõe oma võimsaid vasaraid tõstma ja lange...viuu-laksaki, kill-koll-kõlk-kõlk.
„Pagana pihta, näita aga ette mida need sitaperssed täna mulle saadavad!“ sisises vana mäekoll, pärast teravat piitsalaksatust mu reie ja riista pihta. Valu oli nii julm, et mõni ülakorruste snagadest oleks minestanud, kuid ma teadsin paremini, et siin ei tohi silmi sulgeda või hullem veel ulguda. Võid ühest või teisest päriselt ilma jääda.
Loe edasi...
{SILDID}
Lumetormi kohutav jõud uhtus vastu taevasinise „Niva“ esiakent. Klaasipuhastajate metsiku pekslemise hääle summutas täielikult lakkamatute tuuleiilide müha ning madalatel käikudel töötava automootori mürin. Isegi roolis istuva Viktori masinlikku vandumist oli salongis vaevu kuulda.
„Jaan, kaarti loed? Kaugel me oleme?“ uuris kõrvalistmel lamasklev Harri pead üle vasaku õla keerates.
„Teetähiste järgi otsustades,“ pigistas Jaan läbi sigaretti mäluvate hammaste, „jõudsime mõnda aega tagasi mingile poolusele. Vaata aknast välja, kurat. Isegi kõps ei võta sellest rajust läbi.“
Salongi täitev tubakasuits ei parandanud nähtavust, kuid ei suutnud seda ka eriliselt halvendada. Siiski pidas Harri vajalikuks taga istuvat sõpra noomida, kui too järjekordse „LM“'i süütas: „Pead äkki vahet? Vent ei jõua nii kiiresti imeda kui sina. Viktor paneb veel kraavi niimoodi.
Loe edasi...
{SILDID}
Kolm päeva tagasi kutsus kuninganna Isabel minu ning teised talle ustavad väepealikud oma nõupidamissaali. Naine istus oma kohal laua otsas, nägu kahvatu, silmad magamata ööst väsinud, kuid blondide juustega pea otsustavalt püsti, liigutused endiselt kuninglikud. Tema ees olid laiali laotatud kaardid ja lauanurgal seisis toidukandik, millelt vaid veidi oli näkitsetud. Kõik nii nagu oli meist eile jäänud.
"Mu ustavad rüütlid. Ma ei hakka keerutama,” ütles ta ohates. „Asjalood riigis on halvad. Täna hommikul tõi kaaren mulle sõnumi, et vaenuväed on lähenemas. Mida me oleme kartnud, on kätte jõudnud. Meie kallis Talonguard vajab kaitset. Nicolaist pole endiselt mingeid uudiseid ja me ei saa kauem niisama käed rüpes istuda.“
Isabel vaatas meile kõigile kordamööda tõsise näoga pikalt otsa, enne kui jätkas.
“Meil on palju teha. Paljust oleme rääkinud, nüüd on aeg tegudeks. Müürid vajavad kohendamist, vibumeeste laskemoona tuleb täiendada.
Loe edasi...
{SILDID}