kaanepilt
 
OveSügis hakkab kätte jõudma ning Reaktorgi hakkab vaikselt vilju kandma. Võib vaid loota, et ma suudan seni oma tööga väga edukalt hakkama saanud Metsavana antud etaloni vastaselt latti kõrgel hoida. Ka selles numbris ootab lugejaid mitmeid põnevaid üllatusi. Ühe sellise seas on sel kuul meil esmakordselt ka piltmõistatuse mäng, millele toimetus ka auhinna välja pannud. Tänud Triinu Merese artiklile peaks nüüd häid jutte igalt poolt välja ilmuma.

Põnevat lugemist jätkub igastahes nii kosmosefännidele kui ka lauamänguinimestele. Samuti pakub silmailu Eva joonistuslaualt värskelt tulnud koomiks, millel peaks ka skanneri lõhn veel juures olema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
GAIKui mitte-ulmet lugevad inimesed üldse kolonelleitnat Kunnasest kuulnud on, siis seda tänu tema 2001 aastal ilmunud raamatule „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener“ (tõsisemad sõjahuvilised on ilmselt lugenud ka tema militaarteoseid – „Viiv pikas sõjas“ ja „Takerdunud rünnak“). Kunnase ilmumine ulmeareenile oli justkui välk selgest taevast – seni militaristlikku kirjandust viljelenud kirjanik otsustas järsku kirjutada ulmet. Ja mitte lihtsat ulmet, vaid head ulmet. Ja seda lausa triloogia vormis. Muidugi ei ole see praeguseks enam mingi uudis, et härra Kunnas on meil juba tundud ulmekirjanik, tunnustatud ka kolme Stalkeri-auhinnaga, kuid aastal 2008 toimunud pööre ulme poole on vaid tunnustust väärt.

Kogu triloogia sisuks on aastal 2991 planeedi Gort Ashryn ümber toimuv poliitiline ning sõjaline tegevus. Gort Ashryn ja Calad Fael on kaks planeeti, mis on küll inimasustusega, kuid ei kuulu Maa Föderatsiooni. Ja seda juba 300 aastat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kunnas1. Kust tekkis teil idee hakata kirjutama ulmežanris ning võtta kohe ette niivõrd mahukas projekt nagu seda on trilooga kirjutamine?

Ulmeteose kirjutamise idee tekkis mul juba 1991. aasta sügisel. Mõistagi ei olnud kaitseväeteenistuses olles aega ega võimalust selle kallale asuda. Küll oli mul aga piisavalt aega asja üle mõelda.
Kui kirjutama asusin, mõistsin peagi, et see maailm ega lugu ei mahu ühte raamatusse. Nii sündiski triloogia.

2. Kas te enne „Gort Ashryni“ olete palju ulmet sahtlisse kirjutanud?

Ei, ma pole üldse sahtlisse kirjutanud, ei ulmet ega realistlikke lugusid. Kõik, mis kirjutatud, olen ka avaldanud.
Tõsi, pidasin alates viiendast klassist kuni varaste kahekümnendate eluaastateni päevikut (nimetasin seda ”Ülestähendusteks elust”). Realistlike teoste kirjutamisel on mul olnud nendest märkmetest palju kasu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Öeldakse, et ega nimi meest riku. Kohandades fraasi kirjandusele võiks niisiis öelda, et ega pealkiri teksti riku. Ilmselt ei rikugi, sest kui loed ja meeldib, mida siis pealkirjast... samas, lugemise kui selliseni tuleb jõuda.

Tegelen ulme bibliografeerimisega ja samuti haldan ma Ulmekirjanduse BAASi bibliograafilist poolt... sealhulgas sisestan sinna ka ajakirja Reaktor autoreid ja jutte. Vaat selle viimatimainitud tegevuse käigus hakkas mulle silma häiriv tõsisasi – liiga palju on sarnaste pealkirjadega jutte.

Taustadega kursis oleva inimesena sain ma üsna kähku aru sellest, kus on häda juured: Ulmejutulabor ja Tartu ulmekirjutajate töötuba. Ei, mitte need üritused, kui sellised, nendega on kõik korras. Lihtsalt seal kirjutakse konkreetsel teemal ning labori/töötoa autorid panevad ilmselt selguse huvides oma jutule pealkirjaks ühise kirjutamisteema ning siis tulevadki ühe ja sama pealkirjaga jutud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Rocket-2011 550Tänapäevases maailmas, kus Külm sõda on juba iidne ajalugu ning NASA eelarve on kordi madalamal, kui ta oli seda 60-80-nendatel, on vaikselt, aeglaselt, kuid sihikindlalt libisemas jäme ots kosmosearenduses suurriikide käest ning jõudmas hoopis erafirmade näppevahele.

Kosmoseturism, madala maksumisega era-kosmoselennud, kuu ja orbitaalhotellid, firmade sateliidid (nt. google) ning asteroidide kaevandamised ning erakosmosefirmade ja vabatahtlike koostööd näiteks „Mars one“ projekti raames.

Loetlekski järgnevalt üles mõned tähelepanuväärsemad mittetulunduslikud ja kommertsiaalsed kosmoseprojektid.

Copenhagen Suborbitals

Tegemist on mittetulundusliku Kopenhaagenis asuva organisatsiooniga, mille peamiseks eesmärgiks on arendada valitsusprogrammidest sõltumatu mehitatud kosmoseaparaat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Märkus: antud tekst põhineb väga lõdvalt lühikesel ettekandel, mille pidasin Estconil 2012 enne teist jutukirjutamise töötuba.
See omakorda põhines väga paljude teiste inimeste mõtetel, mida ma kas kuskilt netist noppinud, raamatust lugenud või sõbra käest kuulnud olin. Tulemuseks on minu peas toimunud sünteesi tulemus, mis ei pretendeeri teaduslikkusele ja seega ei sisalda ka viiteid allikmaterjalidele. Samuti ei väida ma, et suudaksin ise kõiki oma soovitusi siin ära toodud kirjutamisfilosoofia näol täielikult järgida või oleksin üldse mingi pädev kirjutamisõpetaja.
Lugege nagu esseed, näiteks ühe vaatenurga saamiseks kirjutamisele.

Niisiis: esimene soovitus on traditsiooniline.
Kirjutage lugu, mis teile endale meeldiks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
internationale-spieltage-spiel-2012 540x215Igal aastal peetakse oktoobri lõpul Saksamaal Esseni-nimelises linnas maha 4-päevaline lauamängumess, kuhu igal aastal tuleb pea 200 000 külastajat kogu maailmast. Lisaks lauamängudele saab tutvuda ka koomiksite, anime, rollimängude ja LARPi varustusega. Tegu on väga massiivse üritusega, kust pea iga inimene miskit ka enda maitsele leiaks.

Esseni lauamängumess on üks kahest suurimast Saksamaal toimuvast selleteemalisest üritusest, kus saavad kokku lauamängumeistrid, fännid ning mängufirmad, et valida välja lauamängumaailma üks peamiseid auhindu „Spiel des Yahres“, tutvustada oma uusi mänge ning kaubelda hindade üle. Igal aastal tuuakse avalikkuse ette sadu uusi mänge ning sel aastal toimub messiga samal ajal ja kohas ka „Comic Action“, kus müüakse uusi ja kasutatud koomikseid, temaatilisi t-särke, postreid ja kõike muud koomiksitega seonduvat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Räpina loomemaja

Triinu Meres üritusest: See oli täiesti üle igasuguste ootuste lahe üritus. Shadow punase panni liha ja paks kass! Pidev põnevus "kas benss saab otsa!" Auto lükkamine tähtede ja kuu valgel, ei mingit kunstvalgustust muljet solkimas! Tsiklimees! Priidu aed! Sohva! Dušš! Kirjutamine! "Oleks nad meid tappa tahtnud, oleks nad seda juba teinud!" Higginsi raamat! (Selle eriline lahedus peitub tõsisasjas, et kui veel ja veel üle käia, tundub tõesti väga lahe tükk potentsiaalselt tulema, Eesti fäntasimaastiku hüppeline paranemine pole enam kaugel!) Prill-laud ja "See on inimkonna tulevik!" Mandi ja Anne-Mai sohva ja jube mugav padi! Soome helmepuder! JA ilma rahata tagasi Tallinna.

Kokku enamgi lusti, kui Banderast (ürituse logo facebookis) vaadates aimanud oleksin.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sel kuul toob ulmeajakiri Reaktor esmakordselt lugejateni piltmõistatuse, mille traditsiooni üritame nüüd ka edaspidi jätkata.
PILDIMÄNG

Loe edasi...

{SILDID}
 

Müra jäi iga hetkega nõrgemaks ning Saturn 15 düüside ere tulesammas lihtsalt üheks täheks punases õhtutaevas. Mõne minuti pärast polnud enam sedagi näha.

Rahvamass kõrgendiku jalamil asus ründama baasi piirdetara. Sadade kehade survel andis traatvõrk mitmes kohas järele. Jõuetus raevus hakkasid inimesed lõhkuma hooneid, purustama aknaid, uksi sisse lööma ja süütama majadest väljapillutud mööblit. Enamus selle hullusega siiski ei ühinenud. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid või pöördusid ümber ja hakkasid koju minema, nagu minagi. Mõnepäevane teekond tagasi. Ma ei teadnudki, milleks ma tulin? Mida lootsin? Mida lootsid kõik need inimesed, emad, isad lastega kukil? Mina oma naiivsuses söandasin loota, et ehk on vähemasti laste jaoks olemas kohad viimases raketis.

Viimases raketis, mis lendab Maale.

Elektriautosid oli vähe ja sisepõlemismootoreid ei kasutatud enam aastaid. Enamus inimesi oli jalgsi tulnud. Nägin neid igal pool, kuhu vaid pilk ulatus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
lohedpöalkhdcpws11111Öö oli maailmale laskunud ja mööda künkanõlva jooksva tõrvikurea loitlevad leegid paistsid pimeduses justkui tantsivat.
Moodustades ebaühtlaste vahedega ringi, segasid nad tantsisklevatesse varjudesse ka mehe, kes need maasse oli löönud ja nüüd odaga ringi keskel seistes lõket kohendas.
Ta istus, asetas relva enda kõrvale ning heitis pilgu veidi eemal lamavale lohele, kes ninasõõrmeist väikseid leegipahvakuid maas vedelevale lehmakorjusele puhkas.
Kordamööda, kõigepealt ühest, siis teisest.
Tasa ja ettevaatlikult, et hetk hiljem oma pika koreda keelega üle söestunud liha tõmmata. Ainult lõplikult ära kärsatatud liha tundus lohele sobivat ja mees ei pannud seda talle pahaks. Ka talle endale meeldis hästi süüa, ehkki süsi tema söögisedelist puudus.
Ta sirutas käe ja patsutas sooja soomusega kaetud hiidelukat, kes oli olnud ta kaaslaseks pea poole tema elust. Võib-olla isegi rohkem - mees ei mäletanud enam täpselt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lohe synnibIgna magas ja nägi und. Unes oli ta noor ja ilus, Eger'rah1 oli õnnelik paik ja Caza oli tema kõrval. Tal oli veider, valus ja võõras, sest need olid päevad, mil Me'eha temast lahknes ja ta nägi seda nüüd vaimusilmas taas - tütre sündi. Pisike heledanahkne pikkade pruunide silmadega tüdrukuke, aga silmade asemel vaid nahk, sest silmi polnud, ei olnud suud ega ka kõrvu, ainult näo kujuline vägi. Tal oli meeletult valus ning kui ta oma pisitütart silitama kummardus, lõi ta käsi lõõmama ja ta karjatas...

...ning ärkas värisedes voodil, suured küünlad kustunult tema ja Caza ümber. Ta käsi oli põlenud. Caza aga oli tema kõrval ning silitas ja lohutas teda.

"Ainult uni, armsaim," sosistas Caza ja paitas ta pead. "Ainult uni." Igna heledapäine kaasa võttis ta põletada saanud käe oma pihkude vahele ja suudles seda. Ta vägi oli lumena jahe, aga valu ei andnud järele ja pisarad tikkusid vägisi Ignale silma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
reaktor1 krafinna lugu valguse rottimine reti l6hmusJäiselt lõikav tuul, mis oli otsustanud iseendaga peitust mängida, luusis mööda kitsaid ja klaustrofoobseid koridore - puhudes omaenese viisil mitmeid tuntud ja tundmatuid vaskpille. Vana halli ehitise ovaalsed aknad andsid oma parima selleks, et iga äraeksinud vihm ei näeks neis suurepäraseid trumme, mis toovad ka halvimast muusikust välja tema kõige halvemad omadused. Samas, nende kriiksumise taktis võinuks mõni hullunud langetõbine lausa šeiki vihtuda. Või reivida.

Ta haigutas. Niimoodi, et lõualuud ragisesid ja võis näha, kuidas paberõhuke nahk sissevajunud põskedel tõmbus otse haigekstegevalt pingule. Palavikulise läikega silmad otsisid valgust. Valgust! Seda oli tema kitsukeses kambris nii vähe. Nii vähe, et iga väikenegi valguskübe tuli kohe kinni püüda ja kindlasse kohta paigutada.
Kõige kindlam koht on muidugi kõht. Seedetrakt, mis keeldus väljutamast ülejääke, võttes kõigest kõike. Iga viimanegi valguslible oli väärt tervet maailma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Jahe sügisene tuul keerutas puulehti rööpapaaride vahel. Pilvisest taevast sadas udupeent vihma. Semafor raudteega ristuva metsasihi kohal tilpnes allapoole nagu muldvana täku teadagi mis.

Üksik nõiavormis naisterahvas astus raudtee lähedal metsasihile. Rohtu sihil ei kasvanud. Paljas, kõrbelaadne maapind mõjus veidralt. Nõiatar vaatas ettevaatlikult vasakule, seiras sihil vedelevaid roostes terasekänkraid ja ületas lageda ala paraja sörgiga.

Paul andis veduri masinale auru ja keeras katlasse sütt lohistavale stokkerile pöördeid juurde. Puhkides hakkas vedur hoogu võtma, rattad märgadel relssidel hooti tühjalt käimas. Tagantpoolt, vagunite suunast kostis vihaseid hõikeid reisijatelt, kellel see jõnksutamine südame pahaks ajas. Juhiabi Ants lükkas rööbaste liivatamiseks liivakraani lahti ja veduri minek muutus sujuvaks. Jaama semafor rippus endiselt sündsalt allapoole ja nüüd oli vaja saavutada võimalikult suur kiirus.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0622)