kaanepilt
 
metsavana"Miks kütta Reaktorit?" sai küsitud Estconil ja sellele ka ise vastatud. Ilmselt hästi vastatud, sest Estcon on käesoleva Reaktori päris kuumaks kütnud!

Nimelt keskendub ka augustinumber suuresti just seal üritusel tekkinud "kuumade jäätmete" ehk kuulajate ette jõudnud ettekannete avaldamisele. Muuhulgas saab avaldatud ka kaks sealses jututoas kirjutatud teksti. Võin julgelt öelda, et nii palju sisukaid tekste pole vist üheski Reaktoris korraga ilmunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
R134141Kuna Eesti ponnistab tiigrihüppeid ja teaduspõhist majandust, siis peaks see mingit otsa pidi ju ka kirjandusest välja paistma. Seepärast oli mulle rõõmsaks üllatuseks, kui nägin poeletil Marje Ernitsa ulmeromaani „Kuukerijad“. Taas on üks eesti kirjanik proovinud kätt teaduslikus fantastikas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Marje Ernits 21. Kuidas tuli Teile idee kirjutada just ulmežanris?

Mõte kirjutada just ulmežanris, tuli mulle pähe pea alaspidi rippudes. Ausalt! Mulle meenus, et juba lapsena sain ma aru, et fantaseerimist ei pandud pahaks ega võetud tõeks. See andis palju võimalusi eneseväljenduseks. Miski pole ju kütkestavam, kui see, mida keegi kinni püüda ei saa, aga kõik üritavad. Fantaasia- , uuemal ajal siis ulmeromaan, on žanr, mis annab võimaluse kirjutada tingimusteta.

Loe edasi...

{SILDID}
 
2z8qc1g 480x480Kõik teavad pealikke Istuvat Sõnni, Pöörast Hobu ja Punast Pilve, paljud on lugenud “Suure karu poegi”, kus tegutsesid Mattotaupa ja Tokai-Iito. Paljud aga ei pruugi teada, et kõik need reaalselt elanud ja valgeid mättasse löönud ning fiktiivselt, ainult raamatu lehekülgedel kangelastegusid teinud indiaanlased kuulusid kõik ühte hõimu. Valged kutsusid neid siuudeks, varemalt oli Eestis juurdunud ka ekslik nimetus “dakootad”. Ekslik seepärast et kuigi “dakootad” on päriselt ka olemas – dakootadeks kutsutakse siuu keelerühma idapoolsemaid keelerühmi, tuntud ka kui santii-siuud, kutsusid selle ühe viimase vägeva sõdalaskultuuri liikmed ennast ise lakota’deks, valged nimetasid neid ka ehk teton-siuudeks.

Lakotad omakorda jagunesid Seitsmeks hõimuks ehk Nõupidamislõkkeks. Nii nagu eestlased jagunesid harjulasteks, järvakateks, virulasteks, saarlasteks, mulkideks jne, jagunevad lakota’d Brule, Hunkpapa, Minneconjou, Oglala, Sihhasapa jne.

Loe edasi...

{SILDID}
 
estconmechaflaier

Sissejuhatuse asemel

13. juuli õhtupoolikul avanes mulle võimalus rääkida kodumaa terasematele ulmehuvilistele mechadest. Kahjuks tundus teema haaramine koherentse ja kohesiivse ettekande vormi minu piiratud mõistuse ja madala lauba jaoks praktiliselt võimatu. Seega panin enesele märksõnadega lehekese peale kirja, millest linnulennult joonduda, mida mainida ning mida maha vaikida ei tohiks. Labasevõitu slaidšõusid aga oli ettekandele eelnenud nädalatel ja kuudel liigagi palju töökohal valmis mäkerdatud, seega lõin Keynote’i kasutamisele käega. Selle asemel korjasin kokku ja lõikasin ribadeks hulgim teemasse puutuvaid videoklippe. Plaan oli need Premierega (mitte ogara Final Cutiga) korralikuks videolindiks monteerida, aga viimasel hetkel lõin sellele mõttele samuti käega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tegemist on Estconil logistilistel põhjustel suuresti pidamata jäänud ettekande kohendatud ja täiendatud tekstiga. Kuna teema on hirmus lai, ei püüagi ma väita, nagu oleks minu käsitlus hõlmavam või objektiivsem kui kellegi teise oma; igasugune vastukaja on teretulnud. Kindlasti on paljudel lugejatel välja pakkuda oma lemmiknäited artistidest, žanritest ja ulmekirjanduslikke allusioone hõlmavatest pop-paladest — palun, lisage need julgelt kommentaariumisse. Mida rohkem soovitusi kokku saab, seda harivam!



Valisin alustuseks muusikavideo palale „Oblivion“ Mastodoni 2009.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Eesti ulmeauhinda Stalker on välja antud 15 aastat ning taaskord on põhjus auhinnast ja selle ajaloost pikemalt rääkida.

Võibolla oleks ma ise seekordse juubeli maha maganud, aga kuna Estcon 2012 organiseeriti juubelihõngulisena, siis palus ürituse seekordne peakorraldaja Veiko Belials mul teha ka statistiline ülevaade, et kes kõige enam Stalkereid on võitnud. Rääkisingi Estconil ulmeauhinna Stalker ajaloost ja suurematest võitjatest, aga et see toimus enne Stalkeri-tseremooniat, siis kajastas mu jutt vaid 14 aasta tulemusi... alljärgnev on aga 15-e aasta kohta.


Nii see algas...

Küsimus Eesti ulmeauhinnaks sai küpseks 1998. aasta alguseks – igatahes kogunesid sel kevadtalvel Eesti Ulmeühingu juhtfiguurid Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, käesolevate ridade autor ja kirjanik Veiko Belials ning hakkasid üsna konkreetselt arutama, et milline see auhind võiks olla. Veiko Belials visandas isegi auhinnale statuudi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeühingu ja ulmelisti algus

RAUL SULBI:
1993. aastal hakkasid keskkooliõpilased-gümnasistid Eestis aktiivsemalt õpilaspoliitikat ajama ning Soome eeskujul loodi ka Eesti Gümnasistide Liit. Kuna mina ja mu klassivend Taavi Tuvikene olime Tartu Gümnasistide Liidu loomise juures, tekkis meile ka oskusteave, et kuidas luua MTÜd ja järgmine samm oligi juba see, et minu peas formeerus idee teha selline asutus nagu Eesti Ulmeühing. Kusjuures alguses polnudki asja taga meeletu soov fänne ühendada ja hakata meeletut seltsielu elama. Pigem oli mõte, et teeme igaks juhuks endale sellise juriidilise keha, ehk kulub ära, kui on kunagi soov hakata midagi kirjastama või mingeid autoriõigusi hankima.

Sellisena me ta 1995. aasta 5. märtsil kolmekesi – Taavi, mina ja tädipoeg Rene tegime, häbi öelda, aga sellest kolmest asutajaliikmest on vaid üks liige.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Põhjus, miks BAAS 1997. aastal sündis, oli sügavalt egoistlik. Nagu kõik 40-aastased ja vanemad ulmikud mäletavad, siis nõuka ajal ilmus üleüldse palju vähem raamatuid kui praegu, eriti vähe ilmus sealjuures küllaltki põlu all olnud ulmet. Tulemuseks oli olukord, et vähegi pühendunud ulmehuvilise jaoks ammendus omakeelne ulmekirjandus üsna ruttu ning kui huvi püsis, polnud muud valikut, kui muudes keeltes lugemise peale üle minna. Paljude jaoks oli loomulik esimene valik vene keel. Sedavõrd kuidas piirid avanesid, muutus hoopis olulisemaks inglise keel ning kui mina võõrkeeltes lugemiseni jõudsin, siis avastasin, et inglisekeelse ulmekirjandus on kui põhjatu ookean, kus on raske orienteeruda ja teri sõkaldest eristada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Labürint taas avatud

Estconi-järgsete vabas vormis kogunemistega alustasid Tartu ulmikud taas vanas kohas - Vanemuise 21a keldrikorrusel, endises Labürindis, nüüdses Club80-s. (Kolm Ahvi oli augustis kinni.) Proovisime, kuidas muutused meile sobivad.

Selgus, et "Uus labürint" oli muutunud eelkõige pearuumi osas - kiviplaatidega põrand on seal üle värvitud, uus lett tehtud, suurem telekas nurka monteeritud ja söögid kah kuidagi kvaliteedi-hinna suhtelt kehvemad. Samas positiivsetest asjadest on lisandunud kaardimakse ning ulmikute tagakambris pole muid muudatusi kui, et ära on korjatud ketid kuhu oli mõnus asju riputada.

20120810 005

Loe edasi...

{SILDID}
 
Nevel tundis, kuidas süda taob, nagu peksaksid pisikesed sepad temas meeletu hooga hõõguvpunast rauda. Veri ja elujõud tuiskasid läbi soonte, läbi pea ja kõrvade, nii et kohises. Terve keha oligi justnagu üksainus luust ja lihast sepikoda – kopsud tõmbasid õhku kui lõõtsad, puhudes sisemist leeki järjest kuumemaks. Ja see omakorda pani pea aurama, kuni viimanegi aruraas kadunud. Aga praegune hetk nõudis kogu taipu ja nii külma verd, kui vähegi võimalik. Sestap istus Nevel järile ning püüdis veidi rahuneda.

Ta oli kodus; hämaras toas valgustasid ahjusöed ainult iseennast, kuid pimedus aitas asjade üle natuke järele mõelda. Asjad olid halvad, ükskõik, mis nurga alt vaagides. Nevel ohkas vaikselt. Kõik oli sündinud väga iseenesest, kuigi ehk mitte päris eikuskilt. Küllap siis nii pidigi minema. Või kes teab? Aga veel mõni hetk tagasi oli kõik olnud veel hea.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kosmosekasstnk- "Mul olid võimalused juba aastaid, paraku, aga ainult paberil. Liidu seadustik inimkatsetuste osas on arvatavasti tänaseni äärmiselt - tagurlik."
-"Ma saan aru ka hirmust ja eelarvamustest, kuid kui katsete kulg on osavõtjatele absoluutselt ohutu, siis ma ei näe mingit põhjust iganenud standarditest ja väärtustest kinni hoidmiseks."
- "Võtkem närvisüsteemi kui elektroskeemi ja elektro-neuroloogi kui insenerikätt.... kõik on nii ümbersuunatav, vähemalt ajutiselt"

- Katked prof. Evan Lambrecht-i esinemisest, endisaegses propagandistlikus telesaates "Impeeriumi õhtud".


Kell kukkus ning justkui selle tähistamiseks virutas Iversen mulle lahtise käega keset selga sõbraliku laksu. Või pigem hoobi, mille kõige täpsemaks iseloomustamiseks võis öelda, et tegemist oli kõike muud, aga mitte patsutusega. Üritasin tekkinud köhahoogu maha suruda ning teenisin norrakalt ära heatujulise naeru.

Loe edasi...

{SILDID}
 
See hommik algas nagu iga eelminegi. Päike tõusis, meri vajus, tuul ulgus; toit, mis ei toida, lendas õhus. Suurem ja väiksem, sidistav ja säutsuv, põrisev ja plagistav.
Maa peal kõndis samuti toit. Aga kuskil kaugel, merede taga.
Kasper kummardus peeglikillu kohale ja vaatas end üle. Kõik oli nagu ennemuiste. Kõrvad pea küljes, suu peas, isegi hambad ei paistnud suuremat logisevat. Karvkattega oli natuke kehvemini. "Kaltsu pole vaja," arvas Kasper, "see on kasutu," ja kratsis ettevaatlikult kõrvatagust, otsekui hellitades libisema kippuvat peanahka.
Otsustamine oli karm asi. See nõudis tahtejõudu, enese sundimist. Aga otsustama pidi. Kaua ei saanud see enam olukord jätkuda. Viimane laev jooksis karile ligi kümmekond aastat tagasi. Iga viimanegi kui varbakont oli ära näritud. Kasper hoidis aga üht sõrmeluud tallel. Masenduspäevadeks. Aga aeg, mil ükski impulss kehas enam ei käivitanud ülestõusmise, koperdamise, roomamise instinkti, oli väga lähedal.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Läbi pimeduse libisesid kaks musta varju, toomata kuuldavale ühtegi heli. Kuigi ruum, milles nad viibisid, oli nende jaoks võõras, suutsid Vaatlejad liikuda suuremate esemete vastu põrkamata või millegi otsa astumata. Nad nägid sama hästi kui inimene näeb valguse käes. Pimedus ei seganud neid, sest nemad olid pimeduse loomulik osa. Nad tulid öösel, kuid mõnikord ka päeval. Tähtis oli, et kõik inimesed magaksid.
„Kuidas magasid?“ Toakaaslasel esitatud küsimus kõlas süütult, kuid selle taha oli osavalt peidetud kahjurõõm. See tõbras teadis väga hästi, et Liblik kannatas unehäirete all.
„Sitasti. Tänan huvi tundmast,“ vastas Liblik. „Sina pole vist veel magama läinudki?“
„Ma õppisin Jana juures eksamiteks,“ ütles Siilike. Tema idiootne irve reetis muidugi, et tegelikult ei jõutud arvatavasti konspekti avamisenigi ja kooli õppekavaga need õpingud küll kuidagi seotud polnud. Oma hüüdnime oli Siilike saanud juba põhikooli ajal.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!“ Palvetunni lõpuni oli jäänud vähem kui kaks päeva. Läbi pagariangaari viledaksroostetanud katuse hakkas sisse imbuma augustikuu kõrgvaimset kirkust.

Toomas nihkus maassevajunud juusturulliahjust millimeeterhaaval eemale. Kes palvetama ei jää, saab palvetama löödud. Läbi kõuena kõmavate südamelöökide võis kuulda vaikseid samme, kõikjal varitsesid filosoofid, heliloojad ja luuüdist toituvad poeedid.

Pänt, pänt, pänt!

Arvo Pärdi vaaruv, tehtult raugalik kõnnak oli petlik, monstrum oli alati hüppevalmis. Tema üleloomulikud võimed, sadistlikud kalduvused ja arvukad ohvrid olid kogudusele enam kui tuttavad. Arvo ohvrite kataloogi arvestati nelikümmend põlve ja häda sellele, kes unustas kas või üheainsa märtri isa- või hüüdnime.

Usu jõul oli inimkond vastu pannud ränkadele katsumustele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
buck rogers and gernsback gals by deankotz-d421txh

Reaktori toimetus võib rõõmuga teatada, et taas on üks ulmemaailmale oluline baas- või prototekst maakeelde tõlgitud. Buck Rogersi šabloonile on näiteks tehtud Flash Gordon, mis ise oli Star Warsi üks suuremaid inspireerijaid (ja mille filmiõigusi Lucas püüdis esmalt kätte saada, et 2 filmi teha).

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0624)