Siis, kui maailm oli teistsugune – või õigem oleks öelda, kui kõik oli samasugune, ent täiesti erinev hetkesest maailmast – elasid maailmas kõiksugu olendid.

Annaris oli veel noor, kui elas oma perekonnaga linnas nimega Boward. Boward oli väike, täiesti omaette linnake, kaugel suurtest riikidest ja valdustest. Seal elasid enamasti rahumeelsed inglid. Inglid ei ela taevas, ei kanna tiibu ega ole kaugeltki valged ja alati head. Inglid on just samasugused nagu kõik teised, nagu inimesedki.

Neid on häid ja halbu, neid on tumedajuukselisi ja heledapäiseid.
Sellel ajal moodustasid inimesed täiesti sobimatu kogukonna. Neid tõrjuti, rohkem kui ülejäänusid. Tegelikult tõrjuti muidugi kõige rohkem libahunte, keda pole kunagi peetud vääriliseks haldjate, inglite või varjus elajate kõrval.

Inimkond oli tollal niisis vähearenenud, neil oli vaid kaks riiki.
Boward meenutab väikest küla või linna, kus kõik teavad kõiki ja on rahumeelsed. Sealsete elanikel on võime ravida.
Üldiselt peetakse ingleid ülimalt sarnasteks haldjatega. Nende põhiliseks erinevuseks on see, et inglid on alati elanud valguses. Neid loodi ju taevajumal Clohrose poolt. Seevastu haldjad loodi algselt Adphi, Varjuriigi valitseja poolt. Kuid haldjad tundsid, et nende koht pole pimeduses ning pärast suurt sõda lahkusid nad pimedusest ning läksid elama valgusesse.

Annarisel on punased, pikad juuksed ja rohelised silmad, täpselt nii nagu ta vanematel ja kahel vennalgi. Annaris on alati huvi tundnud ajaloo vastu, kuid see on äärmiselt keerukas taolises väikelinnas, kus puudub suur võimalus selle uurimiseks. Niisiis, otsustasid Annaris ja tema kolm sõpra - Elvianel - üks kaunemaid ingleid, Belhendel - parim poolhaldjast laevameister ning Feomal - ingel, kes on tuntud oma hulljulguse ja aktiivsuse poolt, et lähevad kord maailma rändama.

Need neli sõpra moodustasid ühingu ja tõotasid, et jäävad igaveseks kokku. Ja siiamaani on nad sellest lubadusest kinni pidanud. Kuna need neli olid üksteisele kõik.

Põhiliselt said nad kokku ühes väikses baaris, kus arutasid valjuhäälselt ja innukalt maailma asju. Nende ühingul ei olnudki alguses suurt põhimõtet, kuid tasapisi hakkasid välja arenema ühised soovid ja eesmärgid. Kõigi nelja soov oli kord maailma rändama minna. Kõik neli soovisid jätta endast märgi maha ja saavutada midagi tõeliselt suurt. Elvianel tahtis kohtuda võluritega ja õppida nende käest midagi uut, loitse või mürkide keetmist. Belhendel soovis minna Irrelind'i, mida peetakse maailma suurimaks ja tähtsaimaks sadamalinnaks. Irrelindis elavad haldjad, kuid kuna linn on suur sadamalinn, leidub seal kõiksuguseid olevusi. Feomal soovis külastada Crondwels'i kõrgeid mägesid, kiireid ning ohtlikke jõgesid. Kuid Annaris ei teadnud, kuhu ta minna tahab.

Ta teadis vaid, et tahab minna rändama, maailma vaatama ja hiljem sellest raamatu kirjutada. Nii võttis neljaliikmeline ühing kerge suuna eesmärkide poole. Koos veedeti pikki õhtuid vesteldes kaugetest lugudest ja sündmustest, tavadest ja muust.

Kuid aeg läks edasi, teised asjad hakkasid võtma rohkem pühendumist ja aega iseendale. Sellest hoolimata leiti aega ja saadi kokku.

Kõik oli ilus nii kaua, kui algas sõda. Algul ei puututanud see sõda Boward'i, kuid üha enam ja enam oli näha, tunda ja teada, kuidas sõda lähenes nende linnale. Kuna linn oli alati olnud rahumeelne, ei olnud neil välja panna tugevat sõjaväge. Paljud perekonnad põgenesid kaugemale, paljud lahkusid oma kodudest.
Annarise perekond otsustas jääda koju, vähemalt nii kaua, kui sõjamehi veel ei paista ja kui maja on alles. Seevastu Elvianeli jõukas perekond sunniti lahkuma. Elvianel ise saadeti haldjate ja taevajumal Clohrose juurde. Nende perekonnal olid viimasega head suhted ning Clohros oli nõus Elvianeli enda juurde võtma. Annarisele tegi Elvianeli lahkumine muret ning seega palus ta Belhendelit ja Feomali, et nood tuleks temaga kokku saama.

Nii kohtutigi üsna pea taas. Kuid Feomali ei tulnud ega tulnud. Annaris ja Belhendel said ühelt Feomali naabrilt teada, et nende perekond ei ole lahkunud, kuid Feomal ja tema isa olevat otse sõtta läinud.

Sellepeale ütles Annaris Belhendelile:"Ütle mulle, et sina ei lähe kuhugi."
Belhendel kõhkles veidi ja vastas:"Ma ei saa midagi lubada. Täna varahommikul saabus minu juurde mees, kes teatas, et nad soovivad osta minu laevu. Need pidavat väga kiired ja head olema, eriti sõjas. Ma ütlesin, et ei müü oma laevu, kuid ta sundis mind sõjalisel eesmärgil need talle müüma. Mulle jäi kaks laeva: Hende ja Ihpda, minu kiireimad.
Nad lubasid mu tappa, kui laevu ei müü. Ja lubasid mu kaks viimast laeva hävitada, kui need sadamasse jäävad, kuna kardavad, et vaenlane need ära röövib. Seega pole mul võimalust. Ma pean midagi ette võtma!"

Annaris vaikis.
"Luba mulle, et me kohtume veel, Belhendel!" tähendas ta viimaks, peale piinlikku vaikust.
"Ma luban, Annaris, me veel kohtume," sõnas poiss talle vastu ja kiirustas sadama poole. Tüdruk jäi üksi seisma ja mõtlema, kuidas nende sõpruse ja unistused, mida koos täita hävitas sõda. Kõik pole veel läbi, lootus sureb viimasena.

Möödas oli juba aasta või umbes nii, Annaris kirjutas iga päev ühele sõbrale. Küll proovis ta kirju anda ränduritele, et need kirjad kohale viiksid või edasi annaksid, siis proovis saata sõnumeid öökullide ja isegi pisihaldjatega, kuid siiani polnud ta saanud ühtegi vastust.

Tal polnud aimugi, kas sõbrad on elus või kus nad on. Vennad palusid tal kirjutamine lõpetada. Nagu näha oli, ei läinud need kirjad kohale. Kuid Annaris siiski uskus, et võibolla pole sõpradel võimalik vastata ning jätkas kirjutamist. Tema jaoks oli see lubamatu - nii kergesti alla anda ja unistused maha tõmmata!

Möödus veel üks aasta ja käes oli vihmane sügisepäev. Annaris oli parajasti läbi metsa teel sadamast koju, kui kaugelt hakkas paistma pisike mehike. Kasvult ulatus ta Annarisele vaevalt põlveni. Muidu oli mehike suurte kõrvadega, vana, pika habemega. Annaris jäi seisma ning kuulis, kuidas pahane vanake puhkides ja kepile toetudes tema poole komberdas. Annariseni jõudnud, vaatas vanake talle otsa, torises midagi ja hakkas siis ohkides oma räbalast kotist midagi otsima.

"Kes sina veel oled?" küsis tüdruk imestunult. Vanake peatas korraks otsimise, vaatas eriti pahuralt Annarisele otsa ja vastas:"A mis sul sellest?"
Annaris ehmus, kuid ütles siis:"Lihtsalt ma pole kunagi varem, kedagi sinutaolist kohanud.. Kes sa oled? Mind huvitab!"
Vanake torises ja puhkis edasi, kuid istus siis korraks maha ning jätkas kotis sobramist. Lõpuks leidis, mida otsis. Oma värisevate kätega ulatas ta Annarise poole ühe kirja. Viimane vaatas seda ja siis vanakest, võttis paberiräbala kätte, jäi ootama. Vanamees pakkis koti kokku, tahtis lahkuda, kuid nägi siis, et tüdruk teda jälgib ning justkui midagi ootab.
"Hästi.. Mina olen Hallhabe. Nagu sa näed, olen väike vanamees. Olen lohe."
"Lohe? Sina oled lohe?" ei suutnud Annaris naeru tagasi hoida. Mehike punastas ning torises natuke.
"Kas lohedel ei peaks olema tiivad ja pikk saba? Ja minu teada pole neil habet? Ja lohed...." arvas tüdruk.
"Ei, ei, ei! Need pole lohed, need on draakonid. Neid on väikseid ja suuri. Aga mina olen lohe. Küll meil võib ju olla selline imelik rass... Aga selliseks olen ma sündinud. Näe, saba on mul olemas!" lehvitas Hallhabe oma pisikese sabaotsaga.
"Hea küll.. Aga, kuskohast see kiri tuli?" küsis viimaks rahunenud Annaris.
"See või? Ah.. See on sealt..." ütles Hallhabe ja lõi käega kuhugi poole.
"Mind küll huvitaks rohkem, kelle käest või nii.."
"Tegelikult on mul kiire. Ma pean nüüd edasi minema," vastas vanamees, võttis oma rännukepi ning matkas edasi.

Annaris jäi üksi. Ta vaatas kirjarulli, kuid sellele polnud ühtegi sõna kirjutatud. Millegipärast ei julgenud ta sõnumit seda avada. Otsustas viimaks seda kodus lugeda.
Annarise maja ette jõudes jooksis sealt välja tema ema.
"Annaris! Kus sa küll olid? Nii, nüüd tuleb sul ruttu ära minna! Kaugele, kaugele!" hüüdis ema närviliselt, justkui kabuhirmus. Annaris ei mõistnud, kuid nägi siis oma kahte venda, kel olid raudrüüd seljas ja viletsad mõõgad käes.
"Mis toimub? Kuhu Anaril ja Abeus lähevad?" küsis ta.
"Kullakene, kuula nüüd. Sa lähed kohe ruttu linnast ära. Näe, võta natuke raha ja osta tee peal hobune või miski. Mine põhja poole, seal on ohutu," käskis ema.
"Enne ei lähe ma kuhugi, kui sa ei ütle, mis toimub!"
"Vaenlane on siia jõudnud. Mereteed on kinni ja lõunast nad tulevad. Isa juba läks, talle lähevad Anaril ja Abeus järgi. Nad lähevad sõtta. Sina lähed põhja, kus on ohutu."
"Aga, mis sinust saab?" küsis Annaris vaikselt nuuksudes.
"Mina lähen varsti itta, vanavanemate juurde ja siis sealt edasi tuleme kõik põhja. Aga sina lähed nüüd!" käskis ema. Ta surus tütrele pihku paar münti ja lasi tal minna.

Bowardist lahkudes möödus Annaris Belhendeli majast. Ta nägi seal sõbra hobust. Temas tärkas lootus, et ehk on Belhendel seal, nind ruttas majja. See oli tühi. Lootus kadus. Annaris sammus kurvalt talli.
"Noh, Irpen, kuidas nad küll sinu siia jätsid? Sa oled ju parim hobune, keda me teame!" ütles Annaris valget hobust patsutades. Ta otsustas looma endale võtta ja nõnda kiiremini lahkuda. Põhja Annaris küll minna ei tahtnud, seal pole ju midagi – kuid hetkel polnud tal muud võimalust.

Bowardist oli Annaris kaugel, ta oli tervelt kaks päeva sõitnud. Korraga meenus talle kiri. Ta otsis selle üles ja avas. Seal seisis: Kallis Annaris! Ma sain su kirja kätte ja olen õnnelik, et sul kõikhäsyo on. Minu üks laev Hende sattus vaenlase poolt seatud lõksu ning uppus. Teine laev on korras. Kuid hoiatan, vaenlane liigub teie poole. Põgene oma perega! Kõige parem, tule läände, järgmise nelja päeva pärast jõuame me Ihpdaga Errengail'i. Seal on minu teada veel ohutu. Sealsed elanikud on rahumeelsed ja on valmis meid vastu võtma ning kõige rohkem neliteistkümmend päeva varju andma. Tule sinna ja me kohtume. Edasise üle otsustame siis, kuid võid meie laevaga tulla! Belhendel.

Annaris ei mõelnud hetkegi ning suundus otsejoones läände. Mõnda aega sai ta sõita, kuid vajas siis puhkust.
"Irpen, sa oled ka väsinud jah? Aga me ei saa veel puhata. Ütle mulle, kas sa tead, kus Errengail asub?" rääkis tüdruk hobusega. Irpen vaatas talle sügavalt silma ning justkui noogutas. Annaris ehmatas korraks, arvates, et loom sai tõepoolest aru, mida Annaris temalt küsinud oli.

Pärast puhkust, istus Annaris uuesti Irpeni selga ja hakkas mõtlema, kuhu poole minna, kuid hobune laskis tüdruku oma selga ja hakkas otsejoones kuhugi kappama.
"Ou! Irpen! Mida sa küll teed? Kuhu sa lähed?!" karjus ta, kuid hobune ei teinud sellest väljagi. Kuskilt sai loom nii palju jõudu, et kappas järjest tunde. Annaris jäi vahepeal isegi magama.

Midagi oli, mis sundis teda üles ärkama. Ta lihtsalt tundis, et midagi on teisiti. Ja oligi. Irpen oli sammu väga aeglaseks lasknud. Annaris avas poolenesti silmad. Ta ei märganud midagi imelikku. Isegi need inimesed, kes teda vahivad ja tee kõrval seisavad, ei häirinud teda. Inimesed? Inimesed! Taipas Annaris ja lõi järsult silmad lahti.

Ta oli sattunud mingisse linna. Kõik sealsed elanikud vahtisid teda imelikult, kui ta saabus valge hobuse seljas magades. Annaris polnud kindel, kuhu ta jõudnud olid, kuid arvas üsna kindlalt, et need olevused on tõepoolest inimesed.
"Teed kuningale!" hüüti eemalt. Annaris vaatas, kuid ei näinud midagi. Tema hobune kõndis väärikalt ja aeglaselt. Siis hakkas paistma miski lipp. Ja rahvas läks tee keskelt vasakule ja paremale poole teed. Otse ees tulid kaks valget uhkelt ehitud hobust, nendel tähtsalt ratsutamas uhkelt riides mehed. Keskmine, kolmas hobune oli veidi tagapool. Seal ratsutav mehike oli enamgi uhke ja vaatas kõiki teisi, kui rämpsu. Tal olid punased vuntsid ja viltuse mütsi alt paistsid punakad lokid. Nad jäid seisma ning ka Irpen peatus. Kolmas, uhkeim mehike astus maha ja jalutas aegalselt Annarise poole. Temaga tulid taga poolt kaasa veel kaks meest.
"Kes te olete, preili?" küsis üks neist Annariselt.
"Mina.... Mina olen Annaris.. Tulen siia, tundmatusse linna Bowardist," vastas neid.
"Tundmatu linn? Boward? Pole kuulnud!"vastas mees uhkelt. Seejärel trügis punaste vuntidega mees neist kõigist ette, vaadates sügavalt Annarise silmadesse.
"Lollpea Berg! Kuidas sa julged nõnda ebaviisakalt seda kaunist neidu kõnetada? Ah või et Boword..." rääkis mees.
"Boward, jah," parandas Annaris.
"Jah, muidugi, Boword. Meie matslikud kaarditegijad pole veel nii kaugele jõudnud, et see ära märkida," salgas mees ja lisas siis, "aga küll nad seda teevad! Ja kuidas oli selle imekauni neiu nimi, kes meile nõnda kaugelt tuleb?"
"Annaris," kõlas vastus.
"Oooh! Imekena! Annaris! Mida see küll tähendab?" uuris punapäine mehike. Annaris vaikis, kuna ta ei teadnud.
"Noo, igatahes.. Annaris ei kõla just väga inimpäraselt või mis?" küsis mees.
"Ei, tõesti mitte. Ma olen inglite juurest. Ja tahaksin teada, kus ma olen. Mul oleks vaja kiirelt jõuda Errengaili. Seal ootab mind mu sõber, laevameister Belhendel," rääkis Annaris.
Prints noogutas tema jutu peale kogu aeg ja vastas muheledes :" Isand laevameister Belhendel?"
Rahva seas hakkas tõusma õnnehüüdeid, kuid valvurid rahustasid nad maha.
"Te olete temast kuulnud?" küsis Annaris õhinal. Prints noogutas, pööritas silmi ja vastas:"Noojamh. Olen küll. Paari päeva eest käis siin. Siin, see tähendab Redomis ja mina olen selle riigi prints Herchen. Noore laevameistri üks laev uppus siit üle lahe. Siis sõitsid nad siia ja peatusid meie riigis. Ja peagi võtsid suuna lõunasse, siis läände, Errengaili."
"Siis pean minagi kiirelt lahkuma. Kas teilt saaks paluda paati või midagi, mul on natuke raha?" palus Annaris, mille peale printsi abimehed naerma hakkasid. Herchen tõstis käe ja nad lakkasid naermast.
"Annaris, tegelikult siit Errengaili naljalt paadikesega ei sõida. Sinna on pikk maa. Palju parem oleks siit mööda meie rannaäärt sõita läände ning Loulindist, kus peaaegu kaks mandrit kokku puutuvad, meri ületada. Aga jää paariks päevaks siia ja puhka! Tõmba hinge, enne kui kohtud Belhendeliga. Mu alamad seavad su ilusasti sisse. Tule!" ulatas Herchen Annarisele käe. Tüdruk vaatas teda ja otsustas siis jääda.

Prints lasi Annarise ehtida Redomi riigi kauneimate rõivaste ja uhkete pärlitega. Veel enne õhtusööki astus prints Annarise juurest läbi ja teatas:"Annaris. See kõlab nii... nii mitteinimlikult. Kuna sa siin riigis viibid, kutsutakse sind edaspidi Tristaniaks. See on ilus nimi ja sobib sulle!" Seda kõike prints ütles ja hakkas uksest välja astuma, kuid Annaris küsis:"Mida see tähendab?"
"Mah?" ei kuulnud Herchen.
"Teie riigis ju kõik nimed tähendavad midagi, mida see 'Tristania' tähendab?"
"Ahha. See tähendab kaunis võõras," vastas prints vuntsi näppides ja lahkus võimsal sammul. Annaris jäi üksi, kuid mitte kauaks. Peagi liitus temaga toatüdruk Milania.
"Hei, mida printsi nimi tähendab teie riigis?" küsis Annaris tundmatult tüdrukult, kes vaikides oma toimetusi tegi.
"Preili Tristania, kas auväärt printsi Hercheni nimi? Seda võib tõlgendada kui kõikesaaja," vastas häbelik tüdruk. Annaris tänas teda.
"Tegelikult," sõnas Milania ja sammus kiirelt Annarise juurde ning ütles tasa, "tegelikult, soovib auväärt prints teid endale naiseks. Aga minu käest te seda ei kuulnud!"
"Kas tõesti? No, tegelikult ei kavatse ma siia jäädagi! Ma ei ole nii püsiv! Öelge 'tervist' uuele Annarisele.. Tähendab Tristaniale!" otsustas särtsakas Annaris.

Õhtusöögile saabus ta kaunis veinipunases kleidis. Hercheni suu jäi lahti, mis oli hea, katkestas selle koleda õgimise.
"Nii kaunis," suutis suu lahti jäänud prints öelda. Ta hakkas midagi isegi ütlema, kuid miski läks talle kurku.
"Tristania, tegelikult olen ma tahtnud teile juba ammu öelda..." ütles prints veidi köhides.
"Ma jõudsin alles täna, te ei ole minuga veel n i i kaua koos olnud, kuid palun, jätkake," sõnas Annaris irooniliselt. Prints punastas, kuid jätkas. Ta langes ühele põlvele, tõmbas käega kohmetult üle suu, mille tulemusena söögijäägid tema suult kadusid, kuid sattusid tema vuntsidele ja sõnas:"Oo, Kaunis Võõras, ma armastan teid! Ja soovin teid oma kõrvale võrdselt valitsema!Abielluge minuga!"

Prints ootas õhinal "jah" vastust, ta oli eneses rohkem kui kindel. Ta saab alati, mis tahab! Kuid Annaris kergitas vaid vasakut kulmu ja vaatas Hercheni üleoleva näoga.
"Ma siis mõtlen sellele," ütles Annaris ükskõikselt, ajas nina püsti ning sammus ükskõikselt maas lamavast printsist mööda.

Õhtusöögil ei lausunud ta sõnagi. Kui see oli lõppenud, lahkus ta ruumist, vaatas ukse vahelt veel valvel oleva printsi poole ja ütles:"Aa, ja vastus teie küsimusele... Jah. Aga ma sooviks pulmi võimalikult kiirelt. Võimalikult." Ning lahkus. Teised ruumis olijad nägid, et kõike saada harjunud prints oli lõpuks saanud midagi sellist, mille peale ta kõike nõus on tegema. Enam ei olnud türannitsevat Hercheni! Või siis – tegelikult siiski oli. Lihtsalt tulevase kuninganna sõna paistis veel temagi tehtele peale jäävat.
"Kuulsite! Ta tahab mind!" hõiskas prints. Alamad naeratasid petlikult ja lootsid, et Annaris ikka teab, mida ta teeb.
"Mida te vahite? Kas te ei kuulnud, et mu kuninganna soovib pulmi võimalikult kiirelt? Mina tahan neid nüüd! Minge!" käskis prints ja tulevane kuningas.

Algasid ettevalmistused pulmadeks. Järgmise päeva õhtuks oli kõik valmis. Veel enne pimedust taheti abielluda, nii et tuli veidi kiirustada.
"Preili, tulge nüüd, laulatus ootab!" palus ukse vahelt piiluv neiu Annarist. Annaris seadis veel viimased pisiasjad paika ja tõttas alla.

Noored olid peagi paari pandud ja edasi kestsid pidustused. Õhtu oli juba pimedaks kiskunud ja süüdati laternad ning tulukesed. Kuninganna soovil käisid kuningal järgi teenrid üha joogikannudega ringi. Ning nagu kuninganna oli käskinud, muretsesid teenrid selle eest, et kuninga joogiklaas oleks alati täis.

Kell lõi peaaegu südaööd ning kuningas oli purupurjus. Veidi isegi lällas võõraste teenijannadega oma enese abikaasa ees, kuid Annarist see ei kõigutanud. Ta kadus vaikselt oma tuppa.
"Te jäite hiljaks!" sõnas Annarise toas askeldanud toatüdruk.
"Ma pidin vaatama, et kuningal ikka tegevust oleks. Aga nüüd ruttu, kus on mu asjad?" seletas Annaris.
"Siin. Ma panin siia süüa, juua, püksid ja pluusi. Need on kuninga omad, kuna naistele on meil ainult kleidid. Näe, ja siin on sulle – küll mitte mõõk, aga pistoda. Peaaegu mõõk, poole mõõga mõõdu annab välja küll. Irpen on ka valmis. Kas proua vahetab kohe kleidi ära? Pükstega parem ratsutada," küsis toatüdruk.
"Jah. Kleit on ilus küll, kuid reisida sellega ei saa. Ja ära kutsu mind prouaks. Minu vanne ei tulnud südamest, ma ei ole abielus."
"Noo jah. Õigesti tegite. Prints on tegelikult halb inimene. Aga seda te vist teate isegi. Muidugi olete teie väga tark naine, et nii teete. Alati olete Redomisse teretulnud ja auväärne, olete ikkagi selle riigi valitseja. Pool riigist on teie," sõnas teenijanna.
"Oh jah. Ma tänan sind," ütles Annaris, üritades kleiti tagant lahti teha.
"Tristania! Oled siin? Tule nüüd!" kõlas purjus hääl ja koputused uksele.
"Kuningas!" sosistas ehmunud toatüdruk. See neil küll plaanis polnud.
Enam polnud aega kleidiga jahmerdada. Annaris ronis aknast välja. Kui ta tervelt alla oli jõudnud, jooksis Irpen talle vastu.
"Ei. Kuningannat siin pole, ainult toatüdruk!" hüüdis teenijanna kuningale s ja avas ukse. Kuningas tormas kohe akna juurde, kuid ei näinud midagi - Annaris oli kadunud.

***

Poolteist päeva ratsutanud, jõudis Annaris sadamalinna Loulindi. Seda ei poleks tasunudki linnaks nimetada, seal oli vaid paadisild ja mõni laevuke. Puude tagant vaadates ei paistnud laevasillal kedagi peale ühe vanamehe. Aga üle mere oli näha ka kallast. Palju polnud vaja aerutada. Annarisel tekkis idee.

"Oi, mis sina ilus hobune siin üksi teed? Kus su omanik on?" küsis piipu tõmbav vanake Irpenilt, kui see metsast välja tema juurde jooksis.
"Kust sa niimoodi tuled siis?" küsis vanake ja paitas hobust. Irpen aga näitas peaga metsa poole ja hakkas sinna minema. Vanake sai aru, et seal metsas vist on midagi ja järgnes hobusele. Nad kadusid puude vahele. Samal ajal jooksis sealt kõrvalt välja Annaris, hüppas ühte paati ja hakkas sõudma. Kohe kappas metsast välja ka Irpen, astus vette ja hakkas ujuma. Vanake lonkas samuti metsast välja, silmas hobust, kes ujus, ning kohe ka Annarist.
Midagi ta seal karjus, kuid seda Annaris enam ei kuulnud.

***

Jalg maha ja kohal. Ka Irpen jõudis vaevata kaldale.
"Palun ütle mulle, et see on Errengail!" palus väsinud Annaris eikelleltki.
"Ei ole!"kõlas kuskil kilehäälne vastus. Annaris vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi.
"Kes seda veel ütles?!" hüüdis tüdruk.
"Mina!" kõlas vastus.
"Kes on mina?" küsis Annaris kahtlustavalt.
"Mina ikka! Kes siis veel!"
"Kus sa oled?"
"Siin, kus siis veel!" vastas see keegi.
"Aga... Tule siia!" proovis Annaris kavalust.
"Tule ise!" vastas hääle omanik. Ei läinud läbi.
"Hea küll. Aga mul on raske kott, ma ise ei jõua seda kanda ja hobune on ka väsinud, ehk tuled aitad?" proovis Annaris seda varianti. Miski hakkas sahistama ja üks pruunipäine noormees sadas puu otsast alla, otse põõsasse. Kohe hüppas ta püsti ja hakkas Annarise poole lonkima.
"Mis sa siis kohe ei öelnud, et kott raske! Muidugi ma aitan!" ütles see ja tõttas Annarise juurde.
"Mis su nimi on?" küsis Annaris noormeest vaadates.
"Minu? Minu nimi on Beck," vastas aktiivne poiss.
"Beck? Kes sa veel selline oled? See pole ju sinu päris nimi," arvas Annaris ning ulatas oma koti noormehele, kes seda ootas.
"Ah, pole see midagi nii raske. Tegelikult olin ma libahunt, aga ma kohastusin siin ära ja olen nüüd vabakutseline elukas. Niisama logeleja. Elan eemal siit oma õega. Mu pärisnimi on tegelikult Bekow. Põhiliselt aitan siia saabuvaid seilajaid,"seletas noormees.
"Aga, mida sa seal puu otsas tegid, Bekow?" küsis neid.
"Tegelikult, palun kutsu mind Beck'iks. Puu otsas? Otsisin oma klaassilma," ütles Beck.
"Haah! Sul ei ole ju klaassilma!" naeris Annaris, kui ta poisile silma vaatas.
"Ei ole jah. Sellepärast ma seda otsingi. Ei ole just eriti keeruline! Mis su enda nimi on?" uuris Bekow.
"Annaris. Ja kui uudiseid Tristaniast kuuled, siis see olen ka mina," lausus tüdruk.
"Oh! Kaunis Võõras ja Vabadus. On sul ikka nimed!" rõõmustas poiss.
"Mis asja? Kus sa tead, mis need tähendavad?"
"Kuule, ma elan põhimõtteliselt sadamas, siit käivad sajad laevad, ma tean kõike!"
"Muidugi. Kas see siin ongi siis kuulus Errengaili sadam?" küsis Annaris.
"Ei. Ma juba ütlesin sulle. See pole Errengailgi. Ja kõige kuulsam pole Errengail ka mitte. Seda on hoopis Irrelindi sadam. Ohhoo! See on elu! Aga nüüd me olemegi Errenagilis! Tere, hoi!" hüüdis Beck järsku.
"Mida? Sa ju ütlesid, et me pole Errengailis? Alles ei olnud ju!"
"Aga me ju kõndsime!" imestas Beck.
"Jah, umbes kümme sammu!" vastas Annaris.
"No näed! Nüüd ongi Errengail! Nii, et sa tahad sadamasse?" võttis Beck viimaks Annarisega sama teema üles.
"Jah. Oleks vaja Belhendel üles leida," vastas Annaris.
Beck peatus.
"Belhendel? Nagu see Belhendel? Laevameister?" oli noormees hämmingus.
"Jah, laevameister Belhendel. Kas sa tead teda?"
"Ta on jumal," sõnas Beck vaikselt. "Kas sa oled näinud, kuidas ta laevu ehitab?"
"Ikka olen. Ma olen teda aidanud isegi Ihpda ehitamisel. Belhendel on osav. Tema unistus oli kord seilata Irrelindi. Pidin tema juurde Errengaili tulema," rääkis Annaris, samal ajal kui noorsand Beck unistustesse vajus.
"Jah, ta oli siin küll. Belhendel alustas siin isegi ühte laeva. Ütles, et see tuleb tema parim. Isegi parem kui Ihpda. Pidavat tulema kiirem, peenem, sitkem, pikem, ja ilusam. Ta pani sellele juba nime - Ellepis."
"Vastupandamatu," sõnas Annaris omaette, "Kas Belhendel on veel sadamas, eks?"
"Ma ei tea. Aga kohe saame teada. Siit pole palju sadamasse," sõnas Beck reipalt ning nad kõndisid edasi.

***

Paistsid purjed, paistis meri ja kostis selle kerge lainekohin. Annaris, Beck ja Irpen olid Errengaili sadamas. Annarise lootused olid kõrged, kuid kuna ta ei märganud algul Ihpdat, kartis ta, et Belhendel on lahkunud. Kuigi võibolla ta lihtsalt ei näe laeva.
"Siin on palju rahvast, kuidas me ta küll üles leiame?" küsis Annaris ringi vaadates.
"Lihtne. Sina võid siin ju ringi vaadata, aga mina lähen küsin laevavana käest. Tema juures panevad enda kirja kõik, kes tulevad või lahkuvad. Teisiti ei saa," arvas Beck naljatades ja tiris Annarise endaga kaasa.

Sadam oli kole, palju rahvast, kõik sagisid sinna-tänna. Üks proovis vahepeal Annarise hobust ära osta, kuid tüdruk keeldust pakkumisest.
"See on sul üks ilus hobune, hoia teda," ütles Beck.
"Tänan. Tegelikult on see Belhendeli hobune," vastas Annaris naeratades. Kogu tee, mis nad laevavana juurde lonkisid, ei uskunud Beck, et s e e hobune on s e l l e Belhendeli oma. Kuid kohe jõutigi mehikese juurde ja jututeema muutus.
"Hei, vanake!" hüüdis kondine Beck vanamehele lehvitades.
"Beck! Armas jumal, mida sina siin teed?" kaebles vanamees neid nähes.
"Kuule, ole hea ütle, kas Ihpda on lahkunud või veel siin? Belhendeli laevuke," küsis noormees.
"Ihpda? Jaahjaah. See lahkus eile vist. Belhendel oli ka, jaahjaah. Tahtsid pikemaks jääda, aga miski sundis neid edasi minema," seletas krimpsus vanake. Annaris hingas hooga välja, tema nägu muutus morniks.
"Jättis endast ainult selle paberikese maha," ütles vanamees ja otsis kuskilt ühe paberiräbala. Ta ulatas selle Beckile ja Annarisele.

"Annaris. Jõudsid Errengaili. Tuhat vabandust, kuid segastel asjaoludel pidime kiirelt lahkuma. Meid ähvardas oht. Ma ei tea, kuhu me suundume, mis on meie eesmärk, kuid siin pole enam ohutu. Pean mõneks ajaks kaduma. Samuti on mul kurbi uudiseid: Feomal hukkus. Mul on kahju ja loodan, et teie olete terved. Aga meie sinuga ei kohtu nii pea. Kui sõda läbi, siis sõidame tagasi Bowardi. Hüvasti!
Belhendel," luges Annaris.
Pikk vaikus.
"Mis nüüd siis saab?" küsis viimaks Beck, kes ei suutnud kuidagi rahulikuks jääda.
"Ma ei tea," vastas Annaris tühja vaadates.
"Kas on sul vaja kuhugi minna?"
Annaris mõtles.
"Jah, ma lähen püüan Elvianeli üles leida..." sõnas tüdruk kurvalt.
"Elvianeli? Küll see nimi on tuttav.. Ma olen seda kuskil kuulnud," ütles Beck pead sügades.
"Tõesti? Kus?" uuris Annaris.
"Noh.. Sadamas kuskil olin kuulnud. Päris mitu korda. Ahjaa! Siis kui siit trobikond haldjaid läks!"
"Kuhu nad läksid ? Clohrose juurde? Kas ta mitte taevas ei ela?" läks Annaris ähmi täis ja Beck rahustas ta maha.
"Ei. Ammu enam mitte. Clohros ja teised elavad taevale lähedal küll, kuid mitte seal sees," tähendas noormees. Annaris ootas innukalt kohanime.
"Claroslind?" pakkus vahepeal märkamatuks jäänud vanamees.
"Just! Kõrgeim mägi Claroslind," hõiskas Beck.

Nii võeti suund suurima mäe poole, kus asus Claroslind - Taevariik. Teekond oli pikk, kuid Beck nõustus hea meelega ühele seiklusele kaasa tulema ning nii nad kahekesi reisisid. Kuus pikka kuud. Seitsmenda kuu algul jõuti mäeni ja edasised kaks nädalat kulusid selle üles ronimiseks.

***

"Alla ma siit ei tule!" teatas Beck, kui oli tippu jõudnud. Ta hingeldas raskelt. Annaris ei vastanud talle. Tüdruk oli avanevast vaatepildist lummatud. Pilved olid nendega samal kõrgusel, ühekorraga paistsid päike, tähed ja kuu. Mäetipp paistis pehme ja mõnus. Rohtu polnud näha, kuna seda kattis valge udulaam, küll aga oli seda tunda. Ja kaugemalt paistis hiigelkõrge ehitis, suurte, võimsate kandiliste tornide ja avarate akendega.
Keset fassaadi ilutses miski pilt. Need olid justkui kaks üksteise poole vaatavat paabulinnusulge, nende kohal viltuse ruudu kujuline täheke. Pilt sädeles ja helkis.
"Me oleme taevas," sõnas Annaris vaikselt ega uskunud, mida nägi.

Taevarahvas ei teinud neist eriti välja, mõned üksikud vaatas kahele võõrale järgi, kuid ei tulnud ligi ega öelnud midagi. Üldse ei öelnud keegi midagi. Kõik oli vaikne, ainult muusikat kostus siit-sealt.

Kaks uustulnukat sammusid otse suure lossi poole, suu ammuli ümber vahtides. Taevarahval olid kas helevalged või tumepruunid juuksed, punapeaga neidist nägid nad esimest korda.

Annaris ja Beck olid peagi lossi sissepääsu juures, kui nende ette löödi risti kaks toigast. Õigemini imekaunist nikerdistega keppi.
"Kes teie veel olete ja, mis asja on teil siia?" küsis ühe kepi omanik, tõenäoliselt valvur.
"Tegelikult me otsime üht siia saadetud elanikku - Elvianel on tema nimi," ütles ehmunud Annaris.
"Leedi Elvianel? Olete tema sõbrad?" küsis valvur.
"Jah. Jah, oleme küll.. Kas te oskate öelda, on ta siin?" uuris Annaris huviga neid imelisi toikaid uurides. Häiritud valvur raputas saua, et võõras selle jõllitamise lõpetaks.
"Leedi Elvianel.. Ma arvan, et oleks parem, kui sellest räägiks teile keegi muu. Tulge minu järel, ma saadan teid." palus valvur, tõstis saua eest ja avas uksed.

Lossi sisemus oli veel avaram, kui see väljaspoole paistis. Põrand oli valgest marmorist, kaugemal kerkis tohutu trepp suunaga otse ja siis kahe keermena laiali. Lage polnud näha, see oli nii kõrgel ja nii helevalge. Sealt suunast paistis vaid valgus.
Suurtest akendest paistis helesinine-hallikas taevas ja valged pilvetupsud. Hiiglaslik ruum polnud tühi, seal istusid kõrgemast soost jumalad ja jumalannad valgetel udutaolistel diivanitel ja laulsid.

"Tulge siit," palus valvur ja nad suundusid treppidest mööda. Pika kõndimise peale jõuti viimaks kahe kõrge ukseni.
"Lähete siia ja küsite oma küsimused," näitas valvur ja jättis kaks külalist üksi. Annaris ja Beck lükkasid uksed lahti ja astusid sisse.

See oli samuti hele tuba, mida kaunistasid kõrgustesse pürgivad raamaturiiulid, täis kirju ja raamatuid. Nende keskel asus väike valge laud ja selle taga istus keegi, kes muudkui kirjutas. Seda oli näha vabisevavast suletipust, mis raamatukuhja tagant paistis. Sulg lõpetas llikumise. Korraga hakkasid kaks silma üle kuhja paistma.
"Oi! Kohe tegelen teiega! Astuge edasi," kõlas sealtpoolt.

Annaris ja Beck astusid edasi lauakeseni, kus tundmatu keegi töötas. Korraga nihkusid raamatud kahes suunas laiali ja nähtavale ilmus lahke tädike.
"Tere, mis soov teid siia tõi?" küsis ta ja plaksutas ripsmeid.
"Me tahtsime vaid küsida kus kohast võime leida Elvianeli?" seletas Annaris.
"Nii-nii. Elvianeli ma tean.. Kohe otsin toimiku," tähendas tädike ja tuhnis natuke lauasahtils. Siis tõusis püsti, sibas kõige aknapoolsema riiulini, ronis redeliga kuhugi umbes kuue meetri kõrgusele ja kohe ka alla ning siis tagasi laua juurde.
"Leedi Elvianel. Nii. Sündis Bowardis...." hakkas tädike esimest lehekülge lugema.
"Vabandust, me tahaks vaid teada, kus ta on," segas Annaris vahele. Mutike keeras viimased leheküljed ette ja hakkas uuesti lugema:"... saadeti perekonna poolt Clohrose kaitsva tiiva alla. Nii elas ta siin siis paar kuud, kui Clohros temasse armus."
"Mida? Clohros armus Elvianelisse? Ta on ju.." hüüatas Beck.
"Lubage mul jätkata. Nii. Clohros armus Elvianelisse, kuid viimane polnud sellisest suhtest huvitatud. Elvianeli austasid selleks ajaks juba kõik Claroslindi elanikud. Teda peeti kauneimaks ingliks, nimetati ka Valguse Hoidjaks. Viimaks palus taevajumal Clohros Elvianeli kätt, kuid võimukas ja uhke naine keeldus sellest. Tema süda kuulus all maa peal elavale haldjale. Tegemist oli haldjaga, kes ei olnud veel valguse poolel, tema rass kuulus pimedusse. Noored ei tohtinud üksteist näha, see oli keelatud. Kuid keelatud vili on magus. Nii käis Elvianel tihti maa peal, sügavates ja tumedates metsades, arvates, et Clohrose pilk sinna ei satu. Kuid saatus kulges teisiti. Elvianel säras nii heledalt, et isegi pimedusse vajunud kõrge mets ei suutnud seda varjata.
Nii nägigi Clohros Elvianeli sära metsas. Kohe nägi taevaisand ka ära, kellega ingel seal kohtus. Kuna nende kohtumine oli keelatud, sai Clohros vihaseks. Elvianel naases koju. Clohros tuli tema juurde ja keelas inglil taas maa peale minna. Esialgu ei karistanud Clohros rohkem teda ja abiellus teise ingli, mitte küll nii kauni, kuid siiski väga ilusa Erthaliga. Suurest kurvastusest ja igatsusest oma maapealse armsama järele palus Elvianel abi Varjuriigi valitsejalt Adphilt. Ingel oli nii meeleheitel, et soovis langeda pimedusse ja sinna igaveseks jääda. Kaduda teiste eest ja olla kurbuses. See on suur karistus talle endale, väitis Adphi. Elvianel oli aga täiesti kindel ning anus Varjuriigi Loojat, et see ta varjudesse saadaks.
Adphi täitiski ingli soovi ja nii langes Elvianel maailma pimedamaisse nurka, teistest eraldatuna oma suurde üksindusse elama. Enam ei olnud inglit nimega Elvianel, on vaid langenud ingel Taltaenil."
Vaikus.
"Kas see tähendab siis..." alustas Annaris.
"Põhimõtteliselt on ta sama hästi, kui surnud. Ta on justkui kummitus, kullake," sõnas tädike ja lahmas raamatu kinni. "Saan teid veel aidata?"
"Ei. Tänan. Me lahkume," vastas Annaris ja tiris Becki endaga kaasa.
"Oh ei! Jääge veel pidustustele! Clohros ja Erthal korraldavad täna festivali Looja auks," tähendas memmeke. Kuid Annaris ei soovinud jääda ning nii sai ka Beck'iga.

Kaks lahkusid Taevariigist ja suundusid tagasi alla maa poole.

***

"Feomal ja Elvianel on siis surnud. Ainult Belhendel on veel elus, ma loodan," ütles Annaris, kui nad Beck'iga metsas kõndisid. Beck'i alatine rõõmus tuju oli kadunud ja ta vaid ohkas vastuseks.
Suund võti tagasi Bowardi peale. Möödas oli aeg, mil sõjamehed Bowardis linna asustasid. Sõda hakkas lõppema ja elanikud võisid tagasi kodukohta suunduda. Ka Beck otsustas koos Annarisega minna. Teda tsiteerides:"Ah, tead, ega mul suurt midagi teha pole ja pealegi oled sa mulle kuidagimoodi kalliks saanud, Annaris. Eks ma longin sul kannul!"

Annaris ja Beck jõudsid Bowardi. Asula oli räämas ja kuidagi ilmetu. Paljud tuttavad pered olid lahkunud ning paljud majad hävitatud. Annarise kodu oli veel alles, kuid see oli tühi.
Perekonda seal polnud, samuti oli maja mööblist tühjaks tehtud.
"Ohoo! Siin sa siis eladki! Kena, kena. Aga mina lisaksin veidi särtsu... Näiteks mööbliga..." arvas Beck, kes huvitus väga Annarise elamisest. Annaris aga vaikis ja vaatas vaikselt allesjäänud asju ja kirjandusteoseid ega vastanud sõbrale.
"Ei tea, kas Belhendel on juba tagasi?" küsis siis viimaks Annaris ja kiirustas akna juurde, kust oli täpselt näha Belhendeli ja tema pere maja. See oli õnneks veel püsti, kuid samuti veidi katki ja räsitud. Korraga märkas neiu seal liikumist ning jooksis kiiruga uksest välja, naabrite poole. Beck ehmus ega saanud aru, kuhu tüdruk siis nüüd jooksis – kuid tuisupea nagu ta oli, jooksis järgi.
"Belhendel! Belhendel! Kas sa oled siin?!" kriiskas Annaris ja kiikas aknast sisse. Välja ilmus keegi noormees. Nägi väga tuttav välja. Annarisele tundus, et see poisike on pärit mõne Belhendeli laeva pealt, keski tüürimees või keegi.
"Kes sina oled?" küsis ta, vaadates Annarisele siiralt silma.
"Mina.. Mina olen Annaris, Belhendeli naaber ja parim sõber võinii. Ja sina? Paistad väga tuttav!" vadistas tüdruk.
"Ahjaa! Sa oled Annaris! See tüdruk, kellele Belhendel pidevalt kirjutas ja ikka rääkis sinust nii toredaid jutte. Ta rääkis mulle ka Elvianelist ning Feomalist. Ahjaa! Mina olen Debrith, Belhendeli Ihpda pootsman. Ja sina otsid siis Belhendelit?"
"Jah!" ütles tüdruk lootusrikkalt ja naeratades. Debrith vaatas maha ja hakkas kuidagi imelikumalt käituma.
"Noo... Belhendeliga on nii et... Kord peatusime me Edpelissises..." mispeale juba ta jutt katkeski, sest Annaris pomises endamisi: "Tundmatud maad."
"Jah," jätkas Debrith, " Seal päästis Belhendel ühe tüdruku vastaste küüsist. Need oleks äärepealt selle õnnetu hinge ära tapnud, kuid isand Belhendel tappis hoopis need kaabakad endid. Päästetust tüdrukust - Edhrenwest'ist, sai Belhendeli armastatu. Kuid Edhrenwest oli Varjudest, mistõttu nende abielu oli lubamatu. Sellest hoolimata nad abiellusid. Ingel ja deemon. Mõnda aega elasid nad vägagi õnnelikult, kuid sellest abielust sai kuulda Brihtlenna - Looja ja Valguse Jumalanna, kellele mõte ei meeldinud ning mille tõttu ta Edhrewesti ja Belhendeli tappa tahtis.

Paraku ei saa Valguse Looja tappa pimeduses loodud rahvast - nad on Pimeduse Looja Adphi käe all. Niisiis tappis Brightlenna Belhendeli ja saatis Edhrenwesti vangi. Viimane läks endast nii välja, et anus oma Loojalt, Adphilt, et see temagi tapaks. Adphi ei olnud mõttega nõus, kuid tuli Edhrenwestile nii palju vastu, et lahkus ja jättis endast vangla põrandale maha pistoda. Edhrenwest tappis enese. Ja nüüd pidavat nende kaks hinge matkama Surnutemaal, Adphi juures, teineteist otsides. Mingi jutu järgi leidsid nad üksteist ja noh, kui nii võib öelda, siis elavad seal õnnelikult edasi, aga... Mul on kahju, Annaris."

Annarise silmadesse ilmusid pisarad. Beck üritas teda lohutada ning pani oma käe tüdruku seljale.
"... ja nii jäi meist alles ainult üks. Üks, kes kõigi kolme unistusedki täidaks," sõnas Annaris vaikselt ja istus maha.

Belhendeli parim laev Ihpda jäi Annarisele ning laeva meeskond ja ustav Beck ootasid käske. Annaris võttis vastu otsuse käia läbi kõik kohad, kuhu soovisid minna tema lahkunud sõbrad. Läbi aastate ja paljude maade seilas tüdruk oma unistuste, kuid ka sõprade täitmata unistuste teel. Ta saavutas palju. Belhendeli kuulsus käis Annarisest ees ja tüdruk kuulis temast kõikjal kuhu ränas. Mälestused Belhendelist rääkisid tast kui parimast laevameistrist, merede isandast. Kaua mälestatakse veel tema õnnetut, kuid omal moel ka õnneliku armastust.

Elvianel jäi paljude haldjate ja inglite südamesse kui kauneim maa peal elanud hing. Teda imetletakse ka peale lahkumist ja mälestatakse kord aastas suurte pidustustega.
Feomal läks ajalukku kui julge sõjamees ja kõrgete mägede vallutaja, kes võitles oma kodumaa eest lõpuni ja tappis vaenlaste ühe suurima väepealiku.

Annaris ise ei ole veel ajalukku jõudnud, kuid teda teavad maailmas vist küll kõik kui julget, ettearvamatut ja püsimatut inglit, kes kirjutas oma valge käega ajalukku paljud mälestamist väärt hinged.

Teos Ulmekirjanduse Baasis

n
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0645)