Estcon edukalt seljataga, kuumad ilmad käes ning Reaktor kütab energiat edasi katkematu rammuga.
Arvi Nikkarev annab enda Soome ulmega väikese soojenduspaugu Estconi teemalisele järgmisele numbrile, kus loodetavasti avaldame terve rodu erinevaid esitletud ettekandeid. Martin Kirotar arvustab-karvustab "Saladusliku tsaari" ning esitab autoritele küsimusi, Ove Hillep avaldab Estconi jutumänguseikluse, oma teise ulmedebüüdi teeb noorkirjanik Heino Nõps ning avaldame ka viimase jupi Võru jutuvõistluse lugudest.
Head energia- ja ulmerikast suve!
Kaanepildi autoriks on muideks taas kunstnik ja muusikamees Mihkel Kleis.
Loe edasi...
{SILDID}
Maniakkide Tänav
J.J. Metsavana
Jaagup Mahkra
Et pealkiri kedagi ei eksitaks, olgu kohe öeldud, et tegu pole Jules Verne'i klassikalise seiklusjutuga. On hoopis kolme Eesti ulmekirjaniku jutukogu, mille lehekülgedel pajatatakse lugusid Maa tulevasest saatusest. Millalgi lähitulevikus tabab maad suur asteroid ja enamik inimkonnast põgeneb selle eest tähtedele. Kuid mõned jäävad maha ja nende jaoks jäetakse orbiidile hambuni relvastatud satelliitjaam Ippolit, kelle ülesandeks saab maailmarahu hoidmine ja tülikate riiukukkede karistamine (mõistagi orbitaalkahurite kogupaukudega).
„Saladusliku tsaari“ peamine tugevus on kirev ja originaalne olustik. Kogumiku kolmeteistkümne jutu seas leidub neid, mis kirjeldavad lähitulevikku täis kõrgtehnoloogilisi roboteid ja arvutisüsteeme, aga ka neid, mis leiavad aset aastasadu hiljem, kui sedasama tehnoloogiat nähakse müütiliste koletiste või jumalatena.
Loe edasi...
{SILDID}
1. Kas, millal, kuidas ja mis kujul võib oodata järge või vähemalt lugusid samast maailmast?
J.M: Siis, kui ilmub järgmine kogumik. Vast kunagi järgmisel aastal. Üks algselt "Saladuslikku tsaari" minema pidanud pikem lugu on juba olemas.
M.T: Loodetavasti järgmisel aastal samal ajal on meil taas jutukogu jagu lugusid koos. Paar mustandit on juba valminud. Mõnda neist saab kindlasti juba varem ka Reaktorist lugeda, mõnda ehk ka jutulaborist, kui teema inspireerib. See, kas ja kuna uus kogu ka paberile jõuab sõltub juba kirjastajast.
MV: Plaan oli juba käesolevat jutukogu koostades, et kindlasti tuleb ka sellele järg mistõttu on seljal isegi NR1 peal. Küllap tilgub osa kogumike jutte juba varemgi Reaktori veergudele. Maailm on põnev, ideid on vähemalt minul veel peas omajagu ning kogu Ippoliti lugu jäi ka tehniliselt pooleli. Õnnepäev alles alustab enda ristikäiku ning vaja ka paljastada, et mis tegelikult on Tooni, mis sai minema rännanud inimestest jne.
Loe edasi...
{SILDID}
REEDE, 13. juuli
Reaktori toimetus ning muud asjaosalised laekusid Saarjärvele tavapäraselt enne teisi. Esimese asjana sai toimetuse telk üles lükatud ning seejärel lauluõli seltsis teisi asjaosalisi ootama asutud. Läks ikka tubli mitu tundi, enne kui järgmised osalejad platsi ilmusid.
15-nes Estcon algas kell 18. Kuskil tund aega toimus registreerumine, asjade paigutamine, tutvumine ja vaba suhtlus. Seejärel juhatas ürituse sisse Mart Kalvet ettekandega "Ulme ja muusika". Mart Kalvetit teavad ulmehuvilised eelkõige kui suurepärast tõlki ja sõnameistrit, aga lisaks sellele on temas peidus ka muusikaanne.
Nii rääkiski ta teemast, mida Estconil rahvas omavahel on mitmel korral arutanud, kuid keegi pole viitsinud ettekandeks vormistada. Audio-video oli ka, ehk siis oma teema vürtsitamiseks näitas Mart vahepeal muusikavideosid.
Loe edasi...
{SILDID}
Üks noormees satub kokku rühma inimestega, kes näitavad ja tõestavad talle, et maailm sellisena nagu ta meie ümber on, on illusioon ja tegelikult on käimas ränk võitlus, sest mingid kurjad, üleloomulikud ja ülivõimsad jõud tahavad inimesi ära kasutada ja orjastada. Võitlus on raske, vaenlasel on üleloomulike jõududega abilisi igal pool, kuid ka revolutsionäärid pole papist poisid.
Tasapisi selgub, et naiivne noormees on tegelikult sündmuste katalüsaator ja jõu poolest veel kõige võimsaim ning varem või hiljem tuleb just temal astuda võitlusse maailma vabaduse eest.
Kõlab tuttavalt? See on ju laineid löönud ja omal ajal suunanäitajana kiirelt kultusfilmi staatuse saanud „The Matrixi“ lihtsustatud ja lahjendatud ümberjutustus, ütlete? Ega ei ole küll, see on hoopis ohtralt kiidusõnu ja auhindu pälvinud ja mitte väiksemat kultusmainet omava „The Invisibles“ (Nähtamatud) nimelise seitsmeosalise koomiksi esimese osa ümberjutustus.
Loe edasi...
{SILDID}
Soome ulmes võib märgata kahte iseloomulikku nähtust:
1) Kirjastused avaldavad palju lastele ja noortele suunatud fantaasiaromaane; arvukalt on autoreid, kes nende kirjutamisega ära elavad. Siinkohal tuleb märkida selliseid kirjanikke nagu Ritva Toivola, Marja Luukkonen, Hannele Huovi, Leena Laulajainen ja Anu Holopainen.
Loe edasi...
{SILDID}
Esimesel juulil toimus Tartus Lovecraftilike sugemetega WV larpide kolmas osa „Warjupaiga vangid“. Sarja teisest osast rääkisime Reaktori detsembrinumbris. Lubatagu veidi minevikku meenutada ning tõmmata paralleele Hollywoody masinavärgis uuesti aktuaalseks puhutud Tulnuka-saaga ning WV õuduslarpide vahel. Kui esimese osa „Wabariigi varjus“ puhul oli tegu Alieni sarnase puhta survival horroriga tsivilisatsiooni ja terve mõistuse poolt hüljatud kauges kolkas, siis larbiseeria teine osa „Wasara valgus“ oli suurepärase butafooriaga meisterüritus. Julgen väita, et "Valgus" oli ühe õõvastavaima olustikuga rollimäng Eesti larbiajaloos, mis lõppes vana nahavabriku treppidel märulifilmi väärilise verevalamise ning massisuremisega. WV-seeria 3.osa - „Warjupaiga vangide“ - tegevus toimus nagu Alien3 filmiski vabatahtlik-sunniviisilises kinnipidamisasutuses. Larbis oli selleks Torsåkeri eksperimentaalsanatoorium Rootsis. Ja nagu ühele õigele sanatooriumile kohane – esindatud oli terve plejaad vaevatud hingi.
Loe edasi...
{SILDID}
Antud rollimänguseiklus sai läbi viidud Eesti ulmeühingu igaaastasel kokkutulekul (sõpradele Estcon), kus seitse mängijat asusid zombisid trotsima. Mängusüsteemina oli kasutusel Zombie Squad, kuid seikluse läbiviimiseks sobib praktiliselt igasugune rollimängu süsteem. Seiklus on mõeldud ühekordseks meelelahutuseks (mitte mitmeid mängusessoone kestvaks mänguks) ning seetõttu ei ole eeldatud, et kõik (või halvemal juhul mitte ükski) mängijad ellu jäävad.
1. osa - Ummik
On aasta 2013. Suvine kuum õhtupoolik umbes kella 9 paiku. Tegelased on teel Estconile (kahe autoga). Teel mööduvad mängijatest mitmed politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautod. Kilomeeter enne Kükita grilli on kütusetsisterniga veok ümber läinud ning mitu sõiduautot on sellele veel mõlemalt poolt sisse sõitnud, tekitades teele korraliku ummiku. Tegelaste ees on kümme-kakskümmend autot juba kinni pidanud ning autodest välja roninud.
Loe edasi...
{SILDID}
Estcon
Sel aastal täitus Estconi korraldamisel 15. aasta. Taas kord said südasuvisel ulmeüritusel, mis taas korraldati Põlvamaal Saarjärvel, kokku kõik ulmehuvilised, kes suutsid end korraks põnevate raamatute tagant välja vedada. Arutleti ulme ning muude maailmade asjade üle, kuulati asjalikke ettekandeid, kirjutati, mängiti rolli nii päris-elus rollimängus kui ka jutumängu mängumeistri käe all, käidi saunas, grilliti ning tegeleti muude meelelahutuslike tegevustega.
Pikemalt saab antud ettekannetest lugeda sellestsamast Reaktorinumbris (link) ning ka ulme.ee lehelt.
Loe edasi...
{SILDID}
Üleval mägedes ei teata tasandiku sõdadest sageli midagi.
Üleval mägedes ei ole ka midagi peale lume, hallasambla, kivide. Noh, ja mägirahva, männipuu ja kitsede samuti. Räägitakse muidugi, et mägede südames leidub kullasooni, aga kuni keegi teadaolevas maailmas pole leidnud kulda kusagilt mujalt kui Kullajõest ja kuumalt Oileáni saarelt, seni võid uskuda või mitte, aga mägedes lihtsalt ei ole suurt midagi, mille nimel sõda pidada.
“Me peame su sooja saama, isand,” pomises Joonet ja lükkas nahkkindas käega kõrvale heledad kahlud lamava noormehe silmadelt. “Külm ei lase verd liikmetes kiiresti ringi käia, liha haava ümber sureb ära ja muutub mustaks. Mees sureb. Mu isa oli mägedest pärit, ma tean.”
Jäärulinna Valdar ei vastanud midagi.
Loe edasi...
{SILDID}
Vapra ja nägusa kapten Benjamin Cartigani
peadpööritavad seiklused ohtlikul Komeedimerel
>> EURO-HIINA ALLIANSS /// AMETLIK DOKUMENT
SALASTATUD
> Lahingukäsk nr: 002680
> Kood: 204.3351.2217 // operatsioon ASTEL
> Saaja: Kpt Benjamin CARTIGAN // tsiviilkorvett ERAKVÄHK
> Ülesanne: Tiibav toetusrünnak EHA 8. laevastikule // aeg 25.04.2217 // koordinaadid 6320.B.500::3992.G.002.
> Üksikasjad: Vastase laevastik ootab EHA 8. laevastiku rünnakut suunalt 6322.B.482::3992.G.143. Korveti ERAKVÄHK eesmärgiks on hävitada ootamatu rünnakuga vastase kaugtule-toetuslaevad. Ülesande ajal viibib EHA vaatlejana pardal ltn Miguel Rodriguez, kes esindab EHA ülemjuhatust.
> Lisad: [manus] sektori kaart
>> DOKUMENDI LÕPP
Loe edasi...
{SILDID}
Leonhard oli haritud ja üldiselt lugupeetud mees, kuid kui kelner küsis temalt ühes Tallinna viletsas lokaalis õlise naeratuse saatel: „Kuidas maitses?“ oli see viimane piisk mehe kannatuste karikasse.
„Kuulge härrased, mis roppus see siin käib?“ nõudis Leonhard endiselt härrasmehena kelneri oimetu keha kohal seistes. Ta seitel oli sirge ja isegi sõrmenukid polnud verised.
„Kuule seltsimees,“ kostis kõrvallauast kellegi nooruki hääl.
„Sinule nolk, olen ma härra!“ sisistas Leonhard ja pööras oma pilgu ütleja poole. Vaatamata nooruslikule häälele polnudki too aga nolk, vaid üsnagi soliidses eas härra.
„Härrasmees ei käitu niiviisi nagu teie,“ ütles noorusliku häälega vanur kõrvallauast.
Leonhard punastas.
„Vabandust,“ pomises ta. „Täna oli raske päev.“
Vanamees naksutas keelt.
„Jätke kelnerile korralik jootraha ja tulge istuge siia minu juurde.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt tuli nooremas vanusegrupis teisele kohale.
Ühes kohas ühes majas elas üks naine Eva. Ta armastas päikest ja kollast värvi. Seega kasvas tal kodus üle kümne kollase lille. Kui päike välja tuli, siis ta läks kohe õue. Nendes kollastes lilledes oli üks helendav pulber.
Ühel päeval ta märkas, et üks lill aina sätendas ja sätendas ning ühel hommikul kui ta ärkas, oli see lill lahti läinud. Ja seal sees olid helendavad kollased pallid, mis hõljusid lille kohal. Eva imestas ja otsustas sellest mitte kellelegi rääkida. Tüdruk kastis ja väetas seda lille ja helendavad munakesed aina kasvasid ja kasvasid. Lõpuks olid need munakesed nii suureks kasvanud, et neile tulid juba väikesed okkad või kiired külge. Päev läbi istus Eva seal ja vaatas, kuidas nad kasvasid.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt tuli nooremas vanusegrupis esimesele kohale.
Igalt tänavalt kostis haavatute oigeid, surijate karjeid ning sõjakisa. Kõlas hüüdeid, nagu näiteks „Elektrikahur laadida!“ ja „Tuuleenergia nimel!“. Mererahva sõda Õhuliste vastu kestis juba teist aastat. Mõlemad väed olid kaotanud tuhandeid sõdureid, aga niisama palju tuleb uusi, nooremaid võitlejaid asemele, selliseid nagu mina.
Astusin alles selle aasta alguses armeesse ja juba on mul igal pool loendamatul hulgal arme: kätel, kehal ja sabal. Varem oli mu kalasaba imeilus ning päikse käes läikisid soomused seitsmes vikerkaare värvis. Nüüd on minu uhke saba tumedaid triipe täis. Sabaots on mul alati narmendav olnud. Mu nahk oli suitsusinine ja silmad kuldsed nagu juuksedki. Huuled olid kergelt lillakad ja peas kandsin ma kullast peaehet nagu teisedki kuninglikust soost sõdalased.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt jagas vanemas vanusegrupis esimest kohta Maarja-Liis Jänese looga "Marama".
Avan silmad - ikka seesama beež sein vaatab vastu. Juba 18 aastat sama värvi. Olen isa "töödelnud", et ta käiks teises linnas, selles, mis on meist kolme kupli kaugusel, ja tooks sealt remondiks vajalikke asju. Ühe kupli all asub üks linn, kus toodetakse keemiliselt toidutablette, samuti on igas linnas tehisjärv. Kaupade: riiete, ehitusmaterjalide, tehnika ja muu tootmine on linnade vahel jaotatud. Meie varustame linnu virtuaalsete sidevahenditega. Minu isa on ühe labori tehnoloog-spetsialist. Seetõttu on mul hea võimalus oma teistest linnadest pärit sõpradega leiutised järele proovida. Väljaspool kupleid laiub tühjus, kõrb. Umbes 2000 aastat tagasi, aastal 6030, plahvatas ootamatult supernoova, mis hakkas hävitama Maa atmosfääri.
Loe edasi...
{SILDID}
Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
Antud jutt jagas vanemas vanusegrupis esimest kohta Triinu Avansi looga "Päästjad".
Enne kui Sa lugema hakkad, peaksid meeles pidama seda, et kõik, mida Sa siin loed, vastab tõele. Maramad ütlevad: „Pole olemas piire, on vaid kehv ajutegevus.“
Avan silmad ja tean koheselt, et olen kohale jõudnud. Ma küll ei mäleta, mis toimus reisi ajal, kuid tunnen, kui nõrk ja jõuetu ma olen. Kuulen eemalt kedagi lähenemas, tõusen ja ajan end istukile. Minu ees avaneb uskumatu pilt: ruum on täis neid kummalisi olendeid. Püüan meenutada nende nime. Jah, maramad, need nad ongi. Üks nendest piidleb mind veidike kahtlaselt. Mõtlen korraks oma välimusele, kuid siis heidan selle mõtte peast, väidetavalt pole neil eelarvamusi. Juurdlen hetke, kuidas see võimalik on, kuid loobun ka sellest mõttest kohe.
Loe edasi...
{SILDID}
Väike teaser tulevases numbris ilmuvast koomiksist "Must muna".
Loe edasi...
{SILDID}