„Chappie“ on „District 9“ ja „Elysiumi“ režissööri Neill Blomkampi uusim ulmefilm. Sugugi mitte koerast, nagu pealkirja põhjal järeldada võiks, vaid hoopis politseirobotist, kelle on röövinud rahaahnete gängstade kamp.

Filmi tegevus toimub linnas, kus kuritegelikke jõuke aitavad taltsutada soomustatud droidid. Inimpolitseinikud on endiselt alles ja teevad masinatega koostööd. Tehnikauuendusi saadab edu, robot-võmme tellitakse üha juurde ning endisest sõjaväelasest inseneri loodud megasuur tapamasin jäetakse ebavajaliku liialdusena kõrvale – olukord pole nii hull, et lasta hiiglaslikul tank-robotil tervet linna sodiks trampida. Kõik tundub laabuvat, kuni politseidroidide loojal, noorel entusiastlikul tehnikul, õnnestub luua tehisintellekt. Mõistus, mis on võimeline õppima, täiesti unikaalse isiksusena välja kujunema ja millel on isegi kunstimeel. Kuna relvatöösturist tööandjale selline mõte sugugi ei meeldi, peab ta tegutsema salaja, siirdades sünteetilise mõistuse mälupulga abil katkisesse robotisse, ja nagu oleks sellest veel vähe, satub ta koos oma uue leiutisega pättide küüsi...


Treilerit vaadates jääb mulje, nagu oleks „Chappie“ komöödia – getoinimesed õpetavad lapsemõistusega robotile, kuidas näpuga nina pühkida, mahlakalt ropendada ja kõndides olematutest munadest kinni hoida. Tegelikult peitub selles filmis palju rohkem mõtlemapanevat sisu, kuigi filosoofilisi arutlusi häirisid aeg-ajalt esikerkivad räiged loogikavead. Lisaks jäi silma üllatavalt hea näitlejatöö, mida poleks osanud oodatagi Lõuna-Aafrika räpipundilt nimega Die Antwoord, mis koosneb kahest groteskse välimusega liikmest: luidrast ja ohtralt tätoveeritud Ninjast ning lapseliku keha, värvika riietumisstiili ja piiksuva häälega Yolandist. Nad mängivad filmis iseennast ning nende rolliks on lapsendada eksperimentaaldroid, kes pidanuks teooria kohaselt omandama kõik vajalikud teadmised, mis teevad inimesest või robotist ühe õige gängsta. Chappie'ks ristitud tehisintellekti suhe Yolandiga, keda ta emmeks kutsub, on nii südamlik ja hästi esitatud, et kisub mõnel õrnema hingega vaatajal kindlasti pisara silma. Tundub, et enamus filmist ongi üles ehitatud vaataja emotsioonidele, sest nutuhetki leidub teisigi. Karmi issi ehk Ninja poolt pärismaailmaga tutvuma saadetud Chappie't loobitakse süütepudelitega, tambitakse mõlki ja saetakse tükkideks, hoolimata roboti haledatest palvetest temaga mitte nii teha. Sealjuures tundub kummaline, et lühikese elueaga robot, keda peab õpetama nagu last, saab järsku sedavõrd intelligentseks, et suudab lisaks käsu peale autode ärandamise ja näpu loopimise kasutada arvutit professionaalse häkkeri tasemel ning päästa oma looja.


Õnneks ei koosne film ainult kurbadest sündmustest. Naerda saab ohtrasti nii lapseliku droidi kui ka tema friikidest kasuvanemate üle. Kuldhambad välguvad bling-blingidega võidu ning võitlusstseenides vehitakse tibukollaste ja erkroosade automaatidega. Kurjategijate hüvanguks tööle pandud robot, keda sisse kodeeritud eetikareeglid takistavad tulirelvi kasutamast, saadab tähikute abil inimesi „tuttu“. Autod kihutavad, lendavad ja plahvatavad ning esiti tähelepanuta jäänud tank-robot saab samuti oma suurejoonelise etteaste teha.


Mis Chappie'st ja tema kuritegelikest vanematest lõpuks saab, jäägu vaatajaile endile avastada. Pettuma nad kindlasti ei pea, sest kuigi filmis leidub üht-teist, mille kallal norida annaks, kaalub hea, kuigi kulunud idee vaimukas teostus kõik halva üles. Head vaatamist!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0819)