Orson Scott Card ei ole eesti ulmelugejatele kaugeltki mitte võõras. Enderi sarja esimene raamat „Enderi mäng“ ilmus eesti keeles praeguseks juba 15 aastat tagasi (2000), nägi uuesti ilmavalgust 13 aastat hiljem (2013), mil ilmus ka samanimeline film. Ilmselt just viimase ilmumisest innustust saanuna, otsustas kirjastus Draakon & Kuu välja anda ka sarja teise osa „Surnute eest kõneleja“.

Kuna kõige esimesena jääb silma kaanekujundus, siis oleks paslik ka arvustust alustada sel teemal. Antud juhul on see suurepärane. Kaanekujunduse teinud Eesti Kunstiakadeemia graafikaprofessor Urmas Viik on mänginud musta, tumerohelise ning valgega ning tabanud suurepäraselt raamatu olemuse juurde kuuluva kosmilise tühjuse ning planetaarse looduse graafilist idülli. Samuti on näha, et kunstnik on teose ise eelnevalt läbi lugenud, kuna tema kujundus ühineb geniaalselt autori enda loominguga. Ilmselt saab kõige suurema puuduse lugeda enamuses filmi süüks, kuna kahe raamatu kujunduse vahel ei ole kahjuks ühtegi ühist joont. Isegi raamatute seljad ei jäta üksteise kõrvale pannes terviklikku muljet. See aga on vist asi, millega peame leppima maailmas, kus raha paneb rattad liikuma…

„Surnute eest kõneleja“ jätkab täpselt sealt, kus „Enderi mäng“ lõpetas… aga 3000 aastat hiljem. Inimesed on hõivanud tohutu hulga planeete, kogu koloniaal-“impeeriumit“ haldab Täheraja Kongress (mitte enam hegemoon), sidet peetakse läbi satikatelt õpitud ansibleühenduse ning kosmosereisid võtavad relativistlikus mõttes aega aastakümneid ning -sadu, kuigi reisija enda jaoks võib mööduda vaid mõni kuu.

Raamatu tegevus toimub pea-asjalikult katoliikliku litsentsiga planeedil Lusitaania, kust on avastatud uus ramanite hõim. Sõna raman tuleneb nordi keelest, tähendab võõrast olendit, kellel on küll mõistus, kuid kes ei näe välja nägu inimene, ning seda kasutatakse raamatus läbivalt. Penqueninod, ehk kõnekeeles välimusest tingitult põrsikud, on uus mõistusega rass, kes elab metsades ning kelle kombed, tavad ning elukorraldus on inimkonnast täiesti erinev. Vastavalt Täheraja koodeksile piiratakse põrsikute uurimist minimaalsele taseme, vältimaks kultuurilist reostust. Minimaalne info jagamine, minimaalne kontakt. Sellest lähtuvalt on kolooniale seatud karmid piirangud ning selle ümber püstitatud tara, kust saab välja vaid ksenoloog, kes oma õpipoisiga võõrrassi uurimas käies peab oma väljaütlemistes olema ülimalt ettevaatlik. Põrsikud aga püüavad samal ajal teada saada, mida inimesed endast kujutavad. Ütleme ausalt, et tõde põrsikutest ning kogu Lusitaania floorast-faunast pani kujutlusvõime mõnusalt nurru lööma.

Kuna tegevus toimub „Ender mängus“ aset leidnud sündmustest 3000 aastat hiljem, olin ma raamatu algul väga nördinud, et ei kohta eelmisest teosest tuttavaid tegelasi. See pettumus aga asendus rõõmuga, kui Ender, kasutades oma kodanikunime Andrew Wiggin, ilmub teises peatükis planeedil Trondheim Reykjaviki ülikoolilinnakus parasjagu tudengitele loengut pidamas. Pidevate planeedilt planeedile kosmoserändude tõttu, liueldes „lutsukivina aja pinnal“, et surnute eest kõneleda, on ta vaid 35 aastane. Müstilistel asjaoludel põrsikute poolt sooritatud mõrv aga viib ta juba edasi Lusitaaniale, kus asjad hakkavad tema kohalejõudmise hetkel kriitiliseks kiskuma.

Kui „Enderi mäng“ oli suuresti militaarne, siis „Surnute eest kõneleja“ pearõhk on asetatud moraalile ning mõtisklustele inimkonnast ning võõrrassidest. Kas see muutis selle raamatu igavamaks? Minu meelest mitte. Card suudab oma ideesid esitada väga köitval moel ning kui mõned esimesed peatükid tunduvad ehk kärsitumale lugejale venivat, tuleb endale meelde tuletada, et need on vaid sissejuhatavad peatükid. Alates hetkest, mil Enderi ruumilaev Lusitaania orbiidile jõuab, võtavad sündmused peadpööritava tempo – isegi sel määral, et selle arvustuse kirjutamiseks pidin suure osa raamatust teistkordselt läbi lugema.

Kuid Card ei piirdu vaid põrsikutega. Teise liinina toob ta lisaks satikatele ja põrsikutele sisse ka kolmanda ansibleühenduse sünapsides peituva ramani esindaja, kellest kogu inimkonnal aimugi ei ole. Kuna antud teoses on põhirõhk siiski põrsikuid ümbritseva saladusloori kergitamisel, jääb vaid loota, et antud tegelasest saame kuulda rohkem juba kolmandas raamatus. Kas just lõpu, kui ehk hoopis uue alguse saab antud raamatus ka esimese raamatuga „koondatud“ rass.

„Surnute eest kõneleja“ on suurepärane ning täiesti teistsugune järg oma eelkäijale, mis seadis ometi lati nii kõrgele. Card suudab oma loomingus esitada (või hoopis tekitada) sügavfilosoofilis-moraalseid küsimusi võitlusele nii võõrrasside vastu kui ka eest. Jääb vaid loota, et sarja kolmas raamat vastab eelneva kahe loodud kõrgetele ootustele.


Arvustust kirjutades avastasin, et aastatel 2010-2011 on Marvel andnud teosest välja ka 5-osalise koomiksisarja. Kui hea/halb see on, ei oska kommenteerida. Huvilised võivad seda ise uurida ning soovi korral ka meile teada anda.