Veebruari lõpus ilmus IndieGoGo-sse huvitav projekt Itaalia režissöörilt Nicola Piovesanilt, kes ise elab Eestis ning püüab siinset filmimaastikku omapärase loominguga edendada. Eelmise aasta lõpus tuli ta välja filmiga “Deus in Machina”, kus neli veidrat tüüpi kärutavad trabantiga mööda kosmost, püüdes intervjueerida ei kedagi teist kui Jumalat ennast. Kahjuks on film hetkel vaadatav vaid Itaalia publikule, kuid loodame varsti seda ka siinkandis näha. Kui siia veel juurde lisada tema armastus Itaalia vanade B-filmide vastu, saamegi midagi sellist, millega ta hetkel oma päevi sisustab:


SuperSesso ’70 on omamoodi kummardus seitmekümnendate kõige jaburamatele Itaalia täiskasvanutele mõeldud filmidele, nostalgiline tribuut madala-eelarvelistele B-filmidele, mille treilerites näidatud kaunid naised või üks kuum seksistseen püüdis publikut ligi meelitada. See on austusavaldus vana-kooli filmidele, kus domineerivad tihedad rinna- ning puhmas kubemekarvad.

Film, mille suurimateks eeskujudeks on "Italian Spiderman", "Kung Fury" ja "Boogie Nights", toob kokku õuduse, teadusulme, fantaasia ning võitluskunstid ning pakib selle kokku 90-sse minutisse. Selleks kõigeks aga on raha vaja ning seda meeskond, kelle hulka kuulub ka mitmeid eestlasi, läbi IndieGoGo saada püüabki.


Filmi sündmustik leiab aset planeedil Maa, kuhu saabub kuri tulnukas, kes tahab varastada meie planeedi „kõige väärtuslikumat vedelikku“: naiste armumahlasid, millega töötab täiesti juhuslikult ka tema kosmosesüstik. Mitmed naised tõmmatakse täiesti kuivaks ning kogu maailm langeb musta masendusse. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Maa parimad teadlased ning sõjaväelased panevad pead kokku ning leiavad, et planeedi suudab päästa vaid üks mees: Mario Stallion – Itaalia seksikam isik, kes oma suguvõimekusega suudab suurimat võimalikku naudingut pakkudes taastada naiste armumahlasid ning seeläbi päästa inimkonna.

Suur osa meeskonnast tuleb Balti Filmi- ja Meediakoolist. Praeguste ning kunagiste õpilastena on nad omandanud korraliku kogemustepagasi filmide väntamistest. Mario Stallion, kodanikunimega Ettore Scarpa, on Itaalia näitleja, kelle vöö vahele mahub tosinkond rolli filmidest, reklaamidest, teatrietendustest ning paljudest muudest lavastustest.
Candy Butterbutt, kodanikunimega Beatrice Fenice, on tuntud eesti modell ning Karl Marinella ja Ivana on näitlejad/modellid, kel on kogemusi üle Euroopa.


Filmi tegemises löövad kaasa kaks filmiettevõtet: Chaosmonger Studio ja Me.De.A. Nagu sõltumatute filmidega ikka, on suurimaks väljakutseks püüd püsida graafikus, kuid samas tagada kõrgekvaliteediline linateos.

IndieGoGo projekti koduleht



Reaktori toimetus uuris tegijatelt ka lähemalt, kellega tegu ning mis projekt see täpsemalt on.

Kust tuli idee filmi sündmustiku jaoks?
Idee tekkis ühest naljast Aleksander Vassiljeviga . Olime mõlemad pisut pettunud tänapäevaste täiskasvanuile mõeldud filmide kasinast ideede ning mees- ja naissoo stereotüüpide kasutamisest: kõik on raseeritud, võltsid, koosnevad suures osas silikoonist ning täiesti isikupäratud.
Seega tuli otsus teha „seitsmekümnendate stiilis film“. Otsustasime teha kõigepealt treileri ning seejärel otsida rahastust filmile, mille peamisteks inspiratsiooniallikateks oleks „Kung Fury“ ja „Italian Spiderman“.

Retroparoodiatest rääkides, kas käisid peast läbi ka spageti-westernid ning giallo (või siis õudus üldiselt) või on need juba liialt pruugitud žanrid?

Selle filmi puhul otsustasime teha segu erinevatest žanritest... Spageti-western, õudus, ulme,“Poliziesco“ (omaette žanr italo-krimi ehk 60- ja 70-ndatel väga populaarne olnud Itaalia politseimärulid – toimetuse märkus), võitluskunstid jne. Ehk siis segu kõige kuulsamatest žanritest 70-ndate Itaalias. Ja loomulikult esitada neid kõiki erootilisel ning seksikal moel.


Kas seda italo-sexplotationi žanrit on kergem uuesti parodeerivalt teha kuna ega keegi žanrit sügavuti tunne ja nii võivad tegijad vabalt pakkuda endi ettekujutust asjast ning vaatajad võtavad selle nurisemata vastu?

Vähemalt Itaalias on 70-ndate pornofilmid väga tuntud! Ilmselt ei ole see nõukogude pärandi tõttu Eestis nii, kuid me mängime kõige tuntumatele stereotüüpidele ning usun, et seepärast ei käi ka tavapublikule naljade ning viidete mõistmine üle jõu.

Kui sügavalt soovisite teha inside nalju italo-porno kohta ja kui suured on teie teadmised sellest žanrist?

Kuigi olen mitmed oma teismeea ööd kulutanud italo-porno vaatamiseks, ei saa ma end eksperdiks pidada. Nagu igas paroodias, püüaksime me visata nalja peamiste porno- (eriti itaalia omade) ja teiste 70-ndate žanrifilmide, mida eelnevalt mainitud sai, klišeede üle.


Ega te ei karda, et kui teete mõne eriti vaimuka inside nalja, siis võib see publikust mööda minna?

Kuigi kõikidest treileri viidetest ei saa ka itaalia publik aru, leiavad kõik, et see on siiski naljakas. Tean, et eestlased on häbelikud ning seesugused filmid võivad neile piinlikust valmistada, kuid üldiselt olen saanud väga positiivset tagasisidet, eriti muidugi Itaaliast, kus mõistetakse sedasorti žanrit ning kehakeelt rohkem.

Kuidas sa sattusid Eestisse filme tegema?

Olin tüdinud Itaalias elamisest, kus filmitegijate (või siis üldse kõigi) elu on üpriski raskeks tehtud. Toetused praktiliselt puuduvad ning kogu süsteem on täies ulatuses mäda. Seega otsustasin kolida Põhja-Euroopasse. Elasin kaks aastat Helsingis ning viimased poolteist aastat Tallinnas. Mulle meeldib siin. Elukvaliteet on hoopis parem ning see on väga inspireeriv maa, kus filme vändata.

Mida sa arvad praegusest Eesti filmimaastikust?

Pean tunnistama, et ma ei tea eesti filmidest suuremat… Ma ei ole kindlasti neid üle kümne näinud. Väga meeldib mulle „Risttuules“, eriti selle tehniliste lahenduste vaatepunktist, kuid leian, et neis on väga vähe huumorit (või lihtsalt ei saa mina sellest aru!) ning mingi aja pärast tunduvad nad kõik ühesugused (ehk siis liialt vähe eksperimenteerimist ning suuresti puuduv huumorižanr). Sedasi on see ka Itaalias olnud viimased 20-30 aastat. Pärast 80-ndaid lõpetasid Itaalia filmikompaniid žanrifilmide tegemise ning on tootnud vaid „peredraamasid“.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0788)