Ma olen mängumaailmas ikka suhteliselt võhik. Peamiselt käib valik selle järgi, mida Steam seekord 75% allahindlusega pakub. Ja kui pakutakse mängu nimega Cthulhu Saves the World, siis väga pikalt mõtlema ei pidanud.

Mängu on teinud väike indie stuudio Zeboyd Games, kellele see pole esimeseks sedalaadi katsetuseks (esimene oli Breath of Death VII) ja kuna Cthulhu maailmapäästmisoperatsioon loetud kommentaaride põhjal hästi vastu võeti, siis on samas stiilis ka jätkatud.

Enne mängimise juurde asumist menüüdes ringi tuhnides leidsin koha, kus sain sisse lülitada arendaja kommentaarid, mis tähendab seda, et mööda mängumaailma on laiali infopunktid, kus saab lugeda, mida planeeriti, mis välja tuli ja kuskohast inspiratsiooni ammutati. Võib-olla, et minu RPG-de kogemus on liiga ühekülgne, aga ma usun et Zeboyd ei kurda, kui ütlen, et vedasin paralleele ADOM-iga. Eriti kuna esimeses külas kohtud tegelasega, kes kurdab, et tema koer on kaotsi läinud.

Eelnev RPG-kogemus tuleb igal juhul kasuks, sest väga seletamiste peale aega ei raisata ja esmakordne žanriga kokkupuutuja võib tunda end nagu kala kuival (höhöh, pun intended). Et mida täpsemalt agility ja will mõjutavad ja millisel tegelasel ma mida arendama peaksin. Sest Cthulhu ei päästagi maailma üksinda, kohe alguses saad sa endale groupie ja aja jooksul veel mõned kaaslased.

No ja loomulikult ei ole kasu sellest, kui pea laiali otsas lihtsalt mööda kaarti ringi joosta ja ettehoiatamata puude tagant väljahüppavaid ülekaalus olevaid vastaseid tümitada. Bossid üksi on vähemuses. Halvemal juhul pead sa kahekesi kuni viie vastasega hakkama saama. Ja erinevalt Breath of Deathist muutuvad võitlused päris kiirelt nii keerukateks, et suvaliselt lahmida ei saa. Kui teil on kahe peale kakssada elupunkti ja kolmesel pundil vastastel seitsesada, siis peab enne laksima hakkamist natuke nõu pidama. Kui nipp käes, siis lahjemate seltskondadega madinad võivad parasjagu tüütuks osutuda, põhiliselt vormistamise vaevaks, kuigi ka üleolevalt peale lennates võib vabalt kõrvetada saada. Eriti kuna palja käega pekstes ei tule sõdimisest midagi välja – nõiakunst on väga olulisel kohal, kuid manapunktid taastuvad kas harvades mana wellides või eriti kiiresti vastaseid maha nottides. Isegi LvlUp ei tõsta manat maksimumi.

Mis aga ADOMiga võrreldes on vastupidi, ja ma pigem ütleks, et halvemat pidi, on salvestamisvõimalus. Seda saab teha suvalisel hetkel (loomulikult mitte keset lahingut) ja see võtab pinget maha – tead, et midagi hullu ei juhtu, kui mõne madina oma lollusest (halvasti valitud strateegia pärast) pähe saad. Teine oluline erinevus, mis ehk ka hardcore mänguelamuse jahtijale halva mulje jätab, on toidu mängust puudumine. Cthulhu, kes mängu alguses oma jumalikud võimed kaotab ja seetõttu kangelastegusid asub sooritama, on ehk jah aastatuhandete jooksul harjunud piskuga läbi saama ja Blade ka ilmselt suurema söömaga ei ole, aga neiul peaks ju ikka metsi ja katakombe mööda ringi tuuseldades kõht tühjaks minema.

Maailm ise on muide suhteliselt generic. Kui võrrelda omavahel Cthulhu ja Breath of Deathi maailmu, siis paljalt peale vaadates vahet ei ole. Lihtsalt Cthulhu mängus on asulate nimed Lovecrafti töödest laenatud. Oluline ja mängukogemust põnevamaks muutev erinevus on aga selles, et Cthulhu maailm on mitmetasandiline. Mingil hetkel on vaja silla altläbi kõndida, järgmiseks aga jõuad tiiruga sellesama silla peale. Kuid arendaja on seda muidugi ette näinud, kõrgemalt pinnalt madalamale saab ainult treppe pidi, mingit omavolitsemist ei sallita.

Nüüd aga lõpuks selle juurde, miks mäng on kiita saanud ja miks ka mina kõigi nende asjade osas, mis võiks paremini olla, silma suuresti kinni pigistan. Huumor. Vahel veidi punnitatud, aga üldiselt ikka selline, et loed ja naerad või muigad või no vähemalt ei nuta. Mul tuli küll see hasart peale, et nüüd löön siin platsi puhtaks ja siis pääsen järgmisse asulasse ja saan sealt järgmise doosi. Lugege ise piltidelt. Ja proovige mängu ka. Isegi täishinnaga maksab double pack (Cthulhu + Breath of Death) vähem kui six-pack.

See viimane pilt on minu meelest eriti armas, sest kogenud mängija ju teab, et külas tuleb kõigi tegelastega rääkida…