Nagu filmi pealkirjast järeldada võib, on tegemist järjekordse ideearendusega teiste dimensioonide eksisteerimisest. Peategelased – pooleli jäänud ülikooliharidusega õde ja poksijast vend – saavad oma isalt kummalise kirja, milles on aadress ja kellaaeg. Enne kirjas märgitud kohtumispaika jõudmist liitub seltskonnaga juhuslikult sündmuste käiku kaasa haaratud sõber. Kolmekesi koos avastavad nad, et kohtumispaigaks on määratud mahajäetud pilvelõhkuja. Isa seal pole. Seinad on kaetud kummalise graffitiga, mis hoiatab halbade Maade eest ja juhatab heade Maade juurde. Maid eristavad sadadesse ulatuvad järjekorranumbrid, kuid kusagil pole ühtegi vihjet selle kohta, millisel Maal nad parajasti asuvad ja kuidas kogu süsteem toimib.


Äkitselt hakkavad tuled vilkuma, lift müriseb ja kolmik leiabki ennast teiselt Maalt, mis pole sugugi külalislahke. Kas tuleb tuttav ette? Kes on lugenud Terry Pratcett´i ja Stephen Baxteri „Pikkmaa“ sarja, saab kindlasti äratundmisrõõmu osaliseks. Justkui oleks nummerdatud Maadest veel vähe, ilmub maja koridoride rägastikust välja kena välimusega neiu, kes on harjunud dimensioone mööda ringi rändama ning jagab oma teadmisi lahkelt võhivõõrastega.

Sellega sarnasus „Paralleelmaalmade“ ja „Pikkmaa“ vahel lõpeb. Algne kolmik ja nendega liitunud giid langevad lõksu kättemaksuhimulise kamba kätte, kellel on paralleel-ränduritega väga kurbi kogemusi. Lisaks tuleb mängu aatomipomm ja põnevus kruvitakse üles viimase piirini.

Häiriva asjaoluna filmi sisu juures tooks esiteks välja selle, et karmist löömamehest vend kurdab pidevalt kõigile, kes kuulata viitsivad, kui raske oli tema lapsepõlv. Selleks raisatud aja jooksul oleks saanud filmi süžeed oluliselt edasi arendada.

Teiseks kurdaks rohkete esilekerkivate küsimuste üle, millest enamus jäävad vastuseta. Näiteks ei selgu, miks maja, mille kaudu tehakse hüppeid paralleelmaailmadesse, on kõigis dimensioonides täpselt samasugune. Kes selle maja ehitas ja mille jaoks? Miks on just tühi pilvelõhkuja portaali avanemise kohaks?

Otsitav isa jättis pojale imeliku kerakujulise seadeldise, mis filmi alguses sisse lülitatakse, kuid mitte midagi ei juhtu. Ei hakkagi juhtuma.
Paha tegelane tahab hävitada portaaliks olevat maja ja otsitavale isale kätte maksta oma lähedaste hukkumise eest. Samas jääb selguseta, miks isa tegi sellise teo, mille eest ta kättemaksu väärib.


Üks paralleelmaailmadest on kiiremini arenenud ning peategelased jäävad hätta futuristlike masinate, nagu käejälje skännerid ja imelikud makseterminalid, kasutamisega. Jõukohased on ainult läbipaistvad arvutid. Tänapäevases maailmas ei tundu need küll nii ennenägematud, kui filmis edasi anda püütakse. Kaasajooksikust sõber häkib justkui muuseas tema jaoks tundmatusse internetilaadsesse süsteemi ja teeb halba nalja oma teisiku arvel. Tema pole ainus selline tarkpea. Tehnikageeniusest kurjam leiutab kiiresti seadeldise, millega saab maailmadevahelisi rännakuid esile kutsuda. Kõik hakkaks justkui laabuma ja vaenujalal olijad leiavad ühise keele, kuid...

Film saab järsku otsa. Enne äkilist lõppu puistatakse küll paar vihjet, aga need ei seleta olnut, pigem annavad mõtteid, kuidas kõik edasi minna võiks.
Võib-olla tehakse filmile järg. Kui mitte, siis pole midagi parata. Meenub „Salatoimikute“ tunnuslause: „Tõde on kusagil olemas.“.
Kokkuvõttes pole „Paralleelmaailmad“ sugugi halb linateos. Idee on hea, ainult teostus jäi poolikuks. Soovitan kõigile ulmesõpradele. Kes teab, äkki kirjutabki keegi filmile uue lõpu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0794)