Kats seisis vana laguneva vesiveski ees ja nägi, kuidas habras, viirastuslik naine teda ülevalt tühjast aknaaugust jälgib. Tema suured ja ebaloomulikult mustad silmad olid põhjatud. Näis, et need silmad võisid hukutada igaühe, kes neisse vaatas. Kats tundis selle läbitungiva pilgu all seistes kogu keha ja meeli halvavat hirmu.

Äkki seisis naine Katsi ees. Ta ulatas midagi, mis oli mässitud pruuni jõupaberisse.
„Kisu, kisu peeglike
aja tagant endasse
naine, kes su ette seisab...,“ pomises ta.

„Kuidas palun?“ küsis Kats kogeledes ega kiirustanud pakutut vastu võtma.
„See on sulle,“ ütles naine veidra kareda häälega, „Oswaldi poolt.“
„Kes sa oled?“ küsis Kats.
„Anna,“ vastas naine, „ärakutsuja...“ ning kadus. Ainult jõupaberisse mässitud pakk oli kui nõiaväel Katsi kaenla all. Kuidas see sinna oli saanud, polnud võimalik seletada. Kats rebis paberi ümbert ning... ärkas higisena üles, süda sees hirmust tagumas.

See üks ja sama painajalik unenägu kordus Katsil aastast-aastasse. Algas see alati ühtemoodi – Kats kõndis mööda sammaldunud rada hämaras metsas tuhmi valguse poole, mis eespool paistis. Rada katsid jämedad looklevad puujuured nagu võimsad veresooned, mille kaudu iidsed puud endasse elujõudu ammutasid. Puude vahel ujusid uduviirud, millest tungisid läbi hõredad peagi kustuma hakkavad päikesekiired. Kahel pool rada kulgesid pooleldi oksarisust kinnikasvanud kraavid, mille põhjas mustendas vesi.

Kui mets lõppes, jõudis naine lagendikule, kõrge punastest tellistest tontliku hooneni, mis kõrgus üle inimestest hüljatud asula jõe ja umbekasvanud tühermaa vahel. Kõikjalt jälgisid teda kõrget kivihoonet ümbritsevad katkiste akendega lagunenud majad nagu koolnud oma tühjade silmakoobastega. Loojuva päikese tumeoranž kuma ulatus veel vaevu puudutama kõrgemate puude latvu ning värvis need punaseks, jättes mulje, nagu oleks keegi need vere sisse kastnud. Kunagise suursuguse, ent unustatud hoone puidust kaunistustega uks oli hingedelt pooleldi maha vajunud ning kogu ümbrus mõjus ähvardavalt, iga puu ja maja justkui sosistas: „Sa ei ole siia oodatud.“ Isegi puude oksad liikusid ootamatult tõusnud tuules nagu tahaksid teda minema pühkida, ära siit. Ent miski justkui tõmbas Katsi. Mingi sisemine sund, eitea-kust tulev salapärane jõud. Ja see polnud meeldiv tunne.

Kats tõstis pilgu, otsides seda salapärast jõuallikat ja seal, hoone ülemisel aknal, see naine seisiski. Nagu teda oodates. Väike, kõhn ja kahvatu, peaaegu läbipaistev, sünkmustade silmadega, valges pruutkleidis, mis oli justkui aastatepikkusest kapis ootamisest koltunud ning hapraks muutunud.

Ja mitte kunagi polnud Kats jõudnud näha, mis oli pakis, mille naine talle andis.
Nii kaua, kui Kats mäletas ennast, mäletas ta ka seda unenägu. Kord lapsena, kui ta sellest emale rääkis, võpatas viimane ning muutus ärevaks. Ta püüdis last lohutada, öeldes: „See on lihtsalt üks uni, see ei tähenda midagi,“ kuid Katsi hirm une ees jäi. Iga kord, kui ta sellest hiljem uuesti emale rääkida tahtis, sundis ema ta vaikima, öeldes: „Kats, see on kõigest uni. Ei ole mõtet sellest rohkem rääkida.“ Laps tajus ema ebakindlust ning ema sõnad ei pakkunud lohutust.

Nüüd oli viimasest painajalikust unenäost möödas mõni päev. Seekord oli uni olnud pisut eelmistest erinev. Naine valges pruutkleidis oli lausunud talle paberisse pakitud eset ulatades: „Sa pead otsima sidet unenäo ja päris maailma vahel. Teie maailmas on see nüüd ju lihtne – teil on internet.“

Katsil polnud aimugi, mida see kõik tähendas. Ta mõistis, et see oli vaid uni, kuid tabas end ikkagi mõttelt, mismoodi saab interneti kaudu leida sidet une ja päriseluga.

Unest ärgates oli hirm ta mõneks hetkeks täielikult halvanud. Sellistel hommikutel läks tal veidi aega, et end värskest hirmuunest välja raputada ja reaalsusega kohaneda. Neil unenäojärgsetel päevadel püüdis ta unenäost mitte mõelda ning enamasti see ka õnnestus, seda suuresti tänu lastele ja asjatoimetustele, mis ei andnud talle selleks lihtsalt aega.

Aastaid tagasi oli ta uurinud kõikvõimalikke unenägude seletusi, sirvinud erinevaid sellekohaseid raamatuid, kuid küsimusele, mida see uni tähendama pidi, polnud selget vastust saanud. Nooruses oli ta käinud isegi ühe selgeltnägija juures, sõbranna toeks kaasas, kuid selgeltnägija, jõudmata veel unenäost kuuldagi, saatis ta juba ukselt tagasi ja hakkas küünlaga ärevalt ristimärke tegema.

„Mine ära, ära tule üle mu läve,“ oli naine kisama pistnud ning Katsil ja tema sõbrannal oli nalja kui palju, pidades isehakanud selgeltnägijat pehmelt öeldes veidrikuks. Hiljem, vanemana, oli ta seda ammust seika meenutades mõelnud, miks polnud tal lubatud üle läve astuda, aga vastust sellele polnud enam kusagilt võtta.

Kats istus väsinult arvuti taga ja vaatas portaali Osta.ee kuulutusi. Teda valdas juba mitmendat päeva mingi kummaline rahutus, mingi seletamatu sisemine sund, mis tõukas teda aina lappama neid sadu, kui mitte tuhandeid kuulutusi. See oli sarnane tundega, mis teda unenäos kõrgete kivimüüride ees seistes oli vallanud. Tunne, et keegi kusagilt juhib teda, tõmbab enda poole, hoiab kinni. Ta oli enda peale tige, et tunde arvutis veetis, kuid ta ei saanud teisiti, kui pidi neid kuulutusi vaatama, andmata endale aru, miks ta neid vaatas ja mida ta otsis. Asi oli läinud lausa nii hulluks, et ta oli lapsed nende isa juurde saatnud, valetades, et peab kodus tööd tegema, ning istus nüüd päevade ja ööde viisi müügikuulutusi sirvides. Tal oli tunne, et seal on midagi, mille ta peab leidma, aga mis see oli, polnud tal aimugi. Olid need riided, mööbel? Või mõned mündid?

Naine unustas isegi söömise ning magas öösel vaid mõne rahutu tunni, istudes pärast nappi poolunes rähklemist taas arvuti taha, silmad punased ja palavik tõusmas. Nii möödus kolm ööd-päeva, kuni neljandal kurnaval ööl leidis ta järgmise kuulutuse:

„Müüa tsaariaegne Rõika-Meleski peeglivabriku peegel, hästi säilinud, suurus 52x35 cm.“

Kuulutusele oli lisatud pilt peeglist ja Kats teadis, et just see oli see, mida ta kõik need päevad palavikuliselt, seda sõna otseses mõttes, otsinud oli. Niipea, kui ta peeglit nägi, kadus teda painanud rahutus. See oli väga eriskummaline peegel, midagi niisugust ei olnud naine mitte kunagi oma elus näinud. Ta teadis, et peab selle saama, maksku see siis mis maksab.

Oksjon hakkas lõppema. Kats ei mõelnud enam hetkekski, ei kaalunud, ei kalkuleerinud, nagu tal tavaliselt kombeks oli. Ta tegi pakkumise. Naine oli varemgi oksjonitel osalenud ja alati oli viimasel hetkel sisse tulnud ärevus, kas ta saab soovitud asja või jääb sellest ilma, kuid täna oli ta täiesti rahulik, sest teadis, et peegel on tema. Et see lihtsalt ei saa teisiti olla ning nii ka läks.

Pärast magamata öid ja kurnavaid päevi vajus naine peagi sügavasse unne. Unes oli ta tagasi vana tellistest hoone ees ja naine valges plaksutas talle võidukalt ülevalt aknalt. Seekord ei tulnud ta alla ega ulatanud talle paberisse pakitud eset. Lihtsalt plaksutas ja tema silmad olid veelgi mustemad ja põhjatumad, kui varem.

***************************************************************************
Kats vaatas toas ringi. Vana peegel ei sobinud siia. Ükskõik, kuhu ta seda ka ei paigutanud, see lausa kisendas seinal. Aga ometi oli see nii lummav, täiesti ainulaadne ja justkui saatuse poolt talle määratud. Vähemalt nii ta tundis.

Peegli massiivne puidust kaunistustega raam eeldas enda kõrvale sarnast või samast ajastust pärit mööblit, kuid seda polnud Katsil kusagilt võtta. Naine elas koos laste Lisette ja Markusega tavalises nõuka-ajal ehitatud majas väikeses alevis ning mööbel oli valdavalt kaasaegne. Vana peegel oli siin kui võõrkeha ning ta hakkas juba kahetsema, et oli niisuguse ostu üldse teinud, liiatigi veel viimase raha eest. Ta oli maksnud vana peegli eest seitsekümmend seitse eurot. Seda polnud küll ülemäära palju, kuid üksi kaht last kasvatavale naisele oli see siiski arvestatav summa. Kats oli väga praktilise meelega, ta ei teinud just sageli läbimõtlemata oste, kuid seekord oli teisiti.

Kats asetas vana peegli toolile ja seisis selle ette. Peegel oli tõesti omapärane, tumedaks võõbatud paksu puidust raamiga, mille nelja nurka kaunistasid sisse lõigatud lilleõied. Peegel polnud kuigi suur. Omanäoliseks tegi selle aga asjaolu, et lisaks ruudukujulisele põhipeeglile, oli selles omakorda veel kaheksa ringikujulist väiksemat peeglit. Need olid nagu mullid, peeglid peeglis ning kui naine selle ees seisis, nägi ta end lisaks nelinurksele peeglile ka kaheksast ümmargusest peeglist. See tundus veider. Miks pidi üks peeglivabrik üldse niisugust peeglit tootma? Näis, et sel puudus igasugune praktiline otstarve.

Kats sättis peeglit nii esiku- kui elutoa seinale, kuid ainus koht, kus ta kõige talutavamalt mõjus, oli magamistoa sein kummuti kohal, voodi jalutsis.

Viimaks otsis hakkaja naine garaažist elektritrelli ning peagi rippus väärikas ese seinal. Kats seisis veelkord kummalise peegli ette ning vaatas iseendaga tõtt. Kogu peegel oli mitut Katsi täis. Selle peegli ees polnud küll võimalik end meikida ega soengut sättida, aga ilus oli ta sellegipoolest. Kats torkas nina vastu peeglit. Ta nägi end kõikjalt iseendale silma vaatamast. Kats kaugenes ja lähenes uuesti. See oli nagu mäng. Näis tõepoolest, et niisugune peegel oligi tehtud kellegi lõbustamiseks. Kust küll oli tulnud peeglimeistril idee sellise valmistamiseks, juurdles ta endamisi.

***************************************************************************
Järgmisel päeval võttis Kats lapsed kaasa ja sõitis nädalavahetuseks ema juurde. Ema oli viimasel ajal vilets ja vajas tütre abi. Kats aitas tal koristada, tegi söögi valmis ning tõi puud tuppa. Õhtul, kui nad neljakesi lauas istusid ja sõid, jäi Kats ema silmitsema. Ema oli kustumas, salapärane haigus oli röövinud tema kunagise ilu, elujõu ja laastas nüüd tagatipuks tema mõistust. Nad olid olnud emaga väga lähedased, aga see kõik oli muutunud. Ema oli haigusele alla andmas. Ta istus kühmu vajunud seljaga laua taga ja vaatas tühjal pilgul enda taldrikusse, kus toit jahtus. Tema hallid, hõredaks muutunud juuksed rippusid otsipidi toidu sees ja selline vaatepilt oli nii hingekriipiv, et Kats tõusis lauast ja astus kiirel sammul uksest välja, trepile, kus võitles pisaratega. Lapsed olid laua taga vait ega julgenud õieti hingatagi. Vanaema, kes kunagi oli olnud lõbus ja heatahtlik, oli muutunud kellekski teiseks, hirmutavalt segase jutu ja pilguga võõraks, kellel polnud nende endise vanaemaga mingit seost.

Kui Kats oli end veidi kogunud, läks ta tuppa tagasi. Pilt oli endine. Ta andis peaga lastele märku, et nad laua tagant lahkuksid ning hakkas nõusid kokku korjama. Tuli tunnistada, et ema polnud enam võimeline üksinda hakkama saama, nii hulluks oli tema olukord vaid paari päevaga muutunud. Naine kükitas ema kõrvale ja pani käe talle ümber. Ema võpatas ning justkui unest ärganuna tõstis küsivalt pilgu, saamata aru, mis tema ümber toimub.

„Söö, ema,“ ütles Kats, „su toit on juba täiesti jahtunud.“
Vana naine vaatas ikka veel talle otsa ja küsis siis ärevalt: „Kes sa oled selline? Kas sina tahadki mind tappa?“
„Keegi ei taha kedagi tappa,“ ohkas Kats. „Sa tuled minu juurde, ema. Küllap läheb sul tervis paremaks ja sa saad varsti koju tagasi tulla. Aga täna viin ma su endaga kaasa.“ Ta läks elutuppa, et ema asjad kokku pakkida, jättes ema tühjal pilgul enda ette lauale vaatama.


Kodus pakkis Kats ema asjad lahti ning sättis talle voodi valmis. Ema oli pisut elavnenud ning tema pilk näis selgem. Tundus, et ta oli jälle endine. Nii need ema hood vaheldusid, oli halvemaid ja oli paremaid hetki. Keegi ei teadnudki täpselt, mis tal viga oli, kas oli tegemist mingi vaimuhaigusega või oli see vanadusnõtrus. Aga vaimust oli ta vaevatud ja Katsil oli temast ääretult kahju.

„Tule, ma näitan sulle peeglit, mille ma ostsin,“ kutsus Kats ema enda magamistuppa, lootes kurnatud naist ostuga pisut rõõmustada.

Kui ema peeglit silmas, jäi ta seda jõllitama, nagu näinuks midagi kohutavat. Ta nägu moondus vähehaaval õõvastavaks grimassiks ning ta karjatas: „Mida sa tegid?!“
Kats ehmus. Enne, kui ta jõudis ema rahustamiseks midagi öelda, vajus vana naine peegli ette põlvili ja nuuksus: „Nüüd on kõik, enam pole meil pääsu. Miks, oh, miks ometi sa just SELLE peegli pidid ostma? Issand Jumal, kui sa oled kusagil olemas, siis aita meid nüüd!“

Kats ei saanud mitte millestki aru. Ema oli kummargil maas ja värises, lausa vappus üle terve keha. Kats võttis tal kaenla alt kinni ning aitas ta püsti.
Ema hakkas peegli ees pobisema, endal silmad peas pahupidi. Ta aina kordas ja kordas mingeid lauseid, kuid Kats ei saanud sõnadest esialgu aru. Pikapeale kuulis ta järgmist:

„Kisu, kisu peeglike
aja tagant endasse
naine, kes su ette seisab...“

See oli nagu mingi loits, kuidagi tuttav, ent kust, seda ei suutnud Kats ärevuses meenutada.
„Ema, miks sa nii endast välja läksid? Mida need sõnad tähendavad?“ püüdis Kats emalt selgitusi saada, kuid ema ei kuulnud teda. Ta oli kui transis, silmad klammerdunud peeglile, huuled närviliselt liikumas ja kordas lakkamatult ühte ja sama.

Kats talutas pobiseva ema teise tuppa tagasi. Ema oli taas langenud oma maailma ja Kats pani kogu juhtunu haiguse süüks. Teda jäid ema lausutud sõnad vaevama, kuid vaatamata pingutustele ei meenunud talle endiselt, kus ta oli neid varem kuulnud.

***************************************************************************
Öösel ärkas Kats ehmatusega. Talle tundus, nagu oleks keegi toas kõndinud. Ta tõusis ja astus magamistoast välja. Lastetoa uks oli kinni. Tuba, kus magas ema, asus Katsi magamistoast paremal. Uks oli poikvel. Ta astus tasakesi ukse juurde ja piilus tuppa. Voodi, kus ema maganud oli, oli tühi. Tekk oli justkui hooga kõrvale lükatud, selle üks ots oli põrandal. Ema sussid seisid endiselt voodi ees. Naine pani esikus tule põlema ning vaatas kööki. Seal polnud kedagi. Kontrollinud üle nii vannitoa kui tualettruumi, istus ta nõutult köögi taburetile. Näis, nagu oleks ema kui tina tuhka kadunud. Kas tõesti oli ta öösel õue hiilinud? Hirm pigistas äkki Katsi südant. Nii ju inimesed kaovadki, mõtles ta, astuvad ühel hetkel öösse ja neid ei leita enam kunagi.

Ta tõusis ja pani järjest kõikides ruumides tuled põlema ning vaatas hoolikalt igasse tuppa, igasse nurka, kappidesse, voodite alla ja diivani taha ning avas viimaks vaikselt lastetoa ukse. Lapsed magasid, kõik oli rahulik, kostus vaid laste tasast unenohinat. Emast polnud jälgegi. Kats krabas esikunagist jope ning läks õue. Terav täiskuu valgustas hoovi, muutes selle oma külmas helenduses kõhedusttekitavaks ja võõraks. Puude varjud sirutasid oma oksi nagu üüratult kondiseid ja pikki kämblaid Katsi poole, justkui püüdes temast kinni haarata.

Naine klõpsas kaasa võetud taskulambi põlema ning kiirustas garaaži poole, endal süda sees puperdamas. Ta tõmbas garaažiukse lahti ning valgustas taskulambiga ruumi. Siin polnud kedagi. Kuhu võis ema ometi südaöösel minna? Tema mõistus polnud enam päris selge, kuid niisugust minemakõndimist polnud varem ette tulnud.

Kats jooksis tagasi majja ja vaatas veelkord kõik ruumid hoolikalt üle, kuid ema polnud kusagil. Lapsed olid kobistamise peale üles ärganud ning mõlemad istusid vaikselt Liisu voodil, jalad kurgu alla tõmmatud ja pilgus mure kadunud vanaema pärast.

Katsi paanika kasvas, kuid ta sundis end rahulikuks. Praegu ei tohtinud paanika tema tegutsemisvõimet halvata. Veel kord vaatas ta üle kõik ruumid, kapid ja panipaigad, otsis läbi hoovi, vaatas heki alla ja põõsaste vahele, hüüdis, kuid ema polnud kusagil. Lõpuks helistas ta politseile ja andis väriseva häälega ema kadumisest teada. Katsi hämmelduseks hakkas politsei küsima, kas emal alkoholiprobleemi ei ole ning oletas, et naine võis ehk mõne sõbranna juurde minna. Kui nad kuulsid, et tegemist on terviseprobleemide käes vaevleva vana naisega, kes on lahkunud ööriietes, hakkasid nad tegutsema.

Kats pani end soojalt riidesse ja leppis lastega kokku, et nemad jäävad koju, Liisu kui vanem, pidi oma venna Markuse eest hoolitsema ja kui vanaema peaks välja ilmuma, pidi tüdruk emale kohe helistama.

Trepil seistes meenus Katsile, et politsei oli palunud kaasa võtta mõne ema riideeseme, politseikoerale jälje ülesvõtmiseks. Ta jooksis tagasi tuppa, et ema toast midagi kaasa haarata. Kui ta tuppa astus, tardus ta paigale. Ema magas oma voodis nagu polekski ta sealt vahepeal ära käinud. Kats tormas ema juurde ja raputas teda õlast. Ema ehmus üles ja vaatas talle unesegaselt otsa, saamata aru, mis toimub.

Kats valis politsei numbri ja ütles telefoni: „Katariina Laube siin. Teatan, et minu ema, kelle kadumisest äsja teatasin, on tagasi kodus.“

***************************************************************************
Järgmisel ööl ei julgenud Kats magama jääda. Ta oli eilsele mõeldes hakanud juba iseendas kahtlema, kas ta mitte kõike seda unes polnud näinud. Näis, et reaalsustaju oli kusagile kadumas. Ainus, mis tõendas, et see kõik oli siiski päriselt toimunud, oli tema telefonis valitud number 112.

Raske südamega heitis ta voodisse ning püsis ärkvel. Ühel hetkel näis talle, et keegi räägib vaiksel häälel kusagil kaugemal. Ta kuulatas tähelepanelikult, kuid kõik oli vaikne, vaid tema enda südame rahutud tuksed kumisesid kõrvus. Kella kolmeni ei juhtunud midagi. Ema toa uks oli kinni ning mingit liikumist polnud kuulda. Kats tegi majas tiiru, vaid lastetoa praokil ukse vahelt kostus tasast nohinat. Ta läks tagasi voodisse. Vaatamata pingutustele kippus uni vägisi Katsi endasse mässima. Ta ei teadnud, kas oli korraks magama jäänud või mitte, kui kuulis ühtäkki samme enda voodi eest läbi minemas. Ta avas silmad ning nägi ema peegli ees seismas ja pobisemas:

„Kisu, kisu peeglike
aja tagant endasse
naine, kes su ette seisab...“

„Ema?“
Vana naine raputas ägedalt pead, andes mõista, et teda ei tohi praegu segada. Siis tõstis ta käed ja enne, kui Kats jõudis reageerida, imes peegel ema endasse, täiesti hääletult, vaikuses. Kats karjatas, kargas voodist välja ning üle kere värisedes pani tule põlema. Ta tundis, kuidas paanika ta kohe halvab, kuid vaatamata kõigele pidi ta kuidagi kaine mõistuse säilitama. Mis kurat siin toimub, mõtles ta, veri peas hirmust kohisemas. Ettevaatlikult astus ta peegli juurde, nii lähedale, et sai vaadata sinna sisse.

Ning siis nägi ta ühest peeglimullist ema endale vastu vaatamas. Ema silmad olid hirmunud, suu pärani nagu karjuks ta midagi, aga kuulda oli vaid öösügavat vaikust. Ema sirutas anuvalt käed tütre poole... Kats hüppas peeglist eemale ja karjatas. Ta ei osanud teha muud, kui krabas peegli seinalt maha ning raputas seda närviliselt, justkui aitaks see ema tagasi. Ta vaatas peegli taha ja kiskus raami, nagu tahaks peeglit lahti teha, et ema sealt välja päästa. Nagu see oleks sama lihtne, kui ukse avamine. Kuid see kõik oli mõttetu. Peegel oli nagu peegel ikka. Seda polnud võimalik avada nagu ust. Kats vajus voodile istuma. Ta puudutas värisevate sõrmedega ema nägu, mis veel paistis ning puhkes nutma, nähes, kuidas ema aina sügavamale ja sügavamale peeglisse kaob, kuni polnud enam midagi peale tema enda peegelpildi.

Mis siin ometi toimus? Mis pagana peegli ta ostnud oli ja miks oli ema selle nägemisest nii kohkunud? Ning kuidas oli võimalik, et see õudne peegel neelas ema endasse? Kats tõstis peegli voodile ning hõõrus väsinud ja kipitavaid silmi, püüdes leida kinnitust, et tegemist on unega ja et kõike seda ei saa reaalselt eksisteerida. Ta laksas endale käega vastu põske, et ärgata, kuid mõistis peagi, et see ei ole uni ning et ta on nii ärkvel, kui veel olla saab. Ta oleks tahtnud selle hirmsa peegli majast välja viia, puruks visata, kuid hirm, et ema ei pääse siis ehk tagasi, ei lubanud seda teha.

Ainus lootus oli nüüd, et ema on hommikul tagasi oma voodis nagu varemgi ja selle mõttega vajus naine pinnapealsesse rahutusse unne.

Ja unes tuli naine.
„Sa siis ei teadnud?“ küsis ta. „See on Oswaldi kingitus sulle, Katariina. Kui sa ka peegli ära viid, ei muuda see midagi. See ongi SINU peegel.“
Kats võpatas ärkvele. Akna taga koitis. Ta tõusis ja kiirustas ema toa poole. Selle uks oli kinni nagu õhtulgi. Ta avas ukse, käed värisemas ja süda peksmas. Uks kääksatas. Ema magas rahulikult oma voodis ning Kats ohkas kergendatult.

Hommikul, kui nad köögis kohvi jõid ja lapsed alles magasid, püüdis ta emalt öö kohta uurida. Ent ema vaatas talle hämmastunult otsa, saamata aru, millele tütar viidata tahab.

„Millest sa räägid?“ küsis ta murelikult. „Mul on mõnikord tunne, et mõistus veab alt sind, mitte mind, kullake. Ma pole elu sees nii hästi maganud, kui täna öösel.“

Kats tundis, kuidas tal südame alt külmaks tõmbus. Kas tõesti hakkab ta ise hulluks minema? Äkki on ema haigus pärilik ja nad on koos hullumas? Mis saab siis lastest, keda ta üksinda kasvatab? Katsi haaras õud. Ta jättis ema kööki kohvi jooma ja läks magamistuppa. Peegel vedeles endiselt voodi jalutsis. Ta tõstis peegli enda ette ja nägi end peegli ümmargustes mullides. Kuid siis äkki, vaid viivuks, näis talle, et seal oli mitte tema enda, vaid une-Anna kaame ja põhjatute hirmuäratavate silmadega nägu. Ta ehmus.

„See peegel peab siit majast kaduma,“ pomises ta ning vaatas ringi, kuhu see ajutiselt ära panna, nii et see silma all ei oleks. Kats mõtles hetke, haaras siis peegli kaenlasse ning jooksis üle õue garaaži, kus torkas selle metallist riiulite taha peitu.

„Nii,“ mõtles ta rahulolevalt, „hiljem tegelen sellega edasi,“ ning kaalus mõttes peegli uuesti müüki panemist.

Ema olukord hakkas päeva edenedes halvenema ja Katsil polnud aega vaevatud ema ja kisklevate lastega tegeledes peeglile mõelda. Õhtuks suutis õnnetu ema vaevu silmi pilgutada. Ta oli kogu õhtupooliku kusagil ära, maailmas, millest teistel aimu ei olnud. Ta koogutas end diivanil ette-taha, kuulmata ja tähele panemata seda, mis tema ümber toimus. Väsinud ja ulakaks muutunud lapsed püüdsid vahepeal teda torkides vanaema tähelepanu võita, ent asjata. Nad tüdinesid sellest peagi, sest teadsid juba varasemast, et vanaema aeg-ajalt veidraks muutub ning endasse tõmbub.

Õhtul enne magamaminekut virgus ema ootamatult oma kogu päeva kestnud kummalisest tardumusest ja küsis: „Kas ma Liisu võin sinna kaasa viia?“
„Kuhu?“ küsis Kats, taipamata, millest jutt.
„Nad tahavad sinna vaid tüdrukuid, poisid püsigu siin, ütles Oswald.“
„Ema, millest sa räägid?“ ei saanud tütar aru.
„Ma räägin peeglist,“ vastas ema ning tema hääl ja pilk olid äkki selgemast selgemad.
Katsi haaras taas õud.
„Ema, mis juttu sa ometi ajad?! Unusta juba see neetud peegel! Seda pole enam siin, müün selle, niipea kui võimalik, maha. Ma helistan homme su arstile, see ei saa enam niimoodi kesta. Ma kardan, et sa pead haiglasse minema.“

Ema heitis talle nukra ja allaheitliku pilgu, justkui teades midagi, mida teised veel ei teadnud. Ta tõusis tugitoolist, naeratas, astus akna juurde ning jäi pingsalt pimedusse vaatama.

***************************************************************************
Kuigi peegel oli majast ära, ei julgenud Kats ema kummalise käitumise pärast ka järgmisel ööl magada. Nüüd, kus ema oli maininud ka Liisu kaasavõtmist, pidi ta olema eriliselt valvas. Teda lohutas siiski teadmine, et peegel oli peidetud ja ema ei teadnud selle asukohta, see tegi Katsi olemise veidi kergemaks. Ning võib-olla just see teadmine uinutas tasapisi tema valvsuse ning teda ennastki.

Ta ärkas suure ehmatusega. Kell näitas kolm kakskümmend kolm. Kats kuulatas, kuid maja oli vaikne. Hirmutundega, mis oli olnud talle saatjaks igal eelmisel ööl, kargas ta voodist välja ning vaatas ema toa ukse vahelt sisse. Ta tardus ning silmitses ainiti ema tühja voodit. Ning siis ta taipas. Ta tormas ummisjalu lastetuppa ning selle ust paotades sai kuri aimdus valusaks tõeks – ka Liisu oli kadunud.

Kats oli segaduses, ta polnud kuulnud neid toas liikumas. Kuhu nad võisid minna? Ja alles siis taipas ta aknast välja vaadata. Öö oli pilvine ja pime, kuid nagu tellitult lükati korraks kuuserv pilvede vahelt välja ning Kats nägi selgelt, kuidas nad üle õue astusid, garaaži poole, väike Liisu vanaema käe kõrval, oma roosas mummulises öösärgis, niruks magatud kaisukaru käppapidi järgi lohisemas. Nad mõlemad olid paljajalu.

Kats tormas esikusse, libastus libedavõitu põrandal ning prantsatas maha. Ta sai haiget, kuid ajas end oiates nii kiiresti kui suutis püsti, kuid oli kaotanud väärtuslikku aega. Ta jooksis longates garaaži poole, kisendades aina lapse nime, ent vastust ei tulnud. Kõik oli ähvardavalt vaikne.

Garaaži uks oli poikvel. Kats seisatas korraks. See polnud loogiline, ta poleks tahtnud seisma jääda, ta oleks tahtnud edasi tormata, et seda kõike takistada, kuid taaskord naelutas mingi kummaline, temast tugevam jõud ta paigale. Küll vaid viivuks, kuid sellest piisas. Edasi käis kõik liiga ruttu. Otse tema silme all imeti nii ema kui Liisu peeglisse, mille ema oli riiuli tagant välja tõmmanud. Kats tõstis peegli seinalt ja nägi neid mõlemaid, kumbagi oma mullis käed abipaluvalt õieli tema poole sirutumas. See oli talumatu. Kats ei suutnud uskuda seda, mida nägi. See polnud ju võimalik? Ta oli kuulnud lugusid ja näinud filme, kuidas peeglitesse talletub info ning kuidas peegel võib olla portaaliks teispoolsusesse, aga ta oli seda alati jamaks pidanud, mingite šarlatanide lobaks, hirmutavaks väljamõeldiseks.

Ta istus külmal garaažipõrandal, peegel süles, ning näpistas end käsivarrest, nii et sinine plekk taga, aga see uni kestis edasi. Ta nägi oma kalleid peeglis kaugenemas, kuni nad kadusid. Ta hoidis peeglit ja vahtis ainiti sellesse, oodates, millal oma armsaid tagasi tulemas näeb, aga seda ei juhtunud. Tema ajataju kadus, ta ei tundnud külma, ta ei suutnud mõelda. Ta lihtsalt istus, kuni idataevas heledamaks lõi ja õrn aovalgus hakkas ukse vahelt sisse kumama. See äratas ta. Kats ajas end püsti, surus peegli rinna vastu ja kiirustas tuppa, et veenduda, kas laps on voodis tagasi, kuid kahjuks oli tütre voodi tühi. Nii ka ema oma.

Terve päeva kõndis ta kui unes. Väike Markus otsis õde ja tahtis süüa, aga Kats tõrjus ta eemale, suutmata anda lapsele vastuseid, mis teda rahustaksid. Laps nuttis ja oli segaduses. Kats uuris iga natukese aja tagant peeglit, kuid ei näinud seal midagi peale iseenda peegelpildi. Ta otsis internetist vastuseid, lootes leida sarnaseid lugusid, nõuandeid, võlusõnu, kuid kõik tema küsimused jäid õhku. Ta ei leidnud midagi. Ta ei teadnud, kellelt nõu küsida, mida teha. Mida aeg edasi, seda hullemaks tema olukord muutus. Talle tundus, et ta lähebki hulluks, et enam ei suuda ta seda taluda. Mida pidi ta ometi tegema?

Ta heitis voodile ning lihtsalt nuttis ja nuttis, kuni nuttis end õnnetu poja kõrval magama.
Ja siis tuli Anna. Ta kummardus Katsi kohale.
Alles nüüd märkas Kats, millised koledad puna-sinikirjud vorbid naise lubivalge ja peenikese kaela ümber jooksid.

„Oswaldi töö,“ nentis Anna, „ja ma olin kõigest kahekümne seitsme aastane... Ainus, mida ma selles elus teha jõudsin, oli anda elu oma tütrele, sinu vana-vana-vanaemale. Nii palju vihkamist, Katariina, nii palju vihkamist...“

Kats võpatas ärkvele. Ta süda tagus sees. Kes olid need Oswald ja Anna, kelle nimesid talle unes nimetati?

Ta haaras taas peegli, kuid ei tütart ega ema polnud. Peegel kaenlas, suikus ta läbielatust ja talumatust väsimusest taas poolunne.
„Mine oma vanaonu Karli juurde, tema teab nii mõndagi... Aga pea meeles – ära mitte kunagi seda peeglit katki tee, sest siis ei pääse keegi mitte kunagi tagasi... On sõnad, mis aitavad...“ sosistas Anna talle kõrva.

Kats ärkas üles. Tähtsad sõnad, mida naine talle öelda tahtis, olid kadunud. Ta polnud neid kuulnud.

Kats vahetas riided, uuris siis veelkord tähelepanelikult peeglit, kuid nägemata endiselt seal kedagi peale iseeenda, pani Markuse riidesse, istus autosse ning sõitis Võisikule, vanaonu juurde, nii nagu Anna talle unes oli soovitanud. Ta ei osanud midagi muud teha.

Kats polnud oma vanaonu Karli väga ammu näinud, nad ei suhelnud. Seda enam oli Karl tema tulekust üllatunud.
„Mis sind siia toob, mu laps?“ küsis mees, kui oli naisele oma kitsukeses elutoas istet pakkunud. Ta oli väga vanaks jäänud. Ja nagu oleks mees naise mõtteid aimanud, ütles naerdes: „Jaa, ma olen tõesti vana, talvel saan üheksakümmend kaheksa. Aga näe, jumala abiga veel elan... Aga lase tulla, miks sa tulid.“

„Ma tahan teada Oswaldi kohta,“ ütles Kats ja vaatas Karlile teraselt otsa, püüdes aimata, kas mees mõistab, kellest ta räägib. Vana mehe nägu tõsines. Ta mõistis.

„Ja mida sa temast teada tahad?“ küsis mees, kui oli veidi aega vaikinud.
„Kõike, absoluutselt kõike, mida sa tead,“ vastas Kats ja kogu tema olek reetis, et tal oli tõsi taga.
„Olgu,“ alustas vanamees. „Ma saan aru, et sa oled midagi kuulnud. Ma räägin sulle selle loo, mida mina olen kuulnud, aga pea meeles, laps, nii palju aega hiljem ei tea enam keegi, mis tegelikult juhtus.“
Kats noogutas.

„Oswald, sinu vana-vana-vana-vanaisa, kui ma nüüd õigesti neid „vanasid“ kokku lugesin, oli tegelikult üks vilets vennike. Ta oli küll tubli töömees, töötas Rõika peeglivabrikus, aga ta oli õel ja salakaval, kättemaksuhimuline. Muide, räägitakse, et ta toodi siia Saksamaalt, nagu teisedki vabriku töölised seal ajal, nii et sinus on ehk saksa verd, mu laps...“ Mees jäi korraks mõtlikult vait, kuid jätkas siis: „Räägiti, et mõne aja pärast armus ta vabrikuomaniku tütresse Elisabethi. Kõrgest soost naine aga põlgas vaese mehe ära, kuidas saigi see tol ajal teisiti olla, ja naine abiellus õige pea tulevase mõisaomaniku Manteuffeliga. See, mis edasi juhtus, on üks väga segane lugu. Oswald olla hakanud naisi sedavõrd vihkama, et lõpuks vaene vennike hullus. Kättemaksuks Elisabethile tegi ta ühele mõisateenijannale, kellel olnud vist Anna nimeks, lapse. Räägiti, et ta lasi peeglimeistril teha mingi imeliku peegli, või isegi mitu, kes seda teab... Ja mina polegi neist juttudest päris täpselt aru saanud, mis pagana peegel see selline oli... Ühel päeval Anna kadus kui tina tuhka. Tema väike tütar saadeti võõraste juurde kasvatada, sest vaimust vaevatud Oswald ei tahtnud temast kuuldagi. Anna kadumises kahtlustati Oswaldit, kuid mingeid tõendeid, et selles oleks Oswaldi käsi mängus olnud, ei leitud. Räägiti veel, et ta olla isegi oma tütart tahtnud tappa, kuid mismoodi see kõik oli, ei mina tea. Aga näis, et vihkamine kogu naissoo vastu oli vennikesel suur. Vaene mees läks lõpuks omadega nii sassi, et aina kõndis ringi ning pomises mingeid manamissõnu, mingit peegliloitsu või kuidas seda nimetati... Räägiti, et kui ta lõpuks oma onnis üksinduses ja hüljatuses suri, leiti tema juurest üks peeglitest ja see, kes peeglisse vaatas, võis näha seal kadunud Annat, kägistamisjäljed kõril.“

Karl jäi vait. Kats ei julgenud õieti hingatagi. Ta oli südames salaja lootnud, et leiab siia tulles mingi niidiotsa, mingi lahenduse, mis tema lähedased tagasi toob, aga näis, et see asi läks hoopis segasemaks.

„No ja räägitakse, et see õnnetu mõrvatud naine kolavat siiani peeglivabriku juures ringi. Ju ei saa ta rahu... sest juttude põhjal tema surnukeha ei leitudki. Aga mis seda peeglit puudutab, siis... no mina ei tea, aga see vist küll õige jutt ei ole. No kuidas saab inimene peeglisse minna...“ ohkas vana mees nõutult käsi laiutades. „Aga räägiti veel, et pidid olema mingid sõnad, mis peeglist tagasi aitavat, aga missugused, seda ei tea küll vist keegi. Mina arvan, et see peeglilugu on lihtsalt aastatega juurde mõeldud, et inimestel põnevam oleks. Ah jaa, veel räägiti, et mitte mingil juhul ei tohtivat peeglit katki teha, sest siis ei saavat keegi sellest enam välja. Ja kogu seda kremplit nimetatakse Oswaldi needuseks,“ lõpetas mees oma loo.

Kats tahtis põgeneda. Kuuldu tekitas temast nii suurt ängi, et ta ei suutnud siia kauemaks jääda. Ta tänas oma vanaonu ning kiirustas autosse, kuhu Markus enne magama oli jäänud. Laps magas sügavalt. Kats käivitas auto ja sõitis kodu poole tagasi, jättes vana mehe talle murelikult järele vaatama.

***************************************************************************
Kodus uuris naine taas igast küljest peeglit, kuid nägi selles vaid ennast, suuri kurbi silmi, valust ja hirmust räsitud nägu. Ta tundis end jõuetuna. Kogu tema väike õnnelik maailm varises sellesse neetud peeglisse. Ta teadis nüüd, et peegli ost ei olnud tema enda vaba tahe ja soov. See kõik oli kusagilt kõrgemalt talle määratud ning Katsil endal polnud juba algusest peale võimalik seda protsessi juhtida. Üks oli kindel – niisuguse valu ja igatsusega polnud võimalik edasi elada. Ta teadis, et ainus võimalus oli minna järgi neile, keda ta armastas. Tema poeg oli siin, kuid tütar ja ema sealpool peeglit. Ta pidi valima. Tema südames oli lootus, et saabub aeg, kui nad saavad naasta, võtku see siis nii kaua aega kui tahes. Ja isegi, kui praegu keegi neid õigeid sõnu ei tea, võib ühel päeval juhtuda, et need sõnad kerkivad kusagilt aegade hämarusest pinnale. Võib ju juhtuda, et ühel päeval kuuleb keegi neid sõnu unes või annab keegi, kes neid vanu lugusid mäletab, need sõnad edasi. Kõige tähtsam oli, et peegel tervena püsiks, nagu Karl oli öelnud. Ainult siis on lootust.

Õhtul, pärast seda, kui Kats oli poja magama pannud, helistas ta oma laste isale Jakole ja ütles: „Ole hea, tule homme hommikul nii vara kui võimalik Markusele järele. Ära küsi midagi, lihtsalt kuula praegu. Minu toas, kummuti juures seinal on üks kummaline peegel...oota, ära katkesta mind, see on oluline. Ära vii seda peeglit enda juurde, jah, see on segane jutt, aga ma palun, kuula mind hoolega ja jäta meelde. Paki see peegel ära ja vii kusagile hoiule. Ära vii seda enda koju ega kellegi teise koju. Hea oleks, kui ta seisaks kusagil kuuris või keldris, mitte eluruumis. Võib juhtuda, et seda on varsti vaja, et me saame sealt välja, et me leiame mingi mooduse... Selleks on vaja teada õigeid sõnu, aga me ei tea neid veel... Mis kõige tähtsam – ära sa jumala eest seda peeglit katki tee! See on elu ja surma küsimus, sõna otseses mõttes. Kõige olulisem on, et peegel terveks jääks. Lihtsalt vii see kusagile ära ja tea, et varsti oleme tagasi... Kui tuleb õige aeg, kui leiate teie ehk need vajalikud sõnad...“
Kats katkestas kõne, et mees tema nuttu ei kuuleks. Ta lülitas telefoni välja. Tal polnud seda enam vaja.

„Halloo, halloo!“ kordas Jako telefoni, „Kats, ma ei kuule sind miskipärast...halloo! Mis peegel? Kummuti kohal? Ma ei kuule sind enam üldse! Halloo!“
„Kellega sa räägid?“ hüüdis Klaarika köögist.
„Kats helistas, aga ma ei kuulnud teda miskipärast,“ vastas mees.
Ta valis Katsi numbri, kuid naise telefon oli välja lülitatud.
„Pagan küll!” kirus ta. „Ma käin hommikul seal, vaatan, mida ta tahtis. Ta nagu mainis, et ma hommikul läbi läheks. Äkki juhtus midagi, tundus teine kuidagi ärevil.“

Kats istus voodile ning vaatas toas ringi. Kogu tema lapsepõlv oli selles majas möödunud, siin oli ta tundnud nii kurbust, kui õnne, siin oli ta kogenud armastust ja siin olid sündinud tema lapsed. Ta hiilis Markuse tuppa. Laps magas sügavalt, tema suuke oli pisut lahti ning Kats tundis nii suurt armastust, et süda kiskus valust krampi. Ta kummardus ja puudutas huultega lapse pehmet põske.

„Ma armastan sind, mu kullake, igavesti!“ sosistas ta, läks siis tagasi magamistuppa ning astus rahulikult peegli ette. Oli aeg.

„Kisu, kisu peeglike
aja tagant endasse
naine, kes su ette seisab...“

***************************************************************************
Maja oli valusvaikne. Ainult väike Markus seisis peegli ees ja tihkus nutta, käed abiotsivalt peeglist paistva ema poole sirutatud.
„Emme,“ nuuksus end hingetuks nutnud laps, kui ehmunud Jako tuppa astus ja poisi sülle haaras.

Jako ei mõistnud, mida laps talle paaniliselt peegli poole näidates öelda tahab ning astus peeglile lähemale. Ja siis ta nägi. Talle vaatasid teiselt poolt vastu Lisette, Katariina, tema endise ämma ning kellegi võõra, sünkmustade silmadega naise õudusest moonutatud näod. Mees kargas peeglist eemale ning vaatas justkui abiotsivalt ringi. Siis pani ta lapse voodile, haaras seinalt peegli ja tõstis pea kohale õhku

„Ei!!!“ röögatas Kats peeglis täiest kõrist, ent mees ei kuulnud teda. Peegel kukkus põrandale ning purunes tuhandeteks kildudeks. Oswaldi needus oli täide läinud.

*****
„Müüa suursugune, hästi säilinud peegel, tsaariaegne, valmistatud Rõika-Meleski peeglivabrikus. Suurus 120x60 cm.“

Emma istus oma Londoni kontoris ja imetles kuulutuse juures oleva peegli pilti. Ta tegi pakkumise. See eriline peegel lummas teda esimesest silmapilgust. Ta lihtsalt pidi selle endale saama. Ärevus hinges, jäi ta oksjoni lõppu ootama.

Õhtul, olles müüdud peegli värske omanik, helistas ta isale.
„Markus kuuleb,“ kostus telefonist.
„Paps, ma ostsin endale jube laheda peegli!“ hõiskas noor naine õnnelikult telefoni. „Kui te jõulude ajal tulete, siis näete. Oi, te lähete kadedusest roheliseks,” naeris ta muretult.

Markus jäi mõttesse. Alati, kui ta peeglisse vaatas, tundis ta miskipärast rahutust. Ta ei armastanud peegleid ja oskamata endale seletada, miks, vältis neid võimalusel, kuigi tänapäeval oli see keeruline. Ta pidas seda lihtsalt enda kummaliseks eripäraks, mis seostus miskipärast lapsepõlvega.

„Halloo, paps, kuuled sa ikka mind?”
„Jaa, kuulen. Ja mul on hea meel sinu üle.”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0750)