Tähelepanu: siinne tekst sisaldab põnevate keerdkäikude rikkumise vältimiseks veidike tahtlikke ebatõdesid.

Kõik algas sellest, kui üks noorulmik, kellele ma olin sünnipäevaks kinkinud Euromandi ja paar Täheaega, kinkis mulle sünnipäevaks selle sarja esimese raamatu ja muigas: „See kindlasti meeldib sulle“. Ma ei pidanud pettuma.

Keskendun käesolevas tutvustuses eelkõige sarja maailma ja selle põnevamate osade tutvustamisele. Esimene raamat saab iseenesestmõistetavalt pikema ja põhjalikuma tutvustuse, kuna see on kõige parem ja põnevam.

Kogu sarja tugevaimaks küljeks on ülipõnev maailm, mida kirjeldatakse kõige põhjalikumalt just esimeses raamatus. Eriti mõnusaks teeb sisse elamise korralik hard sci-fi lähenemine: laeva mootorid on kiired ja võimsad, kuid inimesed kipuvad 15G ja edasi kiirenduse peale moosiks muutuma. Õhk ja vesi on Maast eemal defitsiit. Kosmos on suur, tühi ja armutu. Maal elab 30 miljardit inimest, kellest pooled elatuvad sotsiaaltoetusest, suurem osa maapinda on betooni all ja üldine elu on nigel. Marsil on inimesed end sügavale pinnasesse uuristanud, sest Marsil pole kosmilise kiirguse eest kaitsvat magnetosfääri. Kõige nigelam, aga lugeja jaoks kindlasti kõige põnevam elu on aga veel kaugemal – kõik, mis jääb Marsi orbiidist väljapoole ja millel pole Maa või Marsi lippu küljes, on vaba maa, mida asustavad madala gravitatsiooni tõttu pikkade luidrate jäsemete ja suurte peadega inimesed, kes kutsuvad end vöölasteks ja moodustavad üsna kaootilise Välisplaneetide Liidu (Outer Planet Alliance – OPA). Kordagi ei mainita aastaarve, seetõttu ei saa ka hinnata, millal kogu tegevustik toimub. Sellel on muidugi oma varjukülg: aja kulgemisele raamatu sees on üsna raske kaasa elada. Vahepeal mainitakse korraks, et asi, mille kohta ma arvasin, et kestis 2-3 päeva, oli kestnud kuu aega.


Esimene raamat, Leviathan Wakes: kuna tegu on sarja esimese raamatuga, on tunda, et erinevaid põnevaid ideid oli pikka aega kogutud. Lugejale tehakse kohe selgeks, mis värk on – pärast kaane avamist, enne kõikvõimalikke seaduslikke klausleid, tänusõnu ja tiitellehte on ühe lehekülje pikkune jupike, mis kirjeldab määndunud ja muteerunud inimlihamassi, mis on ennast ümber laeva reaktori mässinud ja millest väljapungitav inimpea koriseb meie ainsa ellujäänu suunas klassikaliselt „Aita mind!“

Mind ajas raamatu algus kergelt segadusse – mu nime-näomälu sai tõsise ülekoormuse, kui mulle üritati suurt hulka erinevaid tegelasi tutvustada. Selle tegi omakorda veel keerulisemaks fakt, et tegevust jutustatakse korraga läbi kahe erineva vaatenurgategelase, kes asuvad alguses teineteisest Maa mõõtkavade jaoks hoomamatult kaugel. Kõik muutub aga palju lihtsamaks (ning samas ka palju keerulisemaks), kui asjad hakkavad õhku lendama. Ja seda ei juhtu mitte vähe, kosmoselahinguid jagub siia sarja ohtralt ning need on meeldivalt usutavad. Pole maagilisi energiakilpe ega superlasereid, pika maa peale loobitakse torpeedosid, lähedalt täristatakse kuulipildujatega, mõnel kõvemal sõjalaeval on relsskahur, millega sülitada hirmsatel kiirustel õllepurgi suuruseid
volframikamakaid. Pole mingit teibi ja nätsuga laevade päästmist – laks reaktorisse tähendab väikese tähe sündi, eelmainitud volfram-õllepurk vabastab laevad kiiresti tülikast atmosfäärist.

Korvett Rocinante annab kõikidest torudest tuld.

Kogu sarja peategelaseks on maalt pärit James fuckin Holden. Just sedasi nimetavad teda nii lähedased sõbrad, Maa, Marsi ja OPA valitsejad kui ka kogu ülejäänud päikesesüsteem. Nimelt on tegu kodanikuga, kelle moraalitunne ületab tugevalt tema intellektuaalseid võimeid. Sattudes millegi veidra või hirmsa otsa, on ta esimene refleks sellest kõiki teavitada. Ja kõigi all mõeldakse siinkohal absoluutselt iga inimest, kellel on vastuvõtjaga terminal. See omakorda aga algatab kogemata inimkonna ajaloo suurima sõja. Muudel juhtudel ei ole tegemist lolli või saamatu tegelasega, pigem vastupidi, kuid oma moraalinormide tõttu keerab ta püsivalt erinevaid supermõõtmetes jamasid kokku.

Teine peategelane siin raamatus ja omamoodi ka edaspidi on detektiiv Miller – tema kaudu saame vägagi detailse kirjelduse Cerese asteroidis elavate vöölaste elust. Kuidas inimkond oli näinud ohtralt vaeva, et see kivikamakas tsentrifugaaljõu abil gravitatsiooni imiteerimiseks pöörlema saada, kuidas inimesed sündisid, elasid ja surid tunnelite labürindis või ühest jaamast teise loksudes. Samuti tutvume lähemalt vöölaste elupõhimõtetega – narkootikumid, prostitutsioon ja salakaubandus käib altkäemaksude ja tutvuste kaudu, politsei tegeleb kõige sellega sümboolselt. Aga kui keegi jamab vee- või õhufiltrititega, siis ei ole mingit paberimajandust – jaama elu ohustanud kodanik heidetakse pikema jututa õhulüüsist välja. Mitu korda mainitakse, et vöölastel on klaustrofoobia juba geneetilisel tasemel välja juuritud, sest muidu ei oleks nad suutnud elada ja mõistuse juurde jääda väikestes laevades ja uuristatud asteroidides, kus iga veetilk, õhusõõm ja kuupmillimeeter on täpselt mõõdetud ja hinnas. Turvaülema kontori kohta võis öelda lausa avar – see oli kaks korda kolm meetrit suur ja nad mõlemad mahtusid mugavalt istuma. Miller ise on selline tavaline paha võmm – seadusest peab kinni nii palju kui vaja ja tema jutukäik on alguses selline tavaline detektiiviseiklus, mille muudab huvitavaks pigem asukoht ja selle õhustik.

Seega, esimese saja lehega pakutakse meile muteerunud inimlihast reaktorikatet, inimkonna ajaloo suurimat kosmosesõda ning üsna asjalikku detektiivikat. Keskpärases raamatus oleks lõpuni ratsutamiseks materjali juba küllalt, siin aga tõmmatakse rihmad pingule ja lajatatakse punasele nupule, mis käivitab suuremad mootorid.

Kõik läheb niikaua hästi, kuni esimesel lehel mainitud inimliha lögaks muteeriv protomolekul pääseb ühes asteroidi sisse uuristatud jaamas lahti. Tulemus: purskoksendavad zombid, tohutu kogus radiatsiooni, kõmmutamist ja elu eest võitlemist. Ja muidugi ainult ülakehast ja ühest käest koosnev inimrümp, mis end nüri järjekindlusega mööda põrandat edasi lohistab. Lisada natuke sõgedat tulnukate kärgmõistust, mis vahepeal soome keeles sarjab.

Lugejale armu ei anta ja sarnane põnevus kestab kuni lõpuni välja. Jätan lõpplahenduse keerdkäigud lugejale endale avastada, kuid annan siinkohal ühe hoiatuse. Kui tahta puhast ja head tunnet, et „vot see oli hea tükk“, siis ma ei soovita järgmisi raamatuid lugeda. Las jääb üheks ja heaks teoseks, mitte sarjaks, mis mandus. Selgitan varsti, miks.

Neil, kellele lugemine kohe üldse ei meeldi, on võimalus antud teost ka audiovisuaalselt nautida. Nimelt alustas (kuri)kuulus Syfy eelmise aasta lõpus selle sarja näitamist. Hetkeseisuga on sellel IMDb’s täiesti arvestatav hinne: 8,3. Kiituseks pean ütlema, et kõikvõimalikud kosmoselahingud ja muud eriefektid on päris hästi tehtud, eelarvet pole kokku hoitud. Näitlejate valimisega on vaeva nähtud, Avarsala puhul oli tabavus nii hea, et lugesin raamatust tema peatükke näitleja häälega. Kahjuks ei näe vöölased aga üldse nii kõrendid välja kui nad peaks, seda oleks ehk saanud arvutigraafikaga parandada, kuid see on juba nokkimine. Natuke kurvastab veider kiirustamine – huvitavaid detaile on kirvega välja raiutud, kuid samal ajal on miskit veidrat püdelat draamat juurde toodetud.

Kahe kilomeetri pikkune asurlaev, mis pidi mormoonid 100 aastaga Tau Ceti süsteemi sõidutama. Kõrval Tycho jaam, päikesesüsteemi suurim töökoda.

Teine raamat, Caliban’s War, oli hea. Lihtsalt hea, ei midagi rohkemat ega vähemat. Positiivsest küljest tasuks ära märkida, et kirjanikud olid oma kirjastiili kõvasti viimistlenud. Mängu oli toodud ülimalt ropu suuvärgiga Maa naispoliitik, kellel oli kogu valitsus ja enamus päikesesüsteemist kerasid pidi pihus (rõhutas ise seda väljendit mitu korda). Kontrastiks oli aga kuiv ja asjalik Marsi sõjardnaine, kes pikka juttu ei kannatanud, vaid eelistas oma eksoskelett-turvises mitteoksendavaid, kuid seekord supertugevaid zombilaadseid elukaid rappida. Mõnus väike detail oli, kui eluaeg kuplite all ja laevades elanud marslane ennastunustavalt Maal majauksest välja kõndis ja avastas, et pea kohal pole mitte midagi ja sama hästi võiks kohe kosmosesse kukkuda. Kokkuvõttes hea raamat, kuid esimesest nõrgem. Kannatab lugeda, omas häid kohti, kuid ei haaranud enam niiväga.

Kolmas raamat, Abbadon’s Gate: Neptuuni orbiidi tagant leitakse taevavärav. Isegi Epstein-ajamiga varustatud masinad, mis käivad siseplaneetide vahet nagu liinibussid, sõidavad sinnakanti üle poole aasta. Inimkond ei oska galaktikavahelise portaaliga muidugi midagi muud peale hakata, kui selle üle sõdida. Siin toodi sisse päris mitmeid põnevaid elemente, näiteks füüsikaseadustega manipuleerimine – mis juhtub, kui miski kõvem jõud kehtestab kiirusepiirangu. Tulemus – laevad jäävad naksti seisma, kuid sees olevad inimesed lendavad märkimisväärse hooga vastu seina. Mängu toodi üks huvitav tegelane, kes kasutas suurt remondirobotit ratastoolina ja üks üsna mittemidagiütlev tegelane. Kolmandaks, üsna huvitavaks tegelaseks oli üks bio-implantaatidega neiu, kelle püha missioon oli James Holdeni elutegevus lõpetada, isegi kui ta peaks selleks paar laeva või jaama õhku laskma. Lõpuks ikkagi James fuckin Holden päästab päeva.

Tsentrifugaal-raskusjõu paratamatu ja tüütu kõrvalnäht – coriolise jõud.

Neljas raamat, Cibola Burn läks juba käest ära. Eelmise raamatu väravakonflikt on vähemalt ajutiselt lahenduse saanud ja igaüks, kelle kosmoseküna väga hullult ei leki, põletab täie hooga värava suunas. Vöölased ei suuda siiani oma õnne uskuda – siiani hoiti kümne küünega kivikärakatest kinni, õhk tuli pudelitest ja vesi oli tuhandete inimeste neerudest ja tuhandetest filtritest läbi käinud. Aga nüüd – mine ja löö lipp maasse ja hinga niipalju värsket õhku kui kopsu mahub. Muidugi ei lähe asjad nii libedalt – gravitatsiooni kasutamine piinamisviisina on Maal põhjusega seadusega keelatud. Null- või mikrogravitatsioonis üles kasvanud vöölastel on planeetidel hakkama saamine ikka üsna raske. Elu ei tee lihtsamaks kuri korporatsioon, kes on näpuga järge ajanud ja kellele ei meeldi, kui inimesed bürokraatia rõngastest läbi hüppamata midagi enda omaks kuulutavad. Mis selle raamatu eelnevatest halvemaks tegi? Esiteks, kuigi varemgi on välja paistnud autorite viha korporatsioonide vastu, siis siinkohal tutvustati paari tegelast, kelle jaoks oli suure ja näotu firma nimel suremine suurimaks auks. Ja kui varem oli James fuckin Holden maailma päästnud kas kogemata või suurte pingutustega, siis siin ta päästab kogu koloonia lihtsalt sellega, et ta on James fuckin Holden. Esimest korda kasvab tegelastele selga tuntav n-ö peategelase turvis. Kui varem võis arvata, et tüüpidel on lihtsalt õnne rohkem kui mõistust, siis neljandas raamatus oleks võinud James fuckin Holdeni aktiivsesse vulkaani visata ja ta oleks sealt välja kõndinud. Lõpplahendus: James fuckin Holden ei päästa päeva, kuid ilma temata poleks see ikkagi võimalik olnud.

Gravitatsiooniga piinamine.

Viies raamat, Nemesis Games: asjad lähevad pahaks. Kui varasemates raamatutes tutvustati meile uusi vaatenurgategelasi, kes võisid olla sümpaatsed või ka mitte, siis siin ei vaevuta enam sedagi tegema. Kui alguses olid suured kosmoselahingud, purskoksendavad zombid, võimalik inimkonna häving ja kõik muu peadpööritava kiirusega, siis ma tooksin siinkohal paralleeli ükskõik millise sarjaga, mis ei osanud õigel ajal ära lõppeda: kätte on jõudnud 8. hooaeg ja kuna mitte midagi pole enam arendada, räägitakse tegelaste taustadest; sellest, kuidas igaüks peaks oma juurte juurde naasma ning kuidas iga inimese pinna all on teine, veel sügavam inimene. Üks tegelastest läheb oma 20 aastat tagasi lahutatud naist otsima. Teine kuuleb oma ema-asendusaine surmast ja mõtleb, et hauakülastuse kõrvale võiks oma üheöö-tonksu üles otsida. Kõige tipp oli muidugi, et üks peategelastest oli mõned aastat tagasi oma lapse kuskile kivikamakale unustanud. Ippolit avita. Kirss tordil oli muidugi, et nüüdseks kasvas kõikidele tegelastele tohutu peategelase soomus selga. Rakettidel jäi lõhkemisest paar meetrit puudu, majasuurused kivikamakad kukkusid ainult saapapaela, mitte varba peale ja vaakumi hingamine on kökimöki. Isegi peamist konflikti ei suudeta ära lahendada, õnnelikuks lõpuks piisas, et kogu meeskond-pere sai jälle õnnelikult oma laevukesel kokku.

Kokkuvõte: lugege esimest raamatut, kuradima äge on. Teise raamatu võib otsa lugeda, hea ja lobe. Edasi ainult omal vastutusel.