1.      Kes sa oled, Mari Järve?
Olen molekulaarbioloogia doktorant, täpsemalt populatsioonigeneetik. Veel olen õpetajaks õppija, mesinik, talupidaja, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige, fantaasiakirjanduse ja pärimusmuusika fänn, mõistuse piires Eesti patrioot ja inimene, kes tahab saada kirjanikuks.

2.      Kas see, et sinu romaan on ulmeromaan, on juhus? Kas võib sinult ka edaspidi ulmetekste oodata?
Eesmärgiks ei olnud tingimata kirjutada ulmeromaani, pigem väga ebatõenäolise sündmuse tagajärgede analüüsi. Aga ulme- ja fantaasiakirjandus on mulle südamelähedased ja ma pean neid igati võrdväärseks „tavalise“ kirjandusega. Nii et kui mulle tuleb pähe kirjutada ulmelugu ja see osutub avaldamiskõlblikuks, tahan selle samamoodi välja anda nagu täiesti realistliku loo.



3.      Kas tuleb kunagi aeg, mil jõuad lühijuttude kirjutamiseni-avaldamiseni või ei pea iga kirjanik tingimata ka lühijutte kirjutama?
Lühijutte olen kirjutanud üle kümne aasta, lihtsalt avaldamiseni pole asi jõudnud. Kõigi kirjanike kohta ei julge midagi väita, aga mina alustasin kirjutamist lühijuttudega. Kohe romaanini jõudmist ongi enamasti vast palju oodata. Mitte et romaan oleks lühijutust kuidagi „parem“, see nõuab lihtsalt harjutamist ja pikemat pühendumist. Lühijutud on väga kasulikud kirjutamise harjutamiseks, aga ka väärt omaette žanr.

4.      Kas kirjutad midagi ka praegu?
Kirjutan pidevalt midagi. Osa kirjapandust on muidugi lihtsalt oma lõbuks, mitte avaldamiseks. Praegu on käsil paar lugu, millest võiks ehk kunagi midagi avaldamiskõlblikku saada, aga need on veel liialt algjärgus, et neist midagi rääkida.

Foto: Mari Järve erakogu

5.      Millist kirjandust eelistad lugeda? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?
Kõige rohkem olen lugenud fantaasiakirjandust, aga ka klassikalist ulmet ja muidugi „tavalist“ kirjandust, ilma mingi erilise süsteemita, kooli kohustuslikust kirjandusest Trygve Gulbransseni ja iiri legendideni. J.R.R. Tolkieni looming tõi mu fantaasiakirjanduse juurde ja on mind mõjutanud nii suurel määral, et ma kõiki neid niidikesi enam isegi üles ei leia. Teda pean senini oma lemmikautoriks, sest ehkki ma ise sellist eepilist stiili ei kasuta, on tema saagade ilu, sügavus ja väljendusrikas keelekasutus (millest suur osa kahjuks tõlkes kaduma läheb) ikkagi võrreldamatud. Terry Pratchett ja Douglas Adams on mulle õpetanud hea huumori väärtust, Jostein Gaarder ja Michael Ende seda, kui võluvalt teistsugune võib reaalsus paista maagilise nurga alt, Jaan Kross ilusat nõtket eesti keelt ning seda, et oma eesti juurte eest põgenemine on rumal ja tulutu, parem on olla uhke nende juurte juurde jäämise üle.

6.      Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eesti ulmekirjandusest?
Eesti ulmekirjandust kuigi palju lugenud ei ole, peamiselt Indrek Harglat ja erinevate autorite lühijutte. Ma pole seega pädev üldistavaid hinnanguid andma, aga näiteks mõni Hargla teos on väga meeldinud, mõni teine jälle üldse mitte. „Eesti ulme antoloogiast“ loetud lühijuttude puhul on samuti meelde jäänud väga erinev tase.

7.       Kas oled Ulmekirjanduse Baasi kasutaja? Kuivõrd palju läheb korda kriitika?
Ei, Ulmekirjanduse Baasi ei ole seni kasutanud, ehkki on võimalik, et nüüdsest hakkan. Kriitikataluvus on aastatega kasvanud, loodan, et suudan konstruktiivsed märkused ja ettepanekud väärikalt vastu ja arvesse võtta.

8.      Sinu esikromaanis on üsna tähtsal kohal töö. Sellest räägitakse sama palju kui viirusest ja tegelaste arengus on see samuti olulisel kohal. Kas oled toomas Eesti (ulme)kirjandusse Tammsaarelikku tõsidust? Näitab see sinu isiklikku ellusuhtumist?
Üks väheseid asju, mis raskes olukorras aitab, nii praktilises kui psühholoogilises mõttes, on tegutsemine. Kui inimene suudab tegutseda, mitte käed rüpes kurvastada, on tal võimalus ka masendusest üle saada. See peegeldab kindlasti ka minu isiklikku ellusuhtumist. Olen arvamusel, et tänapäeva ühiskonnas kiputakse tsivilisatsiooni mugavuste keskel füüsilist (talu)tööd ja igapäevaseid oskusi peenrategemisest puudelõhkumiseni liialt alavääristama. Kunagi ei või teada, millal selliseid elementaarseid asju võib väga vaja minna.

9.      Mida arvad sellest, et Tartusse ehitatakse laborit, kus loodetakse hakata uurima biorelvi? Kui sinu romaani sündmused peaksid muutuma tegelikkuseks, siis kas selline labor võiks anda Eestile kriisiga toimetulekuks paremad võimalused?
 
Tsitaat:
 
„Kahe aasta pärast valmiv vivaarium loob Kõksi sõnul suurepärased tingimused maailmatasemel loomkatsete tegemiseks Eestis. Näiteks tuleb uude majja kõrge bioloogilise ohutusklassiga labor, kus hakatakse uurima bioloogilisi relvi. «Soov oleks saada NATO ja teiste julgeolekustruktuuride partneriks biorelvade uurimisel,» paljastab Kõks.“
 
http://www.postimees.ee/576452/eesti-purib-loomkatsete-tombekeskuseks/  

Arusaadavalt oleks NATO biorelvaprogrammi(de)ga liitumine Eestile poliitiliselt kasulik, aga mina ei poolda mistahes biorelvade uurimist ei meie riigis ega mujal maailmas, kui see ei seisne just ohtlike haigustekitajate ehk potentsiaalsete biorelvade vastu toimivate ravimeetodite leidmises. Kui selles tulevases laboris katsetatakski loomade peal mingi biorelva vastast ravi, siis raamatus toimuvaga sarnase stsenaariumi korral ei jääks loomkatseteks enam aega, siis tuleks isegi katsejärgus ravimit riskidest hoolimata inimestele anda.

10.  Sinu romaan on, vaatamata karmile teemale, üsna „pehme“. Ehkki surnud on hinnanguliselt üle miljoni eestlase, nähakse tegevuse jooksul vaid ühte viirusesse surnud inimese laipa. Ka otsestest vägivallastseenidest, neis hukkunutest ja nende matustest libisetakse üle vaid põgusalt. Kas see oli teadlikult valitud stiil?
Jah, see oli teadlik valik. Mind huvitas see, mis saab ellujääjatest, millised on tavaliste inimeste käitumine ja omavahelised suhted äärmuslikus olukorras. Eesmärk oli näidata surma ja vägivalla mõju tegelastele, mitte neid otseselt ja rõhutatult kujutada. Naturalistlikku õudust on paljudes maailmalõpusüžeedes minu meelest liialdatud, lausa grotesksel määral. Arvan, et laibakuhjadest kirjutavad inimesed, kes pole tegelikult midagi tõeliselt koledat näinud. Päriselus on surm piisavalt õudne ka ilma pakse värve kasutamata.

11.  Millist oma tegelast pead kõige õnnestunumaks?
Kristiinat.

12.  Kui kaua kirjutamine aega võttis ja kas/mida õppisid romaani kirjutades juurde?
Kirjutamine võttis paar-kolm aastat, vahepeale jäi üks päris pikk paus ja mitu lühemat. Õppisin väga palju, mobiilivõrkude toimimisest ja ebolaviiruse katselistest ravimitest selleni, kuidas kirjutada paljude tegelaste ja mu varasemast sahtliloomingust tihedama sündmustikuga lugu.

13.  Romaani pealkiri on „Esimene aasta“. Kas see vihjab, et on oodata ka romaani „Teine aasta“, „Kolmas aasta“?
Ei, järgesid raamatule ei tule. Kõik, mida ma selle looga öelda tahtsin, on „Esimese aastaga“ öeldud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0359)