kass copyKaile trügis läbi rahvasumma. Ta teadis täpselt, et poleks tohtinud siin kõrtsis viibida, kuid see koht oli teda lapsest saadik ligi tõmmanud. Juba siis, kui ta veel üsna nooruke oli olnud ning vanematega koos ringi rännates siin peatus. Kuigi koht iseenesest talle väga meeldis polnud ta juba 20 aastat siia sattunud.
Keegi tõukas teda. „Hei, vaata ette!” pahandas Kaile.
„Oi, vabandust, preili, ma ei teadnudki, et blauniidid ka siiakanti satuvad!” Suur, Kailest vähemalt poole pikem rohenahaline peletis, torkas teda provotseerivalt sõrmega rindu.
„Kuule sina, paks, ära tule siin hüppama!” Kaile lõi rohepeletise käe pihta paraja hoobi. “Minu meelest rohepeletised ei ole ka just armastatuim rass, mis. Võibolla peaks ennast rohkem kasima, mees. Mina olen siin katsete pärast. Pealegi olen vaid poolenisti blauniid, mis muuseas ei oma antud kontekstis nagunii mingit tähendust, sest kuulutus oli mõeldud kõigile.”
Naine püüdis teha võimalikult enesekindlat nägu, ise samal ajal paaniliselt mõeldes, mida edasi teha, kui asi juhuslikult väga inetuks kisub.
„Või nii,” müristas peletis naerda. „Eks me vaatame. Naljapärast võiks sul ju võistelda lasta, mis konkurent sinust ikka on. Loodame siis, et su väike sinine tagumik väljavalituks osutub.”
Peletis kummardus Kailele lähemale. „Ega sa seda üle nagunii ei ela, justnagu su tobe sinine isagi!”
Naise helesinistes silmades lõik leegitsema viha punane tuli. „Seda sa veel kahetsed!” sisistas ta läbi hammaste ning virutas ütlejale paraja litaka vastu lõugu. “Oled ennast peeglist ka vaadanud või? Su lõust ei paista käpajälgede alt väljagi enam, kaabakas!” Kaile jäi piinlikkust tundes vait, sest märkas et teda vaadatakse.
“Kuramuse mõrd,” kirus tüüp valu pärast hambaid krigistades.
Rahvas nende ümber oli vaikseks jäänud, huviga vaatemängu jälginud ning isekeskis panuseid teinud. Siin, Kosmosekassis, tuli igasugu asju ette, aga elusat blauniidi polnud siiakanti ammu sattunud. Viimane sai õnnetult otsa võitluses Kosmosekassi Auisiku tiitlile. Üksikasju ei teatud, kuid Kaile isa kadus enne võistluse lõppu nagu sinine suits kosmosesse. Rahvas rääkis, et puhas mäng see kindlasti olla ei saanud. Varem polnud keegi Kosmosekassi Tiitlivõistluse ajal kadunuks jäänud. Asja uurimine aga vajus peale paari tulutut aastat soiku.
Kaile vaene ema oli mehe kadumisest teada saades mõistuse kaotanud ning viibis siiani spetsiaalses hooldushaiglas. Paranemise märke polnud. Inimesed on ikka ühed nõrga närvisüsteemiga olevused.
Kaile oli enesele lubanud, et tuleb siia tagasi, võidab Tiitli ning uurib välja mis lõpuks ikkagi juhtus.
Korraga kostis tasane kellukesehelin. Helinale järgnes pisut laisal ja lohiseval sammul liikuv pika mantliga ülikonnas noormees. „No aitab, aitab. Tegelge oma asjadega edasi. Etendus on läbi.” Kummalisel kombel ei vaielnud keegi talle vastu. Peagi oli kõikjal tavapärane sumin ja sagimine. Kaile tahtis rahva sekka kaduda, kuid tema imestuseks seisis kummaline noormees juba tema kõrval.
„Lubage tutvustada, Thoffy, viimaseid päevi Kosmosekassi Auisik.” Mees kummardas tervituseks, kuid kätt ei sirutanud.
„Eeee... Kaile, loodetavasti järgmine Auisik järgnevaks 20 aastaks.”
Thoffy noogutas, viipas naisele ning hakkas läbi rahvasumma tuldud teed tagasi astuma. Imekombel ei olnud tee rajamisega probleeme. Kaile tundis, kuidas teda vaadati: mõned uudishimulikult, mõned kurjalt, mõned kahetsevalt pead vangutades. Tema isa kadumise lugu tuleb taas kõigile meelde. Kaile oleks hea meelega neile kõigile paar krõbedamat sõna lausunud, kuid mõistis, et enne võistlust pole hea vaenlasi juurde saada. Ta lükkas oma roosad lokid demonstratiivselt õlgadele, naeratas ning järgnes Thoffyle.
Kosmosekassis said kokku kõikmõeldavad rassid. Need, kes rahvusvahelist keelt ei kõnelenud, saavad enesele kaela, kombitsa või noh mille iganes külge riputada väikese kuukujulise seadeldise, mis aitab nende juttu tõlkida ja arusaadavaks teha. Kaile oli lapsena huviga jälginud siinseid olendeid, pannud neile oma lapsearuga ise nimesid ning itsitanud nende üle, kes tema meelest naljakad välja nägid. Mõnda oli ta ka kartnud või jälestanud.
Naine ise sattus samuti tihti tähelepanu keskpunkti. Tema oli ju blauniid, üks vähemusrahva seast. Kaile rass on helesinise naha ja helesiniste tillukeste silmadega. Blauniidide mehed on mustade ning naised roosakate juustega. Nad on enamasti inimesekõrgused intelligentsed olendid. Inimestest eristab neid tunduvalt pikem eluiga, ning suutlikus ellu jääda igasuguse temperatuuri juures. Nad ei vaja riideid, kuid on õppinud neid kasutama näiteks maskeeringu eesmärgil ning esteetilistel kaalutlustel. Kaile meelest oli vahva inimeste moodi jälgida ning moega kaasas käia. Tihti esineb blauniididel kaasasündinud andeid, kuid see pole reegel ning on väga individuaalne. Kaile polnud oma talenti veel üles leidnud…
„Astu edasi!” Thoffy viipas Kailele käega. Ruum, kuhu naine astus oli luksuslik: suur laud lillede, suupistete, puuviljade ning alkoholivalikuga, seintel kullatud raamides kõigi eelnevate aastate Auisikud, põrandal pehmed vaibad.
„Võta aga, mis sulle meeldib, istu.” Thoffy osutas lauale ning seejärel tugitoolile, täpsemalt ühele seitsmest. Ise valas mees klaasi mingi helesinise vedeliku ning sättis ennast mugavalt tugitooli istuma.
kass copy
Illustratsioon: Luule Lille


„Nii, et sina oled siis kadunud Hanki tütar... teil on teatavaid sarnasusi tõesti,” sõnas Thoffy lõbustatult.
Oma isa nime kuuldes muutus naine tähelepanelikuks. Võibolla õnnestub mul midagi teada saada, mõtles ta endamisi. Ta leidis meelepärase joogi ning suutis selle isegi värisevate käte kiuste, tilkagi maha ajamata, klaasi kallata. Seejärel võttis ta istet, Thoffyst võimalikult kaugele.
„Nii, räägi, miks sa siin oled?” Thoffy vaatas tõsiselt naist, kes veidi närviliselt oma jooki mekkis.
„Tiitli pärast, kuulutusi ripub ju igal pool teadetetahvlitel, Kanadest rääkimata.” Kaile armastas Kanu, need olid tema meelest nii mugavad ja praktilised. Pealegi olid need tema lemmikvärvi.
Kanadeks kutsuti väikseid kollaseid robotlinnukesi, keda võis „laenutada” igast suuremast ostukeskusest, söögiasutusest või baarist. Loomulikult väikese tasu eest. Kana teadis alati kõiki uudiseid. Tuli valida vaid galaktika, regioon, koht, soovi korral täpsustada ka teema, mille kohta uusimaid kõlakaid kuulda soovisid. Kana, saanud vajalikud juhised, „munes” tillukese kiibi, mille sai asetada spetsiaalsesse lugerisse. Edasi said juba ise valikuga tutvuda. Kui olid oma info kätte saanud, andsid Kana ja kiibi tagasi ning uue kasutaja jaoks resetiti Linnuke uuesti. Kuuldavasti oli väljatöötamisel ka Kana Turbo, mis uudiseid sulle, sinu järel sibades, ette vuristas. Noh seda siis neile, kellel oli liiga palju liikuvat tööd, et ühe koha peal olla ja lugerit näppida.
Thoffy noogutas. „Seda kõike ma juba kuulsin, kui sa eestoas nii meeldivalt Prooliga vestlesid. Rohkem põhjuseid ei olegi või?” uuris Thoffy muiates.
Kaile ei teadnud, kuidas käituda. Mees ta lähedal tundus sõbralik, kuid kunagi ei võinud teada... Olenemata oma lohisevatest sammudest tundus mees nõtke. Alles nüüd, kui Thoffy talle lähemal oli, pani Kaile tähele, et tema silmad on helerohelised just nagu... kassil! Naine ei olnud kindel, kas ta kujutab seda ette või tõesti paistis pika mantli varjust hallivöödiline sabaots. Vurrud-vuntsid olid ka täiesti äratuntavad. Kaile tundis ennast siiski piisavalt kindlalt, et mehele vastata.
„Nojah, sul on õigus, midagi on veel. Ma tahan isa kohta kõik teada saada, kätte maksta kui vaja! Selleks on mul vaja Tiitlit,” ütles ta nii kindlalt kui suutis, väljakutsuvalt Thoffy kassisilmadesse vaadates.
„Seda ma arvasingi.. Tead sa, tüdruk, mida tähendab elu siin, Kosmosekassi Auisikuna? Mida sa sellest laevast üldse tead?” uuris Thoffy taas tõustes ning laua juurde puuvilja valima minnes. Kaile kehitas ükskõikselt õlgu, sisimas põnevil ja uudishimulik.
„Las ma valgustan sind siis, sest teatud mõttes olen su isale ehk selle võlgu. Me nimelt võistlesime koos selle Tiitli peale, ta oli tore mees. Me jõudsime isegi pisut sõbruneda. Leppisime kokku, et läheme koos ka lõpuni, aitasime üksteisel mõistatusi lahendada ja ühel hetkel oli ta lihtsalt kadunud…” Mees laiutas käsi ning tundus segaduses. “Kaasvõistlejatest ei märganud tema kadumist keegi. Alles hiljem, kui võistlus lõpuni oli jõudnud ja osalejatest üks puudu jäi… sinu isa.” Thoffy lohistas end uuesti tugitooli istuma. “Selle pärast, kui ma su sisenemist nägin, teadsin et oled siin uurimas. Või oleksid sa eelsitanud Prooliga meeldivalt aega edasi veeta?” Thoffy vaatas pead raputavat naist ja ütles: ”Seda ma arvasingi. Võibolla on mu jutust sulle midagi kasu.”
„Keegi ei mäleta enam täpselt, millal Kosmosekass alla kukkus. Keegi ei tea enam, kust see tuli ning kuhu teel oli või miks ta sihtkohta ei jõudnud. Räägin sulle vaid seda, mida ise olen kuulnud. Tol ajal oli siinkandis niigi hõre asustatus ja mõned pered leidsid koos oma majade ja aedadega lõpu, kui Kass neile otsa maandus. Päris tükk aega seisis see suur monstrum puutumatuna, kuni üks üksildane mees, pisut poolearuline, koos oma rääbaka kassiga uurimisretkele läks. Noh see loom lihtsalt jõlkus ta igal pool kaasas. Seekord aga oli asi hoopis selles, et kass oli hulkuma läinud ning mees läks teda otsima.
Nad oli päevi ära. Kui nad tagasi tulid olid nad tundmatuseni muutunud... Peale neid hakkas rahvas aegajalt ikka sinna ekspeditsioone tegema. Sõna levis ja tuldi ka mujalt, et käia kah kassi uudistamas. Tema järgi see koht ka Kosmosekassiks ristiti.” Thoffy tegi pausi, justkui lastes oma jutul Kailele kohale jõuda.
„Ah, et muutunud, jah? Kuidas see välja nägi? Mida ühe kassiga ikka juhtuda saab?” oli Kaile skeptiline, kuid kuuldu pakkus talle sellegipoolest põnevust.
„Noh, esiteks on see kass veel tänagi elus.”
„Mida! Ei või olla, see on mingi trikk, ükski loom ei ela nii kaua!”
„Kui sul veab, siis ta ehk ilmutab ennast sulle. Kõigil, kes laeva avastamas käisid ilmnesid mingid võimed, mida enne polnud. Mõni suutis peale seda pimedas näha, mõni ülikiirelt liikuda, mõni rohtudeta ravitseda, mõni sai lihtsalt targemaks, nagu näiteks selle hulkuma läinud kassi omanikuga juhtus. Naljakas oli see, et Kosmosekass muutus ka ise. Tema tumehallile pinnasele tekkisid mingil hetkel valged triibud, justkui kassi vöödid. Jah, ma tean, see kõlab uskumatult, kuid kui sa just nina maadligi siia ei tulnud, siis sa ehk panid tähele.” Kaile noogutas. Nüüd meenus talle ka see, et oli neid valgeid triipe lapsena loendada püüdnud….
„Kuigi laev on siin seisnud juba väga kaua, pole ta siiski lõpuni avastatud. Siin on endiselt tuhandete kaupa uksi, väravaid, salakäike. Iga 20 aasta järel, 31. augustil ilmutab ennast hallivöödiline kassitaoline olend. Mingil kummalisel kombel ilmub just sellel päeval osade siin olevate külastajate otsaette verine kassikäpa jälg. Nemad on Väljavalitud. Kell 22.12 saadetakse kõik selle märgiga märgitud läbi ühe Kosmosekassi salaukse. Südaööks on nad enamasti tagasi See, kelle otsa ees olev käpajälg on muutunud kuldseks, on Võitja. Teised saavad omale lihtsalt meeleoluka tatoo,” mees itsitas. „Samas, eks niiöelda Kandideerijad teavad, millega riskivad. Märgid ilmuvad vaid teatud kellaajaks Valikuruumi kogunenutele.”
“Mina vedasin sõpradega kihla, et julgen osa võtta ja vaat´ mis juhtus. ”Thoffy keris demonstratiivselt oma pika mantli varjust lagedale hallivöödilise saba, tegi ehtkassilikult „nurrrr” ning näitas teravaid kassikihvu.
Kaile vajus sügavamale oma tugitooli ning tõmbas põlved enda ette krõnksu.
„See,” mees näitas enda peale, pealaest jalatallani, „on esimene asi, mis Tiitliga kaasneb.” Kaile mõistis. Pelgalt enese ette kujutamine saba ning vurrudega pani ta õlgu väristama. Siiski kõlas see nagu seiklus.
„Lisaks,” jätkas Thoffy eelmiste võitjate pilte silmitsedes, „on siiani Auisikuteks saanud ainult meessoo esindajad, kuigi naisi on Väljavalituteks osutunud.”
„Mhh. Diskrimineerimine!” lipsas üle Kaile huulte. Thoffy naer pani ka naise muigama.
“Olgu, “ütles Kaile. “Kas peale selle kassikostüümi ka midagi on, mis Tiitliga kaasneb?”
“Kassikostüümiga! Ha! Tabav märkus aga, noor daam, luba sulle öelda, et seda ei saa lihtsalt ära võtta, kui tuju tuleb. Kui peaksid väljavalituks osutuma, siis kõnnid järgmised 20 aastat ringi nagu kass, kõht karvane ja puha. Kindlasti oleks see tore vaatepilt, arvestades, et sinist kassi pole meil veel nähtud…”
Kaile oleks pidanud vihastama, kuid ometi turtsatas ta naerma. Thoffy muigas. “Olgu, mõned päevad on veel aega. Tutvu omal käel ka natuke olukorraga. Võid muidugi alati tulla minu juurde, välja arvatud südaööst kella kuueni hommikul, siis olen ma Kosmosekassi käsutuses…”
Kaile tahtis just küsida, et mida see täpsemalt tähendama peaks, kuid Thoffy seisis juba ukse juures, et teda välja juhatada.
“Loodan, et leiad omale sobiva toa. Head ööd, Kaile.” Thoffy pilgutas naisele vasakut silma.
Kolks. Uks naise järel oli sulgunud. Äkki oli Kaile taas keset kära ja sagimist. Väsimus andis ennast päris korralikult tunda. Igas mõttes. Ta pea oli täis sadu küsimusi, kahtlustusi ning veidraid kujutluspilte. Sundinud ennast end kokku võtma, otsustas ta esmalt minna ning endale toa leida ja pisut puhata.
Oma mälu järgi tagasiteed astudes, tuli talle vastu igasugust rahvast. Mõni pakkus müüa ehteid, mis pidavat tema sinise nahaga suurepäraselt kokku sobima, mõni salapärane kuju püüdis teda meelitada ostma galaktika parimat lutsukommi. Kaile kahtles, kas neil müügiluba oli ja veel rohkem kahtles Kaile nende “kommide” tervislikkuses. Ta oli isa käest kuulnud, et Kosmosekassis võis leida peaaegu kõike, alates eksootilistest puuviljadest kuni keeruliste tehnikaimedeni välja. Loomulikult jäi sinna vahele palju kahtlast ja tumedat, millest isa teda eemale hoidma oli õpetanud. Niisiis ütles ta kõigile pakkumistele ei.
“Nonii, käisid Auisikul pead segi ajamas jah?” kostis Kaile selja tagant Prooli hääl. Hääl, mida Kaile lootis enam mitte kuulda, hääle omaniku nägemisest rääkimata.
“Jälitad mind või?” küsin naine seepeale provotseerivalt.
“Jälitan, sind? Loll oled või. Mispärast ma peaks sind jälitama?” Prool tegi näo nagu süüdistataks teda milleski ülialatus.
“No ma ei tea, võibolla on sul mingid perverssed fantaasiad või midagi. Või arvad sa, et sain teada midagi kasulikku, mis mulle eelise annaks. Aga tead, ei saanud ja kui ka oleks saanud sinusugusele peletisele ma küll midagi ei kõssaks.”
Samal hetkel teadis Kaile, et oli üle piiri läinud. Vihase möirgega paiskas Prool ta vastu seina.
“Sa mõrdade mõrd! Arvad, et sulle on kõik lubatud. Vat kui käänan su kaela kahekorra, keegi ei nutaks ka su pärast.” Kaile tundis läppunud hingeõhku talle näkku pahvatamas. Prool lõi vihaselt rusikaga vastu seina, õige napilt tema peast mööda.
“Mul on sinuga hoopis teised plaanid, mõrd.” Prool haaras naisel kõvasti randmest ning hakkas teda enese järel kõrvalkoridori vedama.
Järsku märkas Kaile, et nende suunas kärutab helerohelist kurki meenutav kuju, peas oranž sombreero ning suunurgas midagi pulgakommilaadset.
“Hei, Amigo!” hõikas Prool lähenevale Kurgile.
“Ma arvan, et tema sobib meie plaaniga tõesti päris kenasti. Ma loodan, et see väike sõjakas mõrd saab asjaga hakkama.” Prool lükkas naise Amigo nina alla. Kätega vehkimisest ja kisamisest poleks abi olnud, seepärast jäi Kaile üsna rahulikult rohelise mehe ette seisma. Amigo noogutas Proolile tunnustavalt ja kummardas siis Kailele.
“Oo, senjoriita blauniid, lubage ma näitan teile midagi!” Kurk-mees hakkaks oma kärus sobrama ning leidis värvilise kola hulgast ühe roosat värvi vidina. Kaile vaatas enese ümber, kuid kogu rahvas paistis teda mitte tähele panevat.
“Nii, senjoriita, siin see on!” Härra Kurk võttis Kaile käe ja pani talle roosa jubina pihku. See tundus peos soe, peaaegu et kuum.
”Mis see on? Ja mis ma sellega peale peaks hakkama, teate mul pole aega…” Kaile sirutas käe mehe poole tagasi, kuid too raputas vaid pead. “Teate, ma olen väga väsinud, senjoriita. Ma enam ei jõua. Teil läheb seda vaja, ja mõnel teisel ka. Ma nägin seda ette, uskuge vana Amigo Bejo Zadelit. Kena päeva ja edu!” Ja Kurk kärutaski juba edasi, enne veel korraks Kailele silma tehes.
“See on meie - minu ja Amigo - pääsetee Kosmosekassi juhtimise juurde,” lausus Prool Kaile mõttelagedat nägu vaadates.
“Mis mõttes?” ei saanud naine aru. Ta keerutas roosat vidinat näppude vahel, saamata aru mis sellega edasi teha.
“Kupatame selle nõmeda paksu kassi tagasi sinna, kust ta tuli.” Prool muigas. “Ta lihtsalt ei tea seda veel.. Ja sina, plika aitad meil sellega ühele poole saada.” Prool vibutas naise nina all oma suurt rohelist sõrme. “Ma loodan, et sa oled nii arukas, nagu Amigo ootab. Mine nüüd, enne kui ma ümber mõtlen ja sulle haiget teen.” Prool keeras talle selja ja oli peagi vaateväljalt kadunud.
Kaile ohkas, pistis jubina jakitaskusse ning asutas end tuba otsima. Ta ei saanud enam mitte millestki aru. “Küllap on hommik õhtust targem. Tahaks juba puhata…”
Suunaviitade järgi teed otsides leidis Kaile ennast lõpuks millegi registratuuri-baari sarnase eest. Värvidega Kosmosekassis ei koonerdatud. Võis jääda mulje, et oled sattunud kuhugi karnevalile.
“Sooviksin tuba,” ütles Kaile võimalikult neutraalselt. Üle värviliste tuledega kaunistatud leti kummardus Kailele lähemale suurte kollaste silmade, pulkas juustega ning kuue käega olevus. ”Tuba, kullake? Nii, nii, vaatame mis meil siin veel järele jäänud on…” Olendi laulev kõne ei läinud just päris kokku tema välimusega, sellegipoolest oli komplekt Kaile meelest usaldusttekitav. Kaks kätt sahistasid paberites, kaks kätt klõbistasid moodsal PC klaviatuuril ning ülejäänud kaks seadsid soengut.
“Leitud. Tuba 7237, nii, anna oma käejälg, näe, siia.” Olevus lükkas Kaile poole väikese valge-mustatriibulise tahvlikese. Kaile kätt läbis surin, kui ta sellega tahvlikest puutus. “Võti on siin, see juhatab sulle teed, vajuta sinna rohelisele nupule. Head õnne, blauniid.” Olevus tegi talle silma.
Mis kõigil selle silmapilgutusega on, mõtles Kaile. Teda ärritas see, et kõik, kellega ta kokku puutunud oli näisid teadvat palju rohkem kui tema.
Võtmehoidja oli ovaalse kujuga, keskel roheline nupuke. Kui Kaile sinna peale vajutas hakkasid õrnroosad noolekesed korraks vilkuma, siis jäi aga põlema ainult üks, mis käskis minna otse. Päris nutikas, mõtles naine ning hakkas näidatud suunas astuma.
Kohalejõudmine võttis Kaile meelest terve igaviku. Ühtki teist blauniidi ta oma teel ei kohanud ja hetkeks tundis ta koduigatsust ning soovi kõik pooleli jätta ja Kosmosekassist kaduda. Viimaks, tüdinuna vantsimisest, jõudis naine oma ukseni.
Talle tundus kummaline, et tema ukse alt kumas helerohelist valgust ning oli kuulda midagi lainetekohina sarnast. Kõheldes jäi ta oma ukse ette seisma. Võti tema pihus hakkas surisema ja peenike hääl teatas, et Kaile on sihtpunkti jõudnud. Uks avanes ja vesi haaras naise endasse. Viimane mida Kaile kuulis oli tasane nurrumine ta kõrva ääres…

“Nurrrrrr…” Triibik avas silmad, sirutas oma käpad kõhu alt välja ning haigutas. Tõusis siis püsti tegi ja oma graatsilise küüru. Aeglaselt, pehmelt käpakest käpakese järel ette seades, saba püsti, vantsis loomake oma kassiukse poole, mis spetsiaalselt tema jaoks oli ukse sisse lõigatud. Tema kassimõistus seedis veel veidi imelikku und, mida ta just näinud oli, kuid loodus kutsus ning ta ei kavatsenud sellise jaburdusega oma pead vaevata.
Õues oli valgus nii ere, et sundis looma kissitama. Triibik kraapis just oma hunnikule kohusetundlikult liiva pale, kui mingi suur vari päikese ette libises. Veel mõni hetk ja loomani hakkas kostma hirmus krigin ja vihin. Triibik jõudis vaid õnnetult “mjäuuuu” teha kui suur kosmoselaev tema ja ta perenaise maja peale maandus.

Kaile ahmis õhku ja avas silmad. Tema ümber ringis seisid tillukesed hallid kassid, kõik ühte nägu, valged triibud selja peal.
“Nurrrr… sa oled ärganud. Väga tore. Said esimese aimduse sellest, kuidas meie suurepärane laev siia planeedile maandus. Nurrrr….” Rääkijaks oli ringist väljaspool seisev kollase tutimütsi ning jalutuskepiga paks halli-valgetriibuline kõuts. “Nurr, mina olen Kosmosekass,” ütles loomake käppa Kailele sirutades.
“Misasja.. mis toimub?” suutis Kaile vaid pomiseda. Ruum oli hämar ja ta lamas ristseliti keset põrandat.
“Noh, poisid, aidake preili üles, tooge patju, ma olen teid ju kenasti kasvatanud,” lausus Kosmosekass väikestele kiisudele.
“Eeee.. ma saan ise kah. Tänan, pole vaja. Mis juhtus ja kus ma olen?” tahtis naine ennast küünarnukkidele ajades teada.
“Juhtus see, et sa poleks pidanud tulema mind otsima, tütar.” Pimedusest astus nähtavale mustas ülikonnas Hank.
Kailele tundus, et ta näeb viirastust. Naine tõusis kiirustades püsti, taganes hetkeks, et vaadata meest, kes hääle järgi tema isa on, kuid keda ta veel sada protsenti uskuda ei suutnud.
“Rahu, Kaileen,” sosistas Hank päris tütre ette astudes.“ Isa armastas teda lapsena ikka Kaileeniks, oma väikeseks printsessiks kutsuda. Keegi teine seda nime ei kasutanud, isegi ema mitte. Tunded said tema üle võimust ning pisaraid tagasi hoidmata kargas ta isale kaela.
“Nurr…. kui liigutav vaatepilt,” kostis blauniidide selja tagant Kosmosekassi hääl. Isa ja tütar pöörasid pilgud taas kassibande poole.
“Nii, tegelikult on meil…nurrr… pisut kiire, kas pole, Hank,” Kosmosekass kopsis oma jalutuskepiga vastu põrandat. “Samas on meil siin nüüd uus meeskonnaliige, eks, nurrrr… Püsime graafikus. Jõuame valmis. Lõpuks ometi. Nurrr….” Kosmosekass silus rahulolevalt vurre, teised kassid noogutasid nõusolevalt peaga.
“Eee… millest ta räägib? Mis graafik, mis valmis, mis meeskond? Mis toimub? Kus sa olnud oled? Ema on haige sellest päevast peale, kui sa kadusid, perekond igatseb su järele!”
“Ooo…nurrr… nooruke on uudishimulik. Vaata minu suurepärane laev läks rikki…. Nurrr… just kui me olime jälitamas Kosmoserottide jõuku. See oli… rrrr…. kohutav ja jube päev. Me polnud päris kindlad, mis meil puudu on, kuid teaded vanadest ürikutest, et teistegi rasside seas on suurepäraseid tehnikuid ja geeniuseid, lootsime nende abile. Me ise ei suutnud kuidagi laeva remontida ning laeva looja kadus jäljetult…”
Kailel ei loitnud ühtki lambikest. Segaduses vaatas ta kord oma isa kord Kosmosekassi otsa.
“Niisiis ajapikku hakkas rahvas siin käima, sest nagu sa juba tead, on meie laev maagiline ja nurr…. Imelilus. Mjau, minu kenadus. Auisiku valimine andis suurepärase võimaluse leida endale kahekümneks aastaks keegi, kes aitab me laeva parandada. Kõik rassid on loomult tegelikult ühesugused - kõik soovivad au, kuulsust või muid hüvesid. Nurrr… Võimalike abistajate siiameelitamiseks pidin neid millegagi premeerima. Oled vist juba kuulnud. See ei olnud sugugi nii keeruline. Siin liigub aeg hoopis teistmoodi, kui minu laevas väljaspool neid ruume, kus mina pesitsen. Ohh…mjau, nende aastatega olen otsinud seda õiget inseneri, seda andekat olendit, kes suudaks mu laeva taas töökorda saada.”
“No ja mis see minu isa siia puutub….Oot, te röövisite minu isa! “ Naine oleks Kassile kallale tormanud, kui isa tugev käsi teda peatanud poleks.
“Rrrrr, noor daam, päris nii see nüüd pole, kuigi mjau, ta on olnud siiamaani kõige parem insener, keda mul leida on õnnestunud. Selle pärast ei saatnud ma teda ka kuldse käpajäljega tagasi. Sest mul on vaja teda kogu aeg, mitte ainult südaööst kuueni.” Ah siis seda oli Thoffy mõelnud Kosmosekassi teenistuses olemise all! Kaile hinge puges kahtlus. “Aga miks te minu röövisite?”
“Eieieieie, mjau, pole röövinud! Lihtsalt noh, ma ei kannata oodata järgmise Tiitli valimiseni. Ma mõtlesin, et kuna su isa juba nii osav on, siis ehk on see teil veres niiöelda. Nurrr…. Et teete kiirelt selle asja korda ja saavad kõik ära koju minna…nurrr…” Kosmosekass silus jälle vurre ja vaatas küsivalt mõlema blauniidi otsa.
“Sa tahad öelda, et ma pean lihtsalt mingit kaadervärki vaatama, selle käima saama ja siis sõidab teie laev minema ning ma saan isa tagasi?” Kaile hakkas naerma.
“No teate, mul pole mingeid eeldusi inseneri, torulukksepa, ehitaja või üldse mingit sorti parandustööde teostajana hakkama saamiseks. Vastupidi, ma lõhun asju! Ütle talle, isa!”
Hank noogutas. “Aga teeme siiski proovi, palun, võibolla on sinus mingi peidetud vägi või midagi,” ei andnud Kosmosekass alla.
Hanki ning Kaile ümber võtsid väikesed kassid jällegi ringikujuliselt positsiooni sisse.
“Pane silmad kinni, “sosistas Hank Kailele ja naine tegi nagu kästud.
Hetke pärast leidsid nad ennast tillukesest hästivalgustatud ruumist. Seintel oli hõbedane valgete käpajälgedega muster, keset ruumi oli kassikäpakujuline juhtpult.
Kosmosekass vajutas puldil mingit nuppu ning üks ruumi seintest vajus alla, jättes enda tagant nähtavale õhtuse looduse ning taevalaotuse. Päris ilus, mõtles Kaile, kuid ei öelnud midagi.
Veel üks nupuvajutus ning kolm ülejäänud seina muutusid vilkuvate tulukeste, nupukeste ning tillukeste ekraanide segapuntraks. “Probleem paistab olevat siin,” näitas Kosmosekass ühele seintest.
“No ja edasi, mida ma siis peaks nüüd tegema?” küsis Kaile üllatunult.
“Sina pane oma väikesed sinised käed siia peale ja vaatame, kas juhtub midagi.” Kosmosekass juhatas Kaile ühe paneeli juurde.
“Paneel tundus puudutades jahe. Kaile pani silmad kinni ning koondas kogu oma tähelepanu masinale. Silmade ees hakkasid virvendama valemid ning erinevad skeemid, mööda vilksasid naljaka kujuga masinaosad ning tundmatud detailid. Lõpuks jäi tema silmade ette tiirlema naljakas roosa jubin. Silmi kinni hoides ja ühe käega jakitaskut kobades teadis naine äkki, mida vaja teha on. Roosa jubina kätte saanud, avas ta silmad ning vaatas ruumis ringi. Siis läks ta ruumi keskel asuva juhtpuldi juurde ning asetas jubina justkui selleks loodud auku. Jubin tegi talle silma ning avaus sulgus tema kohal. Juba jälle, mõtles Kaile muigega.
“Oooo…nurrrr… kust sa selle said?” küsis Kosmosekass sulgunud luugikesele näidates.
“Üks Kurk andis…” “Sombreeroga?” uuris Kass edasi. “Jah,” vastas Kaile.
“Hmmm…. Mjauuu… siis on tõesti koju minek, kuid mu laev jääb siia, mis…” Kosmosekass keerutas vurru ning viipas oma väikestele kassipoegadele käpaga, et need tema juurde koguneksid. Roosa jubin ilmus uuesti nähtavale, tegi silma ning Kailele tuttav Kurgi hääl teatas: ”Tänan, senjoriita. Head teed, Kass, me oleks võinud koos olla selle laeva valdajad. Kahju, et nii läks.”
“Jah.” Kaile oli näinud roosat jubinat hoides, kuidas Kurk tööd rügas ning kuidas Kosmosekass teda tagant sundis ning teda kui orja kohtles. Ta nägi kuidas Kurk oli midagi kosmoselaeva juhtimise juhtpuldi juures teinud, mistõttu laev alla kukkus. Lisaks nägi ta ka, et Kurk oli peitnud ennast laeva arvukate uste taha ja valmistas kaua ette seda, et Kosmosekass koju tagasi saata ning ise laeva valitsejaks saada. Nüüd oli see aeg lõpuks käes.
“Nii et sinul õnnestus leida vana Amigo, mu masina looja. Hämmastav.“
Ükshaaval hakkasid kassid kaduma, Kosmosekass kõige viimasena. Enne lahkumist pilgutas ta Kailele mõlemat silma korraga.
“Nüüd läheme ema vaatama, isa,” ütles Kaile ja vajutas juhtpuldil roosat nuppu. Midagi ei juhtunud.
Siis hakkas Kaile naerma. Isal kätest kinni võtnud, ütles ta talle: ”Mõtle kodu peale, ema peale. Ja tee nagu mina.” Kaile pilgutas kord üht, kord teist silma, siis uuesti ning lõpuks mõlemat korraga. Ruum nende ümber mattus roosasse uttu, tõstis nad põrandalt õhku ning mõne hetke pärast avastasid mõlemad ennast valgest palatist ema voodi kõrvalt.
“Kuidas sa selle peale tulid, Kaileen?” küsis isa tütrelt väriseva häälega.
“Oh, see oli tegelikult lihtne. Igaüks, kellest ma lahkusin pilgutas mulle silma,” kehitas naine õlgu.
“Alguses käis see pilgutamine mulle jubedalt närvidele, kuid nüüd, kus mul sellest abi on olnud, olen ma neile tänulik.”
“See on saatus, mu armas laps,” kostis äkki ema suust.
“Ettemääratus,” sosistas haigevoodis lebav naine veelkord. Need olid tema esimesed sõnad peale kahekümneaastast vaikimist.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0552)