Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Mööbliese oli minu silmis igasuguse elegantsuse minetanud. Kurat, kurat, kurat!
Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.
„Tere,“ kogeles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem. Nälg võttis keha üle võimust – sisenes tulise jutina kuklast, hüppas lüli-lüli haaval mööda selga alla ning surus hambad lõpuks tervesse närvisüsteemi.
„Mida te soovite?“
„ Tulin kuulutuse peale,“ vastas mees ja tõstis käe koos ajalehega. Ma ei pööranud pilku tema suult. Tõmbasin iseenesest keelega üle ülemise huule. Kordasin sama, aga väga aeglaselt. Ei, ma ei tohi! Mehe pilk eksles kaootiliselt mööda korterit. Kas ikka piisavalt kaootiliselt? Haarasin ruttu ukselingist, et mehe eest õlga kippuvat näljavärinat varjata. Kus kurat ta on?
„ See on mingi eksitus,“ sundisin hääle rahulikuks. Ma ei suutnud silmi mehe suult rebida. Veresuhkur oli arvatavasti kriitilise piiri peal. Keha nõudis oma.
„Vabandage, mul on kiire,“ sõnasin ruttu ja surusin ukse vastu tahtmist kinni.
Aga see raibe veel saab mu käest! Silme ette tekkisid mustad täpid, vaheldudes mehe tatiste huulte kujutisega. Mul ei olnud muud võimalust. Komberdasin kööki tagasi ja avasin kapi ukse. Kapi alumisel riiulil mustas tomp ning väristas paaniliselt pead. Rapsimine vaibus nõrkadeks vaevumärgatavateks tõmblusteks. Mida sa vahid? Ma ei sallinud neid kahte vesist silma, see tähendab ühte, sest teise olin sunnitud ära kasutama paar kuud tagasi. Nii vähe oli alles jäänud, nii vähe. Söögivarude hoidmine oli ühest küljest eluliselt tähtis, kuid teisest küljest suhteliselt kasutu, sest neil oli nii kuradi raske hinge sees hoida. Hing mind ju tegelikult toitis ja seda leidus inimese ihu igas elavas rakus. Vanasti oli kõik palju parem. Minu keha oli noorem ja vastupidavam. Sümbioos toimis veatult. Minu jaoks veatult. Mida aeg edasi, seda tihedamaks muutusid näljahood. Aplus suurenes. Midagi ei klappinud, aga mis?
„Roni välja!“ käratasin. Veekalkvel silm vaatas ainiti minu poole. Muidugi, mis moodi ta ronib? Kõik peab nende eest ära tegema. Tõmbasin harjavarrega tombu põrandale. Hea, et vaibad said hommikul kokku rullitud. Inimene näeb ühe silma ja ilma jäsemeteta naeruväärne välja, eriti veel väike inimene. Muigasin. Ega ta vist enam kaua vastu ei pea. Aga ma tean, kes on järgmine. Seejärel silmasin küüritud lauda. Nii ei saa, lauast ei jää muidu enam midagi järele. Vedasin ennast vaevaliselt elutuppa. Kummuti ülemine sahtel käis halvasti. Pidin kaks korda kõvasti tõmbama, enne kui see avanes. Mõtlesin veel, et kas võtta punane või roheline lina, kui..
„Nendel mängudel on nüüd lõpp,“ kostis hääl selja tagant. Pöörasin helikiirusel ümber. Need huuled. Ma ei suutnud enam. Tõmbasin turja küüru ja valmistusin hüppeks. Hüppeks? Püsisin vaevu püsti. Korraga mõistsin mis toimub. See väike värdjas, kui ma ta kätte saan! See väike niru! Sellepärast ta ei tulnud. Jättis mind toiduta, muutis mu nõrgaks. Kuidas ta võis? Pärast kõike seda, mida ma olin tema heaks teinud. Ma olin kohutavalt pettunud. Kibedalt reedetud. Kahetsesin oma armulisust tema vastu.
„Ei ole mõtet rünnata, säästke ennast,“ sõnas mees rahulikult, ajaleht endiselt näppude vahel. „Me teame, kes te olete.“
Tõesti? Primaadid! Te arvate, spekuleerite, järeldate. Aga te ei tea.
„Nüüd on sellel lõpp. Teiega on lõpp!“ jätkas mees. „Kuna te viimati üldse väljas käisite?“
„Minu kodu on minu kindlus,“ kähistasin ülbelt.
„ Teie järgmine kindlus asub taevas, kuigi teid vist seal jutule ei võeta,“ iroonitses mees.
Sa armetu tõuk. Seal taevasel trepil ma sündisin. Sinna lähen tagasi. Konutan igavesti alumisel astmel. Kuidas te ei mõista, et siin maailmas olen ma teile palju tervislikum kui seal, teisel pool eredat hingematvat valgust.
Seejärel pöördus mees koridoris seisvate inimeste poole: „ Viige ta ära!“ Enne kui mees jõudis pea tagasi pöörata, lahkusin ma sealt, rebides mälestuseks kaasa paari punaseid huuli.
Jätsin maha viimase piirini lagunenud keha, ta teenis mind hästi, puuduva alalõuaga hinge vaakuva mehe, äsja hinge heitnud noore tüdruku rümba ja käputäie šokiseisundis ametnikke. Oli veel keegi, kellega jäid isiklikud arved klaarida. Aga küll jõuab, sest mina olen määratult igavene ja ma ootan teid!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0507)