William Hope Hodgson (1877–1918) ja tema looming ei ole meil päris tundmatu, eesti keeles on 2004. aastal ilmunud ta romaan «Viirastuspiraadid» (The Ghost Pirates; 1909) ning 1990ndate esimesel poolel neli lühijuttu. «Hirmu ja õuduse juttude» 1. köites 2015. aastal ilmus Hodgsoni lühilugu «Hääl koidikul» (The Voice in the Dawn; 1920). Eesti õudussõber oli õnnega koos, sest tänu Mario Kivistiku väljaannetele olid meie esmatutvuseks Hodgsoniga ta ehk kõige paremad merelood «Kesksaare asukad» (The Habitants of the Middle Islet; 1962) Marduses 2/1992 ja «Hääl öös» (The Voice in the Night; 1907) Põhjanaelas 7/1994.

Tulevane kirjanik sündis Essexis anglikaani vaimuliku peres, olles üks kaheteistkümnest lapsest. 13-aastasena jooksis ta kodust ära, et saada meremeheks. Vanemad said talle jälile, kuid lubasid lõpuks siiski laevapoisina Briti Kaubalaevastikus teenima hakata. Karmid inimsuhted laevas sundisid teda õppima judot ja panid ta tegelema kulturismiga. Pärast kolme ümbermaailmareisi mõistis Hodgson siiski, et vihkab merd, ja seda on näha ka tema loomingus, kus merega seonduvad eelkõige kõiksugu õudused ning rusuvad ja depressiivsed toonid ning meeleolud. Ta oli ka kirglik fotograaf, kellele alul meeldis jäädvustada merd ja torme, nii et ta seadis laeval sisse isegi oma pimiku, kuid hiljem keskendus ta peamiselt kulturistide ja muskulatuuri ülesvõtmisele. Pärast seda, kui oli pankrotti läinud ta kool, milles treeniti kohalikke politsenikke, otsustas Hodgson kirjutamisele keskenduda. Pärast rohkeid tagasilükkamisi ilmus 1905. aastal The Grand Magazine’is ta debüütjutt «Troopiline õudus» (A Tropical Horror).

Eluajal vaid neli romaani, hulga jutte ja luulet avaldanud autori suurem populaarsus saabus hilisemail aastakümneil. Tema loomingu suurimaiks austajaiks olid H. P. Lovecraft, Clark Ashton Smith ja C. S. Lewis. Eluajal ilmusid ta romaanid tihti suurte kärbetega, kuid hiljem on üllitatud ka palju mahukamaid tekstikriitilisi väljaandeid. 1914. aastal läks ta Esimesse maailmasõtta, invaliidistus 1916. aastal hobuselt kukkumise tagajärjel, kuid paranes sellest ja läks uuesti rindele. Ta hukkus kõigest 40-aastasena 1918. aasta aprillis Ypres’i all. Seejärel ta looming unustati ning kirjaniku tekstid tõid uuesti ulmehuviliste lugemislauale ameerika kirjastajad. Tema romaane ja jutte avaldasid ajakirjad Weird Tales ning Famous Fantastic Mysteries, samuti õudusspetsialisti August Derlethi kirjastus Arkham House.

Lisaks mereteemalistele õuduslugudele loetakse kirjaniku loomingus keskseks üsna keerukaid ja mahukaid romaane «Maja ääremaal» (The House on the Borderland; 1908) ning «Öine maa» (The Night Land; 1912). Esimene räägib üsna hallutsineerivas laadis loo üksildasest majast Iirimaa läänerannikul, mida ründavad üleloomulikud olendid maavälistest dimensioonidest, teise tegevus toimub kaugtuleviku Maal, kus Päike on kustunud ja inimkonna riismed peavad igaveses pimeduses toime tulema. Mõlemad romaanid avaldasid sügavat muljet Lovecraftile.

1910. aastal hakkas Hodgson kirjutama juttude tsüklit, mille peategelaseks oli okultistlik detektiiv Thomas Carnacki. Kolme aasta jooksul ilmus kuus juttu, mis anti välja raamatuna «Tondipüüdja Carnacki» (Carnacki, the Ghost-Finder; 1913). 1948. aasta Arkham House’i väljaandesse lisati kolm postuumselt ilmunud või leitud juttu. Kuigi Carnacki juuri võib osaliselt näha Sherlock Holmesi karakteris, on tema eeskujudeks kindlasti ka varasemad 19. sajandi kirjanduslikud paranormaalsete nähtuste uurijad (Martin Hesselius, Flaxman Low) ja muidugi Algernon Blackwoodi loodud doktor John Silence.

Kui püüda paari lausega kokku võtta Hodgsoni panust üleloomuliku kirjanduse arengusse, võiks sedastada, et ta on omamoodi ühenduslüli 19. sajandi selgelt müstilise lähenemise poolest üleloomulikku ja 20. sajandi teaduslikuma lähenemise vahel. Nii tema tondipüüdja Carnacki lugudes kui ka mitmetes mereteemalistes õudusjuttudes on tähelepanuväärne koht teaduslikel seletustel, aparaatidel ja ratsionaalsel vaatel, millega esmapilgul irratsionaalsele õudusele vastu astutakse. Just selle teaduslikkuse ja (osas romaanides) kaugtuleviku vaate sissetoomise tõttu peetakse teda oluliseks H. P. Lovecrafti mõjutajaks ning võib spekuleerida, et Hodgsonita Cthulhu-mütoloogiat meile tuntud kujul poleks ehk tekkinudki.

Lühijutt «Koletise värav» (The Gateway of the Monster), mis ilmus esmakordselt ajakirjas The Idler jaanuaris 1910, on üks kirjaniku tähtsamaid tondipüüdja Carnacki tsükli üleloomulikke tekste (paraku on mitmel sarja jutul ratsionaalne lahendus), mis peaks pakkuma tuumakat täiendust maakeeles juba olemas olevale kahele Carnacki jutule: «Vilistav tuba» (The Whistling Room; 1910, ek. Postimees 10.–18. august 1994, «Kärbes» 1994) ja «Kummitushobune» (The Horse of the Invisible; 1910, ek. Põhjanael 8–9/1994). «Koletise värav» on ilmunud ligi paarikümnes õudusantoloogias ning jõudnud kümnekonnasse autorikogusse.


Lugu kogumikust „Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia.“

Tõlkija Kristi Kartašev

Kaanepilt Meelis Krošetskin

Koostamine ja autoritutvustus: Raul Sulbi

Kirjastus Fantaasia



 

Vastuseks Carnacki tavapärasele kaardikesele, mis kutsus õhtust sööma ja lugu kuulama, saabusin ma õigeaegselt Cheyne’i teele 427 ja leidsin, et kolm ülejäänut, keda samuti alati neile toredatele koosviibimistele kutsuti, olid juba kohal. Viis minutit hiljem olime Carnacki, Arkrighti, Jessopi ja Tayloriga hõivatud meeldiva ajaviite, õhtustamisega.

“Sa ei jäänud seekord kauaks,” märkisin ma, lõpetades oma suppi ning unustades hetkeks, et Carnackile ei meeldinud, kui talle tema loo kohta kasvõi möödaminnes küsimusi esitati, enne kui ta oli valmis jutustama. Siis polnud ta sõnadega kitsi.

“Räägime sellest hiljem,” ütles ta lühidalt ning ma muutsin teemat, mainides, et olin tegelenud uue relva ostmisega, millele Carnacki vastas intelligentse noogutuse ning naeratusega, mis minu meelest näitas ehedat heatahtlikku tänutunnet vestluse teema muutmise suhtes.

Hiljem, kui õhtusöök oli lõpetatud, naaldus Carnacki koos piibuga mugavalt oma suurde tooli ning alustas keerutamata oma lugu:

“Nagu Dodgson just tähele pani, olin ma seekord ära lühikest aega ja seda seetõttu, et see koht oli lähedal. Täpset asukohta, ma kardan, ei tohi ma teile öelda, kuid see asub siit vähem kui kahekümne miili kaugusel, ning nime muutmine ei riku lugu. Ja milline lugu see on! See on üks kõige ebakordsematest juhtumitest, millega ma eales olen tegelenud.

Kaks nädalat tagasi kirjutas mulle mees, keda ma kutsun Andersoniks, ja palus kokkusaamist. Kutsusin ta külla ja kokku saades teatas ta mulle oma soovist, et ma uuriksin ja ehk ka lahendaksin ühe pikaajalise ja hästi dokumenteeritud juhtumi, mida tema nimetas “kummitamiseks”. Ta kirjeldas mulle juhtumi üksikasju ja lõpuks, kuna see paistis olevat midagi erakordset, otsustasin selle töö vastu võtta.

Kaks päeva hiljem sõitsin ma hilisel pärastlõunal tema maja juurde. See on väga vana hoone, mis seisab üsna omaette keset suuri valdusi. Ilmnes, et Anderson oli jätnud ülemteenri kätte kirja, milles vabandas paljusõnaliselt oma puudumise pärast ja andis kogu maja uurimise jaoks minu käsutusse. Ülemteener nähtavasti teadis minu külaskäigu eesmärki ning ma küsitlesin teda põhjalikult õhtusöögi ajal, mida sõin üksinda. Ülemteener oli vana ja privilegeeritud ja ta tundis halli toa ajalugu väga täpselt. Sain temalt teada veel juhtumi kohta käivaid üksikasju. Need detailid olid seotud kahe aspektiga, mida Anderson oli maininud ainult möödaminnes. Esiteks, et on kuuldud, kuidas halli toa uks öösiti avaneb ja valju pauguga sulgub, ja seda isegi juhul kui ülemteener teadis, et uks on lukus ja ukse võti sahvris tema võtmekimbus. Teiseks, et voodiriided leitakse alati voodilt ära rebituina ja ühes toanurgas hunnikus.

Aga peamiselt häiris vana ülemteenrit ukse paukumine. Palju, palju kordi, nagu ta mulle ütles, oli ta lamanud ärkvel ja kuulanud, värisedes hirmust, sest mõnikord paukus uks nii palju kordi – põmm! põmm! põmm! –, et uinumine oli võimatu.

Ma olin Andersonilt juba teada saanud, et toal oli üle saja viiekümne aastane ajalugu. Kolm inimest oli seal ära kägistatud – üks Andersoni esivanem, tolle naine ja laps. See kõik oli tõestisündinud, nagu ma läbi suurte pingutuste olin avastanud, seega võite ette kujutada, et pärast õhtusööki läksin ma ülakorrusele halli tuba uurima tundega, et mul on käsil märkimisväärne juhtum.

Peter, vana ülemteener, oli minu minekust päris häiritud ja kinnitas täie pühalikkusega, et kogu tema kahekümneaastase teenistuse jooksul polnud keegi sisenenud sellesse tuppa pärast öö saabumist. Ta anus üsna isalikult, et ma ootaks hommikuni, kui ohtu pole ja tema ise minuga kaasa tuleks.

Loomulikult ma muigasin veidi tema üle ning ütlesin, et ta ei näeks vaeva. Selgitasin, et ei kavatse teha muud, kui veidike ringi vaadata ja võib-olla kinnitada mõned pitserid. Ta ei pea kartma, ma olen selliste asjadega harjunud. Kuid ta raputas pead, kui ma seda ütlesin.

“Pole palju selliseid vaime nagu meie oma, härra,” kinnitas ta mulle morni uhkusega. Ja Jupiteri nimel! Tal oli õigus, nagu te näha saate.

Ma võtsin mõned küünlad ja Peter järgnes mulle oma võtmekimbuga. Ta keeras ukse lahti, kuid keeldus minuga koos sisse tulemast. Ta oli silmnähtavalt hirmul ja kordas oma palvet uurimist kuni päevavalguseni edasi lükata. Muidugi ma naersin ta üle jälle ja ütlesin, et ta võib seista uksel valvel ja kui miski peaks välja tulema, see kinni püüda.

“See ei tule kunagi välja, härra,” ütles ta oma naljakal, vanal, pühalikul viisil. Kuidagi suutis ta panna mind tundma, nagu ootaks mind tuppa sisenedes midagi tõeliselt kohutavat. Igatahes, üks punkt talle, teate.

Ma jätsin ta sinna ja uurisin tuba. See oli rikkalikult ja hästi sisustatud suur ruum, baldahhiinvoodiga, mis asetses peatsiga vastu otsaseina. Kaminasimsil seisis kaks küünalt ja veel kaks küünalt paiknes igal toas olevast kolmest lauast. Ma panin kõik küünlad põlema ning tuba tundus veidi vähem ebainimlikult sünge, kuigi, pange tähele, see oli igas mõttes üsna puhas ja hästi hoitud.

Kui ma olin põhjalikult ringi vaadanud, kinnitasin pikad paelad üle akende, mööda seinu, üle piltide ja üle kamina ning seinakappide. Kogu aja, kui ma töötasin, seisis ülemteener uksel, ning ma ei suutnud teda veenda sisenema, kuigi pilkasin teda veidike paelu pingutades ja tööd tehes siia-sinna liikudes. Iga natukese aja tagant ütles ta: “Te vabandate mind kindlasti, härra, aga ma tõesti soovin, et te tuleksite välja, härra. Ma tõesti kardan teie pärast.”

Ma ütlesin talle, et pole vajadust mind oodata, aga ta oli ustav sellele, mida pidas oma kohustuseks. Ta ütles, et ei saa ära minna ja jätta mind sinna ihuüksi. Ta vabandas, aga oli üsna veendunud, et ma ei mõista, kui ohtlik tuba on, ja ma adusin tõepoolest, et ta oli suhteliselt hirmunud. Igatahes, mina pidin sättima toa nii, et ma teaks, kui midagi ainelist sellesse siseneb, seega ma palusin, et ta ei segaks mind, välja arvatud juhul, kui ta tõesti midagi näeb või kuuleb. Ta oli hakanud mulle närvidele käima ja toa “õhkkond” oli juba piisavalt halb, ilma seda veel vastikumaks muutmata.

Veel mõnda aega ma töötasin, venitades paelu üle põranda ja kinnitades neid nii, et vähimgi puudutus oleks nad katki teinud, juhul kui keegi juhtuks pimedas tuppa kavatsusega nalja teha. Kõik see oli võtnud palju kauem aega, kui ma arvasin, ja järsku kuulsin ma, kuidas kell üksteist lõi. Ma olin varsti pärast tööle hakkamist mantli seljast võtnud, aga nüüd, olles tööga peaaegu valmis, kõndisin ma tugitooli juurde ja võtsin mantli kätte. Ma olin seda parasjagu selga panemas, kui ukselt kõlas teravalt ja hirmunult vana ülemteenri hääl (ta polnud viimase tunni jooksul sõnagi öelnud): “Tulge välja, härra, kiiresti! Kohe juhtub midagi!” Jessuke! Ma võpatasin ja samal hetkel kustus üks laual olnud küünaldest. Kas see oli nüüd tuul või mis, ma ei tea, aga hetkeks olin ma piisavalt ehmunud, et jooksin ukse suunas, kuigi, mul on heameel öelda, et jäin seisma enne, kui selleni jõudsin. Ma lihtsalt ei saanud plehku panna, ülemteener seal seismas, olles eelnevalt talle õpetust jaganud vapper olemise kohta. Seega keerasin ma ringi, võtsin kätte kaks kaminasimsil seisnud küünalt ja kõndisin voodi kõrval oleva laua juurde. Ma ei näinud midagi. Ma puhusin ära veel põleva küünla ja kõndisin teiste laudade juurde ja puhusin ära ka neil seisvad küünlad. Just siis hüüdis vana mees ukse tagant uuesti: “Oh! Härra! Palun võtke mind kuulda! Palun võtke mind kuulda!”

“Hästi, Peter,” ütlesin ma, ning Jupiteri nimel, mu hääl ei olnud üldse nii rahulik, nagu ma oleksin soovinud! Ma suundusin ukse poole ning mul oli pisut tegemist, et mitte jooksma hakata. Selle asemel tegin mõned pikad kõmisevad sammud, nagu võite arvata. Ukse juures oli mul äkitselt tunne, nagu puhuks toas külm tuul. Justkui oleks aken veidike avatud. Ma jõudsin ukse juurde ja vana ülemteener astus nagu instinktiivselt sammu tagasi. “Varja küünlaid, Peter!” ütlesin ma teravalt ja pistsin need talle kätte. Ma pöördusin, haarasin lingist ja virutasin ukse pauguga kinni. Kuidagi, kas teate, tundsin seda tehes, nagu miski tõmbaks seda lahti, aga see oli kindlasti mu kujutlusvõime. Ma pöörasin võtit lukuaugus kaks korda, lukustades ukse korralikult. Tundsin selle peale kergendust ning asusin ust pitseerima. Lisaks asetasin oma visiitkaardi lukuaugu ette ja kinnitasin selle sinna; pärast seda panin võtme taskusse ja läksin alumisele korrusele, närviline ja vaikiv Peter teed juhtimas. Vaene rumal vanake! Mul polnud kuni selle hetkeni pähe turgatanud, et ta oli viimase kahe-kolme tunni jooksul pidanud kannatama märkimisväärset pinget.

Umbes kesköösel läksin ma voodisse. Mu tuba asus sama koridori otsas, kus hall tubagi. Ma leidsin uksi loendades, et nende kahe vahele jäi viis tuba. Kindlasti mõistate, et sellest polnud mul kahju. Just siis, olles alustanud lahtiriietumist, tuli mulle pähe mõte ja ma võtsin küünla ja pitseerimisvaha ning pitseerisin kõigi viie toa uksed. Kui ükski uks öösel paugub, siis ma tean täpselt, milline.

Pöördusin tagasi oma tuppa ja läksin voodisse. Sügavast unest äratas mind järsult vali prahvatus kuskil koridori peal. Ma tõusin voodis istukile ja kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi. Siis süütasin küünla. Ma olin sellega just valmis saanud, kui koridorist kostis raevukas uksemürtsatus. Ma hüppasin voodist välja ja võtsin oma revolvri. Keerasin ukse lukust lahti ja läksin koridori, hoides küünalt kõrgel ning püstolit valmis. Siis juhtus veider asi. Ma ei suutnud enam sammukestki halli toa suunas minna. Teate ju, et ma pole sugugi argpükslik vennike. Ma olen uurinud liiga palju tontlike asjadega seotud juhtumeid, et mind selles saaks süüdistada, aga mul oli kabuhirm, ma ütlen, lihtsalt kabuhirm, nagu ükskõik millisel õndsal lapsukesel. Tol öösel oli õhus midagi sügavalt ebapüha. Jooksin tagasi oma magamistuppa ja lukustasin ukse. Istusin terve öö voodil ja kuulasin koridorist kostvat sünget ukse paukumist. Heli tundus kajavat läbi kogu maja.

Kui päevavalgus viimaks saabus, ma pesin ja riietusin. Uks polnud paukunud umbes tunnikese ja ma olin oma julgust tagasi saamas. Häbenesin ennast, kuigi mõnes mõttes on see rumal, sest kui sa topid oma nina sellistesse asjadesse, siis mõnikord on garanteeritud, et närvid veavad alt. Siis pead lihtsalt istuma vaikselt ja kuni päevavalguseni end argpüksiks nimetama. Mõnikord on see midagi enamat kui argus, mulle tundub. Ma usun, et mõnikord on see miski, mis hoiatab sind ja võitleb sinu eest. Kuid siiski ma tunnen end pärast sellist elamust alati viletsalt ja vaevaliselt.

Kui päev oli tõesti käes, avasin ma ukse ja läksin revolvrit käepärast hoides vaikselt mööda koridori. Ma pidin teel mööduma trepimademest ja keda ma nägin sealt, kohvitass käes, üles tulemas, kui mitte vana ülemteenrit. Ta oli tõmmanud püksid öösärgi peale ning kandis jalas vanu toasusse.

“Halloo, Peter!” ütlesin ma, tundes end äkki rõõmsana, kuna mul oli hea meel nagu eksinud lapsel, et minu läheduses on teine inimolend. “Kuhu sa nende suupistetega suundud?”

Vana mees võpatas ja loksutas veidike kohvi maha. Ta vahtis minu poole ja ma nägin, et ta oli magamata ja näost valge. Ta tuli trepist üles ja ulatas mulle väikese kandiku. “Ma olen tõepoolest väga tänulik, härra, nähes, et teiega on kõik hästi,” ütles ta. “Ma kartsin korraks, et ehk riskisite halli tuppa minekuga, härra. Ma lamasin terve öö ärkvel, kuulates ust. Kui valgeks läks, mõtlesin, et teen teile tassikese kohvi. Ma teadsin, et tahate vaadata pitsereid, ja kuidagi tundub seda turvalisem teha, kui kohal on kaks inimest, härra.”

“Peter,” ütlesin ma, “sa oled tõeline semu, see on sinust väga tähelepanelik.” Ja ma jõin kohvi ära. “Tule kaasa,” käskisin teda, kandikut tagasi ulatades. “Ma vaatan nüüd, millega need elajad tegelenud on. Mul polnud öösel lihtsalt südikust.”

“Ma olen väga tänulik, härra,” vastas ta. “Liha ja luud ei saa saatanate vastu, härra; ja just see’p see on pärast pimedust hallis toas.”

Ma uurisin käigupealt kõikide uste pitsereid ja leidsin need terved olevat, kui jõudsin halli toa ukseni, oli pitser katki, kuigi visiitkaart lukuaugu ees oli puutumata. Ma rebisin selle maha, keerasin ukse lukust lahti ning läksin sisse, nagu võite arvata, üsna ettevaatlikult. Kuid toas polnud midagi ehmatavat ning seal oli väga valge.  Ma uurisin oma pitsereid ning mitte ühtegi polnud murtud. Vana ülemteener oli mulle tuppa järgnenud ja järsku ta hüüatas: “Voodiriided, härra!”

Ma ruttasin voodi juurde ja vaatasin ringi ja tõepoolest, voodiriided vedelesid voodist vasakul, ühes nurgas. Issake! Kujutate ette, kui veidralt ma end tundsin. Miski oli toas olnud. Ma vaatasin üksisilmi kord voodit, kord põrandal vedelevaid voodiriideid. Tundsin, et ei soovi kumbagi puudutada. Vanal Peteril aga ei paistnud seda muret olevat. Ta läks voodikatete juurde ja oli neid just üles korjamas, nagu ta oli kahtlemata teinud iga päev kahekümne aasta jooksul, kui ma teda peatasin. Ma soovisin, et kõik oleks puutumata, kuni ma olin toa üle vaadanud. Veetsin seda tehes tublisti rohkem kui tunni ja siis lubasin Peteril voodi korda teha, mille järel väljusime ja ma lukustasin ukse, sest tuba oli hakanud mulle närvidele käima.

Ma tegin lühikese jalutuskäigu ja sõin hommikusööki, mille järel tundsin end rohkem iseendana, ning pöördusin siis tagasi halli tuppa, kust lasin Peteri ja teenijannade abiga välja viia kõik peale voodi, isegi pildid. Ma uurisin seinu, põrandat ja lage nii sondi, haamri kui suurendusklaasiga, aga ei leidnud mitte midagi kahtlast. Ma kinnitan teile, et olin hakanud mõistma, päris tõeliselt, et miski imetabane asi oli toas eelneval ööl lahti olnud. Ma pitseerisin kõik uuesti, läksin siis välja, lukustades ja pitseerides ka ukse nagu enne.

Pärast õhtusööki pakkisime Peteriga lahti mõned mu asjad ja asetasime kaamera ja taskulambi halli toa ukse taha, nöör taskulampi päästikult ukse külge jooksmas. Sedasi, vaadake, kui uks avatakse, läheb taskulamp põlema ja võib juhtuda, et hommikul on uurida üks veider foto. Viimasena, enne lahkumist, võtsin objektiivilt katte ja seejärel läksin oma magamistuppa ja voodisse, kuna kavatsesin ärgata kesköösel, selle kindlustamiseks panin oma väikese äratuskella helisema ja jätsin küünla põlema.

Kell äratas mind südaöösel, ma tõusin, panin hommikumantli selga ja sussid jalga. Lükkasin revolvri oma parempoolsesse taskusse ja avasin ukse. Siis panin põlema oma pimikulambi ja eemaldasin sellelt katte nii, et see annaks selget valgust. Viisin selle koridori umbes kolmekümne jala peale ja asetasin põrandale, katmata pool minust eemal, nii et see näitaks mida iganes, mis võiks mööda koridori läheneda. Siis läksin tagasi ja istusin oma toa ukseaugus, revolver käepärast, vahtides koridori selles suunas, kus ma teadsin halli toa ukse taga seisvat oma kaamerat.

Ma usun, et olin vaadelnud umbes poolteist tundi, kui järsku kuulsin nõrka häält koridori otsast. Ma olin kohe teadlik veidrast torkivast tundest kuklas ja mu käed hakkasid veidi higistama. Järgneval hetkel välgatas taskulambi eredas valguses nähtavale kogu koridoriosa. Sellele järgnes pimedus ja ma piilusin närviliselt koridori, kuulates pingsalt, üritades leida seda, mis jäi väljapoole mu pimiku lambi õrnast kumast, mis paistis nüüd, pärast taskulambi vapustavat lõõma, naeruväärselt hämar… Ja siis, kui ma kummardusin ettepoole, jõllitades ja kuulates, kostis  halli toa ukse vali mürtsatus. Heli tundus täitvat kogu suure koridori ja kajas õõnsalt läbi kogu maja. Ma tundsin end kohutavalt, nagu oleks mu luud  muutunud veeks. Lihtsalt vastik. Issake! Kuidas ma vahtisin ja kuulasin. Ja siis tuli see jälle – põmm, põmm, põmm, ja siis vaikus, mis oli peaaegu et hullem kui ukse paugatused, sest ma kujutasin ette, kuidas miski kohutav hiilib mööda koridori minu suunas. Ja siis ühtäkki kustus mu lamp ja ma ei näinud enam jardigi enda ette. Ma mõistsin kohe, et tegelesin seal istudes millegi väga rumalaga, ja hüppasin püsti. Seda tehes arvasin, et kuulsin koridoris häält, üsna enda lähedalt. Ma hüppasin selg ees oma tuppa, virutasin ukse kinni ja lukustasin selle. Istusin oma voodil ja vahtisin ust. Revolver oli mul käes, aga see tundus vastikult kasutu esemena. Ma tundsin, et teisel pool ust on miski. Mingil teadmata põhjusel ma teadsin, et see on surutud vastu ust ja et see on pehme. Seda ma mõtlesin. Täiesti ebaharilik asi, mida mõelda.

Seejärel kogusin end pisut, joonistasin poleeritud põrandale kiiresti kriidiga pentagrammi ja seal selle keskel ma siis istusin peaaegu koiduni. Ning kogu aeg paukus koridoris halli toa uks pühalike ja õudsete intervallidega. See oli närune, armutu öö.

Kui päev hakkas koitma ja ukse mürtsumine vaibus tasapisi, leidsin viimaks oma julguse ja läksin poolhämaras objektiivile katet peale panema. Ma ütlen, see oli tükk tegemist, aga kui ma poleks seda teinud, oleks mu pilt olnud rikutud ja ma olin tohutult huvitatud selle säästmisest. Ma jõudsin tagasi oma tuppa ja asusin põrandalt kustutama viietipulist tähte, mille keskel olin öösel istunud.

Pool tundi hiljem kostis koputus minu uksele. See oli Peter minu kohviga. Kui ma olin selle ära joonud, läksime koos halli tuppa. Minnes kontrollisin ka teiste tubade uksi, nende pitserid olid puutumata. Halli toa pitser oli katki ja samuti ka nöör, mis taskulambi päästiku külge oli seotud, kuid kaart lukuaugu ees oli endiselt omal kohal. Ma rebisin selle eest ja avasin ukse. Näha polnud midagi ebatavalist, kuni jõudsime voodi juurde; nagu eelmisel päeval, olid voodiriided voodilt tiritud ja vasakusse nurka pillutud, täpselt samasse kohta, kus ma neid eelnevalt olin näinud. Mul oli väga veider tunne, aga ma ei unustanud kontrollida teisi pitsereid, kui ainult leidmaks, et ükski neist polnud murtud.

Siis ma pöördusin ja vaatasin vana Peterit ja tema vaatas pead vangutades mind.

“Lähme siit ära!” ütlesin ma. “Siia ei sünni elavatel hingedel ilma korraliku kaitseta siseneda.” Me läksime välja ja ma lukustasin ja pitseerisin taas ukse.

Pärast hommikusööki  ilmutasin ma negatiivi, aga sellelt oli näha ainult poolavatud halli toa uks. Siis lahkusin majast, kuna tahtsin muretseda teatud elu ja võibolla ka hinge jaoks vajalikke aineid ja vahendeid, sest kavatsesin tuleva öö veeta hallis toas.

Ma jõudsin koos oma aparatuuriga tagasi poole kuue paiku, ja kandsime koos Peteriga selle üles halli tuppa, kus ma kuhjasin apaaadiosad ettevaatlikult toa keskele. Kui kõik asjad olid toas, kaasa arvatud kass, kelle ma olin kaasa toonud, lukustasin ja pitseerisin ma ukse ja läksin oma toa suunas, öeldes Peterile, et ma ei tule alla õhtust sööma. Ta ütles: “Jah, härra,” ja suundus alumisele korrusele, mõeldes, et kavatsen magama minna. Seda ma tahtsingi panna teda uskuma, sest teadsin, et ta oleks muretsenud nii minu kui enda pärast, oleks ta teadnud, mida ma kavatsen.

Kuid ma võtsin ainult oma toast kaamera ja taskulambi ning kiirustasin tagasi halli tuppa. Ma lukustasin ja pitseerisin end tuppa sisse ja asusin tööle, kuna mul oli enne pimeduse saabumist palju teha.

Esiteks võtsin maha kõik paelad, mis mööda põrandat jooksid, siis kandsin kassi – ikka oma korvi vangistatud – üle toa, kaugema seina äärde ja jätsin ta sinna. Pöördusin tagasi toa keskele ja mõõtsin välja kahekümne ühe jalase diameetriga ala, mida pühkisin “iisopi luuaga”. Selle ümber joonistasin kriidiga ringi, jälgides, et ma ei astuks ringist välja. Kriidiringist väljapoole suitsutasin kimbu küüslauguga veel laia vööndi, ja kui see oli tehtud, siis võtsin oma varudest ringi keskel väikese purgi teatud vett. Eemaldasin pärgamendi ja tõmbasin korgi välja. Siis, kastes vasakut nimetissõrme purki, käisin ma mööda ringi ja joonistasin põrandale, täpselt kriidijoone sisse Saaamaaa rituaali teist märki, ühendades iga märgi kõige hoolikamalt vasakpoolse poolkaarega. Ma ütlen teile, ma tundsin kergendust, kui see oli tehtud ja vee-ring oli valmis. Siis ma pakkisin lahti veel asju, mis olin kaasa toonud, ja asetasin süüdatud küünla iga poolkaare põhja. Pärast seda joonistasin pentagrammi, nii et kõik kaitsva tähe viis tippu puudutasid kriidiringi. Nendesse tippudesse asetasin ma viis portsjonit leiba, kõik pakitud linasse, ning tippude vahelistesse nurkadesse seadsin viis avatud purki sama veega, mida olin kasutanud vee-ringi joonistamiseks. Nüüd oli mu esimene kaitsebarjäär valmis.

Nõndaks, igaüks, peale teie, kes te teate midagi minu uurimismeetoditest, võiks pidada seda kõike kasutuks ja rumalaks ebausuks, aga te kõik mäletate musta loori juhtumit, kus minu elu päästis just väga sarnane kaitseviis, sel ajal kui Aster, kes selle üle irvitas ja selle sisse ei tulnud, sai surma. Ma leidsin idee selle jaoks Sigsandi käsikirjast, mis on, nii palju kui mina aru saan, kirjutatud 14. sajandil. Esiteks, loomulikult ma kujutasin ette, et see on ainult tolle aja ebausu väljendus, ning mulle tuli alles aastaid hiljem pähe seda kaitset katsetada, mida ma tegin, nagu ma just ütlesin, hirmsas musta loori juhtumis. Te teate, mis sellest sai. Hiljem kasutasin ma seda kaitset mitu korda ning pääsesin alati terve nahaga, kuni liikuva karusnaha juhtumini. See oli ainult osaline “kaitse”, seega ma peaaegu surin pentagrammi sees. Pärast seda leidsin ma professor Garderi “Eksperimendid meediumiga”. Kui nad ümbritsesid meediumi vaakumis jooksva vooluga, kaotas too oma võimed, justnagu oleks ta Kõiksusest ära lõigatud. See pani mind palju mõtlema; ja tänu sellele jõudsin ma elektripentagrammini, mis on kõige imetabasem kaitse teatud ilmutiste vastu. Ma kasutasin kaitsva tähe kuju, sest mina isiklikult ei kahtle põrmugi, et selles vanas maagilises kujus on mingi ebatavaline jõud. Veider asi ühele 20. sajandi mehele tunnistada, kas pole? Kuid nagu te teate, ma pole kunagi lasknud ega lase ka edaspidi end pimestada seljataga itsitajatest. Ma esitan küsimusi ja hoian silmad lahti.

Ja selles juhtumis polnud mul kahtlustki, et olin vastamisi üleloomuliku koletisega, ning pidasin oluliseks kasutada kõiki meetmeid, sest oht oli jõletu.

Pöördusin nüüd paigaldama elektripentagrammi, sättides selle nii, et selle tipud ja sisenurgad sobitusid täpselt põrandale joonistatud pentagrammi omadega. Siis ühendasin aku ja järgmisel hetkel paistis põimunud vaakumtorudest kahvatusinine kuma.

Vaatasin enda ümber kergendusohkega ringi, kuna märkasin, et hämarik oli kätte jõudnud, sest aken oli hall ja ebasõbralik. Siis heitsin pilgu üle elektri- ja küünlavalguse topeltbarjääri ja suure tühja toa. Mind valdas ühtäkki ebatavaline kummaline tunne – õhus, teate, oli tunda, et tulemas on midagi ebainimlikult ähvardavat. Tuba oli täis pressitud küüslaugu haisu, mida ma vihkan.

Pöördusin kaamera poole ja tuvastasin, et see ja taskulamp on töökorras. Siis testisin ettevaatlikult oma revolvrit, kuigi ma ei arvanud, et seda tarvis läheb. Siiski, keegi ei tea, mil määral on soodsates tingimustes võimalik ebaloomuliku olendi materialiseerumine, ja mul polnud aimugi, millise õudsat olendit ma kohtan või tunnetan. Nii et võib juhtuda, et mul tuleb võidelda materialiseerunud koletisega. Ma ei teadnud, seega sain ainult valmis olla. Vaadake, ma polnud kunagi unustanud kolme inimest, kes olid minu lähedalolevas voodis ära kägistatud, ega ka elajalikku ukse klõmmimist, mida olin ise kuulnud. Mul polnud kahtlustki, et olen uurimas ohtlikku ja koletut juhtumit.

Selleks ajaks oli öö saabunud. Kuigi tuba oli põlevate küünalde tõttu väga valge, leidsin end pidevalt seljataha ning ruumis ringi vaatamast. Ootamine oli närviline töö. Siis äkki olin ma teadlik kergest külmast tuulest, mis selja tagant üle minu puhus. Mind läbis suur tundevärin ning torkiv tunne levis üle mu kukla. Ma pöördusin kange jõnksatusega ringi ning vahtisin veidra tuule suunas. See paistis tulevat voodist vasakule jäävast toanurgast – koht, kuhu mõlemal korral olid hunnikusse heidetud voodiriided. Aga siiski ei midagi ebatavalist, ei mingit ava ega midagi!...

Järsku märkasin ma, et küünlad võbelevad ebatavalises tuules… Mõned minutid, ma usun, ma lihtsalt kükitasin seal puiselt ja vahtisin kohutavalt hirmunult nurga suunas. Ma ei suuda kunagi unustada, kui vastikult õudne oli seal istuda selles jälgis külmas tuules! Ja siis nips! nips! nips! kustusid kõik barjäärist väljapool asuvad küünlad, ja seal ma olin, lukustatud ja pitseeritud sellesse tuppa, ainult pimedus väljaspool elektripentagrammi nõrka sinist kuma.

Pinev hetk möödus, ent see tuul puhus ikka üle minu ja siis äkki ma teadsin, et miski liighatas voodist vasakule jäävas nurgas. Ma sain sellest teadlikuks pigem mingi sisemise kasutamata meele abil, rohkem kui kuulmise või nägemise kaudu, sest pentagrammi kahvatu, piiratud raadiusega kuma andis nägemiseks liiga kehva valgust. Siiski, ma jõllitasin ja miski hakkas minu silme all kasvama – liikuv vari, veidi tumedam kui ümbritsevad. Ma kaotasin ta hämaruses silmist ning hetkeks vaatasin otsivalt ringi, olles värskelt teadlik varitsevast ohust. Mu tähelepanu oli suunatud voodile. Kõik katted tiriti sellelt ühtlase hiiliva liigutusega maha. Ma kuulsin aeglast voodiriiete sahinat, kuid ei näinud midagi. Ma olin teadlik naljakal, alateadlikul, sisekaemuslikul viisil, et tundsin hirmujudinaid. Teisalt olin vaimselt selgem kui mõned minutid tagasi, piisavalt, et tunda külma higi oma kätel ja liigutada poolteadlikult revolvrit, kuivatades paremat kätt oma püksipõlve, pilku mitte kordagi liikuvatelt voodiriietelt tõstmata.

Kui voodi juurest tulevad vaevukuuldavad hääled lõppesid, tekkis kõige pingelisem vaikus, ainult veri mu peas pulseerimas. Siiski kuulsin ma kohe jälle voodiriiete tirimise sahinat. Kogu selle närvilise pinge keskel tuli mulle meelde mu kaamera, ning ma kobasin selle järele, voodilt pilku pööramata. Ja siis, teate, ühe hetkega rebiti ebahariliku jõhkrusega voodilt kõik katted, ning ma kuulsin mütsatust, kui need nurka virutati.

Mõne minuti jooksul oli täielik vaikus ja võite ette kujutada, kui jube tunne mul oli. Voodiriideid oli koheldud sellise raevukusega! Ja kõige selle, just minu silme all toimunu, toores ebaloomulikkus!

Ühtäkki kostis ukse juurest õrn heli – selline torkiv hääl, millele järgnes kobin või paar ukse pihta. Võimas närviline tundevärin voogas üle minu, ja tundus jooksvat üle selgroo ja kukla, sest ust valvav pitser oli just lahti murtud. Miski oli seal. Ma ei näinud ust, või vähemalt on suhteliselt võimatu öelda, mida ma tegelikult nägin ja millised lüngad täitis mu kujutlusvõime. Ma suutsin tuvastada ainult halle seinu… ning mulle tundus, et miski tume ja kujutu liikus ja võnkus seal varjude keskel.

Ühtäkki ma olin teadlik, et uks oli avanemas, ja pingutusega haarasin oma kaamera järele, kuid enne, kui ma  jõudsin sihtida, löödi uks kinni sellise vägeva mürtsatusega, et kogu tuba täitus justkui õõnsa müristamisega. Ma võpatasin nagu hirmunud laps. Heli taga tundus olevat selline jõud, justkui mingi tohutu, kammitsemata Vägi oleks välja pääsenud. Mõistate?

Ust rohkem ei puudutatud, kuid kohe kuulsin ma kriiksumas korvi, milles oli kass. Ma ütlen, kogu mu kukal kiheles. Ma teadsin, et saan kohe kindla peale teada, kas see, mis ringi liikus, oli eluohtlik. Kassi korvist tõusis järsku kohutav huilgamine, mis järsult lõppes ja siis – liiga hilja – lülitasin ma taskulambi välja. Valgusvihus nägin ma, kuidas korv keerati kummuli, kaas tiriti pealt ja kass lebas pooleldi selle sees ja pooleldi põrandal. Ma ei näinud midagi muud, kuid olin täiesti teadlik, et kohal oli mingi Olend, kellel on võime hävitada.

Järgneva kahe-kolme minuti jooksul oli toas veider, tajutav vaikus. Mäletate, et olin mõneks ajaks taskulambist poolpimestatud, seega paistis kogu pentagrammi kumast väljapoole jääv tuba kottpime. See oli kõige kohutavam, ma ütlen. Ma lihtsalt põlvitasin seal tähe keskel ja pöörlesin, et näha kas miski on mind ründamas.

Mu nägemisvõime taastus vähehaaval ja ma saavutasin enda üle kontrolli, ja äkki nägin ma seda, mida olin otsinud, vee-ringi lähedal. See oli suur ja ebamäärane ning võnkles barjääri taga veidralt, nagu suure õhus rippuva ämbliku vari. See liikus kiiresti mööda ringi ning paistis kogu aeg tungivat minu poole, ainult selleks, et tõmbuda ebatavaliste hüplevate liigutustega tagasi, just nagu võiks teha  inimene, kes puudutab kuuma võret.

Ringi ja ringi liikus see ja ringi ja ringi ma end keerasin. Siis just ühe pentagrammi sisenurga vastas paistis see  seisatavat, justkui enne suurt pingutust. See tõmbus tagasi, peaaegu vaakumtorude valgusest välja, ja siis tuli otse minu suunas, kogudes vormi ja tahkust. Liikumise taga, mis oli ette nähtud õnnestuma, paistis olevat üüratu ja kurjakuulutav sihikindlus. Ma olin põlvili ja võpatasin tagasi, kukkudes, meeleheitlikus katses edasiliikuva asja eest pääseda, oma vasaku käe ja puusa peale. Oma parema käega kobasin ma meeleheitlikult revolvri järele, mille olin lasknud käest libiseda. Elajas tuli ühe suure hooga üle küüslaugu ja vee-ringi, peaaegu pentagrammi sisenurka välja. Ma usun, et ma karjatasin. Siis, sama järsku, kui see oli vooganud üle barjääride, paistis see mingi võimsa, nähtamatu  jõuga tagasi paiskuvat.

Läks arvatavasti mõned hetked, enne kui ma mõistsin, et ma polnud ohus. Siis ma kogusin end pentagrammide keskel, tundes end hirmsasti nõrga ja ebakindlana, heites pilku ümber barjääri, kuid see asi oli kadunud. Ja siiski, ma olin midagi välja selgitanud, sest ma teadsin nüüd, et hallis toas kummitas koletislik käsi.

Äkki, seal kükitades, nägin ma, mis oli nii äärepealt andnud koletisele võimaluse barjääri läbida. Oma liigutustega pentagrammi sees olin ilmselt puudutanud ühte veepurki ja just seal oli monstrum mind rünnanud, sest purk, mis valvas pentagrammi sisenurka, oli veidi kõrvale lükatud ja see oli jätnud ühe “viiest uksest” valveta. Ma panin selle kiiresti tagasi ja tundsin end taas peaaegu turvaliselt, sest olin leidnud põhjuse ja kaitse oli endiselt pädev. Ma hakkasin jälle lootma, et näen hommikut tõusmas. Kui ma nägin, et koletisel õnnestus peaaegu oma eesmärki täita, tekkis mul hirmus, nõrk ja ülevoolav tunne, et barjäärid ei pea  sellise Väe ees iial öö läbi vastu. Mõistate?

Pikemat aega ma ei näinud kätt, kuid arvasin, et nägin mõned korrad kummalist võbelemist ukse lähedal asuvate varjude hulgas. Veidike hiljem, justkui järsus pahatahtlikus raevuhoos, haarati maast kassi surnukeha ning peksti seda tuhmide, iiveldust tekitavate põntsudega vastu kõva põrandat. Mul tekkis üsna kummaline tunne.

Minut pärast seda paugutati jõuliselt kaks korda uksega. Järgmisel hetkel sööstis olend varjudest välja ühe kiire õela liigutusega minu suunas. Instinktiivselt  põrkasin ma küljele, tõmmates ära käe elektripentagrammi pealt, kuhu ma olin selle asetanud üheks nurjatuks ettevaatamatuks hetkeks. Koletis paisati pentagrammidest eemale, kuigi tänu minu mõistmatule rumalusele oli see suutnud teistkordselt väliseid barjääre läbida. Ma ütlen teile, ma värisesin tükk aega puhtast kabuhirmust. Liigutasin end jälle pentagrammide keskele ja põlvitasin seal, püüdes olla võimalikult väike ja kompaktne.

Seal põlvitades turgatas mulle pähe küsimus kahe “õnnetuse” kohta, mis olid lubanud elajal peaaegu minuni jõuda. Kas äkki mind mõjutati alateadlikult vabatahtlikult tegutsema viisil, mis mind ohtu pani? Mõte võttis minus võimust, ning ma jälgisin iga oma liigutust. Järsku sirutasin väsinud jalga ja lükkasin ümber ühe veepurgi. Osa veest läks maha, kuid tänu kahtlustavale valvsusele olin selle püsti tõstnud ja asetanud tagasi enne, kui kogu vesi välja voolas. Samal ajal peksles üüratu must pooleldi materialiseerunud käsi varjudest minu suunas ja paistis mulle peaaegu näkku hüppavat, nii lähedale jõudis see, kuid kolmandat korda paisati see mingi tohutu, ülima jõuga tagasi. Ja lisaks kohutavale, uimastavale hirmule, mis see minusse jättis, oli mul ka korraks see spirituaalne iivelduse tunne, nagu mingi õrn, ilus, sisemine hiilgus oleks kannatada saanud. See tekib liiglähedasest kontaktist ebainimlikuga ja on veelgi kummalisem kui ükski kehaline häda, mille all on võimalik kannatada. Selle tunde abil mõistsin ma ohu lähedust ja ulatust paremini. Pikka aega heidutas mind minu vaimu mõjutava Väe põikpäine toorus.  Muud moodi ei oska ma seda sõnastada.

Ma põlvitasin taas pentagrammide keskel ja jälgisin end suurema hirmuga kui koletist, teades, et kui ma ei hoidu igast äkilisest impulsist, mis minus tekkis, siis võin väga lihtsasti ennast ise hävitada. Teate, kui õudne see kõik oli?

Ma veetsin kogu ülejäänud öö halvavas hirmuvines, nii pinges, et ma ei saanud teha ühtegi loomulikku liigutust. Ma olin nii hirmul, et iga iha liigutada, mis minus tekkis, võis olla tingitud mõjust, mis ma teadsin enda peal töötavat. Ning väljaspool barjääri käis see kummituslik asi ringiratast, haarates õhus minu järele. Veel kaks korda rüvetati kassi surnukeha. Teisel korral kuulsin ma igat luud ta kehas krigisemas ja murdumas. Ning kogu selle aja puhus voodi kõrvalt nurgast minu peale see kohutav tuul.

Ja just siis, kui taevasse tekkis koidu esimene puudutus, katkes see ebaloomulik tuul hetkega, ning ma ei näinud enam märkigi sellest käest. Koit tuli aeglaselt ja viimaks täitis kaame valgus kogu toa ning muutis elektripentagrammi valguse veel ebamaisemaks. Ja siiski, mitte enne, kui päev oli tõesti käes, ei teinud ma katsetki barjääri seest lahkuda, sest ma ei teadnud, kas võis tuule järsk lõppemine äkki olla moodus mind pentagrammide seest välja meelitamiseks.

Viimaks, kui koit oli tugev ja ere, vaatasin veel viimast korda ringi ja jooksin ukseni. Ma keerasin kohmakalt ja närviliselt ukse lahti  ja siis lukustasin selle kiirustades ning läksin oma magamistuppa, kus lamasin voodil, püüdes oma närve rahustada. Peter tuli kohviga ja kui ma olin selle ära joonud, ütlesin talle, et soovin magada, kuna olin öö otsa üleval olnud. Ta võttis kandiku ja läks vaikselt välja ja kui ma olin oma ukse lukustanud, läksin voodisse ja jäin viimaks magama.

Ärkasin umbes keskpäeval ja pärast väikest lõunat läksin üles halli tuppa. Lülitasin välja elektripentagrammi voolu, mille olin kiirustades sisse jätnud, ja kõrvaldasin kassi surnukeha. Mõistate, ma ei tahtnud, et keegi seda vaest lojust näeks. Pärast uurisin hoolikalt nurka, kuhu voodiriided olid visatud. Ma tegin mitu auku ja sondeerisin, kuid ei leidnud midagi. Siis tuli mulle pähe proovida oma tööriista põrandaliistude all. Seda tehes kuulsin, kuidas traat vastu metalli kõlises. Ma pöörasin konksu otsa sinnapoole ning õngitsesin eseme järele. Teisel korral sain ma selle kätte. See oli väike ese ja ma viisin selle akna äärde. Ma leidsin selle olevat veidra sõrmuse, valmistatud mingist halliks tõmbunud materjalist. Imekspandav asi selle juures oli viisnurga kuju, sama, mis on maagilisel pentagrammil, kuid ilma tippudeta, mis moodustavad kaitsva tähe. Sõrmusel polnud graveeringuid ega muid kaunistusi.

Mõistate minu põnevust, kui ma ütlen, et olin kindel, et hoidsin käes Andersoni perekonna kuulsat õnnesõrmust, mis tõepoolest oli kõige tihedamalt seotud kummitamiste ajalooga. See sõrmus anti läbi põlvkondade edasi isalt pojale. Olles alati truu vanale perekonnatraditsioonile, pidi iga poeg lubama sõrmust mitte kunagi kanda. Sõrmuse, nagu paljud väidavad, tõi koju üks ristirüütlitest, asjaoludel, mis on väga veidrad, ent see lugu on liiga pikk, et seda siinkohal jutustada.

Paistab, et noor härra Hulbert, Andersoni esivanem, sõlmis joogise peaga kihlveo, et ta jätab ööseks sõrmuse sõrme. Seda ta ka tegi ja hommikul leiti ta naine ja laps kägistatuna voodist samas toas, kus mina seisin. Paljud arvasid, et noor härra Hulbert oli süüdlane, olles teo toime pannud joobunud vihahoos, tema aga, katses tõestada oma süütust, magas teise öö selles toas. Ka tema kägistati. Pärast seda, nagu võite ette kujutada, pole keegi kunagi veetnud ööd hallis toas, enne kui mina seda tegin. Sõrmus oli kadunud olnud nii kaua, et sellest oli saanud peaaegu müüt. Oli kõige kummalisem seal seista ja seda käes hoida, nagu võite arvata.

Seal seistes ja sõrmust vaadates tuli mulle mõte. Oletame, et see oli mõnes mõttes värav – saate aru, mis ma mõtlen? Nagu auk maailma ümbritsevas hekis. See oli väga veider idee, ma tean, ja see ilmselt polnud minu enda oma, vaid tuli kuskilt väljastpoolt. Vaadake, tuul oli puhunud just toa sellest osast, kus sõrmus oli olnud. Ma mõtlesin selle peale palju. Ja siis see kuju. Viisnurga sisemus. Sellel polnud tippe ja ilma nendeta, nagu Sigsandi käsikiri ütleb: “Need tipud on su viis kaitsvat küngast, mille puudumine annab võimu sinu deemonile ja soosib kindlapeale Kurja.” Vaadake, juba sõrmuse kuju oli oluline ja ma kavatsesin seda kindlasti testida.

Ma võtsin pentagrammi osadeks, sest see peab olema värskelt ülespandud ja selle ümber, keda kaitsta tahetakse. Siis ma läksin välja ja lukustasin ukse, mille järel lahkusin majast sest ei “rohtu, tuld ega vett” ei tohi kasutada teist korda. Ma jõudsin tagasi umbes pool kaheksa ja kohe, kui kõik asjad olid toodud üles halli tuppa, saatsin Peteri õhtuks puhkama nagu eelmisel ööl. Kui ta oli läinud alumisele korrusele, läksin ma halli tuppa, lukustasin ja pitseerisin ukse. Astusin toa keskele, kuhu kõik asjad olid kuhjatud, ning asusin kiiruga tööle, loomaks barjääri enda ja sõrmuse ümber.

Ma ei mäleta, kas ma selgitasin seda teile, kuid ma olin arutlenud, et kui sõrmus on mingil viisil sissepääsu meedium, siis minuga koos suletud elektripentagrammi sisse jäädes oleks see isoleeritud. Mõistate? Vägi, mis oli saanud nähtava kuju Käena, peab jääma teisele poole barjääri, mis eraldab ebatavalist normaalsest, kuna värav pole ligipääsetav.

Nagu ma ütlesin, töötasin ma täiel kiirusel, et saada barjäär enda ja sõrmuse ümber püsti, sest aeg oli juba hilisem, kui mulle oleks meeldinud seal toas ilma kaitseta olla. Lisaks oli mul tunne, et öösel tehakse suuri jõupingutusi, et taastada võimalus sõrmuse kasutamiseks. Ma olin tugevalt veendunud, et sõrmus on vajalik materialiseerumiseks. Saate näha, kas mul oli õigus.

Ma sain barjäärid valmis umbes tunniga, võite ette kujutada kergendust, mida ma elektripentagrammi kahvatus valguses tundsin. Sealt edasi umbes kaks tundi  istusin ma vaikselt näoga selle nurga suunas, kust tuul oli puhunud. Umbes kell üksteist tekkis mulle imelik teadmine, et miski oli minu lähedal, ent veel tund aega pärast seda ei juhtunud mitte midagi. Siis äkki tundsin ma seda kummalist tuult enda peale puhumas. Minu hämmastuseks paistis see nüüd tulevat minu selja tagant. Pöördusin järsult ringi, tundes kohutavat hirmuvärinat. Tuul puhus mulle otse näkku. See puhus ülespoole minu lähedalt põrandalt. Ma vaatasin alla, iiveldamaajav pundar uut õudu hinges. Mida ometi olin ma nüüd teinud! Sõrmus oli minu lähedal, seal, kuhu ma ta olin pannud. Äkitselt, sel ajal kui ma hämmeldunult vahtisin, sain teadlikuks, et sõrmuse juures oli midagi veidrat – imelikud liikuvad ja kokkutõmbuvad varjud. Ma jõllitasin neid rumalalt. Ja siis äkki sain ma aru, et tuul puhus minu poole sõrmusest. Imelik, hägune suits muutus nähtavaks, valgudes sõrmusest välja ülespoole ja segunedes liikuvate varjudega. Äkki ma mõistsin, et olen rohkem kui surmaohus, sest võnklevad varjud sõrmuse ümber hakkasid kuju võtma ja surma-käsi oli materialiseerumas pentagrammi sees. Jumal küll! Kas mõistate! Ma olin toonud ‘värava’ pentagrammi sisse ja jõletis oli läbi tulemas, valgudes materiaalsesse maailma nagu gaas läbi torusuudme.

Ma arvan, et põlvitasin korraks hämmeldunud hirmus. Siis haarasin ma ühe hullu, kentsaka liigutusega sõrmuse ja kavatsesin selle pentagrammist välja visata. Kuid see vältis mind, nagu mingi nähtamatu elus asi oleks seda siia-sinna tirinud. Viimaks sain ma sõrmuse kätte ja samal hetkel rebiti see mingi imelise toore jõuga mul käest. Suur must vari kattis selle ja tõusis õhku ning ründas mind. Ma nägin et see oli Käsi, suur ja peaaegu täiuslikult kuju võtnud. Ma röögatasin hullunult, hüppasin üle pentagrammi ja põlevate küünalde rõnga ja jooksin meelt heites ukse suunas. Ma pusserdasin idiootselt ja ebaefektiivselt võtmega, vahtides kogu aeg hullumeelse hirmuga barjääride poole. Käsi sööstis minu suunas, aga siis, samuti nagu see ei suutnud pääsenud pentagrammi sisse, kui sõrmus oli väljaspool, polnud sel jõudu pääseda pentagrammist välja. Koletis oli aheldatud, nii kindlalt kui ükski jõletis võiks olla. 

Isegi siis, kui see teadmine minuni sähvatas, olin liiga põhjalikult hirmust raputatud, et loogiliselt mõelda, ning hetkel, mil suutsin võtit keerata, kargasin koridori ja lõin ukse mürtsuga kinni. Lukustasin selle ja jõudsin kuidagimoodi oma tuppa. Värisesin nii tugevalt, et seisin vaevu püsti, nagu võite ette kujutada. Lukustasin end oma tuppa ja suutsin küünla põlema panna. Viskasin siis voodile pikali ja olin tund või paar vaikselt ja nii ma siis rahunesin.

Veidi hiljem jäin magama, kuid ärkasin, kui Peter kohvi tõi. Kui ma olin selle ära joonud ja tundsin end veidi paremini, võtsin vana mehe kaasa, kuniks ma halli tuba vaatama läksin. Avasin ukse ja piilusin sisse. Küünlad põlesid endiselt, nüüd kahvatud päevavalguse taustal, ja nende taga oli hele, kumav elektripentagramm. Ja selle keskel oli sõrmus... koletise värav, tagasihoidlik ja tavaline.

Toas polnud midagi puudutatud ja ma teadsin, et elajas polnud suutnud pentagramme ületada. Ma läksin välja ja lukustasin ukse.

Pärast mõnetunnist und lahkusin ma majast. Tulin taksoga tagasi pärastlõunal. Mul oli kaasas vesinikgaasi pihusti ja kaks silindrit gaasidega. Ma kandsin need halli tuppa ja seal elektripentagrammi keskel püstitasin ma väikese ahju. Viis minutit hiljem oli sõrmus, kord Andersonide õnne, nüüd õnnetuse tooja, mitte midagi muud kui väike tahke plärakas kuuma metalli.”

Carnacki kobas taskus ja tõmbas välja midagi salvrätikusse pakitut. Ta ulatas selle mulle. Ma tegin pakikese lahti ja leidsin väikese ketta hallikat metalli, umbes nagu tina, aga kõvem ja hulga heledam.

“Noh?” küsisin ma, olles metallitükki uurinud ja selle teistele ulatanud. “Kas see peatas kummitamise?”

Carnacki noogutas. “Jah,” ütles ta. “Ma magasin enne lahkumist kolm ööd hallis toas. Vana Peter pidi peaaegu ära minestama, kui kuulis, mida teha tahan; aga kolmandaks ööks paistis ka tema mõistvat, et maja on tavaline ja turvaline. Ja teate, ma usun, et südames  ei kiitnud ta seda päriselt heaks.”

Carnacki tõusis püsti ning hakkas külalistel käsi suruma. “Ja lahkuge nüüd!” ütles ta sõbralikult. Ning seejärel läksime mõtiskledes igaüks oma koju.

 

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0425)