Tuul ulgus, nagu öeldakse ja tegelikult ta ulguski. Sõna otseses mõttes ulgus. Ulgus hullemini, kui üksik näljane hunt, kelle elupäevad on peagi loetud. Maiki kuulatas. Miski oleks nagu veel tuule ulgumise taustal talle korraks kõrvu jäänud, aga mis see oli? Nagu oleks midagi poolvedelat hammaste vahelt ahnelt sisse tõmmatud, selline luristamise ja neelamise heli kostis korraks õuest, otse Maiki magamistoa akna tagant. Maiki süda tagus. Ta kuulatas, kuid peale omaenese valju verekohina ta kõrvu ei mahtunud.
Nüüd oli vaikus. Veri kohises ikka nii tugevalt, et läbi selle oli võimatu veel mõnda heli kuulda. Ikka veel ei julgenud Maiki kardinat liigutada. Ere kuu paistis elutoa aknast tuppa. Maiki teadis, et kui miski tema akna taga toimub, siis näeb seda selgesti, kui vaid kardinat pisutki liigutab.
Ja enne, kui ta jõudis käe kardina suunas välja sirutada, puhus kuuvalgusest kantud tuuleiil kardina kõrvale ning talle avanes õõvastav vaatepilt otse tema magamistoa madala akna taga, Maikist vaid käepikkuse kaugusel.
Seal seisis ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pisut eemal lillepeenra servas õitsvate enelapuhmaste vahel. Maiki tundis ta ära. See oli isa. Ta tundis, kuidas veri tema peast, kätest ja kogu kehast jalgadesse vajus, muutes need tinaraskeks. Ta pingutas hämaras silmi veendumaks, kas ta oli ikka õigesti näinud. Jah, see oli isa! Maiki tegi akna lahti ja karjatas, ema kummalist justkui vabastavat transsi ilmselgelt häirides: "Miks sa nii tegid, ema? Mis ta sulle halba oli teinud?"
Ema lasi kahele poole tõstetud käed külgedele rippu, langetas aeglaselt pea ja vaatas elajaliku pilguga Maikile otsa.
"Mind ei jäeta maha," tuli tume ja aeglaselt lausutud sosin ta veristelt huultelt.
Vihaselt kargas Maiki voodist püsti ja tormas õue. Ta surus ema jõulise liigutusega majaesisele teeserva ääristavale kivile istuma, pühkis hooletu ja vihase liigutusega tema verest tilkuva lõua oma öösärgisabaga puhtaks ning läks põõsa all lebava pea juurde. Värisevate kätega haaras selle sülle ja ehmus siis korraks, tajudes, kui ootamatult raske on inimese pea. Tüdruk tundis südames talumatut valu. Kui hoiad käte vahel oma isa pead, ei jäägi südames ruumi muule, kui valule...
Maiki tõi pea isa elutu keha juurde, asetas selle ettevaatlikult maha, tõmbas ema kivilt püsti ja kamandas: "Nüüd pane pea talle otsa tagasi ja teeme, et seda lugu pole kunagi juhtunud! Sina, kes sa oled oma ala meister, sa pead nüüd tegema midagi, et kõik oleks endine. Ma tunnen sind, tean milleks sa võimeline oled. Miks sa ei võinud tal lihtsalt minna lasta?"
Ema kummardus isa keha juurde, vaatas seda mõnda aega ja vastas siis aeglaselt, iga öeldud sõna eriliselt rõhutades: "Ma ei saa seda teha, Maiki. Kas sa ei saa siis aru? Ma tegin seda PÄRISELT!“
"Mis mõttes PÄRISELT?" ei saanud Maiki öeldust aru. "Ma tapsin ta päriselt," vastas ema ning tema hääl kõlas öeldu taustal uskumatult rahulikuna.
Maiki keeras isa pead, uuris seda lähemalt ja tema käed hakkasid verest kleepuma. Isa silmad vaatasid ema suunas. Tundus võimatu, et ta ei näe. Sest need silmad ei olnud kustunud, neis välgatas ikka veel elu. Vähemalt nii Maikile tundus.
Maiki sattus paanikasse. Ta haaras verest nõretava pea uuesti kleepuvate käte vahele ja üritas seda loiu keha külge suruda, kuid pea ei jäänud püsima. Ikka ja jälle püüdis Maiki seda tagasi panna, kuid pea vajus rebitud servadega kaela küljest lahti ning jäi kangekaellikult kruusasele teerajale, pilk taevasse suunatud. Või jah, kangekaellikult ehk pole õige sõna, sest kael oli küll, kuid mitte seal, kus ta olema peaks- pea küljes.
"Mis me nüüd teeme?" küsis Maiki rusutud häälega ja vajus isa elutu keha kõrvale jõuetult istuli.
"Ma ei tea," ütles ema, pilk kusagil eemal, kaugusesse vaatamas.
"Siis mõtle midagi välja!" karjatas Maiki ja tõusis püsti. "Saad aru ometi, et sa pead midagi tegema, et see jama korda saaks!"
Ema vaikis endiselt. Aga tundus, et ta siiski mõtleb, mida edasi teha.
Mõnda aega valitses vaikus. Maiki kõndis närviliselt isa keha kõrval edasi-tagasi.
"Lapime ta kokku. Et visuaalselt oleks justkui terve. Mul on väike mõte. Aga enne aita ta tuppa tirida, seal saame teda lappima hakata. Varsti on hommik käes ja keegi võib meid siin näha. Tead ju küll, kui uudishimulikud on meie külanaised. Pealegi kutsusin uued naabrid Tuuliku talust täna külla, et nendega tuttavaks saada neile pirukaid pakkuda. Kui nad tulevad ja seda siin näevad..." ei lõpetanud ema lauset. "Kurat küll! Pirukaid! Sa muretsed uute naabrite ja pirukate pärast!?" karjus Maiki vihaselt ja haaras isa jalgadest. "Mis sa siis passid veel, võta kinni ja viime ta tuppa!"
Ema haaras seepeale isa kaenla alt ja koos hakkasid nad lõtva keha maja ukse poole tirima.
"Tundub, et tema peas polnud muud kui õhk," pomises ema. "Ta on ilma peata sama raske kui selle mõttetu peagagi. Aga noh, seda võiski arvata ju."
"Ole vait!" käratas Maiki ja ütles siis teravalt, "Tema pea oli palju raskem, kui sa arvatagi oskad! Oleks sinu oma seal põõsa all olnud, oleks see heeliumiga täidetud õhupallina juba pilvede kohal lennelnud."
Ema lasi järsku ja hoolimatult isa kehast lahti, nii et see maha prantsatas, vaatas siis tütrele otsa ja ütles: „Maiki, ära unusta, kes me oleme. Meil siin käivad asjad teistmoodi, sa ju tead. Minuga nii ei räägita!“
Maiki jäi vait. Pisarad kippusid silma, aga ta ei tahtnud seda emale näidata.
Ema haaras uuesti isast. Mõlemad vaikisid.
Nad jätkasid sammhaaval ja kummargil olles isa keha ukse poole tirimist ja mõlema suust kostis aeg-ajalt tigedaid pominaid ja sajatusi. Lõpuks jõudsid nad hingeldades ukseni ja lasid kehal maha kukkuda, et uks avada ning pisut hinge tõmmata.
Maiki sirutas end. Hommik oli iga hetk saabumas. Idataevas oli hakanud vaevumärgatavalt õhetama. Päike oli tõusmas. Päike, mis paljudele tähendas kõike, mõnele aga enam mitte midagi...
Kui nad olid minutit paar puhanud, haarasid mõlemad uuesti isast kinni ning tirisid ta üle lävepaku esikusse, vererida järel läikimas nagu rubiinidest kee.
Maiki jooksis õue pea järgi, et ka see võimalike möödujate pilkude alt kiiresti varjule viia. Hoides pead pisut endast eemal, käte vahel, et see riideid veelgi rohkem ära ei määriks, tabas ta pilk taaskord isa silmad. Nüüd olid need elutud, kustunud, võikalt tuhmid. Ei olnud neis etteheidet, meeleheidet, lootusetust ega ka mõrvari peegeldust. Need olid lihtsalt silmad. Surnud inimese surnud silmad.
Ta püüdis mõelda, et isa on varsti jälle tagasi, elusana, et kõik see, mis siin toimus, on kui hästilavastatud näitemäng.
Surm iseenesest ei hirmutanudki teda. Seda oli ta ennegi näinud ja näinud väga lähedalt. Teda rusus teadmine, et neid ootab peagi ees midagi sellist, millest tal aimugi ei ole, aga mis ometi kusagil hingesopis juba mõnda aega hirmuna peidus on püsinud.
Maiki ohkas. Jah, isa oli läinud ja nüüd peavad nad vennaga ise hakkama saama...
Kui ta esikusse jõudis, oli ema isa keha juba vannituppa tarinud. Maiki pani pea keha kõrvale maha ning püüdis isa silmi käega sulgeda, kuid need ei tahtnud kuidagi kinni jääda ning silmad vajusid ikka ja jälle poikvele, justkui oleks isa võtnud nõuks isepäiselt nende tegemisi piiluda. Maiki proovis uuesti ja uuesti, kuid loobus lõpuks, sest silmad vajusid ikka pisut lahti.
"Noh, mis me siis nüüd temaga teeme?" küsis Maiki emalt, hääl võõralt rahulik.
"Peseme puhtaks, õmbleme pea tagasi ja homme viime ta põllule kartuleid kõplama," vastas ema.
"Kartuleid kõplama? Kas ma kuulsin ikka õigesti?"purskas Maiki närviliselt naerma. "See ongi siis sinu geniaalne plaan?"
"Jah, päeval sätime ta nii, et eemal kõndijaile paistaks, nagu kõplaks ta põllul kartuleid, ööseks toome keldrisse varju. Me ei saa ju naabritele näidata, et miski valesti on. Ja siis...noh...vaatame, mis edasi saab. Matame ta maha," selgitas ema sõnades komistades.
"Kuule, tarkpea. Iga loll teab, et seda nippi saaks kasutada vaid loetud päevad. Vaata ilmasid, ta ei pea kahte päevagi selles lauspäikeses vastu ja varsti on su "kartulikõplaja" vedel nagu tarretis," põlastas Maiki ema ideed.
"Olgu, see ei ole ehk kõige parem mõte, aga päevakese saame hakkama. Homme on täiskuuöö, küllap ma tean, mis temaga edasi teha," ärritus ema Maiki irooniast. "Võimalik, et matan ta teiste juurde sauna taha maha. Küllap mõtlen midagi välja tema kadumise kohta."
"Sauna taha?" põlastas Maiki edasi. "Sul on terve saunatagune heinamaa juba neid täis, seal pole enam ruumigi."
"Ma ütlesin - ma mõtlen midagi välja," sisises ema ähvardavalt Maikile lähemale astudes ning tema silmis oli Vanakurat Maikile juba tuttava tulukese süüdanud.
"See on siis jälle see pilk, mida ma kartma peaks..." pomises Maiki ja keeras pilgu kõrvale.
"Minuga ära lollita, laps!" ütles ema järsult ja Maiki teadis, et jutt on lõppenud, tuleb hakata tegutsema.
"Siiski, ema... Mida me Kaurile ütleme, kui ta koju tuleb? Sa saatsid ta meelega kodust ära, eks?" julges Maiki mõne aja pärast vaikselt küsida. "Ütlen, et isa läks ära ega tule enam tagasi," vastas ema tooniga nagu oleks vastanud küsimusele "kas sa võileiba tahad". Küsimuse teise poole aga jättis vastuseta.
"Ja nii lihtne see ongi arvad?" tuli iroonia Maiki häälde tagasi.
"Jah, nii lihtne see ongi. Isad lähevad ära ja ei tule enam kunagi tagasi. See pole küll mingi uudis. Nagu seegi siin tahtis minna..." tonksas ema põlglikult jalaga isa lõtva kätt. "Täiesti mõttetu mees," ütles ta rahulolevalt. "Ja lõpuks on aeg ka Kauril tõele näkku vaadata. Ta pole enam nii väike, et ei mõistaks, mis meie ümber toimub...Aga lõpetaks nüüd targutamise ja otsiks tugevat nööri, et see tühi pea jälle selle keha külge tagasi saada. Ja too nööbikarbist kotinõel!"
Maiki, kes oli isa kõrval kummargil, tõusis, et ema käsku täita. Sel hetkel justkui silmanurgast vaid vilksamisi paistis talle nagu oleks isa keeranud oma tuhmid silmad korraks tema poole. Ainult imeväikeseks hetkeks, sest kui Maiki arglikult allapoole kummardus, et asja kontrollida, vaatasid isa poolsuletud laugudega silmad nagu ennegi kusagile tühjusesse.
"Imelik," mõtles Maiki ja läks tuppa nõela tooma, nagu ema oli käskinud. Imepisike lootusekiir aga tärkas hetkeks tema raskes südames. Kui asjad olid juba nii, nagu need olid, äkki siiski on veel mingi võimalus?
Kui Maiki nõelaga tagasi jõudis, oli ema juba isa keha sirgeks kohendanud ja sobitas tema pead endisele kohale. Käes oli tal kera tugevat nööri. Maiki ulatas emale nõela.
"Mina seda kaasa ei tee," ütles ta vaikselt.
Ema rapsas temalt nõela, kuid tegi seda liialt rohmakalt, nii et pikk ja terav nõel tema sõrme sisse korraliku augu torkas.
Tema sõrm hakkas silmepikselt veritsema ja üks veretilk kukkus isa kaamele põsele.
"Pagan!" kirus ema ja kuivatas tilga, rapsates varrukaga üle mehe põse. "Sa ei saa minu verd ega pisaraid!"
Maiki tahtis ruumist lahkuda, kuid enne veel, kui ta sammu astuda jõudis, ütles ema: "Ole siin, mul võib sinu abi vaja minna."
Maiki kuuletus, sest teadis, et vastuvaidlemist enam ei ole. Deemon emas oli ärganud. Aga see polnud esimene kord. See deemon oli ärganud kordi ja kordi ja Maiki kahtles, kas see koletu deemon vahepeal üldse uinunudki oli. Nüüd tuli end kaitsta ja kõige parem viis selleks oli kuuletumine.
Ema asus agaralt õmblema ja Maiki vaatas seda kõrvalt. Tema ees põrandal lamas isa - inimene, keda ta oli armastanud ja kellesse uskunud. Ema, käed verised, tegeles õmblemisega. See oli raske töö, sest nahk oli tugev ja nõela tuli iga piste ajal jõuga sellest läbi suruda. Maiki süda oli aga ootamatult tuim. Ta ei tundnud enam ei kurbust ega valu ja see tekitas temas kõhedust. Kas ka tema on oma ema moodi? Ema moodi koletis, kelle süda ei tunne enam midagi peale viha ja verehimu?
Kui töö oli tehtud, tassisid ema ja tütar isa majast veidi eemale jäävale kartulipõllule, kuhu avanes vaade ka külateelt. Päev säras juba täies hiigluses, kuigi kellaaeg oli alles üsna varajane. Inimesi võis iga hetk siit mööda minemas näha ja isa oli vaja kiiresti saada asendisse, mis oleks mõjunud möödakäijatele kui tööhoos usin kartulikõplaja. "Kõplaja, kes seisab paigal ja kõblast kordagi ei liiguta?" mõtles Maiki irooniliselt, kuid ei öelnud seda.
Suure vaeva ja tõsise pingutusega suutsid nad isa püsti tirida, kuid niipea, kui nad temast lahti lasid, kukkus elutu keha uuesti vagude vahele röötsakile, kord ühtpidi, kord teistpidi nagu suur kaltsunukk. Tema nägu oli lõpuks mitmest kukkumisest mullane ja poolkinnised silmadki mulda täis.
"Mullast oled sa võetud..." mõtles Maiki, "aga kas mullaks saama pead sa just niimoodi?"
"Too keldrist mõned kartulivakad. Paneme ta nende najale, ega meil muud üle jää," kamandas ema ja Maiki tegi, mis kästud.
Vakkadega tagasi jõudes ei suutnud ta emale siiski nähvamata jätta: "Kartul alles tärganud, aga meie usin isa juba vakkadega põllul, kõblas käes, kõvas tööhoos lihtsalt põllul püsti seismas!"
Ootamatult hakkas ema selle peale naerma. Nagu tavaline inimene mõne hea nalja peale. Maiki ei mäletanudki enam, millal ema niimoodi viimati naernud oli. Kuid sama äkki, kui see naer algas, sama äkki see ka lõppes ning Maiki süda võpatas korraks. Süda, mille tundetuse pärast ta mõni aeg tagasi mures oli, näitas siiski, et tunneb midagi ja see midagi oli taas hirm.

Kui isa oli lõpuks pärast mitut ebaõnnestunud katset siiski püsti jäänud, toeks üksteise otsa kuhjatud kartulivakad, kipakas kõblas ja labidas, hindas ema olukorra "päris heaks" ja arvas, et nüüd oleks aeg maja vallutanud segadus ära koristada, seejärel teed juua ja veidi puhata.
Jah, eemalt tee pealt vaadatuna võis isa põllultöötamine isegi tõetruult mõjuda, kuid pikemalt silmitsejale see kindlasti usutavalt mõjunud ei oleks. Tuli loota, et keegi ei jää isa tegemisi pikemalt vaatama, vaid viskab möödaminnes vaid põgusa pilgu.
Kui ema ja Maiki olid majast kõik jäljed hoolikalt koristanud, pani ema vee keema ja vajus väsinult laua taha Maiki vastu istuma. Ta oli rahunenud ja Maiki julges küsida: "Ema, kas sa teeksid ka minuga seda, kui vaja peaks olema?"
"Ikka!" vastas ema ja tema hääles ei kõlanud kurbust ega kahetsust. "Ikka teeksin," kordas ta mõtlikult ja Maiki teadis, et ta ei valeta.
Kummalisel kombel see vastus ei hirmutanud teda, sest südames oli ta seda kogu aeg teadnud. Seepärast polnud ta julgenud seda varem ka küsida.
Maiki mõtles Kaurile, aga kartis enamat küsida.
Vaikides lonksasid nad teed ja väsimus oli mõlemast kohe-kohe võitu saamas. Laual, ristikheinamustrilise köögirätiku all lõhnasid värsked pirukad. Külakostiks naabritele, keda ema niiväga vajas...
Kartulipõld, mis jäi küll majast kaugemale, paistis aknast kenasti köögisistujaile kätte. Isa seisis seal nagu ta ikka oli seisnud, kui ta veel elus oli ja nagu Maiki ja Kaur teda köögiaknast nägema olid harjunud. Täna oli kõik teisiti. Isa küll seisis, kuid seisis teisiti kui tavaliselt, seisis poolsuletud ja mulda täis laugudega, seisis vastu enda tahtmist ega saanud enam midagi teha selleks, et enda väärikust elus hoida. Kõik oli kadunud.
Maiki rüüpas teed ja tema pilk oli ainiti suunatud kaugusesse, isa tumedale kogule. Äkki nägi ta, kuidas toeks olnud kartulivakad lõid kõikuma ja isa vajus koos vakakuhilaga põllule pikali.

Ka ema oli seda märganud. Samuti ka seda, et mööda teed lähenes majale keegi, küll veel kaugel, aga lähenes siiski hoogsalt ja peatumata.
Maiki ja ema vaatasid hetkeks teineteisele otsa ning mõlema süda võpatas sees - Maikil lootusest, emal aga vihast.

Ema kargas lauast kui nõelast torgatuna ja tormas uksest välja. Maiki seevastu oleks hea meelega jäänudki istuma. Tema hinges oli tekkinud imeväike lootus, et see kohutav olukord leiab ehk lõpuks lahenduse. Et võõras tulija päästab ta vabaks.
Kuid uks avanes uuesti ja ema vihane nägu ütles enam kui sõnad, mida ta ütlema ei vaevunud. Maiki tõusis ja lootus suri.
Nad läksid kiirel sammul põllule, kuid ei jooksnud, et tulijas mitte kahtlusi äratada. Isa oli vajunud kartulivakkade peale. Tema nüüdseks kangeks muutunud keha nägi koomiline välja. Tema pea oli muidugi mitte just kõige tugevamini kaela külge kinnitatud ja ripnes labidavarrel. Lisaks oli see ka pisut viltu kaela küljes, nägu suunatud kergelt vasakule. Juba ema õmblustööd jälgides märkas Maiki seda, kuid ei öelnud midagi. Mis tähtsust sel enam oli. Isa keha aga mõjus tõesti naljakalt, nii nagu oleks ta pikutama visanud, kuid ootamatult oli selg kangeks läinud. Ta oli asendis, nagu ei saaks enam ise püsti ja ootaks kellegi abi.
Teel olija oli jõudnud tüki maad lähemale, juba võis eristada tema riietust ja sugu. See oli kirjus erksavärvilises kleidis sale naine.
Ema ja Maiki haarasid isast kinni ja tõmbasid ta püsti. Kanget keha oli palju lihtsam liigutada. Maiki kohendas kartulivakad jälle paika ja torkas kõpla isale kaenla alla toeks. Isa jäi üllataval kombel püsima, kui nad temast lahti lasid ja labidas, mis seni samuti toeks oli olnud, osutus ebavajalikuks.
"Peaasi, et ta nüüd ei kukuks, kui see inimene siia jõuab," pomises ema pahuralt. Maiki nägi, kuidas naise lähenedes ema käsi isal selja tagant püksivärvlist haaras ja tema sõrmenukid tugevast hoidmisest valgeks tõmbusid.
"Ta kardab siiski..." mõtles Maiki rahulolevalt.
Naine jõudis lähemale. Peaaegu korraga tundsid ema ja Maiki tulija ära, mispeale ema nägu lõi deemonlikust rõõmust särama, Maiki aga tundis, kuidas tema keha sekunditega külma higiga kattus ja süda vajus kusagile alla, jalgade juurde ära. Veri kadus tema näost, mis muutis ta sama kaameks kui isa, kellest ema nüüd hooletult lahti laskis ja mille peale isa uuesti nagu pulk nägupidi mullale kukkus.
Maiki oli lootnud, et see külaline jääb sel korral tulemata, aga võta näpust.
Tulija lehvitas hoogsalt mõlema ülestõstetud käega ning hüüdis laia naeratuse saatel: "Ahoi, mu kallikesed! Kuidas teil siin läinud on ilma minuta?"
"Oi, mu kallis kauge hingesugulane! Ilma sinuta on alati halvasti!" hüüdis ema rõõmust särades vastu.
Maiki vaikis, sest tal polnud jõudu ega tahtmist midagi vastata.
"Kas täiskuuaeg toob su siia, mu sõbrake?" kudrutas ema mesiselt tulijat emmates.
"No ikka! Sa ju tead, et siinne täiskuu on minu jaoks see kõige magusam!" vastas noor ja nägus naine ning kaisutas nii ema kui Maikit, laskmata end häirida viimase rõõmutust olekust.
"Irooniline," mõtles Maiki, "et niisuguse nõia nimi on Siisike, mis kõlab kui süütu talleke... Aga vähesed teavad, et sel tallel on ninasõõrmeisse salvetatud värske vere lõhn ning tema hingel nii mõnigi elamata jäänud elu."
"Noh, mu noor neiu, miks nii mossis?" pakatas Siisike reipusest nagu alati kui teadis, et peatselt algab tõeline pidu.
Maiki ei vaevunud vastama.
Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.
"No nii..." vaatas ta seda lähemalt. "Ma näen, et keegi on kurjaks saanud," tõstis ta kelmika pilgu ema poole.
"Tead, see on pikem jutt," vastas ema. "Läheme tuppa, küll ma jõuan sulle kõigest rääkida. Aga enne peaks vist selle siin püsti tõstma," tonksas ema jalaga kanget keha.
"Ma aitan!" haaras Siisike isa peast ja jäi ootama, et teisedki käed külge lööks. Kuna Maiki ja ema seisid ega liigutanud end, tõstis Siisike kärsitult pilgu. Kui ta seisjate näoilmeid nägi, laskis ta järsku pea lahti ning hüppas sammu eemale.
Isa silmad, mis enne olid poolsuletud, eluta ja mulda täis, olid nüüd avali ning vaatasid kordamööda nii Maikit, ema, kui Siisikest. Kõik kolm seisid kui soolasambad ning vaatasid elutu keha vägagi elusatesse silmadesse, suutmata pilku kõrvale pöörata.

Siis hakkasid isa veretud huuled vaevaliselt liikuma ning suhu sattunud mulda pudenes paotunud huulte vahelt, kui ta midagi sosistada püüdis. Kõik kolm vaatasid tardunult, kuidas surnu nendega rääkida püüab. Maiki ei saanud sosinast aru, kuid eraldas selgelt sellest segasest pominast sõna “Kaur“, kui oli kõrva isa suu juurde pannud. Maikit haaras õud. Ta karjatas ja jooksis maja poole. Nagu tohutu laviin tulvas tema teadvusse selgusehetk. Nüüd ta teadis, miks ema Kauri kodust mõneks ajaks eemale saatis, miks oli vaja isast vabaneda ning miks Siisike siin on.
"Ära siit, minema, ükskõik kuhu, kaugele, nii kaugele kui vähegi võimalik, teise maailma otsa, ei, isegi üle maailma serva, jah - maailma serva taha, nii et keegi mind enam kunagi ei näe..." mõtles ta tuppa joostes. Ta kukutas end köögipõrandale, sest ta jalad ei kandnud teda enam ja puhkes nutma. See kõik hirmutas teda ning ta tundis, et suuda seda enam taluda. Seda, millele ta aastaid oli tummaks tunnistajaks olnud. Nüüd, kui tegemist oli tema isaga, oli Maiki taluvusepiir lõplikult ületatud. Midagi pidi muutuma. Ja Kaur...
Maiki ei tajunud, kaua ta oli niiviisi põrandal kägaras nutnud, kui ühel hetkel jõudis tema teadvusse Siisikese võõras ja talle mitteomaselt ärev hääl: "Midagi on siin valesti ja see ei meeldi mulle. Midagi niisugust pole isegi mina enne näinud ja see ei tähenda head. Sa ju tead, kullake, et kui süda ei sure, jääb sinna armastus. Ja armastus on elu, jõud! Siis pole meil nendest surnutest mingit kasu! Ja mul on kuri kahtlus, et su kalli mehe süda ei ole surnud. Pagan küll, see tähendab midagi... Teeme tassi teed ja mõtleme, mida temaga teha. Ei - see asi ei meeldi mulle kohe üldse..."
Siisike avas ukse ja astus kööki. Maiki oli end kiirelt püsti ajanud, kui kuulis ema ja Siisikest majja sisenemas. Ka temal tuli teha plaan ning ta tajus, et nende ja tema plaanid ei ole päris samad...
"Noh," püüdis ta häälde panna niipalju muretust, kui suutis, "kas saite isaga jutu peale?"
Oma nägu ta veel nende poole ei pööranud ja tegi nagu askeldaks külmkapi kallal, sest tema nutetud nägu oleks ta reetnud. Maiki teadis, et tal tuli teha kõik selleks, et emale ja Siisikesele jääks mulje, et ta on nende poolel. Kuigi tal puudus veel plaan, teadis ta, et siit, sellest hetkest alates on nende vahel nähtamatu joon, millest üleastumist olla ei saa.
"Ma ei tea, kullake, mis juhtus, aga sinu isaga on jälle kõik endine. Hakkan juba kahtlema, kas ikka õigesti nägin...Tõstsime ta uuesti püsti ja sinna ta jäi, elutuna nagu ikka inimene, kellelt on elu võetud," rääkis Siisike ning tema hääl oli taas malbe nagu alati.
"Me kõik ju nägime seda..."ohkas ema ja istus laua taha toolile. Tema ilme oli murelik. Närviliselt näris ta küüsi ja vaatas aknast põllule, kust paistis isa tume kogu liikumatult seismas.
"Oli, mis oli. Äkki me hakkame kõik hulluks minema ja näeme asju, mida olla ei saa...Ja äkki tal kuidagi meie tirimise käigus lihtsalt huuled liikusid..." püüdis Maiki teema lõpetada ning pani seda öeldes häälde nii palju ükskõiksust, kui sel hetkel üldse võimalik panna oli. See mõjus vist, sest ema tõusis, tõmbas peoga korraks üle väsinud näo, pani vee keema ning hakkas külmkapist toidupoolist lauale tõstma. Maiki nägi, kuidas ta siiski aeg-ajalt närviliselt pilgu aknast välja, põllule suunas. Kuna väljas jäi aga kõik endiseks ja isa kogu põllul püsis endiselt liikumatuna, paistis ema pikapeale siiski rahunevat. Ka Siisikesele omased reipus ja muretus olid peagi tagasi ning ta hakkas vadistama vahepeal tema elus toimunust. Kuid kiired tihedad pilgud põllu poole andsid märku tema sisemisest närvilisusest. Maiki kuulas tema juttu mõnda aega, kuid lahkus siis köögist.
Jah, Siisikese elus toimus kogu aeg midagi. Tema habras kogu ja malbe hääl ei sobinud räägitu sisuga, sest tema elus toimusid võikad asjad. Maiki, kes oli samuti nii mõndagi näinud, ei suutnud seda kuulata, sest nii õõvastavad olid lood, mida see habras naine naerusuiselt jutustas, hääles muretu kergus, justkui jutustaks ta äsja õide puhkenud lilledest...

Oma toas nukralt konutades ja Kauri oodates, püüdis Maiki välja mõelda plaani, kuidas Kauriga siit minema saada. Igaveseks. Kuid tema pea oli tühi ning mitte ainsatki head mõtet selles ei liikunud. Maiki viskas end voodile ja suur väsimus ähvardas temast iga hetk võitu saada. Aga ta ei tohtinud magama jääda. Kaur oli kohe tulemas ja ta pidi vähemalt väikevenna jaoks olema asjalik ja tegus. Ta pidi teda kõige selle eest kaitsma, et vähemalt see habras ja arglik lapski saaks oma elu elada neid õudusi nägemata. Nad pidid saama siit minema enne, kui Kaur toimuvast aimu saab. Aga kuidas?

Kui Maiki ehmatusega ja võpatades ärkas, kuulis ta köögist Kauri haledat nuttu ja Siisikese lohutavaid sõnu: „Kaurikene! Sa oled juba suur mees, on aeg hakata selle pere elu elama, mitte vatitupsu sees edasi kükitama!“ Kuid paistis, et need sõnad last ei lohutanud, sest tema nutt läks järjest tugevamaks ja lohutamatumaks.
„Kurat!“ karjatas Maiki summutatud häälel voodist üles karates. „Ma jäin ikkagi magama! Kurat, kurat, kurat!“ Ta haaras kahe käega peast ja tema silmad täitusid meeleheitega.
Ta tormas kööki ning haaras Kauri enda embusse. Laps nuttis haledalt ja valjult ning Maiki tundis, kuidas tema pluus venna pisaraist üsna kiiresti märjaks muutus.
Laual rätiku all ootasid pirukaid endiselt naabreid. Järelikult polnud nad veel tulnud.
Naeratus Siisikese näol polnud vist hetkeski kustunud. Ta oli endiselt reibas ja naerusuine. Lapse nutt paistis toitvat tema haiget meelt. Ema seevastu oli üsna murelik, kuid tema näost võis välja lugeda ka teatud kergendust, et lõpuks on asjad selged ja ei ole enam koormavaid saladusi, mida ta siiani oma poja eest varjanud oli.
Jah, Maiki tundis kõigi oma seitsme meelega, et kogu kohutav tõde oli Kaurile ära räägitud. Teha polnud enam midagi. Maiki kurnatus ja magamajäämine oli maksnud valusat hinda. Tema süda tõmbus sees nii valusalt kokku, nii kokku, et sellest sai vaid kõva pisike kivike, mis tema rinna sees aina kiiremini ja tugevamalt taguma hakkas. Kõik. Nüüd oli kõik. Tal polnud õnnestunud Kauri päästa...
„Ma tahan isa juurde...“ pomises väike valgete juustega õnnetu olend ja tõstis oma märjaksnutetud silmad Maiki poole üles. „Läheme korraks...Ma ei karda, ausõna...“
Maiki ohkas nii sügavalt, et kogu köök kumises ohates vastu. Siisike tegi peaga nõksu isa suunas, justkui öeldes, et mis te passite, minge juba. Ja õde-venda astusidki uksest välja.
Kui nad õue olid jõudnud, ütles tüdruk vennale: „Kaur, me ei pea sinna minema, see ei ole ilus pilt, mida sa näed...“
„Ma tahan,“ vastas laps häälega, nagu oleks ta just täiskasvanuks saanud, ja seda vaid üheteistaastasena...
Nii hakkasid nad põllu suunas liikuma, kus isa tugede najal seisis ja mida lähemale nad jõudsid, seda harvemaks muutusid lapse nuuksed kuni lõpuks hoopis vakatasid, kui nad olid isa kõrvale jõudnud.
Ja siis toimus midagi täiesti ootamatut! Isa keeras äkki end tulijate poole, naeratas oma lahket naeratust ja sirutas käe Kauri suunas, justkui tahaks teda emmata. Teises käes oli tal kõblas, mille küljes rippusid rohututsakad, sest nagu vaolt näha võis, oli ta kõplaga juba usinalt umbrohtu rapsinud.
„Mida kuradit??!“ mõtles Maiki ja märkas isa hammaste vahel tumehalle mullatriipe.
Kaur haaras isal ümbert ja kallistas teda kõvasti. Isa surus poja enda vastu niisuguse jõuga, et Maiki märkas, kuidas tema kaelast hakkas vaikselt verd kampsuni krae vahele immitsema.
Maiki raputas pead, sulges korraks silmad ja avas need siis uuesti, kuid isa seisis endiselt, väike Kaur peadpidi sülle surutud, teine käsi kõblast hoidmas. Tema silmad olid elusad ja naerused. Vaid mullatriibud hammaste vahel ja pea võõralt vildakas hoiak reetsid, et kõik pole siiski endine. Laps õnneks seda ei märganud. Tema tugev kallistus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.
„Mis siin ometi toimub?“ mõtles Maiki nüüd täielikus segaduses olles. Ja siis alles hakkas ta taipama, mida tähendasid Siisikese sõnad surematu südame ja armastuse kohta . Isa süda ei olnudki surnud, sest ta armastas neid! Aga veel enne, kui tüdruk midagi öelda jõudis, andis isa talle murelikuks muutunud silmadega märku, et nad majja tagasi läheksid. Maiki oli nii suures segaduses, et ei teadnud enam, mida teha või mida öelda.
Kui isa uuesti oma märguannet kordas, sai ta aru, et neil on parem lahkuda.
„Tule, Kaur! Las isa jääb...“
Veel viimast korda vaatas ta isale otsa ja nägi nüüd selgesti isa silmis põhjatut kurbust ja pisaraid. Väike Kaur oli juba toa poole minemas ja Maiki seisatas korraks, suutmata isa juurest lahkuda. Ta tahtis midagi öelda, kuid isa tõstis oma kahvatu näpu veelgi kahvatumatele huultele, andes märku, et sõnu ei ole vaja. Suured pisarad veeresid tema halle lohkuvajunud põski mööda alla, viies silmist sinna ennist sattunud mullakübemed.

Illustratsioon: Vincent Arckharum

Maiki keeras isale selja ja astus Kauri järel raskel sammul maja poole. Veel enne, kui ta jõudis ukse avada, et sisse astuda, kuulis ta selja taga taamal tumedat mütsatust. Ta ei pööranud end, et vaadata, mis see oli. Ta teadis - isa oli uuesti vagude vahele pikali kukkunud.
Maiki haaras Kauril õlast ja ütles lapsele sügavalt silma vaadates: „Ole hea poiss, mine kiiresti naabrite juurde ja ütle, et nad meile täna ei tuleks!“
„Aga kui nad küsivad miks, mis ma siis neile ütlen?“ oli poiss murelik.
„Ütle, et me peame ära käima ja et isal on täna põllul palju tööd,“ pakkus Maiki ja lükkas venda kergelt õlast, et see juba minema hakkaks. „Ja tee ruttu, ma ütlen emale, et tahtsid natuke aega omaette olla,“ lohutas õde, kui poiss end kiirel saamul naabrite talu poole asutas.
Maiki astus tuppa. Ema ja Siisike tegid ettevalmistusi algavaks täiskuuööks. Nad otsisid kappidest kleite ja sobitasid pähe kübaraid, millega peatselt uhkele etendusele saabuda ega olnud õnneks õuestoimuvat märganud. Selle suure sebimise taustaks kõlasid aeg-ajalt nende veinipokaalide mahedad kõlksatused ja naiste põnevust täis hääled. Kõik see oli Maikile juba varasemast tuttav ja Maiki aimas, mis edasi toimuma hakkab. Kuigi tänane täiskuuöö oli vägagi erinev kõigist eelnenuist ning keegi ei teadnud, mis täpselt juhtuma hakkab.
„Kus Kaur on?“ küsis ema mõne aja pärast järjekordset kingapaari jalga proovides ja vaatas ärevalt ringi.
„Ta on väljas, tahtis natuke üksi olla,“ vastas Maiki, püüdes rahulikuks jääda.
„Ei, ei. Täna ei ole keegi üksi!“ lausus ema pahaseks muutudes. „ Kutsu ta kohe tuppa!“
Maiki püüdis aega võita, jõi kraani juures vett, otsis laualt kausist justkui sobivat pirukat, kuigi söögiisu oli täielikult kadunud, pani aeglaselt jalanõud jalga ja läks uksest välja. Õues viskas ta piruka minema. Söögi nägemine ning piruka lõhn olid tekitanud temas sellise iiveldusetunde, et palju ei puudunud, et ta oleks oksele hakanud. „Kus see Kaur ometi jääb?“ mõtles ta närviliselt, kuid nägigi kohe väikest kogu põõsaste vahelt jooksuga tulemas.
Kui poiss õe juurde jõudis, sai viimane sõnadetagi aru, et asi oli korraldatud. Maiki ei küsinud midagi. Vähemalt sel korral pääsesid naabrid ja võitsid aega juurde kui mitte enam, siis ühe kuuloomise jagu kindlasti.
Õde-venda astusid tuppa, kus ema ja Siisike endiselt riiete vahel ringi sahmisid. Maiki nägi, et ema ärevust täis pilk leebus, kui ta Kauri tuppa astumas nägi.
Siisike ja ema olid kübarate juurest jõudnud ehete proovimiseni. Nad sättisid kõrva kõrvarõngaid, kaela pärleid, kätele käevõrusid, vaatasid end peeglist ja kiitsid heaks või laitsid maha teise ehteid. Nad keerlesid peegli ees, naersid ja rõõmustasid ning Maikile tundus nagu oleks ta sattunud Tuhkatriinu muinastjuttu, kus printsessid peegli ees end peole minekuks valmis seavad ja nemad Kauriga seda kusagilt nurgast pealt vaatavad.
Õnnetu ja kleenuke Kaur vaatas kõike seda askeldamist üllatust täis silmadega. Ta ei küsinud midagi. Ta ei öelnud midagi. Ta oli vait, justnagu oleks kõnevõime kaotanud. Või oligi?

Oli küll õhtu, kuid kuu tõusmise ja piduliku söömani oli veel aega. Emal ja Siisikesel polnud enam tähelepanu muuks, kui ettevalmistusteks. Erinevaid kleite, salle, sukki, kingi, kübaraid ja ehteid proovides valiti lõpuks sobivad välja. Seejärel hakkasid elevil naised end meikima, sest välimus pidi olema briljantne ja väljapeetud. Seda oli ema Maikile iga kord rõhutanud, et niisugust ööd ei tervitata lohaka väljanägemisega.
Maikit tegi murelikuks asjaolu, et tänast õhtusööki polnud ta kusagil märganud. Kui tavaliselt ootas see juba varakult enne riietumist tohutusuures piknikukorvis, siis täna paistis köögilaual seisev korv tühi olevat. Maiki läks laua juurde ja vaatas korvi. Ei, see polnud siiski päris tühi. Seal olid mõmmide ja õhupallidega salvrätikud, vikerkaarevärvilised taldrikud ja multikast „Autod“ tuntud tegelaste piltidega joogitopsid, Kauri lemmikud. Ja nuga. Tohutult suur pussnuga.
Alles nüüd sai Maiki kõigest aru. Kogu köök, ema, Siisike ja Kaur hakkasid tema ümber pöörlema, algul aeglasemalt, siis aina kiiremini ja kiiremini... “Mõistus, ära jäta mind maha,“ suutis ta vaid mõelda enne, kui põrandale vajus ning teadvuse kaotas.

Kui ta silmad avas, põlvitas ehmunud Kaur tema kõrval põrandal ja hoidis tema kätt oma pisikeses jahedas peos, närviline ema kõndis aga toas edasi-tagasi, õhuline kleit jalge ümber lehvimas, lokitud juuksed kübara alt õõtsumas, üks silm rikkalikult meigitud ja poole suurem, kui teine, mis meikimata. Ta oli ikka väga närviline.
Maiki oli hetkelisest teadvusetusest segaduses ning korraks tundus talle, et halb uni on läbi saanud ning ta võib rahuliku südamega ärgata, et oma tavalist elu edasi elada. Et ema on tema pärast mures, et õhtusöök jahtub köögilaual ja et kohe-kohe aitab ta Kauril lõpetamata jäänud pildi valmis joonistada, et siis pärast seda isale näidata, kui viimane töölt koju jõuab... Siis aga jõudis kuuma laavana tema teadvusse kõik see, mis oli ta minestamiseni viinud. Nagu tuline jõgi voolas see tagasi igasse tema keharakku ja halvas. Vaid Kauri jahe käsi oli kui lohutus.
Vaid hetkeks olid tüdruku vaim ja keha teda alt vedanud ning ta polnud toime tulnud teadmisega, et isa ei ole enam tema kõrval ning varsti on ta üks kutsaritest oma kalli väikevenna teekonnal surnute riiki. Seda oli isegi paljunäinud Maiki jaoks liiga palju. Rohkem, kui ta kanda suutis. Kuid sellist nõrkushetke ei tohtinud ta endale enam lubada.
„Ole nüüd kena ja aja ennast püsti!“ ütles ema, kui nägi, et Maiki silmad avas ja ärkvel oli. „Ma ei arvanud, et sa nii nõrk oled,“ lõpetas ta etteheitvalt ja eemaldus, kuid tuli peagi uuesti Maiki juurde, klaas suhkruveega käes.
„Joo see ära, muidu rikud veel kõik ära... Ja pange end riidesse, aega on ju nii vähe jäänud tänu sinu jamadele. Ja kiirustamist ma ei salli, tead ju küll. Kaur, sinu jaoks on mul juba riided valmis pandud. Maiki võtab need, mis tavaliselt, tead isegi,“ lausus naine ja lahkus kiirustades köögist.
Tema hääles polnud enam emalikku pehmust, hoolivust, armastust. Ta rääkis nagu võõras. Nagu inimene, kes enam midagi ei tunne, kelle süda... kel polegi südant, mis kunagi siiski oli armastanud.

Kaur hoidis ikka veel Maiki kätt. Ta vaikis, justkui mõistaks kõike sõnadetagi. Justkui teades ette, mis juhtuma hakkab. Ta oli kahvatu ja habras väike poiss. Tema silmadest peegeldusid segadus ja hirm.
„Ära karda, väikevend,“ sosistas Maiki lapse pead silitades. “Me läheme varsti pikale teele ja ma luban, et olen alati sinu kõrval.“
„Ära ainult mu käest lahti lase,“ ütles poiss nukralt.
„Ei lase. Mitte kunagi,“ lubas õde. „Aga nüüd kuula, mul on üks plaan. Kõik see, mida sa varsti näed, hirmutab sind, aga sa pead olema tugev ja end kokku võtma. Kui sina ei karda, ei karda ka mina. Ma luban sulle, et ei jäta sind maha. Aga ükskõik, mis ka ei juhtu, sa ei tohi ühtegi sõna öelda ega ainsatki häälitsust kuuldavale tuua. Kui sa seda teed, siis pean su käest lahti laskma. Igaveseks. Mõistad?“
Laps noogutas, kuid tema näost võis lugeda, et ta ei saanud tuhkagi aru, millest Maiki rääkis.
Seejärel nad tõusid, et end riidesse panna.

Täiskuu oli tõusnud taevasse kogu oma uhkes hiilguses, suur ja ere. Nad jõudsid neljakesi sauna taha. Ema kandis korvi ja tema näol oli ilme, nagu läheks ta auhindade jagamisele ning just tema on see, kes täna peaauhinna võidab. Maiki hoidis Kauri kätt nagu oli lubanud. Laps oli rahunenud ja paistis isegi põnevil olevat. Ema oli riietanud ta üleni valgesse, valged linased püksid ja valge särk muutsid niigi kahvatu lapsenäo päris veretuks, mida kuuvalgus veelgi võimendas. Ta ei olnudki enam nagu luust ja lihast inimene vaid nagu haldjas, kes teispoolsusest ilmunud. Tema habras käsi oli üles soojenenud ja Maiki sai sellest väikesest soojast käest tublisti julgust.
Kuu lummuses tundus saunatagune maastik veelgi müstilisem. Päevavalges paistis see, kui väike söötijäänud heinamaatükk, kus kummusid maast kõrgemad mügarikud, pokud vist, nagu üks armastatud lastekirjanik neid kutsus.
„Varsti, Kaur, algab etendus. Ma hoian sul käest. Mõtle, et oleme teatris ja ära tunne hirmu. Ma olen sinuga. Sest hirm toidab neid tegelasi, kes kohe seda etendust tegema hakkavad. Ja pea meeles, ära tee mitte ainsatki häält kaasa, mida sa kohe kuulma hakkad. Mitte ainsatki. Pigista suu kõvasti kinni, sest kui sa selle paokil hoiad, ei suuda sa sellele enam vastu panna,“ sosistas õde lapsele kõrva.
„Tead, Maiki, ma ei kardagi,“ vastas laps ja isegi naeratas pisut hädiselt, pigistades siis suu peenikeseks kriipsuks. Maiki naeratas talle julgustavalt, endal põlved eesootavast värisemas.
Siisike laotas suure villase päevateki maha ja nad kõik võtsid sellel istet. Pisut eemale, pokude vahele, oli toodud ka isa, kõblas ikka veel koolnukangesse pihku surutud. Ilmselt polnud ema enam isa kõpla ümber tardunud sõrmi lahti saanud või ei olnud tal selleks piisavalt aega jäänud. Nii isa seal lebaski, kõblas käes nagu tahaks kohe põllule tagasi minna, et tööd jätkata.
Nad istusid vaikides. Kogu see väike saunatagune maailm oli justkui kuu lummuses tardunud elutuks värvideta maastikuks. Isegi tuul, mis enne üle heinamaa joostes oli vaikselt pikkades kõrtes sahistanud, oli putkanud siit nii kaugele kui suutis ning nüüdseks valitses siin täielik tuulevaikus. Midagi ei juhtunud. Kõik oli vaikne. Taamal ääristasid mustjad kuused mügarikega kaetud maalapikest, mügarikud aga heitsid kummalise kujuga varje end ümbritsevale rohtunud maapinnale. Valitses selline vaikus, mis tegi kõrvadele haiget.
Kuid kogu see tardumus ei kestnud kuigi kaua. Tasapisi hakkas istujaile kõrvu jõudma kusagilt sügavalt maapõuest imevaikseid, vaevukuuldavaid sosinaid, mis vähehaaval valjemaks paisusid. Ning seejärel hakkasid pokud end liigutama, sest keegi, keda esialgu veel näha polnud, tahtis neist meeleheitlikult välja pääseda. Mügarike tippudest hakkas lendama rohututte, mulda ja kive, seejärel hakkas küngastest pahisema jääkülma õhku ning imeväikesed jääkristallid sillerdasid viivuks karges kuuvalguses kuni haihtusid sulades. Ja siis hakkasid küngastes peidus olnud olendid end vaevaliselt oma haudadest välja ajama. Algul üks, siis teine, kolmas, neljas... Keegi ei teadnud, kui palju neid mügarikke siin olla võis, aga tundus, et igaüks neist on kellelegi maa sees elavale koduks. Mõnest ilmus esimesena välja käsi, kondised sõrmed harali, mõnest pea. Oli ka neid, kes jalg ees end paakunud maast läbi püüdsid surusid, ikka kuu poole, surelike poole. Surnute riik oli ärganud.
Ühes ärkajatega hakkas üle heinamaa levima imal-lääge lõhn, mis peagi istujate sõõrmeid puudutas. Kes kunagi seda lõhna tundnud, ei unusta seda iial, sest see imbub elavate sõõrmeisse, juustesse, küünte alla ja mällu. Maiki väristas vastikusest õlgu. See lõhn on kõrvetav-magusalt lääge ja keha tõrgub seda sisse hingamast. Kes kord seda tundnud, on kui märgistatud – mälu ei lase sellest enam kunagi lahti. Ja iga kord, kui seda kusagil tajud, tead, et surm on siinsamas lähedal.
Maiki jaoks polnud selline pilt esmakordne. Kaur aga oli end kõvasti õe vastu surunud ja käsi tema peos, vaatas seda kõike suurte hirmu täis silmadega. Laps hoidis endiselt suud kõvasti kinni ega olnud Maiki manitsusi unustanud. See rahustas tüdrukut, sest nüüd oli kõige tähtsam lihtsalt istuda ja etenduses kaasa mängida.
Ema ja Siisike ei olnud enam nemad ise. Nende silmad põlesid kiskjalikult ja nende suud liikusid, kui nad surnute sosinatele kaasa sosistasid. Nad olid püsti tõusnud ja väänlesid oma uhketes kostüümides ehete kõlinal hauasttulijatega kaasa, nagu maod, saledad kehad kuuvalguses siuglemas. Loits, mida nad laususid, oli nii kummaline, et selles polnud isegi sõnu, see koosnes vaid erinevaist, valjul sosinail lausutud häälikutest, kord kõrgemates toonides, kord madalates. Sosinate lõpud aga sumbusid vaikusesse, justkui oleks sosistajatel õhk otsa saanud. Oluline oli seda järgi lausuda, sest vaid siis said sa võimaluse igavesele elule. Ja seda ema ning Siisike tegidki.
Õõvastust tekitavad hauatagused hääled, mis igalt poolt kostusid, ajasid vist siiski väiksele Kaurile sedavõrd suure hirmu peale, et ta käsi Maiki peos muutus jälle külmaks ning poisike surus end õele veelgi lähemale.
Rääkimine ei tulnud enam kõne alla, sest mõni häälik või lause võis tahtmatult loitsuga samastuda ja Maiki pani näpu suule, et vennale veelkord meelde tuletada, et ta oma suu kinni hoiaks. Kaur noogutas ja pigistas peened huuled aina kõvemini kokku. Ta silmad olid hirmust pärani, kuid ta oli vapper.
Mõlemad naised olid vääneldes maas, sosinad ja pominad olid nii valjuks muutunud, et Maiki ei kuulnud enam omaenese hirmugi. Tema süda tagus.
Nüüd pidi ta tabama õiget hetke. Ja selleks, et oma plaan ellu viia, tuli tal lahti lasta Kauri käest. Kui kõik õnnestub, hoiab ta seda hiljem veel kaua aastaid. Kui ei, siis...
Ema ja Siisike pomisesid surnutega kaasa ning kaamed elutagused naised, mehed ja lapsed hakkasid nende ümber ringi koomale tõmbama. Kohe-kohe oli käes hetk, mis kogu rituaalile tähenduse andis.
Nüüd tuli olla valvas, sest pidulik söömaaeg oli kohe algamas. Ja söögiks pidi seekord olema Kaur. Seda taipaski Maiki, kui oli näinud korvis Kauri lemmiktegelaste piltidega topse ning vikerkaarevärvides taldrikuid. Nüüd teadis ta, et kui midagi läheb valesti, saavad neist endistki surematud, julmad tapjad, südametud inimesed, kes ei suuda enam kunagi armastada. Maiki teadis, et iga amps seda püdelat surnute liha või lonks laguneva keha mahla annab sööjale ühe kuuloomise jagu surematuks olemise aega juurde. Ja oma lapse liha ja veri aga koguni ühe eluea ja igavese nooruse.
Ring ema ja Siisikese ümber tõmbus veelgi koomale. Maiki vaatas korraks lamava isa poole, kuid isa ei andnud endast enam mingit elumärki. Ta pigistas Kauri kätt nii kõvasti, et peaaegu kuulis, kui lapse luud krigisesid. Ja siis lasi ta käe lahti.
Poiss kohkus ning avas küsivalt suu, kuid õe pilku nähes pani selle uuesti kõvasti kinni ning surus peopesa suule, kartes, et muidu ei suuda ta enam vaikida. Maiki nägi, et laps väriseb üle kogu keha. Aga ta ei saanud teda aidata, sest nüüd tuli tegutseda. Ta haaras korvist noa, peitis selle oma selja taha ja jooksis vääneldes ema ja Siisikese juurde, tehes suuga liigutusi, justkui loitsu kaasa lausudes, laskmata siiski kuuldavale ainsatki häält. Ema ja Siisike vaatasid hetkeks segaduses teineteisele otsa, kuid nähes, et Maiki on otsustanud seekordse rituaali nendega lõpuni kaasa teha, vajusid taas oma transsi. Kõik kolmekesi väänlesid ja siuglesid surnute keskel, kes neile järjest lähemale nihkusid ja oma kehaosi nende poole sirutasid, et naised saaksid neist parajal hetkel liha haugata. Osad neist, kes kauem surnud olid, olid korduvate rituaalide käigus juba üsna paljaks näritud. Nende käristatud nahk ripendas kontide ümber nagu katkine särk. Värskemad surnud olid veel lihaga kaetud, mõni neist tilkus astudes, poetades rohule mädanevaid lihatükke ja valgeid priskeid vaklu. Mõnest oli raske arugi saada, kas tegu oli mehe või naisega, sest nende kehad olid lagunenud ja moondunud. Vaid lapsed olid hoolimata lagunemisest äratuntavad oma väikese kasvu järgi. Tühjad silmakoopad mustendasid kuuvalguses, kui nad, käed õieli, ringi kolme naise ümber aina koomale tõmbasid. Maiki tundis neist nii mõnegi ära – tädi Tuuli, kelle eluiga oli üsna lühikeseks jäänud, vanaema, kelle sauna taga kogu see järjekordne koletu öö aset leidis, naabrimehe, kelle pilt siiani teadmata kadunud inimeste internetileheküljel üleval oli, vanaisa vennapojad – kaksikutest kuueaastased Ola ja Alo. Neid oli kümneid ja kümneid. Nende luuni paljad lõuad liikusid sosistades üles-alla ning vanematel surnutel pudenes hambaid, kui lõuad liiga tugevalt kokku kolksatasid. Nende juuksed oli elutud ja sassis, neist värskematel olid seljas veel pooleldi kõdunenud riided, mis aga aeg-ajalt, kui nad lähemale astusid, kõhetuks muutunud kehadelt maha vajusid.
Maiki mängis kõike kaasa, kuid püsis vaid vaevu jalul, sest kartis, et ei suuda õiget hetke tabada. Tema põlved olid nõrgad ja hingata oli raske, hirm oli teda kohe-kohe halvamas, aga hirmust tuli kuidagi jagu saada. Ta surus noa kõvemini külma ja niiskesse pihku ning varjas seda selja taga, et õigel hetkel tegutseda.
Kui üks surnuist, tema kunagi nii armastatud vanaema, oli talle nii lähedale nihkunud, et puudutas oma külma sõrmekondiga tema sama külma kätt, hoidis Maiki end veel hetke tagasi, et ka teised surnud neile päris lähedale jõuaksid. Ta ootas veel silmapilgu. Surnud vanaema oli oma hõbesõrmusega käe ta suu juurde tõstnud ja just sel hetkel, kui Siisike sellest käest hammastega haarata püüdis, lõi Maiki talle noa selga ning pööras siis end välkkiirelt ema poole. Järgmine hoop, mis pidi tabama ema, läks aga mööda, sest osav naine oli kiire nagu välk ning suutis viimasel hetkel Maiki noa eest kõrvale põigata. Maiki teadis, et aega ei ole - ta püüdis aina uuesti ja uuesti ema tabada, kuid naine oli Maikist iga kord kiirem. Ta naeris võikalt Maiki pingutuste ja rapsimiste peale ning kõik surnud, kes nende ümber olid tihedalt koondunud, püüdes oma peenikeste kätega Maikist haarata, naersid temaga kaasa. See oli selline summutatud elutu naer, mis oleks nagu kurku kinni jäänud, kõlatu korisev kähin.
Neid oli palju ja kuidas Maiki ka ei pingutanud, ei saanud ta visast naisest jagu. Surnud takistasid teda jõuliselt, toppides oma sõrmi talle suhu ja silma, kiskudes teda riietest ja juustest. Maiki tundis, et tema jõud hakkab raugema...
Siis tundis ta riivamisi kellegi sooja kätt, kui see Maiki käes olevat nuga puudutas. Ja kuigi tal polnud mahti ringi vaadata, teadis ta, et keegi, kes on soe ja elus, püüab teda aidata ning ta lasi noa oma peost lahti. Järgmisel hetkel nägi ta ema maas vingerdamas, kuupaistes mustana näiv veri suust purskumas. Tema kõrval aga lamas hingeldades isa, rind viimastes hingetõmmetes üles-alla õõtsumas.
„Minge nüüd, lapsed... kiiresti,“ jõudis ta veel öelda enne, kui liikumatult lamama jäi.

Kaur, kes kõike seda sealsamas istudes pealt vaatas, pigistas silmad kinni ja vajutas mõlemad käed suule. Ta tundis, et ei suuda enam häält kinni hoida, sest kõik äsja nähtu oli talumatult hirmus. Pisarad jooksid ta silmist, nutt kippus koos häälega kurgust vägisi välja tulema.
Keegi ei teadnud, mis järgmisena juhtuma hakkab. Maiki teadis vaid niipalju, et ema ja Siisike ei jõudnud surnuist haugata ning olid seetõttu viivuks surelikud. Viimasel hetkel löödud noahoobid tapsid nad. Isa abita aga oleks ema praegu juba pidusöömaaega nautinud. Isa, kallis isa... Mõlemad naised lamasid nüüd liikumatult maas oma uhketes siidistes kleitides, sukad ja pärani silmad kuuvalguses läikimas. Ema kübar oli kukkudes peast lennanud ja tema ilusad tumedad lokkis juuksed voogasid tema kahvatu näo ümber. Maiki seisis, käed jõuetult rippu ja vaatas ainiti ema nägu. Teravalt kirgas kuu püsis taevas, et oma õõnsa valgusega kõiki neid õudusi veelgi võimendada. Polnud mitte ainsatki pilve, mis oleks kuu hetkekski kinni katnud ning lapsi sellest hirmsast vaatepildist kasvõi korrakski säästnud.
Kui Maiki taas ümbritsevat tajuma hakkas, olid kõhetud surnud juba oma küngaste suunas taanduma hakanud, vedades küürus kehasid oma kääbaste poole ja pomisedes endiselt kummalisi ja seosetuid häälikuid. Üks surnuist haaras emal jalast ja tiris ta endaga kaasa, teine oli haaranud Siisikese elutust käest ja vedas tedagi oma haua poole. Kõik see, mis nende küljest maha oli pudenenud, korjati taandudes üles ja viidi endaga kaasa. Alles nüüd taipas Maiki Kauri poole vaadata. Jah, laps oli ikka kohal, kaks kätt suule surutud, silmad hirmust pärani ja pisarad põski mööda alla jooksmas. Maiki tormas Kauri juurde ja kallistas teda, näidates ikka veel näpuga suule, et laps jumalapärast häält ei teeks. Ja siis märkas tüdruk, kuidas üks pea-aegu lihata pikka kasvu takuste õlgadeni juustega surnu nende isa endaga hauda viis. Veel enne, kui Maiki tahtis tema poole tormata, tõmbas surnu murukaane peale ja läinud nad olidki.

Nii sulgusid ükshaaval kõik künkad ja saunatagune heinamaa sai taas heinamaaks. Miski ei reetnud, et piklike küngaste vahel oleks hiljuti midagi hirmsat ja võigast toimunud. Kuused taamal kõikusid ning heinamaa kahises taas vaikses tuules. Kõik segased sosinad olid vaikinud.
Maiki hoidis Kauril ümbert kinni ja lõpuks võisid mõlemad nutta, nutta valju häälega, et kogu see õudus ja valu endast välja saada.
Kui kaua nad seal istusid, on raske öelda, aga lõpuks pühkis Maiki pisarad näolt, lasi venna oma haardest vabaks ja lausus: „Isa armastas meid rohkem, kui elu. Tema süda ei surnud, sest oli armastust täis. Sellepärast suutiski ta meid hoiatada ning viimasel hetkel päästa,“ ütles Maiki vennale nukralt. „Aga ema...Tema ei armastanud enam kedagi, Kaur. Mul on kahju, et sa seda kõike nägema pidid, aga mul polnud teist võimalust.“
Nuuksuv laps vaatas suurele õele otsa ja ütles väsinult:“Ma tahan nüüd koju“ ning nad tõusid, et minna.
Ere kuu saatis neid, valgustades kahte väsimusest kühmus selga, kui nad teineteisel käest hoides astusid mööda sellest väikesest saunast, mööda majast, mis oli neile koduks olnud. Küngastega kaetud heinamaal aga välgatas hetkeks kuukiirest emmatuna üks hõbesõrmus...