Enn astus rongilt maha ja ringutas. Rong lasi vilet ja sõitis edasi. Enn jalutas esimese läheda asuva laternaposti alla ja uuris kaarti. Elva oli küll ja väike linn ning asus kohe Tartu kõrval, ent ometigi polnud ta siia aedlinna varem sattunud, eriti veel õhtueelses hämaruses.
Oma rõõmuks avastas mees, et teda külla kutsunud vana ülikoolikaaslane Vambola ei ela eriti kaugel, vaid üle raudtee lipsata ja seal mööda sirget mõnisada meetrit. Enn nööpis mantli kinni ja asus astuma. Linn tundus kui väljasurnud. Isegi enamus tänavalaternaid olid kustus.
"Leidis ka kolkasse kolida" imestas Enn endamisi. "Temasugune ajudega mees peaks kuskil välismaal laia pappi kokku lükkama. Aga eks veidrik muidugi on ta koguaeg olnud".
Nii mõtiskledes leidis Enn, et oli märkamatult kohale jõudnud. Vambola maja oli suur, kahekordne vana puulobudik. Maja oli tõenöoliselt näinud ka paremaid päevi. Sellest andis tunnistust kollane pleekinud värv, mis aeglaselt maha koorus ning katuses ja akendes haigutavad mustad tühimikud.
Enn sirutas käe uksekella nupu poole, kui äkki piiksatas ta seljataga peen hääleke: "Kas peremehe juurde?"
Enn pidi ehmatusest püksi tegema. Ta pöördus kiirelt ümber. Avanev pilt lõi mehikese pahviks. Tema ees seisis pisike muti ja merisea vaheline elukas.
"Möhöhh," matsutas ta. Sealsamal silmapilgul avanes uks ja ilmutis kadus mustavassse ukseavassse, tema asemele tekkis sinna plekilises t-särgis ja rasvaste pikkade juustega vibalik kogu. Enn tundis selles ilmutises vaevu ära oma ühikatoa naabri Vambola või Vampsi nagu teda tollal kutsuti. Nii muutunud oli ta vahepealsete aastatega. Tüsedast ümarast mehest oli alles vari. Ainult silmad, need põlesid veel fanaatilisema tulega. Näis nagu läheks silmade lõõma toiduks kogu ülejäänud kehas sisalduv rasv.
"Oo, Enn, mõnus!" hüüatas Vambola, endal nägu naerul.
"Astu edasi, astu edasi, kulla sõber!"
Enn sammus edasi ja otsustas rääkiva olendi esialgu enda teada jätta. Seda enam, et LSD'd olid nad Vampsiga mõlemad omalajal pruukinud. Räägiti, et see kraam võib veel aastaid hiljemgi välja lüüa. Ta sammus kuulekalt Vampsi kannul mööda umbset ning kassikusehaisust koridori, läbi kola täis ning tolmuste tubade. Viimaks avastas ta ennast verandalt. Ruumi suured klaasaknad olid üsna määrdunud ja paljud klaastahvlid olid asendatud vineeriga. Tänavapoolsed klaasid olid üldse suurte papptahvlitega kaetud. Keset tuba oli kaks kirjutuslaudu kokku lükatud ning neile oli kuhjatud mitmed arvutid, monitorid, täiskritseldatud vihikud ning Ennule täiesti tundmatud seadmed. Tundmatutest aparaatidest suundusid kaablid omakorda laes rippuva keeruka seadmeni.
"Näe, siin mu väike labor ongi," teatas Vamps lõbusalt ning teatava uhkusega hääles. "Istu kuskile maha ma kohe seletan lähemalt miks ma sind siia üldse kutsusin."
Enn kehitas õlgu ja piilus kartlikult toas ringi. Miski oleks justkui nurgataga liigatanud.
"Okei," lõi Vamps peale väikest mõtlemist peaopesad kokku, nii et Enn võpatas.
"Kas sa mäletad seda 90-nendate lugu kui Tartus Annelinnas kolm-neli inimest võikalt tapeti ja mõrvarit ei leitud.“
Enn raputas pead.
"Okei, seal leiti hulk hirmsal viisil surnud inimesi, mõrvarit ja mõrvarelva aga ei suudetudki leida. Asja teeb põnevaks see, et nad surid ühe iseäraliku masina katsetusel. Üks surnutest tegi nimelt sajandi avastuse. Ta leidis, et inimese hing on tegelikult tehislik energeetiline masin ja programm üheskoos. Samuti ehitas ta primitiivse seadme selle nn hingega manipuleerimiseks. Kahjuks ei võimaldanud aga ta robustne seadeldis näha hinge kõiki kihte ning hakates teda ümbritsevate inimeste kallal näperdama rikkus ta katsealused ja enda lõplikult."
"Rikkus," sekkus Enn. "Tahtsid öelda tappis?"
"Noo, põhimõtteliselt jah. Ise ta suri muuseas masina kasutamisest tingitud ülekoormusse".
"Oot, ja sa tahad öelda, et ehitasid selle Annelinna mõrtsuka masina koopia ?"
"Mitte koopia," tõttas Vamps rutakalt seletama. "Midagi enamat kui koopia! Mulle sattus hea sõbra kaudu tüübi doktoritöö mustand pihku ja selle alusel ma olen juba mitu aastat nokitsenud. Loomulikult olin masina leidurist pisut ettevaatlikum ning kasutasin enda töös esialgu vaid loomi."
"Saa tahad öelda, et see olevus uksetaga..." kogeles täiesti segaduses Enn.
Vamps naeratas, vahtis toas ringi ja röögatas: "Võts! Võts, siia!". Hiljutine narkonägemus sibas lambivalgusse ja lõi käpaga kohmakalt kulpi. Vamps sügas loomakest kõrvatagant. Peletis tundus seda silmnältavalt nautivat ning urises sõbralikult.
"Oeh, olgu aga kas sa inimestel oled ka katsetanud," uuris ennast esimesest ehmatusest kogunud Enn. Uudishimu hakkas tasapisi tedagi nakatama. Tont seda Vampsi võtku. Ehk on ta tõesti siinsamas Elvas valmis nokitsenud täiesti enneolematu asja? Sellise, mis pöörab kogu arstiteaduse peapeale ning paneb vanad proffessorid akendest alla hüppama.
"Muidugi-muidugi. Oota, tasa!" Enn jäi vait ning kuulatas. Väljast tänavalt kostis lõbusat jutuvada. Vamps piilus papptahvlite vahelt tänavale. Enn trügis tema seljataha. Tänaval lällasid kaks ilmselgelt napsust noormeest ning üks väljakutsuvalt riides olev neiu.
"Vaata nüüd" sosistas Vamps. Kustutas toas tule ja hiilis kummargile hoides laua juurde. Seal klõpsis ta paari nuppu ning lülitas monitorid sisse. Ühele ekraanile ilmusid maja ähmased piirjooned, nemad Vambolaga ja aiaääres odavat peeti kummutavad noored. Teisel monitoril suurendas Vambola pildi ühele noormehele. Viimane tundus seal koosnevat keerukatest võredest, pulkadest, keradest jms. Vamps sahmis kindlakäeliselt hiirega ja liigutas selles avanenud keerukas struktuuris midagi ümber.
Aknataga tõstis noormees ootamatult käed üles. Pudel, mida ta oli hoidnud, pudenes asfaldile tuhandeks killuks. Teine noormees vandus, neiu kiljatas. Katsealune ise oli lihtsalt jahmunud ilmega. Vamps itsitas rõõmsalt oma kätetööd nähes.
"Oot vaata seda!"
"Ehk aitab" hädaldas Enn. Aga Vamps vajutas juba nuppe.
"Panen nad lõbusat laulukest laulma, ole mureta. Nad on purjus ega mäleta homme midagi.“
Aknataga toimusid samal ajal muutused. Neiu võttis esimesena laulujoru üles. Käed üles tõstnud noormees järgnes talle konarlikult. Käsi seejuures alla laskmata. Kolmas noormees tundus kõige rohkem vastu puiklevat. Lõpuks allus aga temagi ootamatult tekkinud kihule üürata tobedat lastelaulu. Vamps säras näost nagu laps uue jalgrattaga. Äkki toimus kraanil muutus, neiu hinge sümboliseerivate siniste joonte vahele tekkis ootamatu erkpunane täpp.
"Mis see on ?“ Enn osutas näpuga täpile. Vamps ei vastanud, tema äsjane enesekindlus tundus sulavat. "Ah ei miskit," mees näppis kulm kipras nuppe. Punane täpp aga püsis muutumatuna ning pigem kasvas. Täpist sai aegamööda keeruka struktuuriga võrejas kera. Äkki kera pooldus ja vastsündinu hüppas üle ühele noormeestest. Vamps tagus klahve.
"Mis juhtus ?" uuris ärevil Enn.
"Ma ei tea," sosistas heitunud Vamps. "Ma pole mitut inimest varem üritanud progeda," tunnistas ta vastumeelselt. "See punane paljunev kood takistab minu poolt saadetavaid signaale.“
"Mingi nutikas turvasüsteem?" pakkus Enn. Vamps kehtitas õlgu.
"Kes selle pidi siia ehitama ?"
"Looja," nähvas Enn vastu. Samal hetkel hõivas kolmas punane kera ka kolmanda nooruki. Mõne hetke seisid nad kolmekesi justkui stardipauku oodates. Siis pöörasid nad koos ringi ka hakkasid vaaruval
sammul veranda suunas astuma. Ühel poistes jooksis seejuures süljenire suunurgast ning teisel
olid käed endiselt ülestõstetud. Samal hetkel kostis majasügavusest metalset kolinat.
"Oh ei,“ soigus Vamps.
"Mis?" uuris Enn.
"See on tõenäoliselt see vastik vana nõid, kes teisel korrusel elab.“
Justkui tema sõnade kinnituseks ilmus uksele tühja pilgu ning vahul suuga vana naine. Enne kui kumbki noormeestest jõudis midagi piiksatada tormas vanamutt ligi ja paiskas Ennu pikali. Nurgast kostis samal ajal aknaklaaside klirinat, noored ronisid sisse, ning hetk hiljem haarati ka Vamps raudsesse haardesse. Noored ründasid koos vanamemmega kahte oma ohvrit halastamatu sihikindluse ning kirega. Nende mõlema kuklad peksti vastu põrandat puruks. Värske soe veri kastis tolmuse põranda märjaks. Vana puit imes enda pooride ja pragudega rüübet ahnelt.
Zombid asusid laipu täpsete ning kordineeritud liigutustega tükeldama. Seda kõike tehti asjalikkusega mis oleks kõrvaltvaatajale jätnud tõenäoliselt mulje, et nad on seda aastaid harjutanud. Veel soojade ja tõmblevate laipade kõhuõõntest kisti välja jämesool ning mingeid muid elundeid. Laud lükati masinatest puhtaks. Seinalt tõmmati maha elektrikaabel ja selle otsad puhastati hammaste abil isolatsioonist. Elundid seati ettevaatlikult lauale. Seejärel ühendati nendega mõned Vambola masina tükid ja lõpuks lasti tekkinud võikasse ikebaanasse sisse elektrivool. Seejärel moodustasid asjaosalised sama tuimalt laua ümber ringi, võttes üksteisel kätest kinni. Sellises asendis jäid nad midagi ootama.
Kontrollija materialiseerus saabunud häiresignaali signaali peale veranda ühte nurka. Tema vormitu kogu liikus toa keskele ja vaatas tööpõllu üle. Kaks masinat olid lõplikult rikkis. Nende biokestad olid lahti rebitud ning funktsioneerimise lõpetanud. Hinged olid aga terved.
Ettevaatlikult õngitses ta need oma energeetiliste jätketega vigastest kestadest välja, pakkis kokku ning pani tallele. Edaspidiseks uurimiseks. Seejärel analüüsis ta nelja tema ees seisvat tervet biorobotit, kes olid alarmsüsteemid käivitanud. Ilmselgelt oli keegi üritanud neid üsnagi rohkmakalt programeerida. Kontroller märkas, et suurt viga polnud neile ühelegi sest juhtunud. Peale viivu kaalumist kustutas ta nende biorobitite tarvarast tühjaks ning laadis asemele kahe päeva vanused varukoopiad. Seejärel vaadanud veelkord sündmuspaiga üle kontroller lahkus.
Kolmel noorel ning vanamutil tuli pilt ette tagasi keset vere, läga ning masinaosadega kaetud verandat. Neiu kaotas võigast vaatepilti nähes taas teadvuse. Noorukitest üks hakkas oksendama ning vanamutt kukkus hüsteeriliselt karjuma. Üsna peatselt kohalejõudnud politsei pidi tunnistama, et niivõrd keeruka juhtumi lahendamine käib neile üle jõu. Aga ega ka Tartust ja hiljem Tallinnast appi kutsutud kolleegid ei suutnud peale käte laiutamise midagi targemat teha. Ohvrite purustamisel oli rakendatud ebainimlikku jõudu. Tavaline inimene poleks suutnud laipadele tekitada selliseid vigastusi. Samas leidusid aga igalpool vaid nende sõrmejäljed. Asja ei teinud ka lihtsamaks asjaolu, et mitte keegi tunnistajatest ei mäletanud toimunust mitte vähimatki. Nõnda rändaski juhtum peale pikka uurimist riiulile tolmuma.
Samal ajal sai alguse paljudele kohalikele vanamemmedele meelehärmi tegev müsteerium. Keegi käis regulaaselt nende juurviljaedu rüüstamas ning suutis ka kõige nutikamaid lõkse vältida. Mõned memmed väitsid lisaks, nagu kostaks öösiti peenra vahelt itsitamist ning jutuvadinat. Aga see pandi lihtsalt peale kuritööd pingulolevate närvide süüks.
