Aastaid tagasi pandi vanas häärberis toime julm roim, milles süüdistati alusetult üht maja elanikku, kes ka surma mõisteti. Kuid kuna õige mõrvar jäi karistuseta, ei saanud ka tapetu hing rahu ning jäi majaseinte vahele lõksu, saamata rahu ka surmas. Uued omanikud, soovimata jagada oma kodu surnuga, kutsusid kohale grupi sensitiive, et need lahendaksid lõplikult surnu saladuse. Nagu aga selgub, on nende seinte vahel toimunud mõrvu tunduvalt rohkem. Et saladusele jälile saada, tuleb neile kõigile lahendus leida.

Lauamängus “Mysterium” on mängijad sensitiivid, kes püüavad üheskoos kergitada roima ümbritsevat saladuse loori. Neil on abiks üks mängija – hukkunu hing, kes saab teistele saata nägemusi unenägude kaudu. Vaim aga ei tohi teiste mängijatega muul moel suhelda, mis tähendab, et reeglite järgi peaks ta külmunud tursa näoga vaatama pealt, kuidas teised mängijad meeleheitlikult tema poolt antud mõistatusi püüavad lahendada.


Mäng koosneb peamiselt vaid erinevat tüüpi kaartidest: unenäokaardid, mida hukkunu hing sensitiividele saadab; asukohakaardid, kus roim toimuda võis; isikukaardid, millel on võimalikud tapjad; ning mõrva sooritamiseks kasutatud relvad. Viimaseid kolme kaardipakki on kaks tükki – üks komplekt sensitiividele ning üks hingele. Enne mängu valib hing igale sensitiivile salaja komplekti kolmest eri tüüpi kaardist, mis on talle määratud mõistatus. Väikese eeltööna võib antavad mõistatused komplekteerida ka loogiliselt, mis võib selle lahendamist tunduvalt kergendada.

Mängijatel on tapja leidjaks aega seitse päeva, mis tähendab, et nad peavad leidma nii tapmise asukoha, tapja, mõrvarelva ning ka antud hinge maise keha tapja vaid seitsme vihje abil. Kuna aga hukkunu hinge poolt kasutatavad unenäokaardid on juhuslikud ning piiratud, keerleb mäng peamiselt selle ümber, mida paganat see hull hing jälle silmas võis pidada. Osasid vihjeid on lihtne anda, kuna mõnikord võivad mõistatuskaartidel ning unenäokaartidel mingid asjad, temaatikad, värvused või muud detailid kattuda, kuid tihtipeale juhtuvad hingel käes olema kaardid, mille puhul tuleb mõni vihje äärmise kujutlusvõime abil välja kangutada.


Kõik mängukaardid on kujundatud äärmiselt loovalt ning detailselt, kannatades täiesti võrdlust Dixit’i esimese kaardipakiga (teine osa oli pisut kehvem, edasistega ei ole nii palju mänginud) ning nendest vihjete väljalugemine võib olla üprisiki väljakutseid pakkuv tegevus. Samuti on mäng keelest täiesti sõltumatu, mis võimaldab seda mängida ka nooremate mängijatega. Takistuseks ei ole ka mänguaeg, kuna enamasti kestab üks mäng tunnikese või ehk natuke rohkem, sõltudes suuresti mängijate tõlgendusvõimest. Positiivse omadusena võib veel ehk välja tuua suure võimaliku varieeruvuse mängijate arvus. Ühtmoodi nauditav on see nii kahe kui seitsme mängijaga, mis võimaldab seda planeerida pidudele, kus ei ole päris selge, kui palju rahvast kohale ilmub. Samuti on võimalik poole mängu pealt sisse sadada ning asuda pärast kiiret reegliteseletamist kohe mõistatuste kallale.

Antud mäng meeldib kindlasti kõigile, kellele pakkus põnevust mängus “Dixit” antud mõistatusi lahendada. Samuti ka neile, keda köidavad mängude juures peamiselt nende esteetiline väärtus. Kiire peomänguna on “Mysterium” täiesti ideaalne. Koostöömängude põlgajad aga võiksid antud mängu osas ettevaatlikud olla. Ma ei ole päris kindel, kas selle kunstiline väärtus kaalub üles teisele mängijale keeramise võimaluse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1259)