Reeglina inimestele meeldib, kui neid sünnipäeva puhul meeles peetakse.
Pikalt ideena teostamist oodanud ja nüüd lõpuks lugejateni jõudvas uues rubriigis (kui toimetaja ajakirjas ruumi leiab ja kirjutajal motivatsiooni jagub) võtan igal kuul ette ühe Reaktori temaatikaga seonduva filmiinimese ja püüan anda pigem lühemas vormis ülevaate sellest, miks pean oma subjektiivse arvamuse kohaselt teda sellise tähelepanu vääriliseks.
Palju õnne, ... !
Armastab Elvis Presley't ja relvi. On mänginud professionaalsel tasemel pesapalli ja omab lennukipiloodi tunnistust. Sai 17. märtsil 65 aastaseks. Palju õnne, Kurt Russell! Aastal 2015 ennast väga jõuliselt filmisõpradele taas meelde tuletanud. Nii et tundub paslik meelde tuletada, miks üks ulmesõber võiks olla rõõmus, et Russelli-taat endiselt tegus on ja oma aega bingot mängides õhtusse ei saada.
Esimesed sammud tegi tulevane staar juba teismelisena erinevate telesarjade üksikutes episoodides. Reaktori kontekstis väärib tema varajastest rollidest märkimist roll Dexter Reilly'na kolmes Disney stuudio filmis - inimkompuutri, nähtamatu mehe ja ulmeliselt tugeva mehena.
Oluline verstapost on aga 1981. aasta Escape from New York, kus Kurt kehastas esmakordselt Snake Plisskenit (väidetavalt olevat Kurt võtteplatsil Lee Van Cleefi nähes oma hääletämbrit Clint Eastwoodi sarnaseks kohendanud). Düstoopia Ameerikast, kus Manhattani saar on üks suur vangla, kuhu keegi peale ekssõduri ja ebaõnnestunud kullavarga Plisskeni peaaegu vabatahtlikult oma jalga tõsta ei taha. Carpenter, Russell ja publik olid igatahes tulemusega nii rahul, et 1996 tehti filmile järg Escape from L.A (puuduvad andmed selle kohta, kas Kurt oma häält ka Bruce Campbelli nähes muutis).
Carpenteri ja Russelli koostöö sai aga jätku juba varem. 1982. aastal linastus absoluutne klassik - The Thing. Äpardus elektrišoki andmisel, veretest ja põrandal sibav ämblikulaadne toode. Nende kirjapanek ja meenutamine paneb praegugi külmavärinad jooksma. Hateful Eighti vaadates lõi mul kusjuures The Thing'iga ootamatu seose. Vaiadest peldikuni tee ehitamine tõi kohe külma Antarktika uurimisjaama meelde.
Väikse fantaasiakallakuga on ka järgmine tandemi ühistöö. 1986. aasta Big Trouble in Little China, kus lihtsa veokijuhi elu muutub eriliselt põnevaks hetkest, kui ta oma rekkaga võlurist üle sõidab. Eeskätt küll kakelungi peale rõhuv linateos, aga sellise mõnusalt jabura fantaasianükkega, mis on ka ilmselt peamine põhjus, et sellestki filmist räägitakse kui kultusklassikast.
Nii, nüüd tundub täpselt õige hetk rääkida Kurt Russelli fenomenist üldisemalt. Ehk 80. teine pool ja 90. algus oli ta megastaari mõõtu, aga midagi peab temas veel olema, et nüüdseks üle kolmekümne aasta on ta suutnud kenasti pildil püsida. Ei ole mingit alust kahelda tema näitlejameisterlikkuses, Silkwood (1983) ja Miracle (2004) on sellised näited filmidest, mille kohta ka Roger Ebert on öelnud, et Kurt oskab näidelda küll. Mulle endale tundub aga eriliselt tähelepänuväärne Kurti oskus rolle valida. Ta ei piira end ühegi žanriga ja samas suudab end igas žanris koduselt tunda.
1994. ja 1998. aastal näiteks tundis ta end koduselt sõjaväelast mängides. Esmalt Stargate ja hiljem Soldier. Selle kirjatüki tarbeks vaatasin inspiratsiooniks neist esimest. Täis küll elemente mida ühelt Ronald Emmerichi filmist oodata võib (asenduspoja liin näiteks), aga teisalt on seal tasakaaluks ka palju meeldivat. Russelli soeng ja üllatavalt põnev lugu ja vägagi tasemel visuaalne pool. Päris huvitav oli mõelda, milline oleks sari võinud olla, kui pehmo Andersoni asemel oleks seal majandanud Russell.
Uus aastatuhat on ulmefilmide osas seni tagasihoidlikum olnud, kõrvaroll Vanilla Sky's ja osalus perefantaasias Sky High. Juba järgmisel aastal on aga oodata Galaktika valvurite teist osa, kus Kurt kindlasti kaasa teeb. Jõudu ja jaksu!