Pean alustama arvustust ülestunnistusega, et ma pole tegelikult eriti suur krimikirjanduse fänn. Klassikalised krimilood tunduvad mulle natuke liiga kuivad ja seetõttu loen ma kõige parema meelega sedalaadi krimilugusid, kus on mõrvajuhtumid segatud mõne teise žanriga – näiteks nagu ulmega.
Melchiori võlu on suuresti selles, et seal on taga detailne, aga väga võõriku ja fantastilisena mõjuv maailm. Keskaeg on meile ju ikkagi midagi väga kauget ja paljuski arusaamatu. Ja Pan Grpowski 9 juhtumit oleksid samuti märgatavamalt igavamad, kui neist puuduks üleloomulik element. Ma kahtlustan, et ka Indrek tunneb ise seda, et puhas krimikirjandus on sulle liiga kuiv ja tahab seda siduda rohkem fantastilise elemendiga ja ulmežanrile omase maailmaloomisega.
Kui aga Gpowski segas mõrvalugusid õudusega, siis seekord on ühte patta kokku pandud krimi koos alternatiivajalooga. Täpsemalt toimub tegevus alternatiivses muinasaja Eestis, riigis nimega Kuningavald, mille pealinn Veelinde asub kuskil Viljandi kandis. Peategelaseks ja mõrvauurijaks on siin aga kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kes reisib erinevaid juhtumeid lahendades muistse Tallinna asukohast tänapäeva Daugavpilsi kanti.
Indreku loo jutustamisoskust tuleb ainult kiita. Kõik lood on võrdselt pingelised ja hoiavad hästi haardes. Ka polnud ükski juhtum etteaimatav. Mis mulle aga eriti antud teostes silma jäi, oli Indreku vägev maailmaloome. Näiteks pole Kuningavalla religioon lihtsakoeline, nagu enamuses muinasulmes, kus mõeldud paar uut jumalat ja mõni rituaal, vaid läbi romaani kirjeldab Indrek päris detailselt manaruno sisu, need tuleviku (või hoopis kauge mineviku?) nägemused. Maailmaloome ja inimese loomise müüt, mis toredasti vastandub kristlusele. Samuti on lahedalt kujutatud kristluse ja kohaliku rahvausundi sulandumine ja muutumine. See kõik lisab originaalsust, omanäolisust, sügavust ning näitab, et Hargla ei kirjuta kiviaegset mõistulugu, et tänapäevaseid valupunkte paika panna, vaid mõnusat lugu tollest ajast.
Aga halba? Mul on raske halba leida, kuna olen Indreku lugude fänn alati olnud. Siin pole isegi tema tüüpilist tüütavat viga mis Melchioris oli, kus ta minuarvates räägib liiga palju ja kirjeldab ülemäära igasuguseid kiriklikke rituaale ja liturgilisi toiminguid, millest ma aru ei saa, sest indrek ju ei armasta ääremärkusi. Ehk tundus elukorraldus kohati liiga ideaalne ja hipilik. See on omamoodi vastuoluline, kuna toimuvad ju verised mõrvad, mürgitamised, ajude sodiks löömised. Aga muidu on helge ja õnnis maailm. Juuakse muudkui mõdu, peetakse liignaisi, püherdatakse õlgedes grupiorgiaid pidada. Ei ole nälga ega külma, naised on kirglikud ja mõdu alati kapas kange. Isegi religioone ei ahistata, kristlased on kuninga kaitse all ja puha. Samas saan ka aru, miks ta on maailma sellisena loonud – mõrvalugude uurimine saab toimida vaid hästi toimivas ühiskonnas. Kes hakkaks otsima mõrvarit keset katku või näljahäda?
Üks, pigem isegi mitte viga, vaid tähelepanek, oleks ka romaani žanrimääratlusega. Asjaolu, et tegemist on ikkagi ulmekirjandusega, oleks võinud olla kirjas ka kuskil raamatus. Kasvõi tagakaanel või järelsõnas. Praegu on kuulda olnud hämmastavalt palju arvamusi, kus teost ei peeta ulmeks. Näiteks kuulasin Vikerraadios intervjuud, kus Jaan Martinson rääkis järgnevat: "Hargla vahendab seda, mis oli. Usun, et elu oligi säärane, nagu raamatus kirjutab. Et muinasajast suurt muffigi ei tea. Kõik pakutakse ehedalt ja ilusalt kätte. Läti Hendrik mainib vaid vanemaid."
Ka ulmefännide hulgast on kuulda olnud sarnaseid arvamusi ning eks see olegi vaieldav, kuhu piir tõmmata. Näiteks Kapten Hatterase seiklusi ei taheta ka ulmeks tunnistada, kuigi ta seda kahtlemata on.
Igaljuhul on tegemist Indreku sammuga edasi veelgi alternatiivsema ja originaalsema krimiulme suunas. Eks kindlasti leidub nii krimi- kui ulmefännide hulgas puriste, kes leiavad antud paarituse olema ebapüha, kuid valdav enamus võiks siit oma meelisžanri annuse kätte saada. Ja kui mõni krimifänn võtab pärast kätte ka läbinisti ulmelise Hargla teose, siis võidavad siit juba kõik.
