Püüdmaks abistada ulmelugejal mitte maha magada häid kodumaiseid lugusid ja anda ka autoritele veidi tagasisidet, siis sai ette võetud ja pandud ekraanile mõned mõtted eelmisel kuul „Reaktoris“ ilmunud kodumaiste ulmejuttude teemal. Lugusid oli kaks ja kumbki autor ei ole ulmemaastikku tähelepanelikumalt jälgivale huvilisele tundmatu nimi.

„Kes varju püüab“ – Heinrich Weinberg

Viimasel ajal on mul Eesti ulmet ikka väga tihti hea meel lugeda. Osatakse kirjutada ja kirjutatakse häid lugusid. Weinberg on minu jaoks olnud ikka autor, kel on head mõtted ja kirjutada oskab, kuid kelle lugude esitusviis on olnud minu jaoks veidi liiga kuiv. Seepärast ei ole ma tema lühiromaane tavaliselt ka ühe soojaga lõpuni jõudnud, vaid olen pidanud tegema pause. Kuidagi aeglased ja lohisevad on nad, isegi märulikohad. Sarnase eelootusega lähenesin ka loole „Kes varju püüab“, ent mind ootas üllatus. Seekordne lugu on hoopis tempokam ja tegevusrikkam, kui Weinbergil tavaliselt. Minu huvi ei raugenud hetkekski ja põnevust jagus viimaste ridadeni.

Millest see hea lugu siis rääkis? Tegevus toimub tänapäeval. Sõidab üks eesti soost puusepp ühendkuningriigist äriasjust koju ja temaga hakkab juhtuma kummalisi asju. Hmmm, mida veel sisu liialt paljastamata öelda... Ma arvan, et sisust piisab :D Põnevust lugejale peab ka ikka jääma ju. Ühe vihje siiski teen – Hiroshi Sakurazaka "All You Need Is Kill". Kes on seda raamatut lugenud või tema põhjal tehtud filmi näinud, siis peaks see vihje piisav olema. Luubi all olevas jutus on sarnase situatsiooniga kimpus aga meie omad jorsid.
Kas sellel heal lool oli ka puudusi? Õigustatud küsimus - muidu ma siin kiidan, kütan ootused üles ja siis hakkab keegi lugema ja säh, üks viga teise otsa ja pettumus suur. No tegelt oli vigu küll, ja kuhjaga, suure kuhjaga. Näiteks see peategelase sõber Harri. Kui ikka tegelasel pole terve jutu jooksul miskit peale ähäh ja öhöh-i eriti öelda, siis pole teda vajagi. Ma mõtlesin, et Harril, kuna ta pidevalt kuhugi läks, poodi või suitsu tegema, on ikka mingi salajane missioon ka, siis muudkui ootasin – tühjagi. Nii et SPOILER – Harri on mõttetu tüüp, ärge temaga arvestage.
Teiseks – see peategelane ei olnud esimeses „päris“episoodis ikka eriti usutav – no see automaadi üleskorjamine ja baarmani ähvardamine – no mida? Ainus põhjendus, et ta oli šokis ja ei saanud ise ka aru mis teeb. Mõttetu detail, vale detail. Kui kunagi tuleb kordustrükk, siis soovitan soojalt selle maha kriipsutada.

Kolmandaks – tühja lobinat oli alguses ja vahepeal veel sutsu liig palju. Kui tegelased räägivad, siis olgu sel kasvõi hiljem mingi oluline tähtsus, mitte ärgu padraku niisama maast ja ilmast, et autor saaks näidata et nad tutvuvad loomulikul teel või milleks iganes seda vaja oli. Ja siis seda veel sada korda üle korrata. Päh, olgem asjalikud, inimesed, rääkigem asjast. Saab veel tihendada, saab.
Aga üldiselt – hea lugu. Selle aasta loetud lühilugudest peaaegu Stalkeri kandidaat. Vähemalt esimese kümne sekka kindlasti mahub. Aasta on muidugi ees veel pikk ja loodan, et tuleb hunnikus lugusid, mis selle loo mu nimekirjas tahapoole tõrjuvad, aga seda ainult seepärast, et ma tahan veel palju head kohalike autorite loomingut nautida. Varsti võtan ette Weinbergi värskelt ilmunud esikkogu ja loodan sealt midagi samaväärset leida.


„Tundekasutus“ – Tõnis Hallaste

„Tundekasutus“ on säärane moodne ja veidi kirjanduslikult kenitlev lugu, kus rõhk ei olegi lool, vaid rohkem loo esitamisel. Tegelased küll räägivad palju, kuid me ei saa neist endist suurt midagi teada, vaid hädapärast niipalju, et tegevus saaks surnud punktist üle ja lõppu välja. Ositi just seesama moodsus ja kenitlus ongi tapnud hea loo. Sellest on jäänud sisse liiga palju väheütlemisi. Me saame küll napilt läbi vihjete teada, et peategelane on nurgatagune isehakanud tohter, kuid me ei saa teada, mida ta ise arvab oma tegevusest? Raske on tegelasele kaasa elada, kui lugeja tegelasega tuttavaks ei saa või tema motiive ei mõista. Jääb segaseks, miks ta sellega üldse tegeleb, kui on selge, et ta saab vaevalt aru millistele nuppudele masinal vajutada. Üsna huvitav on viis, kuidas autor laseb lugejal imemasina taustast aimu saada. Doktor on suure ähmiga (miks ta ähmis on?) võimetu kahte lauset ritta panema ja laseb kliendil hakata jutustama tundemasina saamis- ja ajaloost. Kirjanduslikult huvitav võte, kuid tavamõistuse jaoks mitte eriti usutav ja loogiline. See oleks sama hea, kui inimene tuleb ajuopile ja kirurg puterdab ja ei oska öelda, mida ta just seal ajus tegema hakkab ja palub siis patsiendil hakata jutustama ajukirurgia ajaloost. Samas veidi tugevama põhjendusega, rääkides meile tohtri taustast ja sellest, kuidas ta sellisesse situatsiooni on sattunud, oleks saanud selle ka usutavamaks muuta. Tegelikult ongi lool peamiselt üks häda. Kõik on olemas ja kirjutada Hallaste oskab, ainult, et ta on kõike peale põhiliini andnud edasi liiga vihjamisi, poolikult, ütlemata jättes. Kõike loo elemente tugevdades oleks saanud tugevama loo. Lugeda kannatas küll, aga sügavust ja teravust oleks juurde tahtnud.

Peab ütlema, et seekordseid „Reaktori“ lugusid oli päris huvitav lugeda. Mõlemad autorid oskavad kirjutada, ja kuigi arenguruumi jagub, siis just seepärast ootan neil tulevikus veel paremaid ning loodetavasti sugugi mitte kehvemaid lugusid.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1162)