„Jaam üksteist“ on mitmetahuline lugu apokalüpsisest, sellele eelnenust ja järgnenust. Hoolimata algsest killustatusest erinevate tegelaste ja ajastute vahel, leiab kõik lõpuks omavahelise seose, moodustades suurepärase terviku.

Raamat algab kahe ulmelise koomiksiga, mis esialgu näivad olevat juhuslikult sinna sattunud. Loo sissejuhatuseks on ühe näitleja elu viimane vaatus läbi pealtvaataja silmade. Kireva elusaatusega artist sureb laval kuningas Leari mängides ning pääseb nõnda juba järgmisel päeval algavast maailmalõpust. Irooniline, kas pole?

Järjekordse gripiepideemia vallandumine jätab inimesed alguses ükskõikseks, kuid võtab peagi traagilise pöörde, levides väga kiiresti ja tappes vaid paari päevaga üheksakümmend üheksa protsenti inimkonnast. Linnadest saavad kummituslikud paigad täis seisvaid autosid, surnud inimesi ja mahajäetud maju. Ellujäänud moodustavad kolooniaid, loovad perekondi, lähevad hulluks ja sunnivad teisi oma ususektide reeglitele alluma. Mitte igaühe mõistus ei suuda olukorraga leppida ning mõned üksikud peavad endid väljavalituteks, kellele on ellujäämise tasuks kõik lubatud. Ühe taolise isehakanud juhi, Prohveti, lugu kerib ennast lõpust algusesse, pannes talle isegi natuke kaasa tundma. Prohvetist saab paha, kelle vastu lõpujärgses maailmas võideldakse.

Pealiin jutustab näitlejast, kes raamatu alguses hinge heitis. Kolme abielu jooksul aitas ta täita ühe kunstniku unistuse, mida illustreerivad raamatu esilehtedel olevad koomiksid, anda elu pojale, kelle kanda jääb edasises tegevuses oluline roll, inspireerida ellujäänud näitetruppi mängima Shakespear´i etendusi laastatud maailmas.
Üks noor neiu, kes näitleja surmahetkel oli alles laps, rändab nüüd koos teatriga ringi, seljakotis iidoli elulooraamat, mõned ajaleheväljalõiked ja kaks koomiksiraamatut. Needsamad, mille joonistas näitleja esimene naine. Katkises kosmosejaamas elavad väljamõeldud tegelased on üheaegselt toeks nii näitlejatarile kui ka Prohvetile, kes lapsena neid koomikseid lugedes üles kasvas.

Teine liin jutustabki koomiksikunstnikust ja tema elust enne epideemia puhkemist. Naise eluarmastusteks olid kunst ja näitleja, kes pärast temast lahkuminekut veel kaks korda abiellus.

Kolmas liin on näitetrupist. Justkui mustlaslaager rändavad nad vankritega ringi pisikeste linnade vahel, püüdes etendusi andes inimestele natukegi rõõmu tuua. Kandes mahajäetud majadest leitud pulmakleite ja ülikondi kostüümidena, mõjuvad nad räbalais ja agraarühiskonna tasemele langenud rahvale kui muinasjututegelased.

Neljas liin on ajakirjanikust, kes ettenägelikult epideemia tulekuks valmistus ja tänu sellele ellu jäi. Temagi on näitlejaga tihedalt seotud, alustades maja ümber luurava kõmupiltnikuna ning lõpetades meditsiinitöötajana. Temast saab salapärane kangelane, kes tormas publiku hulgast lavale, et elustada hingevaakuvat artisti.

Viimane liin jutustab lennujaamast, kuhu juhuse tahtel jäid inimesed, kes ei nakatunud surmavasse grippi. Saanud depoos kraani all pesu pestes ja lõkke kohal toitu küpsetades esimesed kogemused ellujäämise vallas, kujuneb välja tugev tsivilisatsioon, kes hiljem teiste ellujäänutega ühineb. Lennujaamast saab muuseum, kuhu jäävad alles mälestusesemed katastroofieelsest ajast. Tuhmunud nutitelefonid, kasutud pangakaardid ja muu taoline. Autori nägemuse kohaselt kukub ühiskond kokku ülikiiresti, sest nutiseadmetega mugavdunud inimesed ei suuda hoida toimimas internetti, elektrisüsteemi, mootoreid... Tuled kustuvad ja autod peatuvad. Näib, et viirus jätab puutumata vaid need inimesed, kellel pole vähimatki tehnilist taipu.

Millega lugu lõpeb ja kas ellujäänutel on siiski mingit lootust endist elukorraldust taastada, jäägu lugejatele avastada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1236)