kaas„Fleets: The Pleiad Conflict“ püüdis mu pilku eelmise aasta Essen Spieli ajal, kui see kusagil taganurgas teiste putkade vahelt väga kenasti silma paistis. Lähema uurimise peale selgus, et tegu on üpris põneva ning meelelahutusliku mänguga, mille uudne mehaanika laevastike moodustamisel mulle ereda mulje jättis. Tegu on strateegiamänguga, kus mängijad punkte koguvad, püüdes erinevaid planeete kontrollida, vastaste laevastikke purustada või ise haledalt lüüa saavad.

Fryxgames on Rootsi perekonnaettevõte, mis on avaldanud praeguseks 5 mängu ning ühe mängulaiendi. Ettevõte alustas 2011. aastal, mil Essenis esitleti ellujäämismängu Wilderness, mille kõik käsitsi valmistatud koopiad läbi müüdi. Eesti mängijale peaks tuttavam olema samal aastal ilmunud Space Station, millele kaks aastat hiljem ka laiend tuli.

Lauamängus „Fleets: The Pleiad Conflict“ kontrollib iga mängija üht neljast fraktsioonist, endale megakrediitide eest laevastikke ehitades ja varustust ostes ning liigutades oma lipulaevu koos saatelaevade flotillidega planeetide orbiitidele, kus ka teiste mängijatega sõditakse. Mängu juurde kuulub 10 erinevat planeedikaarti, kust saab makse koguda ning võidupunkte haarata, 20 erinevat lipulaeva, igaüks oma eriomadustega, 8 erinevat tüüpi saatelaevu ning palju-palju kaarte ja täringuid. Komponendid on kvaliteetsest papist, kaardid ja lipulaeva-alused korralikust paberist ning illustratsioonid pilkupüüdvad (mängu autor illustreeris mängu ise). Keelest sõltuv on vaid tekst kaartidel.

11800270 873543652682506 2935637010272871028 n

Nagu pealkirjast võib eeldada, keerleb suur osa mängust laevastike ning lipulaevade ümber. Viimaseid on kaasa pandud päris hea hulk: leidub nii hapraid luurelaevu, lahingus asendamatuid ristlejaid, tohutu tulejõuga fregatte kui ka tsiviilkäibeks liialt kalleid kauba- või koloonia-laevu. Igal laevastikukaardil on ära märgitud lipulaeva omadused, võimalused saatelaevade paigutuseks (neid ei saa panna suvalisse kohta või suvalisel hulgal) ning initsiatiiv, mis on lahingus määrava tähtsusega. Lisaks võib igale lipulaevale lisada ka 0-2 varustuskaarti, mille omadused 28 kaardi hulgas on väga erinevad. Ainuke ressurss, mida laevastik endaga kaasa veab, on energia, mida kasutatakse lahingus kaartide mängutoomiseks.

Lahingusüsteem on lihtne, mitte midagi uut pakkuv ning kohati tüütu täringuveeretamine. Natuke päästab seda asjaolu, et kõik laevad saavad rünnata vaid korra (nagu reaalsetes kosmoselahingutes ikka). Nii ei veni lahingud võrdsete jõudude korral mõttetult pikale.

11811502 873543706015834 5389706350735280010 n

Kuigi see on mängu nõrgim lüli, pakuvad lahingud tänu kaartidele suurt hasarti. Võimalus saata vastase laevade poole torpeedosid, halvata EMP-ga tema energiavarud või miiniväljaga tema hävitajateflotill ribadeks kiskuda pakub rohkelt rõõmu. Erinevate kaartide ning varustusega saab oma täringuveeretust ka mõjutada. See teeb lahingud küll vähem tüütuks, kuid kuna siinkohal on tegemist mängu keskse mehaanikaga, ei saa sellest siiski mööda vaadata.

Kaheksa erineva saatelaeva seast leiab iga admiral endale meelepärast. Valikus on nii kergeid hävitajaid, remonditöödeks ette valmistatud paranduslaevu, energiakilpidega varustatud eskortaluseid kui ka teaduse uusimate saavutustega relvastatud lahinglaevu. Omale meelepärase kombinatsiooni valib mängija ise vastavalt sellele, mis paistab paremini sobivat tema lipulaeva ja mängustiiliga.

Kuigi tegu on suuresti lahingutel põhineva mänguga, ei ole unustatud ka poliitikute osalust niivõrd mastaapses ettevõtmises. Igal käigul tiksub juhitavale fraktsioonile juurde diplomaatiapunkte, mida saab lisaks ka laevastikega planeetidelt koguda ning mille oskuslik kasutamine on tihtipeale tulemusrikkam kui mõni õnnestunud veeretus. Nende eest on näiteks võimalik vaikselt oma laevastikuga minema hiilida, jättes teised mängijad mõne näruse planeedi pärast kaklema. Samuti on võimalik pikkade läbirääkimiste tulemusena saata minema mõne teise mängija laevastik. Ette tuleb ka kaarte, mida saab just diplomaatiavoorus välja mängida – need võivad omakorda põnevaid olukordi tekitada.

11800609 873543726015832 2162858206105330687 n

Nagu heades mängudes ikka, on ka siin võimalik võita mitmel erineval viisil, kuigi võidutingimused on kõigile fraktsioonidele samad. Mõned mängijad püüavad hädapärase saatjaskonnaga varustada võimalikult palju lipulaevu, mõned timmivad paari võimsa laevasiku varustuse viimseni paika, olemata lõpuni päris rahul, mõned panevad kogu oma usu laevastiku võimsusesse, teised ehitavad oma lahingstrateegia üles kaartidele. Osad korjavad megakrediite, et osta paremat varustust/laevu, teised jällegi diplomaatiapunkte, et vastaste laevastikud sel moel kahjutuks teha. Milline stateegia parim on, sõltub juba teostusest.

Üks hea näide erinevatest mängustiilidest ilmnes juba esimesel mängul, mida me olime tolleks ajaks vist miski 4 h mänginud. Olgugi, et mäng oli pärast eelviimast lahingut ilmselgelt kolmanda mängija poolt võidetud, otsustasime mina ning teine mängija teha läbi lahingu teises süsteemis, mis mängu käiku enam kuidagi mõjutada ei saanud, kuid mille võidus ma enne lahingu algust üpriski kindel olin.

„Meie Admirali I luurelaevastik, mille lipulaevaks oli määratud uusima sensortehnoloogiaga varustatud Odysseus-klassi ristleja, mida saatsid lahingus räsida saanud ning uute mootoritega varustatud lahinglaevad, sattus Corpase orbiidil kokku vaenuliku patrulllaevastikuga. Andes käsku relvade valmisseadmiseks, sattusime me iroonilisel kombel mikro-meteoriidipilve. Miljonid kuni millimeetrise läbimõõduga metallterad räsisid minu lipulaeva kõrgtehnoloogilised sensorid ribadeks ning kahjustasid tõsiselt soomuse alt välja ulatuvaid relvasüsteeme. Laevastikuvaheline nullside kadus ja väheste terveks jäänud sensorite abil täheldasime, kuidas vaenlase Excalibur-klassi emalaevalt torpedeeris meie poole hävitajateeskadrill. Ajaga, mil me jõudsime sideseadmed töökorda seada, jõudis vaenulik eskadrill laskeulatusse. Austus vaenuliku kapteni vastu kerkis mu hinges, kuuldes, kuidas lahinglaevade kaptenid raporteerivad laskeulatusse jõudmisest 600 sekundi pärast…“

Pidin ise samuti imetlema vastase kaardikätt, mille ta sai kokku tohutu planeerimise või ilmatuma õnnega, tänu millele suutis ühegi täringuveeretuseta purustada vaenuliku laevastiku lipulaeva.

Lauamäng „Fleets: The Pleiad Conflict“ on mõnus mäng kosmoselahingutest, kus kunagi ei saa võidus täiesti kindel olla. Ikka leitakse mõni vimka, millega sulle käru saab keerata. Samas on ta piisavalt lõbus, lihtne ning hasarti tekitav, et pakkuda meelelahutust nii hard-core mänguritele kui ka algajatele. Täiesti mängitav ka kahe mängijaga, kuid kogu kosmoselahingute kaos ilmneb paremini siiski maksimumarvu mängijatega. Kahtlustan, et limiit 5 mängijat on seepärast, et muidu läheks see liiga hulluks kätte.

11846521 873543672682504 591467907584480478 n
4-ja mängijaga jääb alles täpselt niipalju lauapinda.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0586)