Tõlkinud Eva Liisa Sepp.

Lugenud täna hommikuks kokku kolmekümnenda mesilase surnukeha, ei suutnud peremees Giles enam eitada, et lahing Sheldoni talu eest oli tõepoolest alanud.

Ta tammus põlenud riismed mulda ja silmitses kõige lähemal asuvat õunapuud. Õigupoolest peaksid selle õites oksad praegu sumisema mesilastest, kuid kahjuks ei leidnud ta tänasel ülevaatusel mitte ühtegi isendit – tähendab, mitte ühtegi elusat. Kui niimoodi edasi läheb, ei jätku septembrikuus tema sulastele ainsatki Braeburni õuna. Samamoodi läheb pirnide, vaarikate, tomatite ja ka suvikõrvitsatega.

Peremees Giles oli siiamaani kohalikele kuulujuttudele laseritega robot-herilastest vähe tähelepanu pööranud. Kuid vaadates tõele ja oma geneetiliselt muundatud tolmlejatele näkku, pidi ta olukorra tõsidusega leppima. Nüüd, kus GM-nisu tootmine lõpetati kogu UK ulatuses, pöördusid bioludiidid koos oma relvajõuga Kenti puu- ja juurviljakasvatajate vastu.

Miks me üldse üritame?

Tema AgriNeti kaudu saadetud sõnum sai automaatse vastuse, mis kumises sügaval ta ajusoppides.

Sest me oleme põllumehed, vennas!

Nagu ikka, rääkis peremees Jones tõtt.

Aamen!

Kui siinsete kuivade ja laastatud põldudega maade rahvas tahab ka edaspidi toiduküllust nautida, peavad talumehed nagu tema leidma viisi, kuidas see sõda võita.

Raske tööpäeva lõpus meeldis peremees Giles’ile vaadata sõjaaegseid dokumentaale, mida History Channel otse ajju edastas. Nende kaudu teadis ta, et kindlameelne otserünnak oli kangekaelse kaitse vastu parim lahendus.

Siiski oli tal vaja kvoote täita, muidu järgnesid Asda karmid trahvid. Niisiis tellis ta uue laadungi tolmlejaid, seekord tehisversioone sisseehitatud laserastlatega.

Mesilane ei reageerinud, kui peremees Giles teda jalaga togis. Seekord ei märganud mees põletamise jälgi. Arvestades diagnostilise andmevoo puudumist, jõudis ta järeldusele, et roboti väike aju oli elektromagnetpulssiga ära kärsatatud.

Märgates silmanurgast liikumisanduri punaselt vilkuvat tulukest, jalutas peremees Giles aiast välja. Sheldoni talu idapoolsele piirile lähenedes heitis ta seljast oma hiilimismantli. Kiitsakas kiilakas mees ja tüsedam tumedapäine naine, mõlemal seljas maskeerimisvarustus, pöörasid pilgu oma mil-spec ekraanidelt tema poole.

„Ma ei kavatse põldude harimist lõpetada,“ ütles ta neile.

See oli kõik, mida ta teha oskas. Tal ei olnud muid eesmärke.

Nad mõlemad jõllitasid teda. Ju siis neid ehmatas tema alastus. Kuid milleks riideid kanda, kui puhtast päikesevalgusest piisab eluspüsimiseks?

Ja milleks kasvatada toitu inimestele, kes seda ei vääri?

Mees kehitas õlgu: „Sinu nisukasvatajast sõbrad Norfolkis arvasid sama.“

„Võin alati uusi tolmlejaid osta.“

Naine segas nüüd vahele: „Ja me lõhume need ka ära. Me ei lõpeta enne, kui sa pole lõpetanud GM-viljade kasvatamist. Ning sul lõppeb raha enne otsa kui meil!“

Mis oli arvatavasti tõsi, mõtles peremees Giles. Lisaks, mis puutus tema maa-alade kaitsmisesse, oli kohalik politsei juba ammu alla andnud. Kas seda sõda oli üldse mõtet pidada? Arvestades putukatega seotud majandusliku läbikukkumise tõenäosuse suurenemist, noogutas ta neile.

„Olgu, ma mõtlen selle üle.“

„Olgu nii!“ Naine nägi ehmunud välja, arvestades, kui kergesti nad olid vaidluse võitnud.

Peremees Giles lahkus nende seltskonnast.

Eks ta siis pidi mõtlema välja uue viisi kasumi teenimiseks.

Tõde oli ebameeldiv, kuid midagi polnud teha.

Mitte-GM puu- ja juurviljade kasvatamine ei olnud majanduslikult mõistlik. Need taimed maksid liiga palju, vajalikud väetisetasemed olid ebaseaduslikud, saak liiga väike.

Peremees Giles pööras pilgu aasal kasvavatele karikakardele, mis hoolimata kuumalainest õitsesid massiliselt.

Võib-olla proovin lilli.

Kuna sisemaal elavad põllumehed jäid kuumade ilmade tõttu paljust saagist ilma, uskus ta enesekindlalt, et oli leidnud tulusa uue niši.

Peremees Jones ei varjanud väga oma pahameelt. Noh, ma igatahes katsetan maisist biokütusega. See on piisavalt tulus ettevõtmine. Aga edu sulle siis lilledega.

Sulle ka!

Peremees Giles kahtlustas, et ta naabril edust küll ei piisa Vahemerelt tulnud kahjuriparvedega võitlemiseks, kuid ta otsustas oma suu kinni hoida.

Niikuinii oli tal vaja hakata seemneid tellima.

Paigutates kaks korvitäit värskelt lõigatud lilli kaasaskantava laua peale, toetas peremees Giles end vastu Sheldon talu peaväravat ja jäi järgmist põgenikegruppi ootama. Tema mesilasloendur oli juba kümneni jõudnud, enne kui pereauto värava ette parkis.

Tundub, et biokütust jagus veel piisavalt.

Kaks inimest astusid autost välja. Kurnatud näoga tumedapäine naine hoidis pisarates lapsel käest kinni. Peremees Giles taipas, et ta oli naist varem näinud. Ta pakkus, et ju siis tema anti-GM partner hülgas ta pärast seda, kui toidupoed juba jäädavalt suleti.

Naine pööras pilgu tema lilledelt ja vaatas peremeest õnnetu pilguga.

„Kas teil toitu ei olegi?“

Peremees Giles raputas pead ning libistas ühe tulbi väikese poisi kõrva taha.

Naine kortustas kulmu. „Milleks seda vaja on?“

„Teele kaasa,“ vastas peremees.

Poiss näris kingitust enne, kui ema ta lillekorvide juurest ära jõudis tirida. Peremees Giles raputas nukralt pead. Ta lootis, et vast ikka inimesed otsustavad surra lilled juustes, aga seda juhtus harva.

Viimasel ajal tal polnud enam südant nende käest raha küsida.

Lõpp

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0693)