Box-Art-Mad-MaxArvestades Mad Maxi suurt kinoedu ning head vastuvõttu vaatajate poolt, pole midagi imelikku selles, et sellest ka üsna kiirelt mäng välja lasti. Esmapilgul tundus tegemist olevat nii visuaalselt kui ka tehniliselt igati hästi teostatud asjaga. Alustamegi siis kõigepealt positiivsete külgedega. Mehaanikalt on tegemist üsnagi korralikku rauda nõudva avatud maailma (open world) mänguga, mis võtab eeskuju mängudest nagu GTAV (autod), Just Cause (konksud, trossid ja märul) ja Assassin's Creed (märul ning vaatlusõhupallid, et territooriumil olevat kaardistada). Visuaalselt on tegemist tõelise silmanuumamise orgiaga. Kunstnikud on hästi tabanud filmi koloriiti ja tonaalsust ning selle väga edukalt ümber tõstnud. Liiva lendab rataste alt kaskaadidena, muda lirtsub, tuul ulub, poodud laibad kiiguvad roostes trosside küljes ehk ühesõnaga kõik nagu ühes postapokalüptilises maailmas olema peab. Eskapist minus lõi nurru ning aegajalt unustasin end imetlema taamal paistvaid Bensulinna tulelonte.

kaart


Aga aitab nüüd headest asjadest, antud mängul on ka üks puudus – suur nagu pommikraater – tegemist on täiesti loovaba seiklusega. Ehk kui juba filmile heideti ette, et Maxi karakteril pole eriti karismat ega tausta, siis mängus leidub seda veelgi vähem. Ainukesed asjad, mida me Maxist teada saame, on kaks asja – talle meeldib kangesti autoga sõita ning inimesi tappa. Midagi muud meile ei avaldata ja mingit suurt keskset plaani ei paista tal ka olevat, peale oma auto tuunimise. Ehk kordan veel: kogu Maxi suur keskne lugu keerleb selle ümber, et kust saada autole uut sumpat või veelgi jämedamat karbussi. Kõlab naljakalt, aga isegi banaalne kättemaksulugu annaks mingitki hinge juurde. Praegusel juhul jääb Maxist pigem mulje kui hernesuuruse ajuga rullnokast, kelle kõrval tema poolpõrunud mehaanik „Okseämber” tundub tõelise geeniusena. Ilma naljata taas, samamoodi nagu filmis mängis Maxi üle warboy Nux, nii osutub mängus Okseämber üheks põnevamaks tegelaskujuks. Ehk, kui ilusad vaated kõrbetele, suitsevad varemed ning valgenahksetele pättidele pasunasse andmine ära tüütab, pole mängust mitte midagi rohkemat leida.

maxresdefault


Neile, kes leiavad nüüd, et Maxi aju võrdlus hernega on liiga karm, tooks kohe ühe näite. Maailmas, kus bensiin on üks kallemaid valuutasid, kulutab ta näiteks ülimalt palju sellele, et konkureerivate pisipättide punkrites kütusepaake õhku lasta. Justkui pangaröövel, kes tungib läbi raskuste ja võitluste seifideni vaid selleks, et kõik neis olev raha põlema panna. Segaseks jääb ka mängu ja filmimaailma omavaheline seos. Max ei meenuta näo poolest ei Mel Gibsonit ega ka mitte uue filmi peategelast. Samuti ei kohta me mängust ühtegi filmist tuttavat tegelast ning ainsa kohana seob filmi ja mängu Bensulinn. Huvitav, kas Max on mõeldud samasuguse üldise pätinimena nagu vanades spagetivesternites oli/on Django?

mad-max-1jpg-3b01fe


See keskse loo nõrkus polekski võibolla niivõrd suur puudus. On ju küllalt mänge, millel pole mingit keerukat narratiivi, ent heaks lõõgastumiseks sobivad nad igati. Tetris näiteks, või kasvõi vana hea Doom – kihuta suurte püssiga mööda labürintlikku baasi ja anna tina. Õnnetuseks on aga ka mängu loojad saanud aru kuivõrd „hõre” ikkagi Maxi maailm on ja otsustanud seda kunstlikult jõuga pikendada. See tähendab lahtiseletatult seda, et sul ei lasta mõnda missiooni enne teha, kui sa pole näiteks kuskil maakonnas ohutaset Tartu vanalinna laadsele tasemele (või pigem madalamale) viinud, s.o juurinud välja iga viimase miini ja andnud lõuksi igale viimasele ringiuitavale kõrbeseiklejale. Ja vot see tapab mängust viimasegi lahedusfaktori. Kujutage ette Doomi, kus te ei saa järgmisele levelile enne kui pole korjanud üles igat viimast „elupotikest”ning avanud kõiki salauksi. Pisut nüri, kas pole?

MadMax TheCrieratGastown 0428 1419 037 copy 1434451104


Minujaoks saigi see puutus kaalukeeleks, miks ma viimaks Maxi mängu läbi tegemisest loobusin. Mind lihtsalt ärritas kohutavalt tõsiasi, et kuigi ma saaksin varade poolest ammu enda auto ära uuendada ja järgmisi missioone täitma asuda, ei lubanud seda mängu sisemine loogika. Põrgusse! Open world ideoloogia peaks olema see, et teen mida tahan; see ei peaks tähendama, et iga viimane kui sopp tuleb süstemaatiliselt läbi tuustida, korjamaks üles iga metallikribal. Ahjaa – mis puutub metalli korjamisse, siis enne selle arvustuse lõpetamist jagaks kaaskannatajatele-mängijatele ka ühe vihje. Mängus on antud hetkel veel üsna lõbus viga, mis lubab poolelioleva missiooni (näiteks mõne baasi hävitamise) käigus leitud autosid lõputus koguses õhku lasta. Lihtsalt viska auto alla bensukanister ja korja varuosad peale plahvatust üles. Pööra hetkeks autole selg ning nii bensukanister kui ka auto tekivad kümmekond sekundit hiljem tagasi. Kindel ja stabiilne materjalivaru on peale seda avastust kindlustatud.

Mina aga lähen ja otsin nüüd endale midagi paremat mängida.

avamain f-2015-17
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0632)